Who Is This God Person Anyway?

Ammustest filosoofialoengutest on mul ähmaselt meeles, et pole mõtet küsida „mis on jumal?“, sest ainus mõistlik vastus on „see, mida nimetatakse jumalaks“. Richard Dawkins seletab oma raamatu esimeses otsas viisakalt ära, mida tema oma järgneva diskursuse käigus jumalaks nimetab: kõikjaleulatuvat, kõiketeadvat, kõikesuutvat ja lõpmata head isiksuslikku universumi kavandajat ja loojat. Aga siis tuleb Juhan Javoiš Dawkinsit arvustama ja põrutab, et „eeskätt tähistatakse sõnaga „jumal” harmooniat, kooskõla inimese ja tema keskkonna vahel“, jättes täpsustamata, kes need eeskätt tähistajad siis õige on.

Mõttearendused sellest, kuidas meie kauge eellane looduse imelist kooskõla jälgides järeldas kuskil peituva nutika ning hoolitseva geeniuse olemasolu, panid mind ausalt öeldes silmi pööritama. Jajah, aiva imetle, kui kenasti sobitus naaberkoopa Örghi säär mõõkhammastiigri lõugade vahele, kiidetud olgu harmoonia.

Edasi läks asi ainult halvemaks: „Nimetatud harmoonia eest, väljendugu see kas või mõnes hingematvalt kaunis suvehommikus, oleme mõistagi tänu võlgu looduslikule valikule, mis on miljardite aastate jooksul meie ümbert järjekindlalt välja „puhastanud” vähem kohaseid genotüüpe. Inimeste puhul kas või näiteks sääraseid, keda päiksepaisteline  suvehommik külmaks jättis. /…/ On täiesti olemas ja füüsikalise tõsiasjana eksisteeriv tegus jumal, kes igaüht meist isiklikult armastab ja meile kõigest südamest head soovib. Ja kuidas veel – lugematute elude hinnaga!“

Suvehommikust vähem vaimustuv inimene on looduslikus valikus “vähem kohane”? Vähem kohane milleks? Suvehommikutest vaimustumiseks? Või kuidas see vaimustumisvõime ellujäämisele ja paljunemisedukusele kaasa aitab?

Edasi selgub, et ega tegelikult päris kõiki inimesi harmoonia ikka ei armasta ka, kuna ta ei ole kõikvõimas. Tõtt-öelda olevat viimasel ajal tema lood kohe eriti nirud. Osalt on süüdi kiired keskkonnamuutused, osalt inimtegevus. Hmh, ja mõni lõik hiljem loeme, et ei saa olla olemas midagi üleloomulikku. Miks siis mitte arvata, et ka pandade väljasuremine toimub loodusliku valiku harmoonias? Neid on kaalutud — ja leitud kerged olevat… 

Autor möönab suuremeelselt, et ateist võib muidugi küsida, miks peaksime loodusliku valiku loodud harmooniat nimetama just sõnaga „jumal”. Jah, minul kokkuvõttes täpselt see küsimus. Ühtlasi paluks välja pakkuda uus termin Jahve, Horuse, Taara, Zeusi, Šiva ja selle ülejäänud kamba tarbeks. Ja selgitada, miks loodusliku valiku tekitatud olukorda on õigem nimetada harmooniaks, aga mitte näiteks metastabiilsuseks vms.

Arvustuse kolmes viimases lõigus jõutakse lõpuks Dawkinsi juurde ka, aga kuna too on ju algusest peale kõigest valesti aru saanud, siis millest temaga ikka rääkida.

Kui üks loodusteadlane oleks lihtsalt kirjutanud, kuidas looduses harmoonia nägemine ja selle jumalikustamine aitab temal isiklikult igavikulistele küsimustele vastata — no miks mitte. Eks ühikapidude käigus ole igasugu teooriaid sündinud. Aga praegusel kujul oli seda päris piinlik lugeda. Mida siis pidid veel tundma need, kes filosoofiast, teoloogiast ja religiooniantropoloogiast midagi teavad ka.