Vana lugu

Ei pea vist olema eriline prohvet, et ennustada, kuidas leppimisdialoog debatiks üle läheb:

-“Ise te palusite ennast Nõukogude Liitu vastu võtta.”
– “Ei palunud!”
– “Palusite küll.”
– “Need ei olnud õiged mehed, kes palusid.”
– “See on juba teie enda probleem.”

Ja nõnda edasi.

Dialoog ja debatt

Dialoogist on pärast valimisi palju räägitud. Nagu öeldakse, unistamine pole keelatud.

Dialogue	Debate
collaborative: two sides work together toward common understanding	oppositional: two sides oppose each other and attempt to prove each other wrong
finding common ground is the goal	winning is the goal
everyone contributes to solving a problem	one person and viewpoint wins, the other is dismissed
builds a learning relationship between people	builds a competitive relationship between people
encourages introspection on one’s own position	encourages critique of the other position
creates an open-minded attitude: an openness to being wrong and an openness to change	creates a closed-minded attitude, a determination to be right
encourages the participants to identify questions and goals they could share	encourages each side to articulate its own questions and goals
encourages to see all sides of an issue	encourages to see only two different sides of an issue
calls for temporarily suspending one’s beliefs	calls for investing wholeheartedly in one’s beliefs
reveals assumptions for reevaluation	defends assumptions as truth
searches for basic agreements	searches for glaring differences
one listens to the other side(s) in order to understand and find agreement	one listens to the other side in order to counter its arguments
one searches for strengths in the other positions	one searches for flaws and weaknesses in the other position
involves a real concern for the other person and seeks to not alienate or offend	involves a countering of the other position without focusing on feelings or relationship and often belittles or deprecates the other person
assumes that many people have pieces of the answer and that together they can put them into a workable solution	assumes that there is a right answer and that someone has it
one submits one’s best thinking, knowing that other peoples’ reflections will help improve it rather than destroy it	one submit’s one’s best thinking and defends it against challenge to show that it is right
opens the possibility of reaching a better solution than any of the original solutions	defends one’s own positions as the best solution and excludes other solutions
enlarges and possibly changes a participant’s point of view	affirms a participant’s own point of view
promotes open-mindedness, including an openness to being wrong	creates a close-minded attitude, a determination to be right
remains open-ended	implies a conclusion
invites keeping the topic open after the discussion formally ends	by creating a winner and a lose, discourages further discussion

Ambitsioonikad aktsioonid

Rainer Nõlvak tahab korraldada aktsiooni, kus eestlased ja venelased omavahel ära lepivad. Me olevat nimelt tülis.

Njah. Koristustalgud oli päris tore ettevõtmine, mõttetalgutega hakkas asi juba rappa kiskuma ja nüüd siis leppimistalgud. Minul tekkis spontaanselt silma ette kujutluspilt, kuidas sportlased enne või pärast mängu võistkonniti üksteist tervitavad — et samamoodi rivistuvad eestlased ühte ja venelased teise kolonni ja siis kõnnitakse rööbiti vastassuunas ja käteldakse. Kalev ja Dinamo, väravateta viik.

Sõin ja jõin seal minagi

Tänane päev sünnitas toimetulekutaktika-idee: suuremas linnas on töötul võimalik toidu arvel kokku hoida, käies konverentsidel kontvõõraks, nii nagu vanasti tudengid võõrasse pulma sööma-jooma käisid. Vajalik on ainult enam-vähem korralik riietus, sülearvutikott (sellesse võib panna veepudeli) ja vahest ka nimesilt.

Liiga diip

Kui sa arvad, et sa oled unikaalne, siis sa ei tunne piisavalt teisi. Kui sa arvad, et sa ei ole unikaalne, siis sa ei tunne piisavalt ennast.

Tervisenõu

Või lihtsalt ummistab su arterid, aga margariin teeb nendega täiesti kirjeldamatuid asju.

Kanaarilindude koor

Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, karistatakse kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega.

Ju vist on seda võimalik ka nii tõlgendada, et kui ma organiseerin mitte eriti korraliku aiapeo, millega kaasneb grillpanni all tule süütamine, jorjenipõõsas saab räsida ja üks veiniklaas läheb kogemata katki, siis pistetakse mind kaheksaks aastaks pogrisse. Ma kaldun kahtlustama, et kõiki seadusi on võimalik pahauskselt tõlgendada. Võimalik, et tulenevalt inimkeele ja -mõtlemise eripäradest ja maailma lõpmatust keerukusest ei ole väänamiskindlad paragrahvid põhimõtteliselt võimalikud. Õigus on õigluse tuletis, aga õiglust pole teatavasti ilmas olemaski. There Ain’t No Justice.

Ühest küljest on tore, et inimesed ilmutavad – vähemasti valikuliselt – tundlikkust võimu kuritarvituste ohu suhtes. Teisest küljest on siin mingi imelik loogikakonarus: kui me ei usu õiglasse kohtupidamisse, siis mis tähtsust on enam seaduste sõnastusel? ENSV 1978. aasta konstitutsiooni järgi oli meil kõigil sõnavabadus, trükivabadus, koosolekute ja miitingute vabadus.

Kirjatöö

Lugesin hiljuti ühe literaadi kurtmist, et kirjanikutöö ei võimalda tänapäeval korralikku elatist. Et väärt sulesepp väärib korralikku palka. Kivisildnik on vist ka sama rauda tagunud.

Tegelikult oleks vahva, kui Tallinnas trooniks mõnes tüsedas kivimajas Riigi Kirjandusamet, kes palkaks kirjanikke samamoodi nagu Päästeamet tuletõrjujaid. Aga kõhetuvas riigis peab asja ilmselt enda peale võtma hoopis kodanikuühiskond. Kirjanduse Tarbijate Kooperatiivid. Lugejad moodustavad ühistud ja palkavad ise endale meelepärased kirjanikud. Töölepingus on kohustus anda aastas kaks tuntud hääduses romaani või luulekogu. Nõutav vastavalt narratiivi olemasolu või rõhuline-riimiline värss. Maineka preemia laureaadi tiitli eest saab tulemuspalka. Pensioneeruvatest kirjanikest vabanevatele kohtadele saab kandideerida CV-online kaudu.

Puulba ja pühaba

Ruraalne nädalavahetus. Pressisime ja villisime kuuskümmend liitrit õunamahla; kõik majapidamises leiduvad purgid läksid mängu. Poolteist liitrit rammusat roostepruuni toormahla seisab mul veel pudeliga külmkapis. Grillitud kõrvits osutus päris söödavaks, ehkki ma teda Santa Maria kartulimaitseainega teotasin. Ma olin senimaani kuulunud “kõrvits ainult marineeritult” parteisse. Võib-olla peaks tõesti suppi ka proovima?

Lõbus episood oli surnuaialkäik — aja kokkuhoiu mõttes kohaliku külataksoga, mida mehitab robustsevõitu sarmiga sänikael, kelle muudeks tegevusaladeks on kõige mõeldava (kanamunadest vanametallini) ost, müük ja vahetus ning kuulujuttude levitamine. Eksterjööri ja jutu poolest meenutab ta otse uskumatul kombel “Südameasja” Claude Jeremiah Greengrassi. Pealegi sõidab tal autos alati kaasa koer, keda hüütakse Pojaks. (Auto ise tuletab jällegi meelde Onslowd sarjast “Keeping Up Appearances”.) Selle Poja – kes mind silmanurgalt kahjurõõmsalt kõõritas – kõrvale ma siis ennast kuidagi pressisingi. Aga käik sai käidud ja auto ei lagunenudki koost. Maal on ikka nii, et kuidagi ikka saab.

Kes “meie”?

Sergei Ivanov kirjutas tänases Postimehes: “Rahvussuhte vallas tuleb loobuda sajanditagusest rahvusriigi unistusest ning liikuda kodanikukeskse arusaama suunas, nii nagu pakkus õiguskantsler Indrek Teder riigikogu ees esinedes ja teised Eesti helgemad pead.”

Oh aeg. Noh, ma ise kuulasin ka kevadel haridusministri tervitust lõpukirjandi kirjutajatele, kus ta pikalt-laialt seletas vajadusest kaitsta emakeelt hääbumise eest. Kuulasin juhtumisi vene koolis ja vene keeles ning tuleb tunnistada, et kõlas veidralt küll.

Võtsin huvi pärast ette mõned meie presidendi viimased kõned – kodanikukesksust pole ollagi:

“Eestlasi on algselt nimetatud maarahvaks ning osaliselt peegeldab see ka meie tänases minapildis.”
“Ma ei väida, et peaksime omi raskusi kuidagi eriliselt nautima, kuigi töö ja vaeva läbi armastuse leidmisest räägib meie rahva üks ilukirjanduslikke tüvitekste.”
“Seejuures on kujunenud heaks tavaks, et mõlema riigi [Eesti ja Ungari] presidendid võtavad vähemalt korra oma ametisoleku aja jooksul esindusliku delegatsiooni ühes ning leiavad riigivisiidi pidulikus kuues tee hõimurahva juurde.”

Paljurahvuselise kodanikukeskse Eesti riigipea ei tohiks ilmselt hõimusuhetest iitsatadagi ja kui ta ütleb “meie”, siis peavad selle alla mahtuma ka narvalanna Nataša, Valgas elav Valters, eksameeriklasest iluuisutaja ja kes  kõik veel. Sellisel kodanikurahval on kardetavasti ühiseid tüvitekste nii napilt, et kõnekirjutajad peaksid sobivate kujundite leidmiseks ennast või pükstest välja pingutama. Sisetunne ütleb mulle, et kodanik Ivanovi unistus niipea ei täitu. Aga kui mõelda nende vene noortest kirjandikirjutajate peale, siis ega nad ausalt öeldes närvitsedes ministri juttu nagunii suurt ei kuulanud.