Kas nad pole elusad?

Mare Mikof “Maanaised” (1974, 1978)

Aga elu küsib natukene muud?

http://arvamus.postimees.ee/1358438/jaak-aaviksoo-kas-eesti-kool-on-huvitav

Haridusminister: “Tänapäeva tõde on, et uue info hulk maailmas kahekordistub iga kahe aastaga. Seda ei ole juba ammu võimalik «ära õppida». Ja pole ka vaja, sest oluline osa sellest on meist vaid hiirekliki kaugusel.”

Tavainimene: “99,9% lisanduvast infost on müra. Eriti sellest, mis on hiirekliki kaugusel. Kool on infospämmifilter.”

Minister: “Kui teil on vaja küpsetada prantsuse sibulakook, leiab teie 12-aastane laps või lapselaps YouTube’ist lahenduse kiiremini kui teie oma kogemuses või retseptiraamatus sobrades.”

Tavainimene: “Võimalik, aga minu kook saab kiiremini valmis, sest retsepti lugemine võtab minul vähem aega kui tulevikuinimesel video läbi vaatamine.”

Ähh, mis ma ikka jonnin. Ju ikka minister teab paremini. Nii saamegi me eliitkoolid, kes võtavad läbi kogu õppekava, ja tavakoolid, kus tehakse ainult pool rehkendust, aga see-eest rõõmu ja lustiga. Tasapisi tekib turg era-eliitkoolidele, kus tuubitakse lõikuvate kõõlude teoreemi nendele lastele, kes ava-eliitkoolist pingereas välja jäid aga keda murelikud vanemad sooviksid siiski tulevikuks eliidi ree peale upitada. Majanduskasvu seisukohast on tasuline eraharidus kindlasti positiivne nähtus.

Võib olla tulevikumaailma kümme ja enam miljardit asukat ei mahukski planeedile teisiti ära kui abitult Google’i, YouTube’i jts elutagamissüsteemide külge aheldatuna. Loodame, et elekter ära ei lähe.

Nõiaelu, sel on võlu

Tartu Rahvaülikool pakub uuel õppeaastal taas kristalliteraapia (“õpime kasutama kristalle oma unistuste ja taotluste väestamiseks, nii nagu seda tehti iidses Lemuurias ja Atlantises”) ja reiki (“loomulik tervendav ühendus enda elu lättega, mida võib tajuda pehmelt voolava energiana läbi Reiki praktiseerija energiaväljade ja käte”) kursusi.

Tekkimas näib olevat midagi klastri laadset: Eesti Rahva Muuseumi perepäeva „Lotte ja kõuts Mati rännak pärimusradadel“ üks esineja oli, nagu kuulutuselt lugeda, energiamees Kalju Paldis, kes rääkis nähtamatust maailmast.

Nojaa, nähtamatud (või vähemasti väga vähestele inimestele nähtavad) maailmad kuuluvad vaieldamatult meie pärimuse varamusse. Ja üldse on maailm palju keerulisem, kui meil tahetakse näha lasta.

“Sofia”

Peeter Helme “Tuleviku mäletajad: Sofia” on iseenesest kiiduväärt katse rikastada kodumaist ulmekirjanduse varamut. Näib, et tegu on pikema sarja sissejuhatusega, kus tutvustatakse peategelasi ja maailmu, väikse pretensiooniga eesseisvale eepilisusele.

Mulje jäi kahjuks lahjaks. Paljuvõitu klišeesid: vastu tahtmist kangelase rolli sattuv ning kiirkorras mehistuma sunnitud pehmo, hõbedases kombinesoonis hurmav vamp ning salapärane messias, keda ajavad taga vastandlike ja esiotsa arusaamatute huvidega leerid. Noh, see kõik on žanri eripära. Aga minu meelest vajanuks raamat kõvasti karmimat toimetajakätt. Kui ta seda üldse näinud oli — selline kahtlus tekkis küll, nii palju oli pisivigu stiilis “ta olid”.

Fantastika poolelt oleks oodanud ka natuke rohkem fantaasiat. Kui 26. sajandil Maal ikka paberraamatuid kasutatakse, arvuteid meili lugemiseks sisse lülitatakse ning — eriti — taskus võtmekimpe kõlistatakse, siis peaks sellel ju olema mingi väga hea põhjus, no midagi slashers vs threshers skisma laadis. Võib-olla see kõik veel tuleb, seepärast ma väga valjult ei nurise.

Pisiasi, mis veel häiris — kõrilõikajatest tegelaste ropendamine. See lihtsalt ei mõjunud usutavalt. Ma saan aru, et ega nad romaani-maailmas ei saanud eesti keeles rääkida, ses mõttes on ju tegu omamoodi tõlkega. Kahjuks kehvapoolsega. Aga küllap haritlasmiljöös kasvanud ja liikunud kirjamehed lihtsalt pole ühegi n-ö orgaanilise ropendajaga elus kokku puutunud. Noh, midagi pole teha, kunst nõuab ohvreid — machovärgi usutavaks kujutamiseks tuleb ikka süda rindu võtta ja järgmine aasta jaaniööl Lemme rannas kohal olla.

Kuigi mulle isiklikult meeldiks muidugi rohkem keskendumine prekognitsiooni ja determinismi paradoksile.

Järjepidevus

Janu ei võida kunagi

– Tuleb lihtsalt teha seadus, et alkoholireklaamis ei tohi kujutada inimesi, nii lihtne see ongi.
– Siis hakkavad teleekraanil õndsal ilmel õlut rüüpama haldjad ja kääbikud.
– Okei, täpsustus: ei tohi kujutada elusolendeid.
– Kas Aatomik ja Klaabu on elusolendid? Aga Väike Vapper Vedur?
– Eeee…
– Saa aru: seda mängu ei ole võimalik võita.

Õudus ja kergendus

Oh sa taevane vägi. Lugesin postitust ja kommentaare ning adusin kohutava mõtteselgusega, kuidas mul on vedanud, et ma käisin põhikoolis enne väikeste ja odavate videosalvestusseadmete massidesse jõudmist. Päris kindlasti oleks keegi oma telefoniga filminud, kuidas ma ripun kekaõpsi nõudliku halastamatu pilgu all ronimisköie küljes, üritan tulutult füüsikaseadusi eirata ja prantsatan lõpuks matile, samal ajal kui ümberringi kogunenud pealtvaatajad vastavalt oma tsiviliseerituse astmele naerda ruigavad või pihku itsitavad. Ja siis oleks see video YouTube’i üles riputatud ja selle all oleks olnud kommentaarid stiilis “omglol kes ripputas tihastele pekki kuubiku” ja “plz kill urself”.

“Ajaränduri naine”

“Ajaränduri naine” mulle tegelikult ei meeldinud. Liiga naistekas, et olla hea ulmekas, ja … liiga naistekas, et olla hea naistekas. Teaduslik fantastika peaks ju idee poolest pakkuma fantastilistele nähtustele seletuse, mis oleks vähemasti oma taustsüsteemis teaduslikult usutav. Ajasränd on ehk üks keerukamaid ulmeteemasid ja Niffenegger jookseb paraku lati alt läbi — ei veena ebamäärane seletus, et spontaanse ajas liikumise puhul on tegu geneetilise hälbega ajataju eest vastutavates ajupiirkondades. Nagu võiks kohataju häire kedagi Aegviidust Antslasse toimetada.

(Jeerum küll, kui tagasisuunaline ajaränd kunagi tulevikus tõesti leiutatakse, siis võib selguda, et suurem osa maailmaajaloolise tähtsusega sündmuste tunnistajaid on olnud kostümeeritud ja piletiga publik.)

Aga füüsika pole ju oluline, romantika on põhiline; ajas rändamine on üksnes kunstiline võte, toomaks lugejani identiteedi, tahte, armastuse ja ootuse igavesed küsimused. See kausaalsuse ja vaba tahte pool jäi mu meelest küll iseäranis nõrgaks. Lisaks kippus sündmustik mitmes kohas hirmasti veeeeniiiiiimaaaaa ja mõned episoodid (Clare’i truudusetus ja Henry jalutuks jäämine) tundusid terviku suhtes kohatuna. Ja noh, tuleb tunnistada, et ma lasin raamatu rüppe ja pupsusin tükk aega naerda, kui olin taibanud, et meespeategelane on rokkstaari välimusega raamatukoguhoidja, kes oskab suurepäraselt kakelda, on seksuaalselt väsimatu ja ammendamatult rikas ning omab ennasthävitavat nõrkust, millest kangelannal on võimalik teda päästa. No kas pole lihtsalt ülimalt hurmav. Kangelanna ise, ehkki pealkirja järgi justkui peategelane, on sellega võrreldes mitu kraadi lahjem kuju.

Ei saa aga öelda, et raamat, kui tahes kehv ta oli, poleks mõju avaldanud — ma ei saanud eile poole ööni uinuda, mõeldes kurbi mõtteid vanadusest, üksindusest ja surmast, mis saabuvad alati vales järjekorras.

Ja unistada suurelt

Halvad ideed ja halvad kemikaalid

“Elu on mõttetu. Maailm on hukatusekursil. Leppisin oma tüdrukuga kokku, et tuleb surra. Tüdruk tegelikult ei olnud nõus. Ta ei saa veel kõigest aru. Ta on nõrk. Õnneks olen tal mina. Kui vaja peaks olema, jätkub minul julgust meie mõlema eest. Nii on vaja.”

See blogitekst võib olla appikarje, nali, psühhohuligaansus, piire kompav sotsiaalne eksperiment või omamoodi ilukirjandus. Kui tõstad alarmi, riskid sellega, et teed ennast lolliks kui mõttetu paniköörist tädikese, kes ei mõista veebiloomingu subtiilset semiootikat. Tõenäosus üle 99%. Kui kehitad õlgu ja ignoreerid, riskid sellega, et loed ühel halval päeval lehest lakoonilist krimiuudist ja taipad, et sinust on saanud üks kaasosalistest tegevusetuse läbi: “kuulsime küll appikarjeid, kuid pidasime seda naljaks.” See tõenäosus on muidugi kaduvväike. Aga ikkagi vastik.