Siinpool sood

Matsime vanatädi maha. Viimasel hetkel õnnestus kaua aega kasutamata seisnud kabelis olevale … ee … katafalgile sinise-valgeruudulise katteriide asemel must kangas hankida. Aga kirstukandjad astusid puruks pehkinud põrandalaua; hea, et nad oma kandamiga püsti jäid. Kõik muu oli, nagu ikka. 

Jaanitule ääres istusime, talvejoped seljas. Enne veel sai osaletud eestlaste uues rahvusspordis “lätistalkoholiostmine”. Aga meie, saate aru, tegime seda irooniliselt. 

Käisin asutuse suvepäevadel ja traumeerisin võrkpalli mängides põlves midagi ära. Varemerohu juure tinktuur kulub murettekitava kiirusega.

Leti alt

Ma olen varemgi kirjutanud, et mul on suured jalalabad. Mõni nimetaks mind haardvarbaliseks; tõele lähemal oleks ilmselt lestaline vms. Jalanõude soetamine on alalise frustratsiooni allikas, nii et kui mul nüüd kaks paari kingi korraga vihmavalingutes ära lagunes, oli tuju üpris hapu. Aga guugeldades trehvasin ühele Ühendkuningriigi netipoele, mis müüb suuri kingi. Laia liistuga. Ehtsast nahast. Oivaliselt vanamutiliku (ilma irooniata! sobib mulle!) disainiga. Ja vägagi mõistlike hindadega, alates kümnest naelast paar. Paraku nad välismaale oma väärt kaupa ei tarni, aga ärge alahinnake defitsiidiajastus üles kasvanud idaeurooplase visadust.

8. juunil tegin endale EshopWedrop.ee konto ja sain UK liba-aadressi. Kihku-kähku avasin konto ka mutikingapoes. EW antud andmete sisestamisega oli üksjagu jukerdamist, sest vorm oli korrektsuse suhtes väga nõudlik — ilmselt kahtlustas algusest peale mingit idaeurooplaste sigadust. Aadressi tuli mitme rea vahel osavalt jagada ja rahvusvahelise suunakoodi asemel tuli telefoninumbri ette kirjutada null ja nii edasi. Aga tehtud ma selle tembu sain ja tellisin kingi kohe kolm paari, arvestades, et Kaubamajas oleks sama summa eest saanud ehk paari sisetaldu ja ühed odavamad saapapaelad. (Kaubamaja juristidele: siinkohal on tegu hüperbooliga.)

10. juunil sain poelt teate, et nad on üritanud saadetist minu UK aadressil kätte toimetada. Laupäeval! Nüüh! Vaat see on Vana Euroopa! 13. juunil sain EWlt kolm teadet: “pakk on saabunud GB terminali”, “pakk on valmis pandud edasi saatmiseks EE”, “pakk on väljunud EE suunal”. 15. juunil sain teate “pakk on saabunud Baltikumi pealattu Vilniusse” koos palvega minna oma kontole vormistama kättetoimetamise tellimust.

Valisin meetodiks pakipoe kui kõige paindlikuma, aga põrkasin veateatele: liiga suur pakk. Valida jäi keskterminali ja “kuller koju” vahel. Esimene variant olnuks poole odavam, aga asub kuskil Tallinna lähedal metsas. Nojah. Mõtlesin siis, et sisestan oma töökoha kontori aadressi, kuna kuller liigub tõenäoliselt tööajal. Lisa-aadressi sai sisestada küll, aga valikukastis sai neid edaspidi valida ainult esimese välja järgi, milleks oli mõlemal ühtmoodi kohustuslik Miss/Mr/Mrs. Vähemasti lisandus nüüd maksemeetodites Payserale (millega ma sugugi poleks tahtnud jändama hakata) “sularaha kättesaamisel”, aga summale lisandus omakorda sularahamakse tasu.

Urisesin mõttes, aga arvestasin, et Kaubamajaga võrreldes olen ikka veel võidus, ja vormistasin tellimuse ära, kirjutades kommentaaride lahtrisse, et palun kulleril aegsasti ette helistada. 16. juuni õhtul sain teate, et pakk on kullerile üle antud ja jõuab peagi minuni. 20. juunil helistas kuller, et ta “on kohe kohal”. Ja nii oligi — saingi kätte oma kolm paari mõnusalt suuri vanamutikingi. Aega läks 12 päeva ja kohaletoimetamistasuks kujunes lõpuks umbes 15 eurot, sh ka UK sisene transport. Noh, kolme paari kingade peale ära jagatuna polegi kõige hullem. Aga mässamise ja skeemitamise mõttes, ütleks, ei ole aastaga 1987 võrreldes palju vahet.

See veider elu

Laupäeva hilisõhtul kostis õuelt veidrat müra ja seejärel kloppis keegi uksele. Trepil seisis külamees, kes mul siin vahel paari euro eest puid lõhkumas käib. Seekord ta värises ja soigus midagi segast; tuli välja, et tal on naine kodus ära surnud. “Kas sa kiirabi kutsusid?” küsisin mina võrdlemisi lollakalt. “Mis see kiirabi seal enam teeb, ta on juba külm,” röökis vanamees vastu. “Aga mis mina siis teha saan?” küsisin ma veel lollakamalt.

Selle paari sekundi jooksul jõudsin mõttes peast läbi lasta, et ilmselt tuleb meil naabrinaisega minna surnupesijateks. Ja et see on ikka erakordselt etnograafiline; siirderiitus ja värk. Ja et kas peaks proovima oma kooljaluud surnu käega vajutada. Ja et ei, ei tohi niimoodi mõelda, see on lugupidamatu, kadunukesest ei tohi teha objekti või vahendit, lihtsalt selleks, et saada üht head lugu, mida pajatada. Ja et samas, mis kadunukesel sellest enam. Ja et kas ma olen nüüd lihtsalt isekas südametu tõbras või lisaks ka silmakirjatseja, kes püüab endast endale kõlbla inimese illusiooni maalida.

Aga siis selgus, et minult on vaja ainult telefoni helistamiseks. Mõtle vähem, prouake, mõtle vähem. 

“Normaalne”

Elustiilisõna otsinguid viib läbi Tartu Ülikooli eetikakeskus Haridus- ja Teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009-2013“ jätkuprogrammi 2015-2020 raames.

Väiksed teemad

Inimese kehakarvad ei kasva meetriseks. Nad saavutavad mingi pikkuse ja kukuvad välja. Miks ei saa seda geeni murule siirata?

*

Euroeesistumise külalistele kavatsetakse pakkuda põdrakanepi varsi jänesekapsamahla tilkadega. Mina ostaks praegu Mäki ja Hessi aktsiaid. 

Kivirünta-punta-änta

album, buhhaaraga, costa rica, diana, faasan, gröönimaa, […], morse, nuga, osuti, palupera, ravila, salaja, […]

Kes tundis ära ja oskab täiendada?