Popmuusika moraalikriitika

 

“Ei kehti keelud ja reeglid, mis võiksid segada” — üüratu hulk lõhkisi päid ja soovimatuid lapsi on tehtud selle ulja deviisi all.

 

Kõik on ju kunst

Rongides jagatakse nüüd tasuta Sirpi — hiigla kena žest mu meelest. Pühapäevaõhtune kojusõit läheb täitsa märkamatult, maamõtted asenduvad linnamõtetega.

Sellenädalases kultuurilehes jäi mulle silma kahe noore kunstikorraldaja tänavakunsti teemaline lugu, milles nad kurdavad: tänavakunsti institutsionaliseerumise probleem peitub selles, et noori riskialteid kunstnikke, kes kannaksid edasi tänavakunsti põhiolemust – illegaalsust – ei tule peale.

Jahahaa. Ei tule peale noori seadusrikkujaid. Ja see on probleem.

Ma siiski arvan, et murelikud vaatlejad on eksiteel. Tänavakunsti põhiolemus manifesteerub lihtsalt uutes vormides. Võtame näiteks sellise kunstiliigi nagu korterivargus. Pimedal põiktänaval kulgevad hääletud sammud. Seisatavad. Koer kiunatab lühidalt, siis on taas kõik vaikne. Üks veidi tumedam vari libiseb ümber nurga. Aken avaneb. Kogu linnaosa kodanlased põõnavad oma roosade atlass-vatitekkide all ning näevad pornograafilisi unenägusid. Aga samal ajal kaovad musta spordikotti kullast kulinad, mis on välja pestud leskede ja orbude pisaratest. Kui see pole kunst, siis mis on?

Kaklemine on kahtlemata kunst, vrd võitluskunstid. Ühisjooni omab ta nii tantsu- kui tegevuskunstiga ning sisaldab lisaks body-art’i elemente. Sinine silm, paistes huul ja kõver nina eksplitseerivad vaatajale ühemõtteliselt sõnumit kunstniku performatiivsusest. (Peame ju tõdema, et meid ümbritsev keskkond on pahatihi täis tavalise, ilmetu välimusega inimesi. Kui säärane tabula rasa kinni võtta, kiilaks ajada ning tõrvas ja sulgedes veeretada, saaksime aga juba hoopis uue semiootilise komplekssusastme entiteedi.)

Äärmuslikult kompromissitu kunstiakt on muidugi mõrv. See kaasab identiteetepurustavasse ja tabusid lõhkuvasse kunstiprotsessi terve kogukonna, püstitades võimsa esteetilise laenguga küsimusi: kes? kuidas? miks? mis saab edasi?

 

 

Orjandus 2.0

Ettevõtja Priit Alamäe leiab Postimehes, et Eesti majandus- ja rahvastikuolukorrale tuleks kasuks see, kui siia tohiks tuua Kagu-Aaasiast lapsehoidjaid-koduabilisi ja neile maksuvabalt taskuraha (100-150 eurot kuus) maksta. Et siis saaksid lapsevanemad pühenduda palgatööle ja lõõgastumisele ega peaks muretsema majapidamise ja laste pärast.

Noh, ettevõtja mõte liigub õiges suunas, aga lahendus jääb poolikuks. Ilmselgelt oleks ju odavam oma lapsed esimeseks kolmeks kuni kuueks eluaastaks Kagu-Aasiasse üleskasvatamiseks saata. Seal on odavam nii toit kui eluase, pole vaja osta talveriideid, ei kimbuta külmetushaigused jne.

Unistada pole ju keelatud

Kui inimese viimasest arstivisiidist on möödunud aasta, saadab infosüsteem talle sõbraliku meeldetuletuse: “Tere! On aeg iga-aastaseks tervisekontrolliks. Palun võtke ühendust oma pereõega, et aeg kokku leppida. Head tervist!”.

Pereõde mõõdab külastaja pikkust, kaalu, vööümbermõõtu ja vererõhku, teeb vere kiiranalüüsi (suhkur ja kolesterool), küsitleb elu- ja töötingimuste ning toitumis- ja liikumisharjumuste kohta. Kui harjumused jätavad soovida, annab pereõde külastajale suunamise toitumis- ja/või liikumis- ja/või stressi- ja/või sõltuvusnõustaja juurde.

Liikumisnõustaja küsitleb klienti veidi põhjalikumalt, uurib tema varasemaid sportimiskogemusi ja teeb mõned lihtsad testid kehalise vormi välja selgitamiseks. Nüüd saab klient esmaseid julgustavaid juhiseid, kuidas võiks tervist toetava liikumisega alustada. Ning kutse algajate tasuta kodulähedasse treeninggruppi, kus paari kuu vältel õpetatakse jälgima enda seisundit pulsikella abil, tutvustatakse kepikõnni ja sörkjooksu tehnikat ning lihtsamate lihasharjutuste õiget sooritamist, samuti soojenduse ja venituse elemente.

Umbes kuidagi nõnda võiks see minu meelest olla. Aga mitte nii, et pannakse bussipeatusse plakat kurja karu eest põgeneva perekonna pildiga, sotsiaalmeediasse peaministri näägutus ja “tehtud”-lahtrisse linnuke. 

Lõikuskuu

Helde august on täies jõus. Mügrid ja annelinlased polegi jõudnud minu linna-aiamaalt kogu saaki ära koristada — olen sealt saanud lisaks taliküüslaugule (küll loodetust kõhnemad mugulad) juba täitsa korralikke sibulaid ja porgandeid ning mitu suurt suvikõrvitsat. Valmis on keedetud mitu purki suvikõrvitsapüreed; ma loodan, et see kraam säilib ka. (Ma tahaksin endale sahvrit. Ja korralikku keldrit. Sügavkülmikut. Suuremat kööki, kui juba jutuks tuli. Ja potti, milles hoidiseid kuumutada. Universum, said kõik korralikult üles kirjutatud?)

Seda suvikõrvitsapüreed või -ikraad tegin seekord täitsa tunde ja maitse järgi, alles hiljem võtsin ette retsepte lugeda. Neid on muidugi mustmiljon. Lõin tosinkond naljaviluks Exceli tabelisse sisse ja keskmine tulemus on ligikaudu järgmine: 2-3 kg kooritud ja puhastatud suvikõrvitsat, 5 tomatit, 5 porgandit, 4 sibulat, 4 küüslauguküünt, 1-2 paprikat, 100 g päevalilleõli, 1 sl soola, 1 sl suhkrut, 1 sl (veini)äädikat, soovi korral veidi tšillit /vürtsi / musta pipart. Valmistamine: õlis kuumutada esmalt tükeldatud sibul ja porgand, siis lisada kõik muu, hautada pehmeks, püreestada, maitsestada, tõsta purki, kaanetada, soovitavalt üle pastöriseerida. (Lahtiütlus: ei vastuta järeleproovimise võimalike tulemuste eest.) Mina porgandit ei pannud ja paprikat asendas pulber. Tulemus tundus päris hää, sünnib leivale määrida, küllap ka kastmeks kartulite või makaronide juurde. Juurde joodagu muidugi piima.

Veel üht väikest soojalainet igatsen nüüd. Aga vist ei tule enam. 

Pole midagi selga panna

Arvamusfestivalilt

See mõte sai alguse naljana, aga nali sai teoks. Käisin Arvamusfestivalil ja lausa mõlemal päeval.

Olgu kohe algul öeldud, et minu tervikmulje oli väga positiivne. Ei saa aru kriitikast, et „muudkui räägivad, aga ei otsusta midagi“. Kui inimestele, kes armastavad kuulata folkmuusikat, on festival, kus nad saavad seda nautida mitmel laval elavas esituses, siis miks ei või olla vestlus- ja väitlussaadete austajatel olla oma festival, kus „Foorumit“ ja „Vabariigi kodanikke“ saab kuulata-vaadata paljudel lavadel, jalutades vastavalt tujule keskkonnateemade juurest kultuurikriitika või koolikiusamise debatist pensionisammaste juurde. Võttes vahepeal pop-up kohvikus ampsukese vegan-pirukat ja lonksukese ausa kaubanduse kohvi. Miks peaks seal tingimata midagi otsustatama?

Teine kõlanud kriitika on, et „sinna lubatakse ainult ette heaks kiidetud seisukohti“. Seda ei oska kommenteerida. Ühest küljest, Jürgen Ligi ja Kadri Simson, Peeter Liiv ja Martin Vällik, Yana Toom ja Eerik-Niiles Kross, Martin Luiga ja Rein Veidemann esindavad ju küllalt erinevaid eluvaateid. Teisest küljest, ega päris radikaale-marginaale tõesti näha polnud. Keegi ei püüdnud tõestada, et Ukraina rahutused olid initsieeritud CIA poolt eesmärgiga luua investeerimisnäljas reptiilpankuritele võimalus teenida esmalt riigi purustamise ja seejärel üles ehitamise pealt. (Noh, tegelikult annaks täitsa ette kujutada Vandenõufestivali, kuhu tuleks oma lavkade ja lendlehtedega vaktsiinivastased, keemiasabade uurijad, antisionistid, igiliikuri ehitajad, tulnukatega suhtlejad, auranägijad ja muud säärased.)

Arvamusfestivali kõige alternatiivsem seltskond paistis olevat kogunenud Vabaerakonna telgi ümber. See näib olevat partei, kuhu kogunevad kõik need, kes on igalt poolt mujalt tüliga välja visatud. Sihuke Salon des Refusés.

Erakondadest kõige vaiksemalt esines minu mulje kohaselt Keskerakond, kes ilmselt arvestas, et nende valijaid sellel üritusel nagunii pole. Reformierakond pidas kuuldavasti samal ajal suvepäevi roosade parukate stiilipeoga – arusaadav, et ka neil polnud mahti osaleda. Sotside telgis midagi toimus, arvamusliidrid lamasklesid tugitoolides ja arvasid, et tuleks ikka väärtustada inimest. (Muidugi tuleks.) Maksimumpunktid saab aga seekord IRL, kes oli kohale toonud tõelise raskekahurväe ning esines säravalt ja teravalt. Nii välispoliitika ja julgeoleku (Mihkelson, Liik, Vare, Reinsalu) kui majanduse restartimise (Parts, Neivelt, Hololei, Aaviksoo, Tiivas) arutelud olid üpris tuumakad.

Peaministrikandidaatide debatt kui ürituse finaal seevastu kippus jääma pinnapealseks ja retooriliseks. Piltlikult öeldes, pintsakut seljast ei visatud. Kõik kolm kohaletulnut ilmutasid vastastikku suurt lugupidamist ning olid suuresti ühel meelel, et järgmiste valimiste peateemad on riigi julgeolek ja palgavaesuse vähendamine. Noh, saame näha.

Mida ma veel kuulasin? Vaesusest ja ebavõrdsusest, netikommentaaridest ja vihakõnest, e-kultuurist ja kiirenduste kultuurist, venelastest Lääne ja Ida vahel, investeerimisest ja pensionifondidest, uusvaimsuse ohtudest ja võimalustest. Näiteks oli huvitav teada saada, et arenenud maailmas töötab põllumajanduses vähem inimesi kui istub vanglates. Või: selleks, et saada pensioni 2000 eurot kuus, peab sambasse olema kogunenud 480 000 eurot, mis tähendab 40 tööaasta jooksul iga kuu 1000 euro kõrvale panemist. Või: lähiajal on oodata, et seadustega tunnistatakse internet avalikuks kohaks. Või: sisutootjad võivad tulevikus pakkuda (ainult) oma asjade vaatamiseks tasuta netiühendust. Või: käsitsi konspekteerivale tudengile jääb loengust 50% rohkem meelde kui arvutil klõbistavale. Või: Delfi teenib aastas 10 miljonit eurot kasumit, aga ei näe võimalust palgata kommentaariumisse moderaatoreid. Või: Starman lansseerib lähiajal telefoni-TV. Või: Eestis ilmub aastas 4000 nimetust eestikeelseid raamatuid ja pole mõeldav, et eksisteeriks mingigi hulk inimesi, kes oleks neist enamikkugi lugenud. Või: kunagi 20. sajandi alguses möödus pöördumatult see hetk, mil oli veel võimalus olla enam-vähem kõigega kursis. Või: aktsiate ostmiseks on hea aeg siis, kui veri on tänavatel.

Mõned küsimata küsimused ja lõpuni mõtlemata mõtted jäid ka kripeldama. Et kui Riigikogu liige vaesusest rääkides nimetab 500eurost tulunumbrit, siis kas ta ikka adub, et see on kahest täiskohaga töötavast kõrgharidusega täiskasvanust ja kahest lapsest koosnev leibkond. Ja veel: mis eestlaste-venelaste ühisest infoväljast me räägime, kui isegi Postimehe ja Õhtulehe lugejate infokogukondade teed enam omavahel ei lõiku. Ja et kui kõik inimesed tahavad inimestele head, siis kuidas on võimalik, et kapital tahab midagi muud. Ja et mis puutub investeerimisse, siis tavalise palgatöötaja jaoks kehtib siin täpselt üks reegel: Pankur. Saab. Sinu. Raha. Kätte. Igal. Juhul.

Tegelikult võiks mitmeid teemasid edasi arutada. Seepärast oli mulle paras pettumus, kui selgus, et arvamiste videoid polegi festivali veebilehele kommenteerimiseks ja mõttevahetuse jätkamiseks üles pandud. Nagu ka Jaak Printsi vaimukat monotükki „24 aastat ühe tunniga“. Või suure avatud arutelu „Eesti tulevikulugu otsimas“ tulemusi. Et kus ja mis see lugu siis on. Ma oleks ehk tahtnud öelda, et Eesti tulevikulukku võiks kuuluda natuke maalähedast talupoeglikkust, protestantlikku tööeetikat ja teravat keelt, aga õhtu kiskus juba liiga viluks ja hämaraks. Aga küllap arvame veel. Siin, seal, kõikjal, igal pool.

 

Argipäev

Üleminek suviselt meediatarbimise režiimilt sügisesele peaks olema ettevaatlikum. Lõin Postimehe lahti ja mõtlesin, et teen ainult väikest arvamusfestivali eelset soojendust. Aga sattusin sellise pärli peale: “Mida rohkem võimu on üksikisikutel otsustamaks neid puudutavate küsimuste üle, seda suurem on riigi võim tegelikkuses”. Ega siit enam budistliku tetralemma (“ühtaegu on ega ole nii, et on ühtaegu nii ja mittenii”, või kuidagi nii) ja müstilise kogemuseni palju maad ei ole.

Enne kui teadvus jõudis kõiksusega ekstaatiliselt ühte sulada, trehvas klikisõrm kogemata kombel hoopis Õhtulehele, kus arutati, kas üks mannekeen on liiga luider või mitte. Noh jah. Minu reaktsioon ei olnud mitte “nii kõhn tüdruk”, vaid “nii kole kleit”. Pilt illustreerib küll suurepäraselt vanarahva ütelust, et ilusale inimesele pane või kartulikott selga, aga ma ei kujuta ette, kes sooviks sellist luitunud kitlijupatsit 45 euro eest osta. Kui ehk mõni rikas ekstsentrik stiilipeole “Connemara vallasemade parandusmaja 1953”.

Agitpropp

Reklaamide imeline maailm

Ei jõua ära imestada. Väidetavalt on olemas mingid tõelised naised, kes magavad aluspesus meesterahva juures, kuhu nad on sattunud ilma kleidi ja käekotita, aga see-eest omades kaasas karvaeemalduskreemi. Samuti on olemas naised, kes määrivad pärast pikka jalgadel veedetud tööpäeva oma tursunud sääri Lioton geeliga, aga ei tule selle peale, et võiks viietollised kontsad madalamate vastu vahetada. 

See selleks. Aga sotsiaalreklaam?

 Mis sõnumit meile siin püütakse edastada? Kas seda, et liikumine teeb sind reipaks? Või seda, et looduses liikudes võid sattuda surmaohtu? Jookse ruttu — karu tuleb?

Või siis see. Kallis Tartu linnavalitsus, teatan täie vastutustundega, et mitte ükski narvalane ei saa uduaimugi, mida te selle plakatiga neile öelda tahate. Mõni nutikam ehk oletaks, et reklaamitakse mingit Tartu õlletehase uut jooki.