Leemekulbi liigutaja

Ostsin uue pliidi. Jõhker püss — nullist kahesajani läheb kolme sekundiga. Ma päris täisvõimsuse peale ei julenudki panna, alevis tõmbas tänavalambid tuhmiks.

Võttis kukalt sügama

Aadama ütk

Ehitajad ei läinud Soome palga pärast. Vähemalt mitte peamiselt palga pärast. Eesti palgaga on ka võimalik elada. Aga kogu see üldine süsteem siin on nii vale. Kõik hanked võidetakse ebareaalsete eelarvete ja tähtaegadega. Objekte rabatakse rohkem kokku kui töötegijaid võtta on. Rikkaks saamise valu on ju nii suur. Ja siis hakkab pihta. Ehitusettevõtja on nagu žonglöör, kellel peab kaks palli kogu aeg õhus olema. Ühelt tellijalt kerjad raha, et teisel objektil palku maksta. Kes kõvemat kisa teeb, selle objektile saadad mehed peale, teine peab ootama. See on täiesti haige tõmblemine. Närvid on kõigil perses. Muidugi lähevad selle soperdamisega tähtajad vastu taevast. Siis tulevad leppetrahvid. Ja siis lastakse julmalt üle. Jul-malt. Peatöövõtja trahvid tulevad alltöövõtjate taskust ja alltöövõtjate trahvid tulevad tööliste taskust. Tead, kui palju lapsi on mingi Fakkjuu Ehituse — sada juristi, null müürseppa — pärast jõuluõhtul ennast ilma kingipakita magama nutnud? Sa ei taha teada. Aga Fakkjuu mehed tassivad kullakange Palmisaartele. Nendega ei juhtu mitte midagi. Mitte midagi! Sa ei taha teada, kui kõrgele need niidid ulatuvad. Kõigil on suud raha täis topitud. Mis kohus, nalja teed või? Kust võtab kümne töölisega firma need miljonid, et mitu aastat kohut käia? Võlg muudkui kasvab, aga lõpuks võidab nagunii see, kellel on kallim advokaat.  […] Eesti riigi viga ongi see, et me oleme teinud seadused nagu Soomes ja Rootsis, aga inimesed on meil nagu Venemaal.

Ajakajaline

… ja tema peas hakkasid kuju võtma kelmiromaani sugemetega tragikoomilise groteskfantaasia piirjooned: kuidas eriti käpardlik inimkaubitseja toksib oma nutitelefoni kaardirakendusse kogemata Sangatte’i asemel Sangaste.

Kahe korruse rahvas

Kuskil portaalis oli loendikkel stiilis “13 tunnust, et su kass armastab sind”. Lugesin selle oma kassile ette. Ta haigutas, nakitses varbavahet ja teatas mokaotsast: “Teenindava personali tööviljakusele mõjub hästi, kui lasta neil aeg-ajalt end väärtustatuna tunda. Aga me ei loo nendega isiklikku laadi suhteid.”

Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis

Viimastel nädalatel on meedias mitu korda silma jäänud üleskutsed märgata, hoolida ja sekkuda. Kus viga näed laita, seal tule ja aita laita. Nojah. Oleks see kõik siis nii lihtne. Ülekohus ja vägivald avalduvad vahel — tegelikult, sageli — sellistes hübriidsõjalikes vormides, kus on väga keeruline reageeerida. Kas nüüd on asi juba piisavalt halb, et peaks midagi ütlema? Aga nüüd? Kui tugevam nõrgemat klohmib, siis peaks ilmselgelt midagi tegema. Aga kui tugevam nõrgema kallal näägutab?

Täna oli bussi peal vanaema lapselapsega, kel vanust ehk viis-kuus aastat. Kui laps midagi vaikselt öelda püüdis, nähvas vanaema talle: “Mida sa lõugad!” Kui ta liigutas, tuli kohe: “Mida sa nihverdad, istu ilusti!” Kui laps ära väsis ja tahtis pead vanaema sülle panna, kolis too demonstratiivselt teisele poole vahekäiku. Selles, kuidas väike vaikselt soigus “mamma, ma tahan sinuga koos istuda, palun, mamma, ma tahan sinuga koos istuda,” oli midagi nii lõpmata kurba, et mul tekkis kurku klomp. Aga loomulikult ma ei öelnud midagi. Sest — mida? Mis ütleja mina olen?

Kadunud aru otsimas

– Kui Eesti inimesele öelda, et lahjendatud pesuvalgendi joomine ennetab ja ravib grippi, vähki, aidsi, aknet ja autismi, siis ta ei küsi: “Kust te seda võtate? On see tõendatud, toimiv, ohutu?”. Vaid: “Kui palju ma pean võtma?”
– Ta ütleb: “Kui palju ma pean võtma? Päikest! :)”

Kaastunne või kasutunne?

Ebamoraalne on loota, et pagulased hakkavad siin “meile pensioni teenima” — see tähendaks ju, et nad ei saa oma koju tagasi pöörduda, et nende kodumaa jääbki elamiskõlbmatuks. 

Igal linnul oma lugu

Vihakõne vormid

“Jüri on teinud tegusid, mis minu meelest on rumalad, sest …”
“Ma pean Jüri rumalaks, sest ta on teinud tegusid, mis minu meelest on rumalad, sest …”
“Jüri on rumal.”
“Jüri on loll.”
“Jüri on rõve idioot.”
“Jürid ongi kõik rõvedad värdjad idioodid.”
“Jürid on rõvedad värdjad idioodid ja võiksid ennast põlema panna.”
“Kui Jürid maha põletada, oleks maailm parem paik.”
“Jürid ahju!”
“Jüri oled ve? Sinuga räägin e! Õu kuuled ve? Mingi Jüri oled ve? T*** ma panen sind põlema v**** r**** n*****.”