tavainimene

“Seltsimees laps”

Posted in * by tavainimene on 27/03/2018

Minu lapsepõlv möödus seitsmekümnendatel — polüestermööbel, krimpleenkleidid ja sassoonsoengud. Maal ei olnud, tõsi küll, polüestermööblit, seal oli rohelise silmaga raadio, tõukekelk ja mannergus piim. Nii et kuidagi on kummalisel kombel see viiekümnendate olustik ikkagi nii tuttav ja omane mingitest vanadest fotodest, üksikutest mööbli- ja majapidamisesemetest, kellegi koltunud spordidiplomitest ja muidugi juttudest. 

Juttude järgi mulle tundub, et Leelo oli erakordselt julge ja tarmukas laps ning tema pedagoogidest vanemad olid kindlasti omal ajal väga edumeelsed. Keskmine seltsimees laps poleks vist viiekümnendate alguses võõra täiskasvanuga rääkimiseks palumise pealegi suud lahti saanud, rääkimata oma arvamuse avaldamisest. Ja üleastumiste eest oleks teda juustest kõvasti karvustatud, halvemal juhul oleks vitsadki käiku läinud.

Suurte inimeste maailm on laste vastu varemalt ikka karm ja julm olnud. Aga see “näita isa medaleid, siis saab emme rutem koju” on isegi ajaloolises kontekstis tülgastavalt alatu. Miks must mees nii tegi — filmis antud vihje sellest, et Felix oli kooli popim spordipoiss ja Helmes kõige popim tüdruk, oli minu meelest natuke mööda. Tegelikult oli asi ju pigem süsteemis, kus tuli olla alatu oma naha hoidmiseks, sest seda nõudis keegi toiduahelas võimsam ja tugevam, kes omakorda pidi täitma veel kaugema ja kõrgema käsku. Või siis oldigi ideeline kommunist, kes oli näinud unes taevalikku õiglust, mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad. Kui tegu poleks eluloomaterjaliga, siis ma vist noriks selle teema kalla rohkem ja sooviks, et Paul Variku tausta ja motiive oleks rohkem avatud ja üldistatud ning selle arvel näiteks episoodid Makajevaga välja kärbitud. Aga nii oli ka täitsa hea. Eraldi sügav kummardus ja soe aplaus lapspeategelasele, kes oli lausa üle kõigi ootuste hea. 

 

Advertisements

La piim, la koor

Posted in * by tavainimene on 07/03/2018

Hakkasin mõtlema, kas see on snobism, kui ma krimpsutan nägu iga kord, kui kuulen raadioreklaamis, et “uues piimatootes on keefir ja jogurt koos nagu Kleopatra ja Maak Änfoni“. Aga jõudsin järeldusele, et kui ma oleks snoob, siis ma ei kuulakski kommertsreklaamidega raadiojaama.

Probleemid igale lahendusele!

Posted in * by tavainimene on 01/03/2018

Kui ma ütlen, et minu alusväärtused on vabadus, õiglus, inimväärikus ja looming, siis on need tegelikult väärtused, mis minu arvates võiks olla sellisel inimesel, kellena ma tahaksin maailmale paista. Ja miks ma tahaksin sellisena maailmale paista — eks ikka, et mind austataks. Ja miks mul oleks vaja, et mind austataks — sest see suurendaks minu turvatunnet. Põhimõtteliselt tahan ma olla imik, kellel on kindlustunne, et kui ta karjub, siis tuleb keegi joostes sooja piimaga.
Ja muide, kui ma seda siin kirjutan, siis ei kirjuta mitte autentne mina, vaid keegi “aus” ja “sügav” enesevaatleja, kellena mulle meeldiks ennast paista lasta.
Ma olen oma päris mina selle katki minemise hirmus nii põhjalikult ära peitnud, et ma ei mäleta enam, kuhu ta sai ja missugune ta oli.
Loe üle-eelmist lauset uuesti.

I am an impostor with an impostor syndrome.

Õnneks on võimalik ka lähenemine, mille kohaselt mingit püsivat ega autentset “mina” pole olemas. Selle otsimisega tegelevad spirituaalsed enesearengutehnikad on seevastu mõnus bisnis. Nagu dermatoloogia — sinu kliendid surevad harva ära, aga ei saa ka kunagi terveks.

Julgetele huvilistele pakun välja tasuta coachingulaadse toote sessioone. Eeldused: sa soovid oma ellu mingit muutust (koristada garaaž ära, leida elu mõte vms), sa oled ise oma elu parim ekspert ja sul on parimad kavatsused. Lahtiütlus: mul on läbitud ainult pool koolitust. Sessioonid helisalvestatakse õppe-eesmärgil, aga kliendi anonüümsus ja vestluste konfidentsiaalsus tagatakse.