tavainimene

Logistiline aps

Posted in * by tavainimene on 27/05/2019

Kassasabas seisis minu ees väga kõhn ja täiesti kiilas peanupuga ebamäärases vanuses meesterahvas. Tal oli seljas kulunud aga korralik ülikond ja käes portfell. Kassalindile oli ta poetanud üksiku õllepudeli. Nüüd kummutas ta rahakotist sente letile. “Puudu jääb,” teatas müüja. Pead vangutades õngitses kunde rahakotist pangakaardi. “Siin ei ole raha peal,” teatas viisakuse ja kärsituse piiril balansseeriv kassiir. “Pidi ju olema üheksakümmend kuus senti,” pomises ostja häbelikult ning lahkus, endiselt pead vangutades.

Bussis istus minu ette pitoresksetesse pulstidesse rõivastatud habetunud papi, kes levitas kõigi kehaeritiste ja veel mingi hapuka läpatise vänget lehka. Tema pagas koosnes mitmest räpasevõitu kilekotist ning innukus, millega ta oma pesemata pead kratsis, sundis mind igaks juhuks ühe istmerea võrra tahapoole kolima. Peagi õngitses vanamees kuskilt põuetaskust välja telefoni ja hakkas pidama — nagu aru võis saada — läbirääkimisi mingi ürituse ja ettekande teemal. “Minu jaoks on see ausalt öeldes mõõduka tähtsusega,” teatas ta enesekindlalt. 

Kolleeg, kellele ma neid episoode kirjeldasin, kuulas mind üha suurenevate silmadega, kuni pahvatas äreval sosinal: “Nende … nende kehad olid omvahel vahetusse läinud.”

Homo Deus

Posted in * by tavainimene on 27/05/2019

Ei kahetse, et lugesin, aga kahetsen, et ostsin. Seda raha oleks saanud targemini kulutada. Aga kuna mul pole, nagu loetust selgus, vaba tahet, siis on kahetsemine nagunii mõttetu. Ja samas muidugi — ilmselt — paratamatu.

See on sedasorti populaarteaduslik kirjandus, kus teadust on kasinalt ja populaari see-eest hästi palju. Aga eks ma saan ka aru, et kui sinu üks raamat on saanud menukiks, siis on arukas kirjutada kähku, kuni su nimi rahval meeles on, veel kaks või kolm passiivset tulu teenima. Nagu vanasti öeldi, et riidesoe on ikka parem kui töösoe.

Minu maitse jaoks murrab autor päris mitmes kohas suure jõuga lahtisest uksest läbi, seletades, et religioonid on tähendusi loovad lood ning jumalaid ja surematut hinge ei pruugi üldsegi olemas olla. Teises kohas jookseb ta jälle piidad maha, deklareerides, et kommunism, natsism ja humanism on samuti religioonid. (Aga jalgpall?) Või siis teatab julgelt, et vaba tahet ei saa olemas olla, kuna determinismi ja juhuse vahel pole selle jaoks kuskil ruumi. (Vast see asi ikka ei ole päris nii lihtne?) Või et organismid on algoritmid. (Ärge üritage menüüd süüa.)

See on muidugi kena, et meid manitsetakse hoolima loomade kannatustest. Jah, loodame, et laboriliha ja -piim jõuavad võimalikult kiiresti lettidele. Ma siiski ei usu hästi, et ka kõige järjekindlam loomaõiguslane päästaks põlevast majast pigem seapõrsa kui lapse — spetsiesistid-nepotistid, nagu me evolutsiooni produktidena oleme. Ja mind väga ei veena argument “kui meie ei kohtle sigu nagu inimesi, siis mis takistaks tekkivat supermõistust kohtlema inimesi nagu sigu”, ses mõttes, et see sigade hästi kohtlemine oleks siis ju lihtsalt nagu kunagiste jumalatele toodud põletusohvrite tagurpidi variant.

Kogeva ja jutustava mina eristus — see ulatuks nagu otsapidi keha ja vaimu dualismi, ainult et vaimu põhitöö on mitte primitiivsemat koalitsioonipartnerit ohjeldada, vaid pigem tema totakaid trikke õigustada ja välja vabandada — on iseenesest huvitav, aga see on nüüd see koht, kus ma tahaks vähem populaari ja rohkem teadust. Liberaalne, sotsialistlik ja evolutsiooniline humanism on ka minu jaoks uus liigitus. Siin annaks uurida, kas natsid ikka olid evolutsioonilised humanistid ja kas nende tänapäevased epigoonid on seda endiselt või püüdlevad nad pigem tagasi Kõrgema Korraldava Jõu järgijateks.

Noh, igatahes, ma lugesin üle tüki aja raamatut ja tänapäeval on see juba saavutus omaette. 

Pärast pausi

Posted in * by tavainimene on 12/05/2019

Ja sai õhtu ja sai hommik, kuues päev. Ja tavainimene vaatas, mis ta oli teinud, ja tavainimene nägi, et see hea oli.

Minu puhkuse kuues päev lõppes sellega, et saatsin kaks töömeili ja nikerdasin äsjalõppenud Photoshopi kiirkursusel omandatud pädevusi rakendades valmis ühe ürituse kutse. Puhkuse viies päev lõppes sellega, et mu aju lõi tuld, üritades Photoshopi kiirkursusel õpitut kuidagi ära mahutada. Puhkuse neljas päev sai sisustatud muruniitmise, kartulite, porgandite, sibulate ja ubade mahapaneku ning remondijärgse koristusega. Puhkuse kolmanda päeva täitis seinte ja lae värvimine. Puhkuse teise päeva täitis ahju, korstna, seinte ja lae värvimine ning kirumine ahjuplekis avastatud augu pärast. Puhkuse esimese päeva täitis toa mööblist tühjaks kandmine, seinapragude ja hiireaukude kinni vahutamine, teipimine, pahteldamine jm ehitusporno ning lae värvimine. Esimesel puhkuse-eelsel päeval kantseldasin kaht kohalikku tüümiist, kes võtsid lahti ja vedasid minema tumeda polüestersektsioonkapi aastast 1973. Mõlemad tüümehed olid juba saabudes napsised ning ühel oli pealekauba kubemesong. Mis annab, nagu mu kolleegid nentisid, üpris ilmeka pildi tööjõuturu hetkeolukorrast lõunaosariikides.

Igatahes on mul nüüd üks halvasti remonditud tuba (“vähemalt sai puhtam”), kus seisab 20 banaanikastitäit raamatuid ja mitu suurt kotti muu träniga. Vaja oleks raamaturiiuleid ja riidekappi; uurin netist Ikea mööbli soetamise võimalusi. Kainemalt mõtlevad tuttavad on selle plaani maha teinud, soovitades pigem vaadata kuulutusteportaalidest eelmise sajandi kasutatud mööblit (ehk siis polüestersektsioon jälle). Mina kaldun kahtlema, kas mitu korda lahti võetud ja kokku pandud sotsialistlik saepuruplaatmööbel omaks arvestatavaid kvaliteedieeliseid uuena soetatud kapitalistliku saepuruplaatmööbli ees. Täispuitu ei jaksaks ma nagunii osta ega transportida ega mahuks ta mul ustest läbi.

Ilmselgelt pole ma ainus brändilummaohver, sest Ikea mööbli vahendajaid on päris palju — Soomest, Poolast, Leedust ja Lätist. Arkaansete hinnastamissüsteemidega. Näiteks kui veebileht ütleb, et “transport kõikjale Eestis 35 eurot”, siis hinnapakkumine ütleb, et “transport Tallinna 35 eurot, teie regiooni 80 eurot”. Protestile, et minu regioon on Riiale üle kahe korra lähemal kui Tallinn, enam vastust ei tulnud. Ilmselt on kliente niigi piisavalt. Ostjaid näib ülearu olevat ka sellel vahendajafirmal, kes oma veebilehel tituleerib heledat raamaturiiulit “raekabiiniks kassidele” ning tumeda kohta kirjutab “raamatud on mustad pruunid”. Kuitahes hägusa otsinguga ei leiaks üles.

Aga kaks päeva enne puhkust käisin ma — taram-tararam — teatris. Tallinnas, Draamateatris. Vaatamas Kõivu ja Lõhmuse tükki “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” Priit Pedaja lavastatuna. Sama näidendi 1993. aasta Ingo Normeti lavastus, mida nägin 1994. aasta suvel Kiuma rahvamajas, on ja ilmselt jääb minu elu kõige maagilisemaks teatrielamuseks. Sama sündmust meenutab tänavuse tüki kavalehel Kauksi Ülle. Ajaloolist järjepidevust kannab kummalisel viisil veel see, et kui veerandsajand tagasi mängis Mait Malmsten papat, siis seekord on ta Verdi rollis.

Mis ma mõista ütelde. Tekst on minu arvates absoluutselt geniaalne, lavastus minu maitse jaoks mitte nii väga. Tempo on liiga ühtlane — ma tahaks, et mingitele tähendusrikastele kohtadele oleks tempo ja detailide mõttes sisse zuumitud. See ei ole ju üheplaaniline etnograafiline rahvajant põrsalõikaja ja kaklevate külanaistega. See on (minu jaoks vähemasti) suure kultuurilise murrangu lugu, maarahva linnarahvaks muutumise algus, inimeste eludes ja suures ajaloos üksteiselt peegelduv ummikusse jooksmise umbsus ja ainsa lahendusena vältimatu vägivald, äike pärast põuda. Hea küll, nende paralleelidega ei pea ka üle võlli panema; ei ole vaja Peetso Saamost teha mingit kastratsioonihirmu personifikatsiooni vms. Aga no midagigi. (Ja miks mitte anda mõista, et me oleme ju globaliseeruvas maailmas järjekordse suure kultuurilise murrangu lävel ja kõik need pained ja pinged ja.) Teiseks näitlejate mäng. Ma ütleks, et 1914. aasta Põlva kihelkonna maainimeste kohta on tegelased laval liiga intensiivsed. Ma oleks tahtnud näha rohkem sordiini, pehmust, mokaotsast torisemist kärkimise asemel, üksteise poolelt sõnalt mõistmist, aastaringide rutiiniga sisseharjunud nappe liigutusi. Aga noh, elamus tervikuna oli täiega pikka Tallinna-sõitu, öises bussis tagasiloksumist ning töö juures kitsukesel diivanil peaagu-magamist väärt. 

Igatahes on puhkus nüüd läbi. Ja see oli vajalik puhkus, sest tööpäevad kiskusid viimasel ajal neljateistkümnetunnisteks. Hoopis teine tunne, kui ole neljateistkümne tunni koosolekutel istumise asemel neliteist tundi lage värvinud. Nüüd tuleb veel tomatid maha istutada, peedid ja pastinaagid, salatid ja tillid külvata. Koorem kiviprahti ootab ära vedamist, vihmaveerennid tahavad puhastada, akende ja uste piirdelaudade pärast on juba ammu piinlik. Ja umbrohtuvad lillepeenrad. Ja katkine veetünn. Ja ikka see ahjuplekk. Ja talvepuude soetamise peale tuleks mõelda. Tasapisi. Küll saab. Kuidagi ikka saab. Linnainimesest maainimene, hmh.