Missugune põllujaotuse sisteem …

Kh-kh-kh, ei, Kaljulaid võib mulle siiski meeldima hakata. Temast võib tulla selline visionäärpresident, kes hakkab regulaarselt ministreid kergesse paanikasse ajama, näidates neile näpuga, mis Ülesool kõik peaks saama teistmoodi tehtud. 

Küsige, ja teile vastatakse

Mõni aeg tagasi kurtsin, et ajalooõpetuses võiks tõmmata paralleele Rooma impeeriumi ja Euroopa Liidu vahel. No ja mis mina nüüd loen …

PS: Loomingust leidsin veel väga mõnusa raamaturevüü: Hvostov  harutab Friedenthali “Inglite keelt” pusletükkideks.

Keka

Üks eelmise postituse kommentaar tuletas selle kõik jälle meelde.

Ma olen nüüd, suurena, õpside käest uurinud, et milleks, jumala nimel, kitsehüpped. Kas keegi arvab, et Eesti inimesed harrastavad õhtuti massiliselt tervisekitsehüppeid? Õpsid pole kadedad seletama: kehalise kasvatuse siht on arendada lapses julgust, vastupidavust, osavust, painduvust, tasakaalu, kiirust ja jõudu. Ja miks siis mitte üle kitse hüpates või poomil turnides, kui kits ja poom kord nagunii võimlas olemas on. Ja et mida mina siis välja pakun.

Selle koha peal jään ma kurvalt vait. Poomikava arendas minu tasakaalu nii, et sellele oli võimlemisveerandi plaanis ette nähtud kaks tundi. Klassis oli kakskümmend viis tüdrukut. Kahe akadeemilise tunniga jõudis igaüks ühe korra kava läbi proovida ja ühe korra hindele teha. Kellel tasakaal enne hea oli, see sai poomikava eest hea hinde; kellel ta kehvem oli (mina sealhulgas), sellel ta sama kehvaks ka jäi. Ma ei mäleta, et kekaõps oleks mulle ette näidanud tasakaalu arendavaid harjutusi, mida kodus ilma poomita teha. Ma ei kujuta ette, mida ta oleks mulle öelnud siis, kui ma oleks teinud ettepaneku, et ma tuleks reede õhtul kell kuus paariks tunniks võimlasse poomile harjutama, aga ohutusnõuded näevad ette, et tema kui väljaõppega spetsialist peab kõrval seisma ja julgestama.

Mitte et ma oleksin siis nii vapper ütleja olnud. Iga kord, kui ma täna tahaks mõnele koolilapsele anda soovitust, et “lihtsalt ignoreeri õpetaja nõmedat nõudmist või selgita viisakalt, et sul on teised plaanid”, tuletan ma endale meelde, kui hirmus on hästikasvatatud väiksel inimesel hakata vastu palju suuremale, valjuhäälsemale ja agressiivsemale võimupositsioonil täiskasvanule. Kitsehüpped vist siin ka ei aita. 

Kuhu küll kõik lilled jäid

Swedbankilt oli tulnud kiri, reklaamitakse aktsiooni “Tagasi kooli”, loosungiks oli “Mida sa õpetaksid 16-aastasele iseendale?” Njah, tänaste kooliõpilaste ette võiks mind vahest viia kohutavaks näituseks, kui kaugele inimlaps võib langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna. Aga 16-aastasele iseendale? Oma seitse aastat tagasi oli mingi samateemaline blogimeem. Siis ma kirjutasin need õpetussõnad isegi üles, aga miskipärast ei avaldanud. Eks nad olid mingi emotsiooni pealt kirjutatud, ja võib-olla liiga tugeva emotsiooni pealt. Aga nüüd võib neid juba vaadata peaaegu samamoodi nagu mustvalgeid titepilte — et see ei ole seal ju minu paljas tagumik. 

1. Ole inimeste vastu kenam. Tõsiselt. Hoia vaimukused endale ja räägi üldse vähem. See-eest ära häbene inimestele midagi kena öelda, kui nad sulle meeldivad. Ole palju vähem kriitiline oma vanemate suhtes; on täiesti loomulik neid raskel hetkel kallistada.
2. Ära muretse nii väga selle pärast, mis inimesed sinust arvavad. Täiuslik pole võimalik olla ja kõigile ei pea meeldima. Õpi vastu võtma ka ebaõiglast kriitikat lõdvestatud lihastega. Ära võta kooli nii tõsiselt, ka õpetajad on kõigest inimesed ja klassikaaslased veel ammugi. Kooliga kaasnevad jamad on hea võimalus kasvatada iseloomu.
3. Võta isa ja vanaema mälestused linti, sa ainult arvad, et need jutud on sulle igaveseks pähe kulunud. Tee rohkesti fotosid, nende jaoks kodus ikka ruumi jätkub. Pea lugemispäevikut — selle asemel, et raamatuid neli ja viis korda üle lugeda.
4. Ära flirdi kunsti ja kirjandusega, sa ei ole loomeinimese tüüpi. Mine, kui veel võimalik, üle reaalharusse, õpi tõsiselt matemaatikat ja otsi üles informaatikaring, kui selline peaks olemas olema. Kümne aasta pärast ei ole arvuti enam toasuurune kapp, mis sööb perfolinti, ja kolmekümne aasta pärast tehakse nendega täiesti uskumatuid asju. Kaalu tõsiselt seda suunamist õigusteaduskonda — selleks ajaks, kui sa ülikooli lõpetad, ei tähenda see sugugi tööd miilitsa või prokurörina. Rahvamuusika, etnograafia ja muu säärasega võib vabalt tegeleda hobi korras.
5. Nõukogude Liit laguneb. Ära lase seda loosungit enda käest ära kiskuda — nad ei saa sulle enam midagi teha, ka mitte “iseloomustust ära rikkuda”. Samas arvesta, et üsna varsti võimutseb Eestis täieline kapitalistlik konkurents — unusta ära naiivne usk, et kui sa piisavalt tubli oled, siis varem või hiljem märkab seda keegi nagunii.
6. Ära arva, et oma tugevaid külgi tuleb arendada ja nõrkusi jonnakalt ignoreerida. Vali endale töö, mis põhineb sinu tugevustel, aga hobid, mis taskaalustavad sinu nõrkusi. Hoolitse paremini oma keha eest, söö tervislikumalt ja liigu rohkem vabas õhus. Sport ei ole see jama, mida kehalise kasvatuse tunnis pakutakse.
7. Kui sa ülikooli sisse saad, ära raiska nii palju aega lõpututel õhtutel veiniklaasi taga targutades ja kitarri plännides — esimesest kursusest piisab, edaspidi hakkavad lood ja laulud ennast kordama. Otsi parem õhtuks mingi töökoht. Kui sa ikka unistad teaduse tegemisest, siis mine raamatukokku ja loe ingliskeelseid erialaajakirju. Arvesta, et ka teaduses hakkab valitsema raudseid närve nõudev konkurents. Ära jää “gurulõksu”.
8. Ära loo endale romantiliste suhete osas erilisi illusioone. Seks on lihtsalt seks, seda teevad kõik imetajad. Sellega seotud müüte ja rituaale on kasulik tunda, aga neil ei pea laskma ennast valitseda.
9. Õpi rahaga paremini ümber käima.
10. Kõik läheb mööda.

Meelejahutaja

Ma peaksin praegu aias lehti riisuma, aga http://twitter.com/hashtag/trumpbookreport.

(Siit see meem vist algas.)

Liiga keeruline

Veiseliha tomatite ja ubadega? Kanaliha viinamarjakastmes? Kalkun porgandi ja riisiga? Minu kass pööritas selle peale silmi ja avaldas arvamust, et tootearendajad pingutavad üle. Lihast piisavat täiesti. Liha lihaga lihatarrendis, kui tohiks paluda. 

Mina ise läksin poodi plaaniga osta üks virsikujogurt. Nojah. Mida pole, seda pole. On (piltlikult) meloni-tikri-mooniseemnejogurt. Astelpaju-kaktusevilja-basiiliku. Ja aroonia-kibuvitsa-koriandri. Samamoodi on kadunud harilik karamellijäätis. See-eest pakutakse (piltlikult) kitsepiima-pirnimahla-sefiirijäätist kummikommidega. Tundub, et tuleb hakata ka jogurtit ja jäätist ise tegema. 

 

Sageli metsades hulkudes meenub mul

Andsin sümboolse tasu eest ära hiiglasliku kuhja kõrvitsaid ja ülekasvanud kabatšokke. Nagu elu ennegi on näidanud — kasvatamine on lihtne, säilitamine on üks peavalu. Iga kord, kui mõni netikommar leiab, et vaesed maapered võiksid ju ise endale tasuta toitu kasvatada, ohkan ma raskelt. Veel kord, kasvatamine on lihtne. Augustis-septembris on sul tohutu kogus aed- ja puuvilju. Et nad säiliksid järgmise aasta juuni-juulini, on vaja teha hoiustamisele ja hoidistamisele märkimisväärseid kulutusi, mille eest saaks poest vabalt aasta ringi süüa osta. Seda enam, et ega ainult kapsast-peedist nagunii ei ela, aga loomapidamine (piim, munad, pekk) on vaese pere jaoks juba kaugelt liiga kallis hobi.

*

Nii palju siis isetoimetulemisest. Kangesti tahaks kinno “Captain Fantasticu” filmi vaatama minna, aga autota maainimese jaoks on see keerukas. Sama teemat lahkas ka eelmise suve Pärnu festivalil üks Tšehhi dokk — “Alati koos”. Ka seal oli habemik patriarh, kes kaitses oma järeltulijaid korrumpeerunud tsivilisatsiooni eest (keeldumata siiski tarbimast selle paljusid vilju). Aga kui ameeriklaste kunstfilmis on kõik natuke üle võlli keeratud — Noam Chomsky sünnipäev jõulude asemel ja kaheksa-aastased atleedid-erudiidid — siis tšehhide päriselus oli kõik palju kurvem ja armetum. Lapsed kihutasid küll metsas ringi ja kiikusid köite otsas, aga Dostojevskit nad päris kindlasti ei lugenud. 

Mis sa siin oskad kosta. Ühest küljest kipub nagu peale tulema solvumine, et “ah et meiesuguste seltskond pole teile küllalt hea”. Ja “kui te juba nii sõltumatud olete, eks siis hankige ise merest soola ja soost rauda ka; ja mis pagana sotsiaaltoetus, kui te ise end antisotsiaalsetena defineerite?”. Aga teisest küljest, mõeldes selle meiesuguste ühiskonna arvukatele väärnähtustele … kes julgeb defineerida, mis on need “lapse parimad huvid”? Elurikkuse huvides on ju vaja igasuguseid alternatiivsete elustiilide harrastajaid. Iseasi, kui jätkusuutlik selline mikrokooslus on, st kust need õilsad metslased endale samaväärsed partnerid leiavad ja kui palju neid meie kahanevatesse metsadesse küttima ja korjelema mahub. 

Nagu ma aru sain, jättis kapteni-film lõpus avatuks kolmanda tee võimaluse — et elatakse küll maal ökoelu, aga lapsed tohivad siiski kogukonnakoolis käia. Nojah. Vast tolle küla raamatukogus on ikka Chomsky teoseid ka. Meie küla omas ei ole, ma kontrollisin. 

Ruutuemand

Kas see on seitsmesaja-aastase orjapõlve tagajärg, mõisniku ja tsaari ihalus? Miks mul on tunne, et ma tahaks võida riigipeale alt üles vaadata? Või on see miljoniaastase ahvievolutsiooni kujundatud instinkt, et karjajuht peaks ikka olema kollaste kihvade ja armiliste külgedega poliitveteran? Mitte lihtsalt tubli tippametnik, vaid natuke nagu ka … müüt? Või on see lihtlabane kadedus — et näe, üks tüdruk sai siin presidendiks, aga kuhu sina, ka ju viieline tüdruk, oma eluga jõudnud oled?

Ma loodan, et see alt üles vaatamise tunne tekib veel. Kunagi, kui ma olen sellest kaljulaidist üle saanud.

Kõik on võimalik ja tõde pole olemas

Lugesin Twitterist mingit Darth Putini järjekordset vaimukust (“Finland’s airspace violated my aircraft”, “I started a campaign Syrie Sans Médecins”, “They cease; we fire”) ja mõtlesin, et tegelikult võib see paroodiakonto olla täitsa vabalt Kremli enda tehtud — sihuke cool badass, vahva võrukael.

Ja spikerdada ei tohi!