“Tagasi Eestisse”

Kui maailm oli alles valmis saanud, kudus Ämblik valmis Esimese Loo. Selles olid sees kõik algused, lõpud ja keskpaigad, kõik lõbusad ja kurvad juhtumised, õnnelikud ja õnnetud saatused, kõik kangelased ja armastajad. Aga ablas Orav, kelle hambad ühtelugu sügelesid, näris jutukanga puruks. Ahne Opossum tahtis tükid oma pessa vedada ning sellest tõusid tema ja Orava vahel tüli. Nad kisklesid, sakutasid ja jagasid vopsusid nii ägedalt, et sellest tõusis tuul, mis kandis jutukanga puru alla ilma. Osa kukkus vette, osa tulle, osa rohu sisse, osa pilvede vahele. Aga mõned tükid sadasid pähe esimestele esivanematele. Ja järgmisel ööl nägid esivanemad esimest korda und.

Ämblik sai väga pahaseks. Ta kutsus Orava ja Opossumi enda juurde ja sõitles neid: “Vaadake, mis te olete teinud! Minge otsekohe ja korjake kokku!” Orav ja Opossum, silmad häbi täis, laskusid öösel alla ilma, et veest, rohust, tulest, pilvedelt ja esivanemate peadest lugude tükid kokku korjata. Orav töötas hoolsalt ja kogus kokku kõik tükid, mida ta leida suutis. Ta oli nii püüdlik, et lisaks Ämbliku jutukanga ribadele sattus tema pauna ka tükikesi esivanemate unenägudest. Opossum seevastu oli laisk — tema lükkas osa tükikesi lihtsalt vaiba veere alla peitu ning naases Ämbliku juurde õige kerge korviga.

Ämblik kortsutas kulmu ning hakkas oma jutukanga lõimi kokku sätitama. Hulk päevi ja öid nägi ta vaeva, kuid mõned tükid olid ikka puudu ja mõned üle. Uuesti kutsus ta Orava ja Opossumi enda juurde ning saatis nad alla ilma. Ning taas naasis Orav vale kraamiga ning Opossum pooltühja vakaga. Segadus Ämbliku esmakirjutatus ning esivanemate unenägudes üha suurenes.

Nõnda on see tänapäevani. Ämblik pole ikka kaotanud lootust oma esimest lugu ära parandada. Orav ja Opossum teevad oma viljatut tööd ning inimeste peadesse jõuavad üha uued lipp-lapp-lugudepuntrad, kus on koos esivanemate unenäod, kõnelevad loomad ja antipoodid, kolm tarka ahvi, Männiste ja Tammiste, Gaiman ja Murakami, “Puhastus” ja “Mees, kes teadis ussisõnu”, John Lennon ja Ristija Johannes, karu veri, eestluse paine ja Herman Simm.

Ja möödas nad ongi

Jõuluks sai muidugi maale sõidetud.

Kuusk tuppa toodud, ehitud. Muud jõulukaunistused kriitiliselt üle vaadatud ja kabedamad üles sätitud.

Köetud ahju ja pliiti mitu korda päevas.

Keedetud kartuleid, porgandeid, peete ja hapukapsast (kõik oma aia kraam). Küpsetatud liha ja vorsti. Söödud.

Lindudele söögimaja välja pandud.

Suusatamas käidud, kokku nii umbes kakskümmend kilomeetrit. No olgu, viisteist. 

Saunas käidud.

Surnuaias küünlad süüdatud.

Üllatusjõuluvana vastu võetud. Joodud hõõgveini. Kingitusi vahetatud. Naabritele häid pühi soovitud. Loetud ja saadetud sõnumeid.

Istutud, vanu aegu meenutatud, reisijutte kuulatud, veini joodud. Söödud. Isegi natuke telekat vaadatud.

Kuuri ja kasvuhoone katus lumest puhtaks roogitud. Süüdlaslikult ära peidetud töö käigus purunenud reha. Kindaid-sokke-kampsuneid soemüüril kuivatatud.

Vaadatud Jänku-Jussi multikaid kaugelt rohkem kui see täiskasvanud inimese vaimsele tervisele hea oleks.

Söödud piparkooke kaugelt rohkem kui see kelle iganes füüsilisele tervisele hea oleks.

Kaks raamatut läbi loetud ja üks kiirsirvitud.

Maja katuselt hoovile varisenud lumi minema kühveldatud. Veel kord saunas käidud.

Tuldud linna, kaasas suur kotitäis pühadetoitu. Siit jätkub veel näärideni.

Head päevade valgenemist!

Ülekohus kotist välja

Malle Pärn soovib, et riigil oleks eetiline alus — et saaks “karistada ka seda kurjategijat, kelle sooritatud pahateo kohta ei ole veel konkreetset seaduspügalat koodeksisse kinnitatud”. Ja seda eetilist alust peab riigil aitama ehitada kirik: “Kui riik tõrjub kirikut, siis ta heidab avalikult kõrvale kõik eetika ja moraali.”

Autor ei täpsusta, missugust kirikut ta riigile eetiliseks abimeheks soovib. Kaldun miskipärast arvama, et EELKd, ehkki väidetavalt on õigeusklikke Eestis rohkem kui luterlasi. (Võib-olla peetakse silmas seda “ühtainust püha kristlikku kirikut”, mis eksisteerib ainult usutunnistuste tekstis? Samas, kui soovida erilist eetilist resoluutsust ning praktikas tõestatud võimekust selle jõustamisel, tuleks pilgud pöörata hoopis islamimaailma poole.)

Ei saanud ka sotti, kuidas täpsemalt hakkab toimuma nende kurjategijate karistamine, kes riigi seadust rikkunud ei ole, kuid on süüdi näiteks “labasuses, pornograafias, avalikus ropendamises ja valede levitamises”. Häbipost kiriku väravas? Tõendite ebapiisavuse korral veeproov? Kes toimetaks juurdlust ja kes viiks otsuse täide? Kuigi. Hmm. Abielurikkujate avalik piitsutamine — ei saa salata, et midagi selles siiski on …

Ma olin küll seni aru saanud, et ülekohtused visatakse varem või hiljem nagunii keeva väävli järve. Aga eetiline kärsitus saab kahtlemata olla ainult kiiduväärt asi.

Elu väiksed mõistatused

Miks pingutavad disainerid lastepärasusega, kui iga vanem teab, et juba aastane eristab väga selgelt lapsele mõeldud mängu-asja ja täiskasvanute kasutatavat päris-asja ning väljendab ägedat vastumeelsust katsetele ennast mingi odava ersatsiga ära petta?

Võluri õpilane

Kuidas leida tööd? Olen viimase kahe aastaga saatnud laiali vähemalt 300 cv-d ja mitte midagi. Igal pool nõutakse varasemat töökogemust, aga kuidas see kogemus mul tekkida saab, kui keegi mind tööle ei võta? Mul on magistrikraad humanitaarerialal. Ülikooli lõpetades olin optimistlik ja uskusin, et aktiivse ja taibuka võõrkeeli ja arvutit valdava noorena pole mul tööle saamisega mingit muret. Praeguseks olen täielikus masenduseaugus. Räägitakse, et ilma tutvusteta saab Tartus tööle ainult supermarketi kassasse ja seda ka juhul, kui oma hariduse väiksemaks valetad. Kas tõesti nii ongi?

Umbes sellise sisuga postitusi tuleb foorumites ja kommentaariumites ette kahetsusväärselt tihti. Abivalmis internautide vastustest 80% soovitavad Eestist ära kolida, 10% jagavad näpunäiteid, kuidas cv veel atraktiivsemaks tuunida, 5% soovitavad “mitte küsida riigilt kala, vaid alustada ettevõtlusega” vms ning 5% lihtsalt kiitleb, kui hästi nemad — erinevalt igasugu haledatest luuseritest — elus toime tulevad.

Tõde on kuskil vahepeal. Ühiskonnas on maksujõuline nõudlus humanitaar-spirituaalsete teenuste järgi jätkuvalt olemas ja pigem kasvava trendiga. Aktiivsel noorel tuleb lihtsalt taip tööle panna.

Võtmesõnad on vaimsus ja esoteerika. Uskumatult paljud inimesed on kimpus negatiivsete energiate, suletud tšakrate, ummistunud kosmilise armastuse kanalite või siis maavillasematel juhtudel needuse, nõiduse ja kurja silmaga. Uskumatult paljud inimesed on valmis andma raha spetsialistile, kes blokeeriks ära pahasoovlikud energiaolendid nende minevikust, häälestaks kõrgematele sagedustele organismi holograafilise eetervõrgustiku või teostaks karmamustri rakumälu nanotransformatsiooni.

Nii et tekitage endale turunišš — inglid, kristallid, kvandid, armujoogid, ürgheliteraapia, vikerkaarerännakud või tulemaagia. Järgmiseks tuleb luua tegelaskuju. Avatar. Mõelge talle välja meeldejääv hüüdnimi, väliskuju ning taustalugu, erilise rõhuga selle dramaatilisel episoodil, kuidas teid “missiooni jaoks välja valiti”. Aga las see lugu jääb saladuseks. Selle kohta tohib välja anda ainult üksikuid hämaraid vihjeid. Ümbritsege ennast müstikalooriga. Olge üldse pigem napisõnaline; harjutage peegli ees läbitungivat pilku ja mõistatuslikku muiet, millega vastata kiuslikele skeptikutele.

Lugege erialast kirjandust, et omandada baasterminoloogia. (Ettevaatust, ärge rolli liialt sisse elage.) Liigselt pabistada pole vaja — kui te ei oska midagi öelda, siis öelge midagi täiesti ajuvaba, aga sellise tooniga, nagu oleks see kõige sügavam tõde universumis üldse. Kehakeel ütleb rohkem kui tuhat sõna. Pulja dura, štõk molodets.

Noh, ja varsti oletegi valmis alustama. Müstika- ja esoteerikafoorumites on ikka aeg-ajalt abiotsijaid, kes on jännis kummitava vanaonu või õnnetu armastuse needusega. Postitage sinna “mu tuttav teab üht inimest ,kes käis ühe sensitiivi juures ja sai sealt ikka supper head abi” (NB tähelepanu kirjaviisil!) ja kui teilt siis küsitakse, et kas ei saaks kuidagi kontakte, siis laske natuke oodata ja andke oma meiliaadress. Kivirünta-punta-änta-paravänta … ja raha tuleb nagu aganaid.

Piitsa varal, allamäge — aiva lõhub

Sporditeema läheb edasi, metafüüsika ja kultuurikriitika ootavad ukse taga järjekorras, müts näpus.

Vanaema tavatses pessu minevaid käterätikuid vaadates sapiselt märkida, et “kõva kuivatamine on ikka etem kui kehv pesemine”. Analoogia põhjal võib väita, et õige määre suuskade all kompenseerib üsna suures osas sõitja puudujääke jõus ja tehnikas.

Tartu ilmselt kõige professionaalsem hooldustiim võttis mu suusad töödelda ega andnud poolegi sõna, pilgu või žestiga mõista, mida nad arvavad tobedatest tädikestest ja nende säästumarketi-pütilaudadest. Vaat see on kaastunne kõigi elavate olendite vastu.

Eile õhtul ootasin, et Annelinn uinuks, ja hiilisin kanali äärde katsetama. Noh, pidamise puudust nüüd kindlasti ei olnud — veidigi aeglasemal liikumisel olid suusad lumes kinni nagu kärbes liimipaberil. Aga ilm oli ka sulapoolne ja selle eest oli mind hoiatatud, nii et väga traagiliselt ma asja ei võtnud.

Täna päeval korraldasid osavõtlikud kolleegid mulle töö juures kuiva trenni: “Tõukel liigub puus veidi pöördudes edasi libiseva jalaga kaasa”. Imiteerisime paljude pealtvaatajate rõõmuks piki koridori tõukamist ja libisemist; minu omaaaegne kekaõps oleks selle vaatepildi peale ilmselt vile alla neelanud.

Täna õhtul oli siis korduskatse. Keemia ja füüsika — mõlemad toimisid, liikumine oli puhas rõõm. Loodetavasti jätkub suusaveerand sama meeleolukalt.

Mida suusamüüjad teile ei ütle

Tüse tädi ostis siiski suusad ära. Tõsi, ühest hoopis nurgatagusemast poest. Muhedalt taadilt, kelle müügijutt jooksis nii hästi, et LHV šaakalidki võiks tema juurde tunde võtma minna. Tänaseks on selgunud ka see, mida ta ütlemata jättis:

– “Määrige neid, kust ja millega tahate, pidamist neile ei teki, nii et klassikalise tehnika võite ära unustada. Plastiksuusad on ikka uisusammu jaoks ja kui te seda selgeks pole viitsinud õppida, siis on see teie isiklik traagika.”
– “Võtke 10 cm lühemad suusad ja 10 cm pikemad kepid. Lihtsalt. Need tabelid on jama.”
– “Pühapäevasuusataja jaoks ei ole sidemetel mingit vahet. Võtke “kuked”, need ei maksa midagi ja neile on praegu saapaid ka soodsalt saada. Nupuvajutusest avanevad NNNid näevad ägedad välja, aga kui teil just sepa käed ei ole, siis te neid iseseisvalt lahti ei saa. Kõnnite suuskadega koduni ja sokkides trepist üles. Või istute raja kõrval ja nutate, kuni mõni raudkäsi teile halastab ja appi tuleb.”

Ei no tõepoolest

Lumeväljadel tuhanded hõiked,
talverõõmudest ülev on meel.
Suusad, nooruse südameid võites,
teda kannavad tuiskude teel.

Õhtu, ostukeskus, jõuluehtes spordipood. Siseneb tüse keskealine tädi halvasti istuvas mantlis. Astub ebaleval sammul suusastendi juurde ja jääb väljapanekut uurima. Kummardub lähemale, kissitab silmi, vangutab pead. Kehitab õlgu, teeb ülemise nööbi lahti (palav on), vaatab abiotsivalt ringi. Kedagi pole näha. Tädi sõrmitseb kõhklevalt kolme erivärvilise allahindluskleepsuga suuski. Pärast pikka pausi ilmub riiulite vahelt lühikestes pükstes noormees — ilmselt siis müüja.
“Kas teil neid suuski pikemaid ka on?” uurib tädi. Sportlik nooruk mõõdab küsijat kahtlustava pilguga pealaest jalatallani ning jalatallast pealaeni: “Ja milleks te neid täpsemalt kasutada kavatsete?”

Pluralism