2019

Kuidas seda aastat siis kokku võtta?

Heameelt teeb see, et viimane tuba sai hädapäraselt sanitaarremonditud ja raamaturiiulid seina. Fotode sorteerimisel tegin pika sammu edasi, nüüd on oht, et lõpp jääb venima. Pööningut koristasin. Järgmises etapis tuleks juba pool seina maha lammutada (mismoodi see mööblikola siia üles saadi?!) ja suur jäätmekonteiner tellida.

On tekkinud õrn lootus saada majja päris kanalisatsioon. Ma võin saada kööki kraanikausi! Ma saaksin kraani all nõusid pesta! Sooja veega! Hei, teoreetiliselt saaksin ma endale kas või nõudepesumasina soetada! Solgipang kaob ajalukku! See toob muidugi kaasa küsimuse köögi ümber kujundamisest ja sisustamisest, sh uus ja väiksem puupliit jms. Küsimus on peamiselt rahaline.

Samal ajal linnakorteris: kuskil krohvi all läks lühisesse elektrijuhe. Elektrik laiutab käsi. Ainus olemasolev elektripaigaldiste joonis näeb välja, nagu oleks selle sikerdanud Siim Susi teisest b-st. Põhimõtteliselt tuleks seinad maha lõhkuda ja uuesti üles ehitada. Ka see küsimus on rahaline ja sellele pole head vastust, aga kahe kodu omanikul pole nagu ka sünnis nuriseda. Mis siis, et mõttelises bilansis kuuluvad mõlemad kodud mitte varade, vaid kohustuste poolele. 

Aias olen välja juurinud kaks hekki ja kujundanud ümber mõned lillepeenrad. Suund on jätkuvalt sellele, et saaks muruniidukiga võimalikult sirgelt sõita ja lilled oleksid robustsed püsikud. Kolme ohtliku puu maha võtmiseks on raieluba olemas, nüüd ootan seda Stonehenge’i-päikesetõusu-momenti, et töömehed, ilm, raha ja muud asjaolud omavahel täpselt õigesti kombineeruksid. Selle momendi saabumiseni värisen iga tormi ajal kerges paanikas ja kuulatan iga krobinat-raginat. Plaanis on maha võtta ka õunapuid ja kolida kuhugi lagedamasse kohta ümber vaarikad. Ilmselt tuleks selleks enne üks aasta maad ette valmistada — multšida jne.

Tegelikult oleks vaja panna puukuurile uus katus ja muretseda sauna uus keris. Majal tuleks soojustada vähemasti pööningu põrand, soovitavalt muidugi kogu maja — et oleks üldse mõtet rääkidagi  õhksoojuspumbast. Suure toa põrand tuleks täies tükis kuni taladeni välja vahetada. Lagi samuti. Ahjudesse tuleks freesida puhastusluugid. Uste-akende piirdeliistud tuleks ära osta, mõõtu lõigata, värvida ja paika naelutada. Ma arvan, et kui ma nende ahjuluukidega hakkama saan, olen juba tubli küll. Piirdeliistud oleks tore boonus. Tulumaksutagastuse — või siis mitte — pealt vaatan.

Tööl olen julgelt vastu võtnud uusi väljakutseid, saanud ülemustelt laita ja võõrastelt kiita. Külastasin vaimustavat Gotlandi saart. Käisin Arvamusfestivalil ja Metsaülikoolis. Olen joonistanud, kirjutanud, toimetanud, kootsinud, koolitanud, modereerinud jms. Käisin lõpuks ära Photoshopi ja Illustratori koolitusel, aga kasutan neist ikka peamiselt esimest. (Amatöörlik graafikanikerdamine on mu tööst üks kõige armsam osa.) Mis veel — ahjaa, mul ilmus kolm publikatsiooni [homeeriline naer], st olin peamiselt toimetajana osaline kolme artiklikese valmimises.

Olen aasta jooksul kõndinud jalgsi keskmiselt 5 kilomeetrit päevas. Ilmselt isegi rohkem, sest muru niitmise ajal ma telefoni taskus ei hoia. Liikumise ja söömisega on nii nagu on, uuest aastast proovin jälle süsivesikuid vähendada. Eelkõige peaks aga rohkem ja paremini magama. Selle eeldus on vist, et tuleks vähem mõelda ja muretseda. Hingamisharjutused? Magneesium? Palderjan? Mnjah. Mnjah. 

Sõprade ja sugulastega sai liiga vähe koos olla. See on üks kaugel ääremaal elamise miinus. Laulda ja tantsida sai liiga vähe. Ja kui on pikem paus sisse tulnud, siis ei tulegi nagu seda õiget lauluhäält või -meeleolu enam. Spotify’d kuulasin see-eest aastas kokku üle 100 tunni (ja aasta artist oli Manic Street Preachers). Raamatuid lugesin häbiväärselt vähe. See peab muutuma! Alustan kohe lugemisnimekirja tegemist ning uue aasta esimesel tööpäeval lähen raamatukokku. Kinno jõudsin sel aastal kahel korral ja teatrisse üldse mitte. Jälle maal elamise eripärad. Kui ma kevadel koju korraliku interneti saan, eks ma siis mõtlen mingitele kodukino-lahendustele. 

Selline töine ja maine aasta oli. Not great, not terrible. 

“Sinine sarvedega loom”

Oskar Lutsu tagahoovis asub Valdur Mikita maagiline puukuur, mille tagumisest seinast läheb uks … mitte Narniasse, vaid Kunglasse. Kus muidugi mõista ei elutse mitte Ameerika jumalad, vaid hoopis jõrm oss Kalevipoeg, aga temagi saab oma väe usust või vähemasti erakordselt eredast ettekujutusest. Oskar Lutsu muhedailt mailt kulgeb lugu Gailiti igatsuste radadele ja viimaks Tuglase maailma lõppu, kus sulakuldne lõõsk neelab kõik need, kes ei mahu eestimaistele maastikele rahvalike tüüpide vahele. 

Rohelised jõulud

Huh. Välk-“Hamlet” sai ette kantud. Marulisi ovatsioone ei järgnenud, mis on mõneti ootuspärane, arvestades, et me ei suutnud lõpuni ära otsustada, kas mängime komöödiat või tragöödiat. Mina sain monoloogi lugeda ja dramaatiliselt vehkida helendava diskopulgaga, mis etendas mõõga rolli. (Hiljem sattus pulk Star Wars’i fännide kätte … võite ise edasi kujutleda.) Tüki muusikaline kujundus läks kahjuks ka aia taha, kuna puldi taha sattus liiga nobeda päästikusõrmega tehnik. Kõik see kokku oli väljastpoolt vaadates kohutavalt piinlik, aga vähemalt meil tegijatel oli mingil määral lõbus, mis, nagu üks kolleeg hiljem seletas, eristavatki rahvateatrit kutselisest. Et rahvateatris on vähemalt tegijatel lõbus. 

Üldiselt algas suur pühadeaeg poolpiduses meeleolus. (Poolpidu on selline pidu, kuhu inimesed on tulnud sotsiaalselt, aga ei ole kohal emotsionaalselt.) Aga kui ma laupäeva hommikul takso tellisin, saabus maja ette suur punane elektriauto, mille juht kandis jõuluvanakostüümi ning andis mulle sõidu lõpus väikse krabiseva pakikese, milles, nagu hiljem selgus, oli karbike kaheksa suure musta ja läikiva õngekonksuga. Ja kui ma jõululaupäeval mööda porisevõitu maanteed surnuaiast koju kõndisin, peatus minu kõrval auto, roolis täiesti võõras külatädi, kes kutsus mind peale, küsitles kombekohaselt läbi ja toimetas otse koduukse ette. 

Mul oli vabadeks päevadeks päris palju plaane. Kuidagi aga saavad päevad otsa enne, kui ma olen jõudnud teha midagi peale söömise, magamise ja niisamaheaäraolemise. Täna mõtlesin, et olen vahelduseks tubli, ja panin ennast kirja populaarteaduslikule tehisintellekti kursusele. Juba on tunne, et vist sai tublidusega üle pingutatud.

Ohjah, mis tehisintellektist me siin räägime. Swedbank ei suuda võtta minu mikroettevõtte juriidilist aadressi äriregistrist, vaid soovib, et ma saadaksin neile vastava info käsitsi. Eriti irooniliseks muudab asja see, et nimetatud protseduuri on justkui vaja rahapesu tõkestamiseks. Minu mikroettevõte figureerib veel mitmes kummalises veebiandmebaasis ja kõigis neis on absoluutselt valed ja vananenud andmed. Võtab kukalt sügama. Kas ma peaksin kedagi teavitama? Aga mind ei teavitanud keegi, kui need nüüdseks vananenud andmed sinna üles pandi? Ähh, mis seal ikka, las olla tehisintellektil natuke rohkem pusimist, kui masinate mäss lõpuks lahti läheb. 

Head päevade pikenemist kõigile!

Ja mis ütleja tema üldsegi on

Kolleeg sokutas mu lauanurgale Tommy Hellsteni raamatu “Saad kõik, millest loobud”. “Kas ma tundun juba tõesti nii hull?” naljatasin mina. “Oi ei,” naljatas kolleeg vastu.

Ma tõesti mõtlesin, et ma annan sellele raamatule võimaluse, aga no ei istu mulle sihuke udukudumine (“sõltumine on vabadus, alandlikkus on võim, surm on elu”). Pika jutu lühike mõte on see, et on vale üritada täita oma sisemist tühjust ehk armastatud olemise tunde puudust töö, teadmiste, raha, asjade, võimu, seksi või spordiga. Armastatud olemise tunde puudust peab leevendama veendumus, et sind armastab Universumi Looja, sest sa oled seda väärt. Sul pole vaja püüda oma elu kontrollida ja juhtida, sest “sind kantakse”.

Hmh. Mina soovitaksin siiski kasutada suitsuandurit ja turvavööd. Pealegi, sellest, kuidas inimene oma sisemist tühjust ajaliku puruga täita püüab, saab nõnda suurepäraseid PÖFFi-filme.