Illusionistid

Töö asjus tuli ootamatult vaja trükikõlbulikku fotot. Aga minul pole isegi vaatamiskõlblikku. Seadsin sammud ateljeesse ja palusin endast pilt teha. Olin mõnevõrra imestunud, kui fotograaf muudkui heatujuliselt klõpsutas, vaevumata üldsegi minu kraenurki või juuksesalke sättima, nagu toona, kui must viimati (s. o umbes kolmkümmend aastat tagasi) portreefotot tehti.

Kui mind pärast klienditoolile järeltöötlust vaatama istutati, sain asjast aru. Kamm, käärid, puuder ja tušš on ju Photoshopi tööriistade seas olemas.

 Kebja sammuga kontori poole astudes mõlgutasin, et lähituleviku fotokatel on arvatavasti lisaks näotuvastussüsteemile ka näokaunistussüsteem. Ja pärast järgmist suurt hüpet infotöötlusseadmete tehnoloogias võime leida sama funktsiooni prillidesse sisse ehitatuna. “Happy Eyes® — vaadake oma abikaasat alati sama kaunina kui ta oli teie pulmapäeval.”

Jõudsin töö juurde tagasi. Mõtlesin kolleegi ees natuke eputada ja lõin oma värske ilupildi letti. Ta põrnitses seda skeptiliselt ja ühmas: “Kasutasid näodublanti?” Säh sulle siis.

Eurokalkulaator

On ju leidlik vidin küll. Tuletab heldimusega meelde, et kui mina keskkoolis käisin, oli arvutuslükati veel mataõpikus sees mis sees.

Traktorid ja evolutsioon

Kaplinski kirjutab, et soorollid on bioloogiliselt paika pandud palju suuremal määral kui enamik moodsaid sotsiaalteadlasi tunnistada tahaks. Noh, ma olen temaga paljus nõus, aga mind vaevab üks küsimus. Meessuguhormoonid pidavat suunama pisipoiste huvi mänguasjade seast just autodele-traktoritele. Aga seda sorti masinad on bioloogilise evolutsiooni seisukohast ju eelmise sekundi leiutis? See, et tüdrukute huvi on suunatud pigem nukkudele kui klotsidele, tundub usutav. Aga mis mehhanism saab olla poiste masinaeelistuse taga? Väikemehed, kes paleoliitikumis tundsid varakult huvi algeliste mehhanismide vastu, langesid hiljem väiksema tõenäosusega iseenda üles pandud lõvilõksu ohvriks? Aga see on ju ka bioloogilisel skaalal väga hiljutine värk? Või hakkab siin ikka mängima see teadvustamata dressuur, et poisslapse juhuslikku tähelepanu nukkudele vanemad ei märka, aga tähelepanu traktoritele tunnustatakse positiivse tagasisidega?

Mitte et ma ei hooliks

28. mail kutsutakse naisi üles kandma jalas teksapükse ja rinnas roosat linti — see aitavat rinnavähi vastu. Jälle midagi uut. Ma olen küll kuulnud, et valutavate liigeste ümber soovitatakse siduda punane villane lõng ning roosihaiguse vastu aitavat sinine suhkrupaber, no miks siis mitte ka teksa ja roosa paelake.

Ei, see pole tõesti teema, mille üle ilkuda. Mulle lihtsalt tuli meelde, millist põrguvaeva nägi üks riskigruppi kuuluja, olles kuulnud tuttava hiljutisest operatsioonist ning püüdes endale mammograafia aega broneerida. Selgus, et uuringut tehakse ainult Tallinnas ja Tartus ning ainult tööaegadel. Vaba päeva ei saa. Maksis see teenus ka kenakese kopika. Lõpuks lõigi muretseja käega. Ehk ei juhtu. Või kui juhtub, eks see siis ole saatus.

Selgub, et sellel teksapüksiaktsioonil on tegelikult ratsionaalne tagapõhi. Ühe Ameerika püksivabriku töötajad olid algatanud kampaania, et igaüks neist annetab viis dollarit rinnavähi vastu võitlemiseks ning tasuks võivad nad aastas ühel reedel tööle tulla teksapükstes tavapärase kontorikostüümi asemel. Eesti versioonis langeb annetus ära, kantakse lihtsalt džiine — näitamaks oma suhtumist. Püüame kollimaskidega põuavaimusid minema peletada või nii. Aga ülejäänud aasta loodame, et ehk ei juhtu.

Ah ei, siiski, toimub heategevuslik kontsert, koogimüük ja teksapükste moedemonstratsioon. Staarid on kaasatud. Oh aeg, oh aeg. Ma saan ühe ajuosaga aru, et tänapäeval teisiti ei saa, aga teine poolkera ahastab, et see turunduslik tingeltangel on ikka kuidagi nii kohutavalt… märgist mööda. Kas oleks mingi võimalus annetada viis eurot otse kuhugi, kus see aitaks realselt kaasa, et rinnauuringuid tehtaks ka õhtuti ja nädalavahetustel? Ja et need, kes töötavad mitte kontoris vaid tsehhis ja kannavad teksapükse iga päev, saaksid aasta või kahe tagant vaba reede mammoloogi külastamiseks?

Linnas tagasi

Potipõllumehe  — “esimene külg on hallitand ja tagumine külg on päevitand” — peenrapuhkus sai läbi. Mõnus oli käsipidi mullas olla. Veider; mäletan ju suurepäraselt, kuidas ma lapsena rohimist-kõplamist-harvendamist vihkasin. Millal see rohepööre küll toimus? Nüüd närveldan oma kõrvitsataimede pärast, nagu oleks need mu isiklikud sõbrad ja sugulased. Ja isetehtud seemnelint — kas sealt ikka tuleb midagi üles. No ja need teod, kes mu vasttärganud salatilapsukesed nahka panid — nendega me veel klaarime…

Mõnus oli ükskord ometi jälgida suve tulekut, olgugi, et see tänavu käis peadpööritava hooga. Vanade tammede lehtimises ja õitsemises oli midagi armsalt naljakat ja liigutavat — nagu passiks väärikas matroon salamisi peegli ees nappi pitskleidikest selga. Linde oli uskumatult palju, alates haige jalaga toonekurest, kes häirimatult otse meie nina all ringi lonkas, ja lõpetades igasuguste väikelaulikutega. Üks väike hallikasroheline uljaspea tegi pööninguakna taga ägedaid lennumanöövreid, peatudes õhus putukate napsamiseks nagu mingi koolibri. Kahju, et linnuraamatut kohe käepärast ei olnud; tagantjärgi pilte vaadates võis ta sama hästi olla nii kärbsenäpp kui väike-lehelind.

Eile ei uinunud ma enam mitte ööbiku vaid rullnokkade laksutamise saatel. Neli tükki. Kaklesid maja ees. Klassikalises “mu pintsaku maksad sa välja ühes krae ja nööpidega” stiilis. (Maal oli palju rahulikum. Kahe nädala põrutavaim uudis: naabri koer pani mu kinga pihta. Põrutavuselt järgmine uudis: sain oma kinga tagasi. Karvase varavedaja peidikust tuli muuhulgas nähtavale teise naabrimehe akutrell ja muud pudi-padi erinevatest majapidamistest. Oh külaelu sulnist ajuvabadust.)

Ainult sääsed laulavad maal kui linnas samal viisil. Korraks käis läbi pea laisk mõte, missugune oleks meie tsivilisatsiooni tänane argipäev, kui sääsed kannaksid HI-viirust edasi samamoodi nagu malaariat, aga see mõte kustus kohe vaikse visinaga. Aju ei lähe käima. Töntsid sõrmed ei saa arvutiklahvidele pihta. Kõik paroolid on meelest läinud. Ajalehte põrnitsesin täna, nagu oleks trükikunst äsja leiutatud; kõik teemad ja tegelased tundusid nii lõpmata kauged. Kingad pigistavad, sääsekublad sügelevad väljakannatamatult ja seljalt koorub nahka. Võtaks need võtmed ja virutaks kaevu?

Ise küsin, ise vastan

Miks mina kui materialist pole ühtlasi fašist, kes tahaks lollidest ja väetitest hooga üle sõita? No esiteks mõistagi selle pärast, et ma olen ise loll ja väeti. Aga kui ka poleks — kala- ja jahimeestel on ammustest aegadest olnud saagi jagamiseks selline meetod, et see, kes otsustab, millise portsjoni keegi saab, seisab ise noosi poole seljaga. Mõistlik on tükeldada õiglaselt, sest pole teada, milline osa sulle satub. Või kuidas see uus vanasõna oligi: ole teel ülesmäge inimeste vastu kena, sest kui sa ükskord alla veered, kohtad sa neid jälle. Selline poolvillane popsieetika. Aristokraatsed vaimud arvatavasti kirtsutavad nina.

Pidin juba kirjutama, et mul on tegelikult raske mõista, kuida saab otsustada midagi uskuda ainuüksi selle põhjal, kas tulenevad järeldused on meeldivad või mitte, aga sain sõnal sabast kinni. Või veel. Ma ju usun, et “no see üks torditükk ka enam midagi ei muuda”. Ja et “kui ma ka teen edasi seda, mida ma olen alati teinud, pean ma ükskord ometi saama midagi muud kui ma alati olen saanud”. Aga eks ma olen ka vaegmõtleja. Tahtmata ennast kuidagiviisi õigustada pean siiski märkima, et tegelikult mõned kõige toredamad inimesed, keda ma olen teadnud, ei ole elu mõtte ja eksistentsi süvimate saladuste üle juurelnud. Nende elus ei ole selle jaoks tühja kohta olnud — aga ma ei tihkaks sugugi neid väheväärtuslikeks primitiivideks sildistada.

Vahemärkuse korras võiks lisada, et tühikutest elus rääkis üks minu viimaste aegade kõige õudsem — mitmes mõttes — lugemiselamus: Mae Antsu “Murra leiba nälgijale”. (Raamatukoguhoidja oli selle emale sokutanud. Raamatukoguhoidjad olevat muidu head profileerijad. Aga teiseks tema soovitatud teoseks oli kellegi noore kõmuajakirjaniku elulooraamat, mida kaunistasid arvukad punasilmsed amatöörfotod. Ema ohkas, et ta loeks pigem Marju Lauristini memuaare, aga nii kallist üllitist maaraamatukogu endale arvatavasti lubada ei saa.) See on umbes nagu kunagine keskmise kooliea käitumisõpik “Kuidas toimid sina?”, kus toimetasid musterlapsed, ainult et pensionäridest. Ja hoiatava eeskujuga. Suutsin lugeda diagonaalis üle kolme lehekülje. Umbes selline efekt nagu suitsetamise kahjulikkusest kõneleval kirglikul pamfletil, mis nikotiinikut sedavõrd erutab, et läheb ja keerab närvide rahustuseks kohe ühe pläru.

Aga jah, et mis mõte sellel kõigel siis materialisti silmis on? Materialist on küsimuse “milleks?” heaga kõrvale jätnud ning jõudnud ringiga tagasi küsimuse “kuidas?” juurde. Ega sellele ka head vastust pole, aga viimasel ajal kangastub mul silme ees mingi ühiselamu köök ja kokkulepe, et iga kasutaja püüab ruumi endast maha jätta puhtamana kui ta selle eest leidis. Raske, pagana raske. Põrandahari on alatihti kadunud ja nõudelapp rasvast läbi imbunud.

Maga kiiremini

Kakskümmend aastat tagasi oli Valga raudteekatedraalis veel lumivalgete laudlinade ja tärgeldatud salvrättidega restoran. Tagumises ootesaalis oli leheputka, kus müüdi lisaks ajakirjandusele ka kirjatarbeid ja reisijale vajalikku pudipadi. Esimeses ooteruumis oli kiosk, kus müüdi limonaadi ja saiakesi. Kõigepealt kadus restoran. Siis suleti tagumine ooteruum, täpsemalt tekkis sinna mööblipood. Lehekiosk kolis õue. Nüüd seisab selle suletud luugil silt “Müüa”. Saialett töötas veel üsna hiljutise ajani. Läinud seegi. Kadunud on vahepeal ooteruumi siginenud putka, kus müüdi venekeelseid kriminulle, kassikullast ehteid ja kosmeetikat. Ka mööblipood on välja kolinud. Ainsad moodsa elu välised märgid on mingi puuteekraaniga stend ja selle kohal plakatil rippuv armastatud popiveteran, kes annab teada, et Eesti läheb üle digilevile. Maja ees sekundeerib neile tulikollane silt, mis kolmes keeles reisijaid perroonile juhatab.

Tapal on samasuguse katedraali aknad laudadega kinni löödud, Tartu jandist ei taha rääkima hakatagi. Eks nad ole kallid ülal pidada, kütta ja koristada; rongi oodata võib ju ka lihtsas varjualuses.

Ammusel ajal oli suuremates raudteejaamades üks isevärki masin — puuteekraaniga infokioski kauge eellane. Kuidagiviisi sai seal valida alg- ja lõppjaama nime ning masin lappas siis sulle vurinal ette sõiduplaani. Kasvõi Valgast Vladivostokki, sõiduaeg vast mituteist päeva, ümberistumised seal ja seal. Küll mulle meeldis selle masinaga mängida. Eks tol ajal oli vaja suuri jaamu, kus impeeriumi ühest otsast teise reisivad ümberistujad saaksid rongi oodates oma kohvrite ja korvide keskel tukkuda, pirukat näsida ja paberosse osta. Aga impeerium sai lüüa ja raudtejaamade saatus on tühjus. 

Saabus maikuu, kaunis mai

Bussiaknast paistis loodus tükk maad rohelisem kui maal maja ümber. Eks need tammed-pärnad-vahtrad lähevad hiljem lehte. Täna viskas küll pika sammu suve poole, kraadid kiskusid üle kahekümne. Kasvuhoones, mille kohalikud meistrid eile kärmelt üles lõid, oli üle kolmekümne. Huvitav, kuidas ta öösel sooja peab? Öökülmi tuleb veel ju kindla peale. Mõtlesin proovida väikeste õueküünaldega kütta, aga kogenumad aiapidajad väidavad, et tahmab klaasid ära. Ma siiski veel seda varianti lõplikult ei välista.

Täna hommikul kuulsin ööbikut. Maestro laulis häält lahti. Pärastlõunase muusikalise tausta eest hoolitses aga ülenaaber, kes sel aastal esimest korda akordioni välja tõi. See on tal kombeks — suviti ilusate ilmadega oma majakese ees pingil istuda ja akordioni mängida. Akordionist on salapärase minevikuga elult tublisti räsida saanud vanem mees, kelle räsitusest kumab ometigi läbi mingeid ammuseid salongimaneere. Kohaliku rahvapärimuse kohaselt olla arst käskinud tal napsutamisega järsk lõpp teha (“ku sa nüt üte pitsi võtat, siss sa õkka koolet”) ning muusika asendab nüüd mehekesele viina. Mängib ta täitsa hästi, lisades rahvalikele menulugudele mõnuga igasugu kaunistusi ja keerutusi. “Hispaanialikud silmad” näib olevat lemmikpala. Mingi tabamatu jaanilaupäeva tunne tekib teda kuuldes.

Kui homme ka ilus ilm on, teen aiatöödesse väikse pausi. Toon lamamistooli välja, rüüpan mingit jahedat jooki, kuulan linde ja akordioniste, lasen vaimu uitama. Maa hingamispäev on küll neljapäeval, aga vast ta ei pane pahaks.

Eleegia

Laupäeval oli päris suviselt soe. Lämbe, raske. Äike jõudis kohale alles hilisõhtul, kui ma juba voodis olin. Välgud lõid paaril korral kõik valgeks, kõu pani aknaklaasid klirisema. Kuulasin, kuidas suured puud tuules kohisevad ja vihm vastu katust rabistab, ning mõtlesin murelikult, mis mu ajutisest kasvumajast saab. Mõned tomatitaimed nimelt elasid siiski vintsutused üle. Aga jumaluke, kui hädised nad välja näevad! Kandekotis linnast maale vedamine ei teinud asja sugugi paremaks. Maal selgus, et kasvuhoone, mida kohalikud meistrimehed juba mitu nädalat lubanud on, pole ikka veel valmis. Ehitasin siis plastitükkidest heki äärde mingi ajutise tomativarjupaiga. Teod asutasid end rahulolevalt uue restorani poole teele.

Tigusid on kohutavalt palju. Minus võitlevad maainimene, kes tahaks kahjuritele tuimalt peale astuda, ja linnainimene, kes tahaks elushinged hellalt kuhugi aia taha toimetada. (Noh, vähemasti eksterjööri järgi olen ma kindlalt maainimene — mõnest sellisest ajastust, kus ei tuntud maniküüri mõistet.) Kihulased on ka kohal. Üks jalg on juba päris paistes. Minul, mitte kihulastel. Varasematele kogemustele tuginedes võib prognoosida vähemalt jaanipäevani kestvat lonkamist.

Aga muidu — kaevasin, tassisin, riisusin, värvisin, sikutasin, istutasin jne. Kaos osutab visa vastupanu. Aastakümneid oli ju nii, et kui kellelgi avanes võimalus soetada eterniiti või aiavõrku või mingeid plaate, laudu, prusse, tsementi, torusid jne, siis võeti seda igaks juhuks mitte täpselt vajaminev vaid maksimaalne saadaolev kogus, kuna varianti “kui puudu tuleb, toome juurde” polnud olemas. Terve suguvõsa ehitusmaterjaliülejäägid graviteerusid tasapisi vanaema krundile (“maal ikka kulub ära”), kus nad vaikselt kõdunesid, roostetasid ja rohtu kasvasid. Oleme viimastel aastatel üritanud seda kultuurkihti otsast likvideerida, aga üldiselt on selgeks saamas, et mingit moodsat maakodu ei teki siia kunagi. Selleks, et linnainimese moodi puhata, tuleks enne aastaid maainimese moodi tööd teha. Aga mina istun ja blogin — väljas ometi alles suur valge.

Jah. Blogin. Tigudest ja tomatitest, millest ma õigupoolest midagi ei tea. Päris-maainimesed, kes mu taimeäpardusi üle aia vaatavad ja pead vangutavad, on makse maksnud, et ma võiksin ülikoolis õppida diskursust ja paradigmat. Ma ei tea diskursusest ega paradigmast täpselt samamoodi mitte midagi. Ei kõlba tigusid tapma ega narratiivi dekonstrueerima. Saaks sügisel mõne tomatigi — aga ööseks lubati külmakraade.

 

 

 

 

Kaebuste raamat

Minu vanatädi, kes pea kolm kuud tagasi reieluu murdis, kõnnib ikka veel ainult paar sammu toa piires ja tugede najal. Jalg on paistes ja sellele toetamine tegevat koledat valu. Arstid kehitavad õlgu ja ütlevad, et “selle aja peale ei tohiks jalg enam paistes olla”. Ei tohiks jah, aga näe on. Siis ütlevad nad, et “selle aja peale peaks ta teil juba kõndima”. No jumala eest peaks — aga ei kõnni. Mis teeme nüüd siis?

Ma kummardan alandliku imetlusega oma ema kannatlikkuse ees. Vanatädi hooldades on ta reageerinud stoilise rahuga kõigile kohaliku meditsiinisüsteemi iseärasustele. Täna oli eakas patsient järjekordse arsti juurde jalga näitama kutsutud. (Tema linna toimetamine on keerukas ja kulukas logistiline operatsioon.) Tohter, kelle juurde registratuuritöötajate sõnul olevat saada vaid üksikuid harvu vabu aegu, istus ihuüksi inimtühja ja kütmata vana polikliinikuhoone teisel korrusel. Olles mu emale juba hästi tuntud “selle-aja-peale-ei-tohiks-enam” tiraadi ette kandnud, käskis ta patsiendi sisse juhatada. Kahjuks ei ole patsient võimeline trepist teisele korrusele ronima. “Kas ta teil siis veel ei kõnni?” imestas arst, kes ise oli kolm nädalat varem soovitanud voodirežiimi üles tõstetud jalaga.

Pikalt planeeritud visiit kõrgesti koolitatud spetsialisti juurde lõppes sellega, et too — ilma haiget nägemata — soovitas “ikka proovida kõndida”. Kuigi olukord ei ole võrreldes eelmise, lamamissoovituse-visiidiga minu meelest oluliselt muutunud. No ja Liotoniga määrida (seda on  kulunud juba tööstuslikes kogustes).

Mis seal ikka, eks me proovime. Kes kannatab, see kaua elab. Kellelgi on äkki veel mingeid häid ideid tromboosi raviks koduste vahenditega?