Tuduloogia

Avastasin, et on olemas unetuse-äpid! Ja neid on palju! Kuidas ma kohe selle peale ei tulnud! Nüüd üritan kombineerida uinumise taustahelisid: valge müra, pruun müra, öine mets, esoteeriline muusika jne. Kahjuks on üldse mingit potentsiaali nendel erivärvilistel müradel. (Kusjuures see on minu jaoks uus teadasaamine. Kui keegi oleks varem rääkinud midagi punasest mürast, siis ma oleks ilmselt arvanud, et see on miski valdurmikitalik mitmitaju vms. Aga selgub, et täitsa inseneeria teema.) Esoteerilise muusika saatel ma ei saa uinuda, sest aju üritab pingeliselt muusikas mustrit leida. “Öine mets” on täitsa metsas, sest aju kuulatab ülipingeliselt, ega ole kuulda kiskja sammude kahinat. “Vihmasabin”, “Kärestik”, “Kosk” jts tekitavad jälle muid ebasoovitavaid … ee … kuidas nüüd öeldagi … reaktsioone ja reflekse. 

Lugesin mingit artiklit, kus kirjutati, et unetus ei ole mitte seisund, mis avaldub öösiti ja mõjutab elukvaliteeti päeval. Selgub, et unetus on 24*7 seisund — su aju on kogu aeg liiga erk! (Kus see erksus siis oli, kui ma eile tähtsa kirja valesse listi saatsin?) Liiga palju beetalaineid. Üks kord beeta — igavesti beeta. Eks ta ole. 

Lugu läheb edasi

Veetsin järjekordse poolunetu öö, püüdes välja mõelda, kuidas saaks teoreetiliselt õpetada telefoni ja äpi andmete põhjal kella täpsemalt samme lugema ehk pärissammule vastavaid liigutusmustreid ära tundma. Hommikul tervitas mind üle aia joviaalne naabrinaine: “Noh, sa ei saa ööselgi asu, toimetad aias?” Ma ei saanud aru, millest jutt, ja ta seletas, et olla mind öösel õues näinud. 

Nii. Nüüd on mitu võimalikku seletust. 1) Naabrinaine ajas pada. 2) Naabrinaine nägi aias midagi ja pidas seda minuks. 3) Minu aias käis öösel keegi võõras inimene, keda naabrinaine pidas minuks. 4) Ma olen kuutõbine ja käisin enda teadmata tõepoolest aias. Neljas versioon on hetkel ainuke, mida toetavad mõõteriistade näidud. Science, igatahes. 

Aga selle tembu võiks keegi ära teha küll, et läheks testiks uneuuringu käigus ka paari nutikella täpsust (kõige odavam, kõige edevam ja Eestis enim müüdud mudel, näiteks). 

Lolli ja raha teed lähevad lahku

Mõtlesin, et kuna rahvameditsiin on enam-vähem ammendunud, siis lähenen oma uneprobleemidele teaduslikus võtmes. Esimese asjana soetasin endale mõõteriista — aktiivsusmonitori. Kui palju, kui üldse, ma siis ikkagi sügavat und saan?

Ma olen ilmselt elav näide inimesest, kelle puhul mikrobioom või sisemine reptiloid vms langetab ostuotsuse enne kui aju käe vahele saab. No ei, ma natuke ikka lugesin arvustusi ka, aga põhiline järeldus, mis neist kõlama jäi, oli see, et ega väikse raha eest midagi suurepärast nagunii ei saa ja otsustage pigem disaini järgi.

Noh, minu vidina disainile ei saa tõesti midagi ette heita. Eriti meeldib mulle magnetilise kinnitusega rihm. Mis aga puudutab mõõtmist, siis teadusest on asi kaugel. Pigem kisub sinna Sigatüüka poole, kus sa võid maagilise abivahendiga aega edasi-tagasi kerida ja korraga samal ajal kahes kohas viibida. Nimelt minu uus nutikas käekell arvestab unetut vähkremist niihästi kerge une kui kerge võimlemisena! Kella viieks hommikul on mul juba kakssada sammu tehtud! Loo ise oma reaalsus! Osta nüüd meie uus seade ning saad samal ajal NII magada KUI sportida! Vautšivauviivau! Ma saan aru, et “samm” tähendab põhimõtteliselt igasugust käeviibutust, aga no kuulge.

Mõtlesin, et kirjutan tootjale mingi sarkastilise tagasiside, aga loobusin. Milleks. Ise olen loll ju. Ja disainil pole tõesti viga. Magnetilise kinnitusega rihmaga olen täiesti rahul. Las nad pusivad minu eelmise ticketiga, mis käis selle kohta, et kell uuendab küll äpi kaudu automaatselt kellaaega, aga mitte kuupäeva, ja käsitsi seda ka kuskilt muuta ei saa. 

Energia säästmiseks on valgus tunneli lõpus kustutatud

Facebookis hargnes mõttevahetus majanduskasvuta tuleviku teemal ja mulle soovitati lugemiseks paari artiklit, nagu näiteks see.

Ma saan aru nii, et
1) maailma kõige vaesem miljard peab oma heaolu veel kasvatama,
2) ülejäänud peavad oma elustandardit järsult allapoole tõmbama (loogika ütleb, et siis sinna praeguse vaeseima miljardi ülempiirile, mis peaks olema kindlalt alla 3 USD päevas),
3) meist kõigist saavad uusnappuse tingimustes radikaalsed taaskasutajad ja isenokitsejad, aga inimesed naudivadki ju loomingulisi väljakutseid,
4) otse- ja osalusdemokraatia kaudu tuleb korraldada majandus nii, et kõigi baasvajadused on rahuldatud,
5) postkapitalistlike struktuuride rajamise eelduseks on revolutsioon inimeste mõtteviisis.

Hmm. Missugused baasvajadused on võimalik katta 2-3 dollariga päevas? Kas privaatne eluruum, tasuta keskharidus, valuta hambaravi, ohutu elektrijuhtmestik ja 4G mobiililevi kuuluvad nende hulka? Mul on teatav kahtlus, et on üks asi olla vabatahtlik vaene rikkas ühiskonnas, kus on olemas nii päikesepaneelid kui kompuutertomograafid. Teine asi on olla vaene vaeses ühiskonnas, kes ei suuda ülal pidada ülikoole ega internetti ega traktoreid ega intensiivravi ega teetanusevaktsiini. (Pentti Linkola ütles vähemasti ausalt välja, et enamik rahvast peabki piirduma 4 klassi haridusega, tegema põllul käsitööriistadega 16-tunniseid tööpäevi ning elama toas, mille temperatuur ei ülesta 15 kraadi.) Kui tõesti on olemas mingi kolmas tee, siis ma tahaks näha läbi arvutatud majandusmudelit, kus õnnelikud mittetarbijad nikerdavad endale vanadest autorehvidest saapataldu ja paikavad kuskilt hangitud plekitükkidega katust, aga samal ajal töötab meil ikkagi suur hadronite põrguti ja peetakse üleval ID-kaardi infrastruktuuri vms.

Sama on iga kord, kui keegi ütleb, et RMK lageraiete asemel võiks meil olla linnuvaatlusturistid, aga samal ajal võiks riik ikka suurendada investeeringuid teadusesse ja tõsta pensione. Ma tahaks näha arvutust, mitu linnuvaatlusturisti me peaksime aastas vastu võtma, et pensionid hoida vähemalt praegusel tasemel. Olgu, ma saan aru, et ma tegelen siin praegu demagoogiaga, tuues “vaesed pensionärid” inimkilbiks oma isikliku — avaliku sektori palgatöötaja — huvide kaitsele. Aga öelge siis mulle otse välja, mitu protsenti peab mu palk vähenema, et metsad võiksid haljendada. Siis saaksin ma teha mingi informeeritud otsuse. Kui ma nõuaksin metsahoidu, aga samal ajal ka palgatõusu, oleks minu silmis tegu intellektuaalselt ebaausa voorusevilgutamisega.

Ma muidugi saan aru, et kliimaprotsessid minu pisaraid ei usu. Minu isiklik vastumeelsus elada tööstusrevolutsioonieelset elu on inimkonna kui terviku kestlikkuse seisukohast probleem, mis tuleb lahendada — kas veenmise või jõuga. Korrutage see vastumeelsus nüüd kuue miljardiga, kes peavad tagasi tõmbama. Ma ei näe hästi, kuidas see ökokommunism ilma vägivallata toimima hakkaks, kui praktika näitab, et isegi väga kõrgelt haritud ja motiveeritud mõttekaaslaste mikrotasandi “südameringid” ei hakka tööle. Rohujuure tasandi vägivald mõtteviiside muutmiseks … mnjah. Ma parem seda ideed edasi ei arenda.

Kas mul on pakkuda mingeid lahendusi? Ei, loomulikult mitte. Eks see kelleltki teiselt lahenduste ja arvutuste nõudmine ole jälle teistpidi vaimne laiskus või halvemal juhul eputamine oma nii-öelda kriitilise mõtlemisega või üleüldise nihilismiga. Aga noh, isegi Pentti Linkola tunnistas, et kuigi ta toetab terroriste, pole tal endal jõudu ja julgust neid järgida. 

Nukker värk. Eks ta ole.

Proletaarne homaar

Sulatage pannil tükk võid. Lisage üks viilutatud või hakitud küüslauguküüs. Lõikuge või sisse parajateks ampsudeks makrapulgad. Maitsestage veidikese soola ja sidrunipipraga. Kuumutage, aga ärge pruunistage. Serveerige koos külma alkoholivaba õllega.