tavainimene

Kommunikatsioon

Posted in * by tavainimene on 28/02/2010

“Viis krooni jääb bussipiletist puudu,” valetas tema, teades, et ma tean, et ta valetab. “Kahjuks ei saa aidata,” valetasin mina, teades, et ta teab, et ma valetan.

Vale tuleb vastikult kergelt.

Advertisements

Nii need päevad läevad

Posted in * by tavainimene on 27/02/2010

Üle-eelmisel laupäeval äratas mind telefonikõne: vanatädi on maal õuele maha kukkunud ega võta jalgu alla. Ei jõudnud hambaidki pesta, jooksin esimese bussi peale. Maal selgus — kiirabi viis ära. Jah, mõistus oli selge. Ilmselt luumurd. Järgmise bussiga maakonnakeskusesse, haiglasse. Viidi ära Tartusse. Reieluukaela murd. Muud ei oska öelda. Helistage EMOsse või traumatoloogiasse. Tagasi Tartusse. Jah, on haiglas. Ootab lõikust. Ei tea, millal ette võetakse. Oodake, helistage.

Ülejärgmisel päeval leidsin tädi Maarjamõisa haigla intensiivist üles. Mõistus oli tal tõesti selge ja reieluukael tõepoolest murdunud ja kruvidega kinni pandud. Murru omanik nõudis, et talle korralikud riided toodaks — nende asemele, millega ta õuel lund rookis, kui jalg libedale sattus. Tegin endale mõttelise märkuse, et peenemat pesu ei tohi kapis igaks juhuks seismas hoida, ja toimetasin nõutud kraami kohale.

Kui ma haiglas õiendasin, helises uuesti telefon. Jälle maalt. Onu oli lubanud eelmisel nädalal sinna sõita, aga polnud välja ilmunud ja nüüd ei vasta ka tema telefon. Püüdsin paanikat maha võtta, aga tundsin, et lähen ka ise närvi. Selleks ajaks oli ka ema Tartusse jõudnud. Olime mõlemad võrdselt nõutud. Igaks juhuks helistasin politseisse ja küsisin, mida teha, kui on kahtlus, et inimene on kadunud või temaga midagi juhtunud. Abivalmis ja osavõtlik politseikorrapidaja soovitas minna ja uks maha lõhkuda — selles eas korralike eluviisidega mees niisama ära ei kao. Tundsin, kuidas vererõhk tõuseb. Sõitsime onu maja juurde — lukus uks, akende ees kardinad.

Lukuabi saabus poole tunni jooksul. Selgus, et kadunu ongi kadunu. Lahkunu. Lahkunud ilmselt unes juba mitu päeva tagasi. (Ma ei saa seda pilti kuidagi mälust kustutatud.) Siis kiirabi. Surnuauto. Veel vestlus politseiga. Järgmine päev asjaõiendusi kuni onulapsed saabusid.

Krematoorium töötab nagu konveier — tseremoonia käis, kui uued leinajad juba fuajees tammusid ja jutelda pomisesid. Matuselisi oli napp tosin, ainult lähimad sugulased. Sõbrad-kolleegid olid onul kõik eelmistesse eluperioodidesse maha jäänud. Püüdsime külmast ja kurbusest kähedate häältega kuidagiviisi “Kodukotust” laulda. Ilmalik lugija oli ilmselgelt liigutatud — ütles, et on ise sama aastakäigu poiss ja mitmed onulaste räägitud seigad tulid talle tuttavad nagu omaenese elust. Pärast istusime peielaua asemel veel veidi aega minu pool ja jõime kohvi.

Vanatädi oli vahepeal maakonnahaiglasse tagasi toimetatud. Arst (või keegi muu — ega nad ju ennast ei esitle) oli käskinud muretseda kargud ja keegi neiu oli lubanud tulla näitama, kuidas nendega käiakse. Kargud said kohale toimetatud ja seisavad palati nurgas. Käimisõpetajat pole seni välja ilmunud. Varsti kirjutatakse patsient haiglast välja, aga kuidas ta maal puude ja solgipangega hakkama saab, on esialgu teadmata. (Sõna “hooldekodu” on tabu.)

Kõik see oli mul kuskil kuklas või kukil, kui sattusin eile koolitusele, kus seletati, et pikaks, harmooniliseks ja õnnelikuks eluks vajab inimene täpselt neid asju, mis minul puuduvad. See on umbes sama kasulik, kui seletada murtud reieluuga inimesele, et tervete kontidega on elukvaliteet ikka palju parem. Jajah, parem ikka olla terve ja rikas kui vaene ja haige, nagu uuem vanasõna ütleb. Karke — piltlikult — ei pakkunud keegi, ega ka mitte abi nende õigesti kaenla alla sättimisel. Võib-olla selleks on mingi jätkukoolitus.

Kõndisin kodu poole ja tundsin, kuidas mul ninas sügeleb. Enesehaletsuse võimas tulvavesi oli tammi taha kogunenud ja tamm näitas esimesi mõrasid.

Mõtisklustest äratas mind karm hääl, mis küsis, kas ma pole äkki midagi valesti teinud. Jah, muidugi olin. Olin punase tule ajal üle tänava kõndinud. Mind paluti politseiauto juurde. Situatsiooni absurdsus tegi mind miskipärast jaburalt lõbusaks — olen tavaliselt paranoilisuseni korralik liikleja, kes ületab sõituteed ainult üle sebra, isegi kui selleks tuleb sajameetrine ring teha.

Naeratus oli täiesti ülearune. Seadusesilmale ei meeldi miski rohkem kui pühkida pahategija näolt ülbe irve. Nii et nad olid päris kurjad. Viisakad, aga kurjad. Pidin ära kuulama korraliku epistli liikluses varitsevatest ohtudest.

Tundsin end nagu kogemata akna lõhkunud oivik esimest korda elus direktori kabineti ukse taga. (“Tuppa sittunud kass” on ka asjakohane kõnekäänd.) Seisin, pea õlgade vahel, ja tundsin, kuidas praod tammis järjest laienevad. Huuled hakkavad värisema. Silmad läikima. Tundsin, et kui ma peaksin hakkama seletama, miks ma ei taha jääda ohutussaarele kahe erisuunalise autodevoo vahele, oleks üleujutus käes. Ja keda minu hädad üldse huvitaks? Seadus kehtib kõigile ühtmoodi. Niisiis pomisesin midagi ebamäärast, kritseldasin hoiatusmenetluse blanketile oma pookstavid ja kiirkomberdasin sündmuskohalt minema. Olen nüüd siis kõigele lisaks väärtegija. Tempel mällu igaveseks.

Lihtsalt vahelduseks võiks lähiajal ka midagi head juhtuda.

Pidu läbi

Posted in * by tavainimene on 26/02/2010

Madisepäev möödas, kõrred hakanud lund vihkama, paari päeva pärast algab urbekuu. Paljudele ka paastukuu.

Vaatasin ka ühe silmaga EV92 kontsert-vastuvõttu. Iseenesest mulle see rõõmsalt folgilik ja väikse kiiksuga lähenemine meeldib; ma arvan, et see on Eestile omasem kui rinnakad sopranid punaste sametkardinate taustal. Sünnipäevakontsert ei pea ju olema akadeemiline itk. Idee oli minu meelest hea — et me tegeleme liiga palju mineviku ja tulevikuga ning jätame oleviku igasuguste kurjade vaimude küüsi. Ja et kui me “kannaksime oma hinge eest hoolt”, siis võiks see olevik olla rikkam ja rõõmsam. Jah, mõte (sh lõvide mängu toomine) polnud paha, aga selle oleks võinud kuidagi terasemalt, puändikamalt, kõrgtehnoloogilisemalt välja mängida, mitte malevataidluse stiilis.

Balalaikavirtuoos oli suurepärane ja jättis ilmselt paljude jaoks meie oma põhjamaiselt karged artistid varju. Eriti intrigeerivad ja mitmeti tõlgendatavad olid viimased noodid: “Suur ja lai on maa, mis on mu kodu”. See oli vist kunagi üleliidulise raadioprogrammi signatuur?

Seda peaks eraldi ära mainima, et lavakujundus oli lihtsalt imeilus.

Kokkuvõttes vist kontsert siiski enamusele ei meeldinud? Liiga noortepärane? Massid ei tule kaasa? Miskipärast meenus mulle Rakvere linn, mida endine juhtkond koos mõnede vaimueliidi esindajatega püüdis crazy-linnana esitleda, samas kui linna elanikkond nii umbes 99% ulatuses on ontlikud ja alalhoidlikud, Eesti keskmisest veidi konservatiivsemad ja jäärapäisemadki virulastest pürjelid.

Minu jaoks oli tänavuste aastapäevapidustuste eriline hetk hoopis ühel teisel peol, kus heleda häälega koolitüdruk luges peast ette ilmatu pika katkendi “Tõe ja õiguse” esimesest osast. See võttis silma niiskeks küll.

Eelõhtul

Posted in * by tavainimene on 23/02/2010

Koos ühe endise kolleegiga pääsesin ka mina täna Vanemuises toimunud vabariigi aastapäeva kontsertaktusele. Kontserdiosa oli päris armas, kodune ja nooruslik, peaesinejateks olid E STuudio koorid, aga kõlasid ka kitarrid, klaver ja lõõts. Tantsijad sooritasid eesti rahvatantsule mitteomaselt kõrgeid ja nõtkeid hüppeid. Ma salamisi lootsin, et ehk seekord pääseb koguni suvise superhiti  “Tuulevaiksel ööl” kuulamisest, aga nii hästi siiski ei läinud. Kontsert oleks võinud tegelikult pikemgi olla ja finaal ehk kuidagi võimsam. Aga nii oli ka hea.

Eks peaministri kõnet hekseldavad helgemad pead, ma ei hakka parem üritamagi. Tõenäoliselt saab Ansip hirmsasti tümitada pimeda optimismi eest. Ma ise ei usu, et see optimism pime on; ma arvan, et see on üsna täpselt välja kalkuleeritud. Lihtsalt karja juht ei tohi hirmu, murelikkust ja muid nõrkusi välja paista lasta. (Uskumatu, kui paljud asjad oma kohtadele asetuvad, kui hakkad poliitikat ja poliitikuid vaatama kui dokumentaalfilmi suurte inimahvide elust.)

Üks väike praktiline küsimus tekkis ka: kui Eesti eurole üle läheb, kas siis hakkab olema vähim raha, mida sularahaautomaadist saab, viis eurot?

Kinda-luust-uss

Posted in * by tavainimene on 23/02/2010

Ärimaailm on mulle alati olnud võõras ja salapärane nagu troopiline džungel. Üle päeva pean tõdema, kui vähe ja valesti ma temast tean. Näiteks oli mul kindlustusest alati olnud selline ettekujutus, et ma maksan neile regulaarselt väikseid summasid ja kui mul peaks mingi õnnetus juhtuma, maksavad nemad mulle suurema summa tagasi. Selline omamoodi hasartmäng. Nüüd selgub, et asjad on tiba teisiti.

Kuulsin nimelt õpetlikku lugu suurest majast, kus ühes kindlustatud korteris olid torud lõhkenud. Väidetavalt asjatundmatu amatöörremondi tulemusel, aga seda pole tagantjärgi võimalik tõendada. Igatahes tekitas lõhkenud toru korteriomanikule mitte üksnes meelehärmi vaid ka majanduslikku kahju — kannatanu enda hinnangul mitmekümne tuhande krooni ulatuses. Kindlustus maksis selle talle lahkesti välja.

Minu naiivmaailmas oleks lugu sellega lõppenud. Reaalmaailmas leidis kindlustusfirma, et torud on korteriühistu omad, järelikult on ühistu nende lõhkemises süüdi, ja nõuab ühistult seda raha kohtu kaudu välja. See vast on solidaarsuse õppetund. Eks muistses maavallas aitas ka terve küla paljakspõlenul uut taret püsti panna.

Jah, sellist asja nagu “lihtsalt õnnetus” pole olemas. Tõenäoliselt on ainult aja küsimus, kuni kindlustajad üritavad mingite maagiliste taigade ja kuntside abil välja kutsuda Pikrit või Pakasetaati, et neile kahjunõuet esitada. Tõeliselt täbar lugu, et enam pole võimalik hüvitamisele kuulvat summat nimetatud taevalistele toodavatest ohvriandidest kinni pidada.


Aja märgid

Posted in * by tavainimene on 21/02/2010

Rääkisin ühe sugulasega, kelle varateismeline tütar on suur “Videviku” sarja austaja. Kooli kohustuslikku kirjandust lugevat ta aga väga vastumeelselt. Seal olevat juba viiendast klassist peale ainult ühesugused noorsoo-probleemromaanid, kus räägitakse düsfunktsionaalsetest peredest, depressioonist, suguhaigustest, alkost, narkost, krimist ja suitsiidist. Ei mingit vahvat ja õnnelikku lapse- ja noorepõlve. Tüdruk pidi kõiki emakeeleõpetaja soovitatavaid raamatuid tõsises mõttes kartma — et mis õudus sealt jälle vastu tulvab.

Helgemaid hetki leidub veel vaid vampiiride videvikuilmas…

Talikõnd

Posted in * by tavainimene on 21/02/2010

Sellest saaks olümpiaala küll. Koosneks sumpamisest poole reieni ulatuvas pehmes lumes, rühkimisest pooleldi kinni tallatud lumes, liikumisest õhukese lumikatte alla peitunud  kiilasjääl ning üle jäätanud lumevallide turnimisest. Viimane otsustav etapp ehk nii-öelda kiire lõppmäng oleks sööst läbi räästaaluse, kust langeb alla purikaid ja kamakaid.

Lugemisaasta kestab (3)

Posted in * by tavainimene on 19/02/2010

Üks raamat, mille ma Sirbi tarkade soovituste järgi laenutasin, meeldis mulle vastu igasuguseid tõenäosusi. Ma ei ole väga suur ajaloohuviline ja eriti mitte sõjaajaloo huviline. (Ja meelelahutuslikku vägivalda  on nagunii kaugelt liiga palju; praktiliselt iga kord, kui ma juhtun igavusest teleka lahti tegema, tuleb kõigilt kanalitelt peale Eurospordi paukuvaid püstoleid ja välkuvaid väitsi. Ja isegi Eurospordis paugutavad tolles laskesuusatamises.)

Aga Tiit Aleksejevi “Palveränd” mulle meeldis. Minu jaoks see kuidagi illustreeris seda teooriat, et me mitte ei langeta otsuseid erinevaid poolt- ja vastuargumente vaagides, vaid meie aju mingi hämaram ja varjatum osa otsustab meie eest ja laseb siis “meil endil” ainult sellele otsusele sobivad õigustused leida. Paralleelid tänapäevaste ristiretkedega naftaleiukohtade vabastamiseks diktaatorite küüsist tekkisid ka. Lisaks sujuv aga mitte banaalne kirjutus ja piisavalt hea ainetundmine, et luua tõepärane illusioon. (Amatööri jaoks oleks ajalooline romaan ikka eripõrgulikult töömahukas ettevõtmine, kui peaks iga olustikulise detaili — kas nad kandsid sandaale või saapaid? — kuskilt allikate ja viidete rägastikust välja kaevama.)

Mitte ehk päris “uus Kross”, aga Waltarile jts astub kandadele küll. Valitud tegelasi ehk oleks võinud veel värvikamaks kirjutada? Igatahes tädi plaksutab innukalt tugitoolis ja jääb järge ootama.

*

“Valge kuningriik” lubas alguses terast spioonipõnevikku ja keerutas üles juba päris hea intriigi, aga siis, tundus, sai autoril viitsimine otsa. Selline buumiaegne värk — kiiruga otsad kokku, pahtel peale ja värviga üle. No võib-olla see oli ka kunstiline võte, andmaks edasi diplomaatide ja luurajate kerget paranoiat, mis igal pool intriige, seoseid ja tähendusi ette kujutab, aga kui juba selles võtmes läheneda, siis võinukski kujutada luuramist kui piinavalt igavat passimise- ja paberitööd, kus levinuimaks kutsehaiguseks pole mitte polooniumimürgitus vaid hemorroidid. Mina olin küll pettunud — ma nii ootasin efektset lõpplahendust, mis kõik otsad kokku seob ja lugeja ahhaa-elamusest oimetuna maha jätab. Aga võta näpust, jälle mingi moodne katkestatus.

Unarsõna

Posted in * by tavainimene on 17/02/2010

Ma polnud seda sõna kaua aega kuulnud ega ammugi mitte kasutanud, aga ta tuletati mulle hiljaaegu jälle meelde. Mõtlesin, et panen õige kirja — scripta teadupärast manent.

Minu Virumaa-vanaema ütles eest nööbitava kootud kampsuni kohta “sukajakk”.

Nüüd on see siis kirjas.

Tulistavad puusalt

Posted in * by tavainimene on 17/02/2010

Meediaüllatused ei taha lõppedagi. Ma loodan, et Kaarel Tarandi nime all tänases Päevalehes ilmunud jutt, kus leitakse , et rahvusteemaliste sotsiaalsete pingete põhjus on “noorte meesimmigrantide allajäämine seksuaalses konkurentsis”, on mingi eriti jultunud identiteedipettuse katse ning et vale-Tarand võetakse kiiremas korras vahele.

Aga muidugi võib see ka jälle huumor olla. Näiteks mingit sorti mitmekihiline iroonia nende mahlakasrahvalike igaalaasjatundjate üle, kes leiavad, et kui eided vigisevad oma madalama palga ja kehvemate karjääriväljavaadete üle, siis pole nad korralikult keppi saanud.

Ja muidugi on täiesti olemas võimalus, et Tarandil ongi õigus ja nii ongi. Lõppude lõpuks pole peaaegu miski siin ilmas võimatu, kuigi mõned asjad on peaaegu lõpmatult ebatõenäolised.

No ei jaga tavainimese aru neid asju välja enam.