Püüdmed

Etymologically the word data is derived from the Latin dare, meaning ‘to give’. In this sense, data are raw elements that can be abstracted from (given by) phenomena – measured and recorded in various ways. However, in general use, data refer to those elements that are taken; extracted through observations, computations, experiments, and record keeping (Borgman 2007). Technically, then, what we understand as data are actually capta (derived from the Latin capere, meaning ‘to take’); those units of data that have been selected and harvested from the sum of all potential data (Kitchin and Dodge 2011, as cited in Kitchin 2014).

Kogokund

Kodutöö jaoks tuli läbi lugeda raamatupeatükk kogukonna arendamisest ressursside aktiveerimise kaudu. Kaks Ameerika autorit. Kogukonna arendaja (practitioner) peab kodukonna arendamisel aluseks võtma nimetatud kogukonna ressursid — füüsilise, finantsilise, sotsiaalse, kultuurilise ja kõik muud kapitalid. Ja et siis kogukond võimestub ja korraldab oma elu ja tekib taskukohane elamispind ja kohalik kool ostab toidukraami kohalikult talunikult.

Ma ei tea. Midagi on siin pildil valesti. Patroneeriv, peaaegu kolonialistlik. Filantroobist practitioner sõidab oma Hummeriga kogukonda ja seletab kogukondlastele, et suurlinna ökoturul võiksid nad oma palmilehtedest korvide eest teenida kuni dollari tükist. Võib-olla ongi USAs asjad teistmoodi. Võib-olla olen ma rikutud ENSV pärandist ja Põhjamaade nänniriikide lähedusest, aga minu meelest võiks põhiteenused olla siiski tagatud riigi ja kohaliku omavalitsuse süsteemi kaudu. Mul on näriv kahtlus, et vastutuse kogukondade kaela lükkamine (“sikutage end ise saapapaelu pidi soost välja”) on lihtlabane kõrvalehiilimine vastutusest regionaal-, sotsiaal- ja veel mingite poliiitikate nurjumise eest. Kogukonnad võiksid, jah, tegeleda toreduslike asjadega nagu bussipeatuse värvimine rahvariideseelikutriibuliseks. Aga et seal ka buss peatuks, selle eest ei saa panna vastutama kogukonda.

Ja kohalik kool, muide, ei saa osta toidukraami kohalikult talunikult. Sest korruptsioon. Ja veterinaar- ja sanitaarnõuded. Talunikul pole nagunii sellist juurviljaladu, kus porgandid õppeaasta lõpuni säiliksid. Ja kui kohalik külatädi küpsetabki imehäid pirukaid, siis ei ole see niisugune ressurss, mida oleks võimalik tootestada. Jah, on olemas kodused tordimeistrid, kelle kontakte jagatakse käest kätte. Ei, nad ei oma tervisetõendit. Ei, nad ei maksa makse. Mida practitioner selle peale ütlema peaks?  

Meeleolupilt ka. Kogukonnast. Taskukohane elamispind. Jah, selles majas elatakse.  

Kuidas siis ikkagi on?

– Loomulikult kasvatavad emad lapsi teisiti kui isad. Loomulikult. See on nagu nii elementaarne. Ema on ikka selline toputav-poputav kanaema. Isa laseb lastel ka riskida ja haiget saada.

– Hmm. Ja millega sa seda seletad?

– Bioloogia, puhas bioloogia. Ema reproduktiivne investeering on suurem.

– Sa mõtled, et kui laps riskides katki läheb, siis isa saab väiksema vaevaga uue teha?

– Sa olid nüüd omaarust vaimukalt küüniline, aga jah. Naise jaoks on rasedus ja sünnitus evolutsioonipsühholoogiliselt eluga riskimine. Mis vaeva ja valuga saadud, seda ka hoitakse nagu silmatera. Mehe investeering on paar tilka valku. 

– Mulle meenus jus üks raamat — “Mammutikütid”. Seal kirjeldati, kuidas ürginimeste hõim põgeneb kas vaenlaste või mingi kiskja eest. Ja ühel naisel on vääksuv ja virisev väikelaps, kes teda tüütab ja väsitab ja pidurdab. Ja ema võtab lapsel jalust ja lihtsalt virutab ta raja äärde mülkasse ja lidub ise edasi …

– Pff, esiteks, see on ilukirjandus, seda ikka tead, jah? Teiseks, selle ema geeniliin tõenäoliselt hääbuski seal mülkas. Nende geenid, kes endast viimase välja panid, said edasi kanduda. Koos kalduvusega endast viimane välja panna.

– Ikkagi, ma ei tea. Mulle tundub see kanaema-kujund kuidagi suhteliselt hilisena. Talunaine viis hälli heinamaale ja vihtus ise niita, polnud temal aega oma kahtteist last ümmardada.

– Põlluharimine ja pärisorjus on suhteliselt lühike episood inimkonna ajaloos! Hadzad näiteks …

– Jajaa, ma juba ootasingi. Argumentum ad hadzarum. Miks sa üldse arvad, et need paarkümmend relikti on kuidagi representatiivsed muistsete küttide-korilaste suhtes?

– Aga miks sa arvad, et ei ole?

– Me jõudsime vist patiseisu? Ma lihtsalt tahan öelda, et väga paljud nähtused, mille kohta öeldakse, et “see on looduse poolt aegade algusest paika pandud naise roll või mehe roll”, on tegelikult ikka kultuuriline konstruktsioon, sageli mingi 1920-30ndate USA keskklassi elustiilist. Umbes et evolutsioon on määranud naised tolmu pühkima ja mehed autot juhtima. No ei ole nii.

– Me alustasime oma juttu vanemlusest, see on natuke teine asi. Tolmulapp on kultuuriline, laste kaelakandjaks kasvatamine on palju rohkem bioloogiline. Sa ei hakka ometi eitama, et suur osa meie moraalikoodeksist on paljunemiskäitumisest tingitud?

– Sa mõtled nüüd mida?

– Ma mõtlen seda, et on väga selged ja loogilised põhjused, miks naistelt eeldatakse, et nad on seksuaalselt valivad. Sa võid libustamise vastu loosungeid lehvitada, palju tahad, aga ühiskonna valdav enamus tunneb ikka, et kui naine tõmbab ringi, siis see on rohkem vale kui see, kui mees tõmbab ringi.

– “Mees, kes saab, lits, kes annab”? Ma arvasin, et me oleme sellest edasi arenenud?

– Ei ole! Sest see on bioloogia! Ja tunnista ausalt, sa oled valmis pigem tunnistama, et mõlemad ringitõmbajad on ühtviisi nõmedad, kui seda, et mõlemad on ühtviisi toredad.

– Oot-oot. Pea nüüd hoogu. Ringitõmbamine. See on juba väga hinnanguline sõna, eks ole.

– Mida iganes. Seksuaalne vabameelsus, vahet pole. Seksuaalselt vabameelne neiu on see, keda sa ei tahaks oma poja pruudiks ja laste emaks.

– No ma. No ma ei tea. See pole minu asi hinnanguid anda. Kui ta kõlbab mu pojale, siis kõlbab ta ka minule.

– Vale, vale, vale! Haistan valet! Sa neelad alla ja kannatad ära, aga sa ei ole õnnelik. Miljon aastat evolutsiooni ei saa eksida! Ja kui su minia laseks lastel külmavereliselt kõrge trepi serval mängida, siis tõmbuks sinu sees kõik kampi. Haa, tegelikult, kui see oleks sinu tütar, siis tõmbuks sinus kõik veel tugevamini krampi. Bioloogia!

– Oeh. Ma isegi ei. Ma tõesti ei. Tänapäeval ei ole ema ja isa vanemlusstiilil mingit vahet. Noored isad vahetavad mähkmeid ja jalutavad vankriga.

– Isa võib teha imikule pluti-pluti. Aga kui laps, eriti poeg, hakkab omal jalal astuma, siis on kohe vahe sees! 

– Hah, et isa armastus tuleb välja teenida? No ma ei tea, on ka selliseid ülehoolitsevaid helikopterisasid, et …

– Ja see tundub sulle õige? Sa ei vaata neid muiates või halvakspanuga, et nad nagu pole mehelikud?

– Tead, ma ei viitsi suga vaielda, kui sa kogu aeg väravaposte nihutad. Võta oma evolutsioonipsühholoogia ja saage temaga väga õnnelikuks.