tavainimene

Tervishoiuministeerium hoiatab

Posted in * by tavainimene on 30/11/2012

Kõige tervistkahjustavam harjumus on hindade kroonidesse ümber arvutamine.

“Teispool mägesid”

Posted in * by tavainimene on 28/11/2012

Selle Rumeenia linaloo kõrval oli eilne belglaste pastelne maailmalõpp tõeline heatujufilm. Meelde tuli “Puust palvehelmed”, mis kauges nooruses minu ateistlikku kasvatusse arvestatava panuse andis.

Kaks tüdrukut on lastekodus üles kasvanud, ilma ainsagi inimeseta peale teineteise, keda armastada. Elu on nad lahku viinud — ühe Saksamaale tööle, teise aga vaesesse mägikloostrisse, kus rustikaalses majapidamises toimetavad tosinkond kaagutavat nunna ja püha isa, kes “enne töötas elektrijaamas, aga siis nägi inglit”.

Mässumeelne Alina ei pea Saksamaal üksindusele vastu ning tuleb kodumaale, et leebe ja alandlik (võib ka mõelda: murtud vaimuga) Voichita endaga kaasa viia. Aga Voichita armastab juba jumalat … (IMDb üks sisumärksõnu on “lesbian nun” ja midagi nii võikalt lihtsustavat ei ole ma isegi internetist ammu lugenud.)

Alina murdub psüühiliselt, aga kohalikus haiglas ei jätku talle voodikohta, niisiis saadetakse ta kloostrisse järelravile. Patsient on aga jätkuvalt rahutu. No mis muud saab olla põhjuseks kui temasse tunginud rüve deemon. Vaimselt haige ja kopsupõletikus tüdruk köidetakse ahelatega eksortsistlikuks talituseks ristikujulisele raamile ning jäetakse mitmeks päevaks ilma söögi ja joogita kütmata kabelisse, et kuradit temast välja piinutada. Noh, ja kurat lähebki, ainult et võtab hingekese endaga kaasa. Kui kiirabi ja politsei lõpuks kohale jõuavad, on juba hilja.

Vaataja saab kaks ja pool tundi endas maha suruda ägamist, jälgides seda sotsiaalse armetuse, formalistliku religiooni ja kriminaalse juhmuse lahti rullumist. Ma arvan, et ma vist lähen võtan ühe lonksu palderjani selle filmielamuse peale.

 

“Viies aastaaeg”

Posted in * by tavainimene on 26/11/2012

La cinquième saison ehk viies aastaaeg — see, mida iial ei tule. Gaia on koha üles ütelnud, mesilased kaovad, lehmad jäävad ahtraks, seemned ei idane ning puud ei lehti. Ameerika filmiversioonis kääriks nüüd  keeruka pereeluga kibestunud autsaider-bioloog käised üles ja asuks maailma päästma; Belgias ei juhtu midagi säärast. Kõik lihtsalt laguneb koost — loodus, ühiskond, kogukond, perekond –, päästa pole midagi, ohverdused on asjatud. Inimesed kaotavad oma inimpalge.

Seda võib vaadata ka kui filmi kommunikatsiooni nurjumisest — inimese ja looduse, indiviidi ja kogukonna, mehe ja naise, ema ja lapse vahel. Võimalik, et ka filmi ja vaataja vahel. Selle seepiatoonides apokalüptilise sürrealismi nautimiseks peab olema õige eelhäälestus. Minu jaoks kippus linateos ajuti ületama piiri kunstipärasuse ja kunstlikkuse vahel (jälle see avangardse keelpillimuusika saatel keerlevate puuvõrade troop), aga ei saa salata, et peaaegu iga eraldi võetud kaader oli lihtsalt täiusliku kompositsiooniga. Nii nagu “Püha Tõnu kiusamine” oli väidetavalt kollaaž filmiajaloo klassikalistest kujunditest — ma arvan, et “Viiendas aastaajas” oli terve galerii jagu klassikalist maalikunsti: Pieter Brueghel, ristiga komistav Kristus, Magritte ja teab, mis kõik veel.

*

Enne filmi palus üks lahke proua mul ära täita PÖFFi tagasisidelehe. Lisaküsimustega jäin täitsa hätta: “millist veinisorti eelistate?” No mida sellele vastata? “Täidlasemaid lõunapoolkera punaveine”? “Soodushinnaga Shiraz”?

“Vandenõu”

Posted in * by tavainimene on 25/11/2012

Tänane PÖFFi-film oli mockumentary-stiilis kõhevik kahest sõbrast, kes teevad dokumentaalfilmi kohalikust vandenõuteoreetikust. Ainult et veidrik staar kaob ootamatult jäljetult oma leheväljalõikeid täis kleebitud korterist. Ühes noormehes hakkab idanema kahtlus. Hoiatavate märkide kiuste võtab ta ette uurimistöö, mis viib iidse ja võimsa mitraistliku salaühingu jälile. Juba üpris selgete hoiatavate märkide kiuste varustavad teadmishimulised semud end spioonikaameratega ning infiltreeruvad (kahtlase kergusega) ühingu koosolekule. Järgnev osa filmist ongi amatöörspioonikaamera pildi- ja helikvaliteediga, koosnedes suures osas pimedusest ja järjest paanilisemast hingeldamisest. Ütleme nii, et paanikaks on ka põhjust …

Filmi lõpp jätab otsad vaataja jaoks lahti. Igaüks võib ise otsustada, kas oli siis vandenõu või kõigest vandenõuteooria (milletaolisi paratamatult sünnib seal, kus kohtuvad informatsiooniline üleküllastumine ning kõikjalt märke, tähendusi ja seoseid otsima evolutsioneerunud inimaju).

Mina isiklikult olen muidugi väga umbusklik. Ma arvan, et kui maailma tõesti juhiks ülivõimas ülisalajane organisatsioon, siis oleks see maailm kuidagi … noh … paremini juhitud. Kuigi arusaadavalt, kui see salavalitsus oleks tõesti nii võimas, siis just sellist muljet ta soovikski jätta. 

Hmm, jaa. Mitraism. Kas te teadsite, et selle ikonograafias on klassikaline härjatapustseen, kus Mithrasel on Cautese nimeline assistent? Ja Tartu (Tarbatu > tarvas!) lähedal asub firma nimega Cautes, kes valmistab lehmakomme (veis!). Ja see firma pidas kunagi kaubamärgivaidlust ühe Rakvere (Tarvanpää!) vabrikuga. Ma ütlen teile, see nüüd küll juh

 

Sisetarbimise elavdamine

Posted in * by tavainimene on 23/11/2012

http://blog.kaitseomatervist.ee/nimekiri-asjadest-mis-kaovad-voimsa-paikesepurske-cme-korral-poeriiulitelt-esimesena 

Tikkude asemel ma soovitaks tulerauda ning soola, suhkru ja piirituse paneks ettepoole kui aknatihendid ja prügikotid, aga eks see ole maitseasi.

Pardiajaja

Posted in * by tavainimene on 23/11/2012

… ja muidugi tuleb ära lõpetada see peibutuspartide tsirkus. Kui kandideerid parlamenti, siis esiteks pinguta isiklikult selle nimel ja teiseks ole ka valmis seal tööle hakkama. Kui inimene osutub riigikokku valituks aga oma kohast loobub — välja arvatud valitsuse liikmeks saamine –, siis tuleks kõik talle antud hääled tühistada, mitte neid kümnele broilerile edasi kanda.

“Good vibrations”

Posted in * by tavainimene on 23/11/2012

Muusikaline eluloofilm Põhja-Iiri pungi “ristiisast” Terri Hooleyst. Nagu kavas lubatud — vitamiinilaks. Ümber jutustada ega analüüsida pole suurt midagi, poolteist tundi puhast korralikku meelelahutust. Kõndisin öösel kinost koju, käed taskus ja vile suul, ning tundsin rinnus seletamatut tungi jalaga mõni prügikast uppi lüüa.

Selle filmi soundtracki ma ostaks küll (stiilinäited siit ja siit).

“Augutäide”

Posted in * by tavainimene on 21/11/2012

Iisrael, tänapäev, ortodokssed juudi perekonnad. Abielunaine sureb sünnitusel ning vastsündinud poissi jääb kasvatama tema ema, aga lesele hakatakse mõne kuu pärast sobitama uut abikaasat Belgiast. Mõte lapselapsest ilma jääda valmistab vanaemale nii suurt hingevalu, et ta hakkab mahitama oma noorima tütre, 18aastase neiu abielu õe lesega. Mees on pärast lühikest kombekat puiklemist asjaga nõus, tüdruk jõuab kauem kõhelda, enne kui kosjasobitaja, ema-isa ja auväärt rabi kaasabil lõpuks tanu alla jõuab. Vahepeal nutetakse, ahastatakse ja anutakse j—–t appi. Kas peategelannat ajendab kohusetunne perekonna ees, sümpaatia õemehe suhtes või lihtsalt palav soov võimalikult kiiresti abielluda, jääb vaatajale teadmata.

No ei pannud kaasa elama. Ehkki ma saan täitsa aru, et ortodokssed juudid näevad oma arvukate järglaste abielude korraldamisega parajat peavalu — kui see pole lausa nende päevi täitev peamine teema ja tegevus Toora lugemise (mehed) ja majapidamistööde (naised) kõrval.

Ainus, mis oli tõesti huviga vaadatav, oli värvika kogukonna igapäevaelu, pidustused, rituaalid, kõnekäänud, laulud, riided jms. Kosjasobitaja institutsioon on iseenesest juba väga lahe. (Kh-kh-kh. Meil on ju ka mure väikse abiellumuse ja madala sündimuse pärast. Võib-olla peaks riik kosjasobitajad ametisse panema? Midagi natuke analoogilist notaritele ja kohtutäituritele? Saad 25 ja oled ikka veel vallaline — oota koputust uksele …) Toredad olid abikaasakandidaatide neljasilmavestlused, mis meenutasid kõige rohkem tööintervjuud (“Missugused on sinu ootused tulevasele perekonnale?” “Äkki tahad nüüd sina omalt poolt midagi küsida?”).

See oleks võinud olla äärmiselt haarav dokumentaalfilm, aga oli tobe ja lame mängufilm. Kahju.

*

IMDb

Omanäolised

Posted in * by tavainimene on 20/11/2012

Täiesti jabur uitmõte. Kui võtta kolm linna, ütleme Kuressaare, Rakvere ja Võru. Ja kui võtta nendes linnades igas näiteks kolm punkti, mis jäävad turistide liikumisteedelt välja. Ja kui oleks võimalik neis punktides pildistada näiteks sadat järjestikust mööduvat inimest, passipildi formaadis, ilma peakatte ja prillideta. Kas siis oleks olemas puhtast juhusest statistiliselt oluliselt suurem tõenäosus, et juhuslik vaatleja teeb vahet, missugune nägudegalerii on pärit missugusest linnast? Või kui me võtaks näiteks samadest linnadest mingi keskmise vanusega (pluss-miinus viis) meeste ja naiste aastakäigud ja teeks neist n-ö komposiitportreed– kas siis joonistuks välja mingi erinevus? Kas võrokesed on dolihhokefaalsemad ja gratsiilsemad kui virulased?

“Pärast Luciat”

Posted in * by tavainimene on 20/11/2012

NB  — lõpp paljastatud.

Keskealine kokk keskkooliõpilasest tütrega kolivad uude linna.  Esimesed kolmveerand tundi filmist ei juhtugi suurt midagi. Roberto püüab ennast sisse seada uues töökohas ja Alejandra koolis; isal, kes on pahur ja ärrituv, näib olevat suuremaid raskusi kui tüüne pealispinnaga tüdrukul. Ema kohta räägib tüdruk uutele koolikaaslastele, et see jäi vanasse kodulinna. Ainult Roberto hetkelisest murdumisest võib aimata, et kõik pole nii lihtne.

Tilkhaaval hakkab lisanduma infot: Roberto naine ja Ale ema on hukkunud autoõnnetuses. Kusjuures võib oletada, et õnnetuse hetkel oli roolis tüdruk, mida aga isa uurijale ärritunult eitab.

Siis pööravad asjad halvaks. Korteripeol uute koolisõpradega on Ale purjuspäi vahekorras koolivennaga, kes toimuvat telefoniga filmib ning video kõigile laiali saadab. Järgmisel päeval on koolis põrgu lahti — kiusamine, mõnitamine ja alandamine, mis võtab järjest räigemaid ja vägivaldsemaid vorme. Täiskasvanute paralleelmaailm on muidugi kõigest õndsas teadmatuses. Ale kannatab ega otsi abi; asi läheb järjest hullemaks kuni ühel kooliekskursioonil põgeneb tüdruk oma piinajate eest merre ja jääb murdlainetuses kadunuks.

Hommikul algab uurimine ning lõpuks saavad ka lapsevanemad ja pedagoogid toimunu jälile. Roberto, kes ei tea, et Alejandra on tegelikult ellu jäänud, vanasse kodulinna sõitnud ning kunagise kodu magamistuppa peitunud, röövib kooliteel saatusliku seksivideo autori ja lekitaja, viib ta kinniseotuna paadiga merele ning viskab vette. Lõpp. (Vaatajal on võimalus enda sisse kaeda ja küsida, kas ta ikka tundis kaasa ülemeelikushoos saatusliku vea teinud teismelisele, või hüüdis hoopis sisemine kohtunik, et paras va silmakirjalikule julmurile).

Filmi pealkiri näib vihjavat, et kadunud Lucíal on sündmustes oluline roll. Võib näiteks spekuleerida, et Ale kannatab vaikiva märtrina ega pöördu isa, õpetajate või politsei poole, kuna tunneb süüd ema surma pärast. Samuti võib pakkuda, et Roberto, saamata naise kaotuses süüdistada tütart, keda ta ju tegelikult väga armastab, poleks nagunii suutnud edasi elada ilma mingit sorti lunastusohvrita.

Vägivallatsejate tegudele film erilist tausta ei paku. Nemad on, nagu nad on. Noorloomad. Kehalt ja näolt nagu Kreeka jumalad, aru ja moraali poolest midagi kitse ja kärbse vahepealset. Kohati ületas nende jõhkruse motiveerimatus, arvestades ohvri mittevastupanu ja mittekaebamist, minu jaoks usutavuse piiri. Filmist või siiski välja lugeda mõistaandmist, et vägivalda soodustab vanemate, kooli ja ühiskonna lühinägelikkus ja jõuetus (kool: “me võime neile narkovõõrutust ainult soovitada”; politsei: “me ei saa neid küsitleda, sest nad on alaealised”). Nii et natuke nagu “Klass”, aga teravas Mehhiko kastmes.

*

Después de Lucía (IMDb)

*

Üks mõte tuli kinosaalis istudes veel. PÖFFi seansid võiks kuulutada näksivabaks. Ma saan aru, et valdav enamik meie kinodes linastuvaid meelelahutustooteid on mõeldud peamiselt lärmakaks tapeediks kallimaga nahistamisele, koola luristamisele ja plaksmaisi suhu ajamisele. Aga festivali puhul oleks nagu põhjust eeldada, et publik on tulnud siiski filmist osa saama ning vaikse ja tundliku draama puhul on üpris häiriv, kui sinu kõrval istuv seltskond häälekalt vängelõhnalisi juustukrõpse ragistab. Ei paku ju Vanemuise puhvet ka topsiga küüslauguleibu saali kaasa.