Pühad mingu, teised tulgu, argipäevi ärgu olgu

Minu visioonil eraklikest talvistepühadest juturaamatute, juustuvõileiva ja kakao seltsis ei olnud määratud täituda. Jõulureede õhtul kobistasid ukse taga kaks naabrinaist, kes tulid viieks minutiks häid pühi soovima. Paar tundi hiljem oli meil juba akordion valla tõmmatud ja kasatšokki keerutades kiirelt möödus öö. Oi, me avasime seal poode ja kohvikuid, soetasime kinnisvara, rajasime kanalisatsiooni ja asutasime valimisliidu. 

Esimese püha õhtul tuli onutütre pere, kaasas suur laar verivorste ja omatehtud mulgikapsast. 

Teise püha õhtul tuli nohu. Nohu on ilmselt otsustanud veeta ka aastavahetuse koos minuga. See’p see on, kui lähed korraks kuurist midagi võtma ja siis jääd seal midagi sättima ja siis veel seda ja toda, ja pool tundi hiljem avastad, et oled paljasääri ja -käsi, kampsuni väel, miinus kahe kraadiga. 

Lõppeva aasta suurim muudatus oli ilmselt vanatädi hooldekodusse toimetamine. Suurim rõõm — et ta on seal üsna rahul ega kipu koju. Suurim saavutus oli vist töökonkursi edukas läbimine. Ma väga loodan, et sellest tuleb midagi.  

Järgmisel aastal loodan jätkata majapidamise putitamist. Saun tahab uut põrandat ja kuur katust, kogu elektrisüsteem on väga vana ja väsinud. Maksimumprogramm oleks pesuruum ja reoveemahuti. Tõenäoliselt piirdub kõik siiski uue seinakella ja rulooga. Ise tahaks olla füüsiliselt palju aktiivsem. Kui kellelgi on häid ideid Achilleuse kõõluste kroonilise põletiku raviks, siis ma olen valmis kõik ära kuulama ja peaaegu kõike katsetama. 

 

“Eesti ümberlõikaja”

“Alam-Kolkaküla” ühe varasema postituse lõpus oli muidugi viide Mihkel Muti romaanile “Eesti ümberlõikaja”, mille ma ühe jutiga läbi lugesin. Oigasin ja lugesin.

Siin on kokku põimitud mitu esseed-följetoni, paras mille-feuille. Fiktiivse autori Archibald Aristotelyevi “Kas kontinendi kordusetendus?” (Loomingus eraldi ilmunud) on õigupoolest esitatud romaani lisana. See on (fiktiiv)akadeemiline käsitlus võimalikest paralleelidest Rooma impeeriumi ja Euroopa Liidu ajaloo vahel. Tõenäoliselt on esitatud faktid tõesed ja järeldused vettpidavad. Tõe-näoliselt. Mida me tõejärgsel ajastul ikka enamat saame loota? Usume lihtsalt juttu, mida meile räägib usaldusväärne (tõe-näoline) ja autoriteetne isik, ja loodame parimat. Sest kust me kontrolliksime? Vikipeediast? Aga kes kontrollib Vikipeediat?

Teise essee võiks kokku võtta professor Preobraženski ahastusega: “Вы еще только формирующееся, слабое в умственном отношении существо, и вы в присутствии двух людей с университетским образованием позволяете себе с развязностью совершенно невыносимой подавать какие-то советы космического масштаба и космической же глупости о том, как все поделить.” Ehk siis lääneeurooplased pööritavad silmi selle üle, kuidas idaeuroopa barbarid üritavad neile õiget eurooplust õpetada. Noh, pööritage mis te pööritate — kui me teile muidu järgi ei jõua, siis ükskord hakkkate meile lihtsalt, selg ees, vastu tulema. Juba peab te noorem põlvkond klassikuid guugeldama. 

Kolmandaks: Alam-Kolkaküla manifest, mille mõte on umbes selline, et nõuame kaebuste raamatut, kuna jõudsime just Prantsuse molekulaargastronoomia-restorani ukse taga jalad porist puhtaks pühkida, kui avastasime, et asutus on kontseptsiooni vahetanud ja pakub nüüd käsitöökebabe. Alam-Kolkaküla iseenesest on sihuke müütiline maa, mis hõlmab endas nii Kilpla kui Kungla. Ja sellega on nii, et you can take the boy out of the country, but you can’t take the country out of the boy.

Ning viimaks siis veste konstrueeritud multi-identiteetidega globaalinimestest, kelle meelest rahvuslus on midagi piinlikult limast, umbes nagu “Heas uues ilmas” oli “ema” ropp sõna. Noh jah. Maitseasi. Minu meelest on siin pilkega üle pakutud, ses mõttes, et milleks marginaale tümitada. Samamoodi ei saanud ma aru, kui mõni aega tagasi meie Alam-Kolkaküla konservatiivid võtsid nahutada SJWsid — nagu Looduskaitse Selts teeks kampaaniat ohtliku võõrliigi ananassi vastu. Tänases Postimehes oli Pajulal ka midagi selles vaimus.

*

Tahaks “Ümberlõikaja” tegelikult natukese aja pärast üle lugeda, aga hetkel ei tundu see väga reaalne. Ma nimelt otsustasin võidelda kroonilise väsimuse vastu nii, et võtsin endale veel pool töökohta. Või mis võtsin — kandideerisin, konkureerisin. (Suur tänu Indigoaalasele, kellelt pärineb mõte blogi portfooliona kasutada.) No vaatab seda asja. Jõuludelt ootan igatahes jälle võimalust hommikul magada. 

Väljakaevamised jätkuvad

Leidsin terve virna ajakirju Eesti Naine, aastatest 1948-1950. Toimetuse aadress: Tallinn, Iskra (end. Pühavaimu) 1.

Väga tahe lugemisvara. Olen teada saanud, et kõige nägusama mantli- või ülikonnariide saab nõnda, et villad värvitakse tumedaks ja siis võetakse iga 3 kilo värvitud villa kohta 500  grammi puhast lambavalget ja kedratakse nad kokku lõngaks. Mantli jaoks tuleb kududa 7,2 meetrit 90 cm laiust kangast, 12 lõnga sentimeetril, suga nr 60/2, käärida 1080 lõnga. Rakendused mustrilehel.

Toiduretseptid on ka tõeline vana kool — kartul, tangud, oad-herned, lambaliha ja rupskid. Jõhvikad kvalifitseeruvad maiustusena. Stiilinäide: keedunõu põhjas sulatada 2-3 sl rasvainet, selles röstida 200 g herkulot koos 2 hakitud sibulaga. Peale valada kuum lihaleem, keeta supp valmis. Soovi korral võib maitseks juurde riivida juustu. Või teine näide: võitatud vormi panna kihiti riivsaia ja mustikaid, vahele riputada suhkrut, pealmine ja alumine kiht olgu riivsai, peale panna võitäppe ja küpsetada ahjus, anda jahtunult lauale piimaga. Veel hõrgutisi: hernevorm vorstiga, seakõrvasupp, veripannkoogid, kõrvitsavorm makaronidega. 

Jajaa: kui oled kolhoosis pimedast pimedani normipäeva teinud, tule koju, söö natuke herkulo-sibulasuppi ja hakka kraasima villu mantlikanga lõnga jaoks. See annab küll nii paleole kui atkinsile silmad ette. 

Teine Ameerika

Olmearheoloogia

Vanatädi kappe koristades leidsin kummalise artefakti: lakitud kasekäsnast ja vaskvardast meisterdatud laualipuhoidja, mille põhja alla on kirjutatud pühendus “mälestuseks N’le” ja aastaarv 1989. Oli siin külas kunagi üks kuldsete kätega viinamees, kes selliseid asju meisterdas. Kasekäsn pärineb ilmselt kohalikust metsast, varras näeb välja, nagu oleks ta mõnelt Nõukogude Armee militaarobjektilt sisse vehitud. Väike trikoloor on väga kortsus, tolmunud ja sassis nööridega.

Kinkija on ammu mullas, kingi saaja vanadekodus. Ja mina keerutan seda imeasja käes, klomp kurgus. Liiga kole, et alles hoida, liiga kõnekas, et ära visata.

Jah, nii me elame siin Alam-Kolkakülas. Palju kainet loodust ja puutumatut mõistust.

Keeleminutid

On olemas stardipauk, sellest ma saan aru. Olen kuulnud ka avalöögist, nendel spordialadel, kus midagi lüüakse. Aga mis pagana asi on “avapauk”, millest ajalehed alatihti kirjutavad? Filmifestival sai avapaugu? Kas see on kuidagi seotud šampanjaga?

Teine asi veel: kas “tulistati surnuks” ongi nüüd eelistatud väljend potentsiaalselt kahemõttelise “lasti maha” asemel?

Impeerium ja Asum

Tallinna vanalinnast on saanud üksainus suur turistirestoran; ma ei kuulnud tunni aja jooksul ainsatki maakeelset sõna. Õhtuhämaruses olid laadaputkad heledalt valgustatud, müüdi Läti merevaiku, Leedu pulgakomme ja Norra mustritega kampsuneid. Ringi tiirutas Hiina televisiooni võttegrupp. Laval, mille tagaseina ekraanil jooksis Soome kohvi reklaam, tantsisid mingi huvikeskuse varateismikud sünkopeeritud rahvamuusikatöötluse järgi. Valsivõttes partneritel õnnestus hüpata rütmist veerand takti mööda — kumbki eri suunas –, seda imetegu vaatasin ma mõnda aega teatud huviga. Siis asendus rahvamuusikatöötlus dramaatilise klassikatöötlusega ning lavale ilmusid mornide nägudega piigad, kes kohmakalt salle lehvitasid, üritades ilmselt matkida tuisumöllu või midagi säärast. Lõpuks astus üles multikultuursete noorte agitbrigaad, kes maailma helgema tuleviku nimel fonogrammi järgi energiliselt hüppas ja kargas. Kõige selle peale sadas hõre teraline lumi nagu madalaeelarveline eriefekt.

Tegelikult olin ma pealinna tulnud teatrisse. Üpris ebaootuspärasele etendusele: EMTA lavakunstikooli 28. lennu esimene avalik lavastus “Impeerium” Von Krahlis. Pealkiri kõlas mu meelest ülearu pretensioonikalt, aga noh, noorus, igatahes — toetame.

Algus meenutas kangesti Baltoscandali tükke — nii saal, publik, platsinäitaja kui kõik muu. Noored näitlejahakatised rääkisid paari sõnaga endast ja oma sündimisest. Sel hetkel, kui üks piiga ütles, et tema ema oli talle nime leidnud “Jõulutunnelit” vaadates, läbistas mind kerge šokk, mis ei läinud kuni tüki lõpuni päriselt üle. Sest “Jõulutunnel” — see on ju midagi … igatahes midagi väga hiljutist. Kuidas on võimalik, et laval on täiesti täiskasvanud inimesed, kes on sündinud … nii hiljuti?

Noh, laval olid tegelikult ikkagi noored. Aga toredad noored, keda oli kogu aeg huvitav vaadata. Kui nad tegid oma “inimtüüpe” — ma võiks vanduda, et olen mitmega neist oma elus korduvalt kokku puutunud. (Sketš ruumikujundajaga oli alguses hirmus naljakas, kuid venis natuke liiga pikaks. Arvata on, et teistkordsel vaatamisel näeks ka rohkem vahvaid tagaplaani detaile.) Ja see dissonants (“see ei ole piip” või nii), kui nad neist tüüpidest jälle välja ronisid ja ütlesid, missugust teatrit nad teha tahaksid.

Kuidagi jäi kõrva soov “hullu panna”. Noh jah. Mina olen elu jooksul teatrikunsti templisse nii vähe vaskrahasid kandnud, et mul pole mingit moraalset õigust esitada tellimusi või jagada soovitusi. Aga ikkagi. Teate. See “hullupanemine” on tõenäoliselt väga vabastav ja terapeutiline ja katartiline näitlejale, aga mitte tingimata vaatajale. Palun halastage vanainimestele ja narratiivile.

Ma siiski inimlikult mõistan noore inimese vajadust mingit sorti teraapia järgi, kui ta on lavakunstikooli tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud. Sellest andis aimu episood õppejõudude märkuste taasesitustega. Üks teadjam isik kommenteeris mulle, et iga lavalolija ütles teisele seda, mida tegelikult oli öeldud talle endale. Kas sellel oli mingi lunastav efekt? Kaadritagust häält oleks tegelikult rohkem kuulda tahtnud — mingit sorti lavastaja kommentaar või “making-of“. Ja oleks tahtnud kuulda, mida noored ise kriitikast arvavad. Ja kuidas selle töö ja ande värgiga ikkagi on. Kas nad ise tunnevad, et on mõni, kellel tuleb kõik nagu iseenesest, ja mõni, kellel … no ütleme, et mitte nii väga? Või on ikka kõik üks suur pere?

Narratiivist — ega selles lavakavas teda nüüd ülearu palju ei olnud. Pigem oli “vaadake, seda oskame! ja siis veel seda ka!”. Aga mõni moment mulle siiski eriti meeldis. Näiteks see puuslike troonilt kukutamine. Ja need nägude ees võnkuvad valged lehed — vibreeriv tühjus, lained, stringid, braanid, osakesed, millegi (mille iganes) materialiseerumise võimalus. No ja see Jaapani pesapallistaadioni lugu. Heheh. Niipea, kui öeldi sõna “romaan”, aimasin ma, et jutt käib Murakamist, ja patsutasin endale kui kultuuriliselt erudeeritud inimesele mõttes õlale. Ja adusin järgmisel sekundil, et ega ma peale Murakami ühtki kaasaegset Jaapani romaanikirjanikku ei tea ka, ja võtsin patsutuse häbelikult jälle tagasi. Sellised pisiasjad.

Pärast teatrit läksin sõbrale külla, jõime kõhud kõvasti veini täis, jorutasime laulda ja sõimasime tagaselja läbi kõik ühiskonnategelased, kes meile ei meeldi. Huh. Nagu saunas oleks käinud. Sõber arvas, et noortel näitlejatel saab tööturul raske olema. Mina arvasin, et otse vastupidi, see on ilmselt üks väheseid töid, mida robotid niipea üle võtta ei saa. Parem ei hakka guugeldama, viimati selgub, et Jaapanis juba katsetatakse robotnäitlejate prototüüpe, esialgu “härra, teile on kiri” rollides. Las mulle jääb veel natuke usku maagiasse.

Jätkuvalt tavaline

Kui viimasel paaril jalga minevatel pükstel nööp eest paiskus, tegin karmi otsuse: ei osta õhtul toidupoest rongi peale näksimist,  kannatan koduni ja soojendan seal patuvaba kapsasuppi. Ostsin niisiis ainult kassitoitu. Rong polnud veel Elvaski, kui ma juba vaatasin neid pakke vägagi imeliku ja intensiivse pilguga.

*

Lugesin Postimehest, et kehalise kasvatuse ainekava hakatakse (jälle) üle vaatama; selles loos oli üks iseloomulik näide: õpilane viskab oda ja saab hindeks nelja, aga nii õpilasele kui lapsevanemale jääb segaseks, mida hinnati ja miks peaks. No minagi olen siin kurtnud, et viskamist koolis ei õpetatud, vaid ainult hinnati, kusjuures kahekümnest tüdrukust umbes kaks-kolm said hindeks viie, kõik ülejäänud heal juhul halastuskolme. Kas kuskil on mõni kekaõps üldse kunagi tüdrukutele viskamist õpetanud? Ja kas see õpetus on ka üldse mingeid tulemusi andnud? 

Guugeldades selgus, et “viskab nagu tüdruk” on enam-vähem kultuuriline universaal ning viskeoskus (-jõud ja -kiirus) on poiste ja tüdrukute kehaliste võimete kõige suurem erinevus üldse nii modernsetes ühiskondades kui Austraalia põlisasukate juures. Veel selgus, et seda on seletatud nii õlaliigese anatoomilise erinevusega (mis on vale) kui geneetilise eelsoodumusega (“edukad odaloopijad mehed said rohkem naisi, samas, kui naisi takistas täie jõuga kive pildumast süles olev imik” — mis on tõenäoliselt samuti vale). Siis jõuti järeldusele, et kogu asi on ikka ainult harjutamises, kuna (üldistatult) mehed viskavad oma nõrgema käega üsna samamoodi nagu naised oma tugevamaga. Ja lõpuks tuli välja, et ega head teooriat, millest näiteks koolis vaegviskajate õpetamisel lähtuda, ei olegi naljalt kuskilt võtta. 

Siin siiski kirjutatakse, et tõhus vise toimib piitsaplaksu* põhimõttel. Impulss tekib ühes kehaosas ning, kui see järsult peatatakse, liigub edasi kineetilises ahelas ja kontsentreerub järgmises lülis. Esimene lüli: jalad ja puusad, mis enne viset olid 90 kraadi viskekäe suunas ära pööratud, pöörduvad tagasi viske suunas ning suured lihased tekitavad kehamassi liigutades impulsi. Kui pöördumine lõpeb, kandub liikumine edasi järgmisse lülisse: keha vööst kuni õlgadeni. Kuna selle mass on väiksem, paneb impulss selle liikuma kiiremini kui jalad ja puusad. Kui ülakeha peatub, kandub impulss edasi õlavarde. Kui õlavars liigub peast mööda, siis ta peatub ning impulss kandub viimasesse lülisse — küünarvarde ja randmesse, mis saavad piitsana sähvava kiiruse.

Nojah. Kas sellest teadmisest võiks kasu olla? Ühest küljest: kui visata tuhat korda valesti, kas siis saad paremaks viskajaks? Teisest küljest: head viskajad vaevalt elus mingist teooriast kuulnud on — nad on lihtsalt loopinud ja loopinud lumepalle, kive, kaikaid ja muud. 

*

Homme on päevakavas tööintervjuu ja teatrietendus. Olen elevil; teatrist natuke rohkem, sest tööintervjuudel käin ma viimastel aastatel sagedamini.

 

________
* Ilmneb, et teadlasedki ei tea väga täpselt, kuidas ja miks piits plaksub.