Jutupaunikud

“Me kõik peaksime muutma oma suhtumist” ei ole mingi vastus ega lahendus. See on küsimusest või probleemist distantseerumine. Umbes nagu need, kes küsimusele elu tekkest vastavad, et “tuli kosmosest”. Aga kuidas ta kosmoses tekkis?

Isegi kui öelda, et “me kõik peaksime muutma oma suhtumist”, peaks sellele järgnema “ning selleks peab a tegema A, b peab tegema B, c peab tegema C; see kõik kokku maksab x ja raha allikaks on y; aega kulub t ning tulemuse saavutamise indikaatoriteks on p, q ja r”.

Nimi on Imelik

Eriskummaliste eesnimede teema jooksis jälle meediast läbi. Arusaadav, et kogu see tohutu tunnete, lootuste ja unistuste tulv, mis vastseid lapsevanemaid valdab, ei taha kuidagi ära mahtuda nii pisikestesse nimedesse nagu Kai, Tõnu, Ann või Jüri …

Vahest tuleks ka ilmaliku sünni registreerimise ja nimepaneku juurde nõuda vadereid — heasoovlikke ja selge mõtlemisega täiskasvanuid, kes aitaksid talitseda perutama kippuvat nimevälmingut ja oleks ka maimukese sirgudes vajadust mööda mentoriteks, sponsoriteks või käendajateks.

EV 95

Ega supp sellest ka rammusamaks muutu, kui sinna sisse iga päev sülitada. (Häädemeeste)

Vananemise sümptomid

Nr 167. Matuselaulude viisid hakkavad pähe jääma.

/…/

Nr 381. Matuselaulude sõnad hakkavad pähe jääma.

“Globaalpohmelus”

Lugesin Kaupo Vipi “Globaalpohmelusest” umbes kolmandiku läbi ja lõin raamatu plaksuga kinni: aitab! Mulle aitab teadmisest, et selleks ajaks, kui väljaheide ventilaatorisse jõuab, tegelen mina loodetavasti juba karikakarde upitamisega.

Lugu lühidalt järgmine: majandusareng ja inimeste heaolu tase sõltuvad kasutada olevast energiasisendist. Inimene > veoloom > kivisüsi > nafta. Lõpmatu kasv on loodusseadustega vastuolus. 20. sajandi teisel poolel arenenud läänemaailmas nauditud elatustase oli odavast naftast toituv ajutine anomaalia. Odav energia võimaldas pidada ülal ühiskonna struktuure ja süsteeme, mis võimaldasid äärmiselt keerukat ja ulatuslikku globaalset tööjaotust, mis omakorda võimaldas massiliselt kättesaadavaid odavaid kaupu ja teenuseid.

Nüüd, kus odavalt kättesaadav nafta on ammendunud ning iga järgmise barreli kättesaamiseks tuleb rohkem raha/energiat kulutada, lõpeb ka kasv. Täpsemalt, kasvamist jätkavad hinnad, aga mitte sissetulekud. Igal aastal peab enamik inimesi varasemast natuke kiiremini jooksma, et paigal püsida. Rohkem töötama, rohkem maksma, vähem tarbima. Mingil hetkel on jooksjatel võhm väljas ja läheb mässuks. Kui ei jõuta enam ülal pidada mitteproduktiivsete korraldajate-koordineerijate-vahendajate armeed, variseb kokku rahvusvaheline tööjaotus. Hõõglambitehasesse ei jõua enam ei volframniidid ega hõõglambitootmismasinatele vajalikud mikrokiibid jne. Sivilon kaputt. Ees ootab naasmine tööstusrevolutsiooni eelsesse ajastusse, ainult uueks tõusuks pole kusagilt enam energiat võtta — maapõu on tühi.

Taastuvenergiale, nagu selgub, ei maksa eriti loota. Et tuulest või päiksest üks vatt kätte saada, tuleb esmalt poolteist vatti kulutada. Fusiooni ja igasugu tokamakkidega kipub olema sama lugu. Ei ole odavat lahendust. Kui oleks (stiilis “assa mait, tuli lihtsalt valge juhe sinise klemmi alt punase alla ühendada!”), oleks see juba tehtud.

Saabuva pimeduse palge ees ei ole suurt midagi teha. Varusid soetada? Aga, palun, mida? Kuld ei kõlba süüa, naftatünne ei suudaks me oma tugevamate naabrite eest kaitsta. Isegi hästi, et me oleme suhteliselt vaesed ja vintsked, lähedalt tuttavad koriluse ja algelise maaviljelusega. Rahvaülikoolid peaks veel hakkama korraldama kursusi “Kuidas valmistada pajukoorest aspiriini” jts. (Hmm, huvitav, kui kaua püsivad uusmetsluse ajastul sellised raamatutarkused nagu “katku levitavad rotikirbud”?)

Esimesi märke uuest normaalsusest võib siin-seal juba näha. Käsitsi valmistatud nahksaabaste paar maksab keskmise töölise kuupalga — umbes nii see esimesel keskajal ehk olla võiski. Valitsuse plaan legaliseerida väikeulukite vibujaht on ka enam kui asjakohane.

Minu lemmikprojekt on aga Eesti Rahva Muuseum. Ma loodan, et see saab olema minimaalse entroopiaga, hermeetiline ja metslaste rünnete eest efektiivselt kaitstud varamu, mille maa-alustesse hoidlatesse toimetatakse varjule ka geenipank. Nii et kui Aimajad või Klingonid ükskord saabuvad, on neil muuseumi talletatud rahvas kenasti riiulist võtta.

“Mi’ issändä Jeesusõ Kristusõ pühä evangeelium”

Marki, Matvei, Luka ni Joanni kirotõt. Et siis umbes nagu kassett; neli autorit on püüdnud koherentseks narratiiviks vormida okupatsioonivõimude poolt represseeritud aktivisti ja inspirational speaker’i elu ja surma puudutavat suulist pärimust.

Nagu järelsõnast selgub, on kogumik esmalt (1926) setu keelde ümber pandud eesti keele vahendusel ning luterliku taustaga võrukeste poolt. Teist ja parandatud trükki on kreekakeelse teksti põhjal täiendavalt setupärastatud. Veel põnevam võiks ehk olla põhjaeestikeelset piiblitõlget üldse mitte lugenud setu tõlge kirikuslaavi ja kreeka keele põhjal. Aga ka see tekst on äärmiselt võluv, isegi minusuguse äärmiselt ebaspirituaalse isiku jaoks. Võiks öelda, et lausa teraapilise toimega.

“A pia peräst tuud viletsüse aigu lätt päiv pümmest ja kuu anna-i inämb umma valgust ja tähe’ satasõ’ taivast maaha ja taiva väki liigutõdas. Ja sis näüdätäs Inemise Puja tähte taivah ja sis undas kõik rahva sugu maa pääl ja nätäs Inemise Poiga tulõvat taiva pilvi pää suurõ väe ja avvuga. Ja tä saat uma’ ingli’ suurõ piibarihelüga ja nää’ kogusõ’ kokko timä är validu’ neläst tuulõst, ütest taiva otsast tõistõ viirde.”

“Ja pääväh, kuuh ja tähih saava’ märgitähe’ ja maa pääl saa rahval hädäldämine ja nää’ tiiä-i, kohe ilma nõvvolda, mere ja vii vuuga kohisõmisõ iist minnä’. Ja inemisõ’ läävä’ rammõhtumbas pelü ja asju uutmisõ peräst, miä maailma pääle tulõva’; sest taiva väki hõl’otõdas. Ja sis nägevä’ nää’ Inemise Puja tulõvat pilveh suurõ väe ja avvuga. A ku s’oo kõik nakas saama, sis kaegõ’ üles ja nõstkõ’ uma’ pää’ üles, selle et ti är lunastaminõ lähkeste tulõ.”

Mida teha hümniga?

Maiskondlik ajalugu

Meie “oma” sakslased?! Hõaaa-haa-haa! See sinu “oma” sakslane laseb sulle sellise jora eest talli taga viiskümmend sirakat anda — vahi, kuhu mats trügida tahab!

Mehed punastes kübarates

Paavstist veel sürrimad tegelased on kardinalid. Kardinalid! Nagu kamoon, noh! Kardinalid elasid musketäride ajal!

“Hanumani teekond Lollandile”

Need, kes tahavad tunda sallimatust araablaste, albaanlaste, nepaallaste ja somaallaste vastu, leiavad sellest raamatust rikkalikult ainest. Need, kes tahavad tunda kaastunnet araablaste, albaanlaste, nepaallaste ja somaallaste vastu, leiavad sellest raamatust samuti rikkalikult ainest.  

Põgenikelaager on nagu pahupidi pööratud karnevali-maailm. Vaesed ja võimutud on siin elu peategelased; tublid Taani pürjelid seevastu täiesti nähtamatud. Nad on esindatud ainult põldude vahel seisvate piima- ja juurikalettide kaudu, mida oportunistlikud asülandid süümepiinadeta tühjendavad.

Algus oli põnev lugeda, teine pool kippus korduma ja venima. Filmikriitik ütleks, et peategelases ei toimunud arengut. Võib-olla ütleks kriitik ka seda, et pole selge, kes on peategelane. Tegelikult, seda oleks vist öelnud juba produtsent enne tootmisfaasi jõudmist. Õnneks raamatuid siiski veel ei produtseerita, nii et ma parem ei õienda. Ju oligi sõnum see, et mingit arengut ei olegi ega saagi olla.

Mõtlesin veel nende vaeste vietnamlaste peale, kes nõnda õnnetu moega Tartus kohtukulli ees seisid — et kas nende jaoks võinuks Illuka väljasaatmiskeskusest alata sama pikareskne teekond. Ei tea, ei tea. Tubli eesti pürjel oma vaevaga teenitud vara juba ripakile ei jäta ega ilma untsantsakatele laiali ei jaga. Omalgi teist vähe ja kallilt käes. Laenates pilti ja teksti surematust “Munakollase” koomiksist:

(Mis tähendab ju teatud nurgast vaadates küll sama hästi kui soovitust küüditajatele politsei kutsuda.) Oh elu, elukest.