Kapitalistliku partei manifest

Rahvaliidu hunnitu valimisplatvormi-mustand pani ette uurida tänapäevaseid soo- ja töötururolle “peremees”, “perenaine”, “sulane” ja “talutüdruk”. Ma siis vaatasin peremeeste poolt eile välja käidud manifesti täna natuke talutüdruku pilgu läbi.

Kohalike omavalitsuste poolt pakutavad teenused peavad muu hulgas olema piisavad selleks, et tagada ettevõtetele sobiv tööjõud ning muud tingimused ettevõtluse arenemiseks väljaspool Tallinna linna ja Harju maakonda. Kohalike omavalitsuste rahastamistingimusi on vaja muuta selliselt, et see tõstaks nende huvi uute ettevõtete ja töökohtade loomise vastu.

Mul on miskipärast kahtlus, et ettevõtlusele sobiva tööjõu ja muude tingimuste tagamist näiteks Õru või Misso vallas ei ole õiglane ega ka mõttekas ainult sealsete vallavalitsuste õlule lükata. Eriti kui teisest otsast riiki aina õhemaks hööveldatakse. On olemas teatud geograafilised tõsiasjad ning minu arust pole õige karistada Karutagumendi valda (vallakeskuse kaugus Tallinnast 250 km, asustustihedus 3 inimest ruutkilomeetril) selle eest, et tööandjad sinna oma vabrikuid püstitada ei taha.

Tööhõive suurendamiseks tuleb soodustada mitmesuguste paindlike töövormide – nagu osaajaga töö, kaugtöö ja renditöö – arengut, toomaks tööturule ka nende inimeste teadmisi ja oskusi, kellele mingil põhjusel tavapärased töövormid ei sobi või keda täistööajaga pole ettevõtjal võimalik palgata.

Kas paindlike töövormide pakkumine ei ole mitte tööandjate ülesanne? Kui nad tahavad tuua tööturule inimesi juurde? Mis soodustust või preemiat nad selle eest veel nõuavad?

Selleks, et vältida kohaliku tööjõu konkurentsivõime langust, tuleb Eesti tööturg avada kolmandatest riikidest tulevale välistööjõule.

Vaat sellest ma ka aru ei saa. Kui me toome Ukrainast Tartusse kolmsada pealseõmblejat, kuidas see takistab kohalike pealseõmblejate konkurentsivõimet langemast? Hakkavad hirmuga rabama nagu hullud?

Lisaks tuleb kollektiivsete töösuhete regulatsiooni täiendada põhimõttega, et kollektiivse töölepingu sõlmimise korral on tagatud töörahu kõigis küsimustes, mitte ainult nendes, milles on kollektiivlepingutes kokku lepitud.

Nojah, siin avanevad arvatavasti ammendamatud võimalused kehestada trahve lahtise kraenööbi või mossis näo eest, muuta tasuliseks kempsu kasutamine ja kraanivee joomine jms.

Lähtuvalt teiste riikide praktikast, tuleks sotsiaalmaks muuta maksuks, mille tasumise kohustus lasub töötajal (sarnaselt tulumaksuga).

Küll ma uurisin ja puurisin, aga ei leidnud netist ühtki veenvat arutlust, mis sellest muutuks. Üks kõhklev arvamus oli, et töötaja makstava maksu korral oleks raskem maksumäära tõsta. Teine kõhklev arvamus oli, et kuna see muutus oleks kahjulik ümbrikupalga saajatele, motiveeriks see neid nõudma oma palga seaduslikku maksmist. (Küüniline naer.) Ma pakun, et Eestis ei oskagi mitte keegi öelda, mida see manööver meie elus muudaks.

Kõigiti tuleks soodustada töötajate osalust ettevõtte edukuses läbi kasumi jagamise skeemide.

See oleks nagu jälle rohkem tööandjate üleskutse iseendale?

Hariduselu suurimaks probleemiks on kujunemas koolivõrgu liigne suurus, mis on peamiseks takistuseks haridusreformi läbiviimisel. Olukorra muutmiseks tuleks muuta hariduse rahastamise põhimõtteid, et kooli huvide asemel seada esikohale õpilase huvid. Üldhariduses peab sellega kaasnema põhikoolide lahutamine gümnaasiumitest ning konkurentsivõimetute gümnaasiumite sulgemine. Kõrghariduses tuleb üle minna tasulisele õppekorraldusele, mida toetaks stipendiumite süsteem andekamatele või materiaalselt vähemkindlustatud peredest tudengitele. Stipendiumite süsteem peaks soodustama tudengite seas vähem populaarsete reaal- ja tehnikaainete omandamist.

Minu arusaamist mööda ei ole see õpilase huvides, kui ta peab hakkama käima gümnaasiumis, mis asub tema kodust viiekümne kilomeetri kaugusel. Või siis alternatiivina jääma koju, kuna tema vanematel pole bussi-, söögi- ega ühiselamuraha. Kutsekoolid asuvad veel hõredamalt. Ma isegi julgeks öelda, et parem lahjavõitu gümnaasiumiharidus kui üldse mitte mingit haridust.

Riigieelarveliste õppekohtade ümberkujundamisel stipendiumideks tasulises õppes õppijatele ei näe ma mingit positiivset mõtet. Kui tahetakse aga soodustada reaal- ja tehnikaainete omandamist, siis tuleb seda alustada mitte ülikoolis, vaid lasteaias. Ja mitte rahapaki nina alla suskamise, vaid näiteks rühmatuppa konstruktorite muretsemisega. Ja lasteaia- ning klassiõpetajate täiendkoolitusega, et nad oskaksid lastes matemaatika-, tehnika- ja loodusehuvi tekitada.

Välisriikidest (sh kolmandatest riikidest) saabuvatele üliõpilastele tuleks samuti kohaldada soodustingimustel õpet riigi kulul ja muid hilisemat residentsust toetavaid meetmeid (nt soodustingimustel elamislubasid).

Välisüliõpilastele tasuta õpe, omadele tasuline? Oh, siin avaneksid kindlasti igasugused lahedad skeemitamisvõimalused kodustatud lätlaste ja soomlastega.

Ravikindlustus peab muutuma töötaja brutopalgast finantseeritavaks kindlustusliigiks, […] sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa muudetakse töövõtja maksuks, lisaks eraldatakse ravikindlustus solidaarseks ja personifitseeritud kindlustuskomponendiks.

Jälle ei saa täpselt aru. Mida see personifitseeritud kindlustuskomponent tähendab? Et kui minu personaalne maksuraha otsa saab, tõmmatakse tilguti veenist välja?

riikliku vanaduspensioni iga tuleb tõsta kooskõlas eluea kasvuga vähemalt 67. eluaastani

Tore küll, aga näidake enne ette need töökohad, mida te kavatsete 66aastastele pakkuda.

arutelu väärib küsimus, mil määral on õigustatud töötavatele pensionäridele töötamise ajal täismahus riikliku vanaduspensioni maksmine.

Noh, aga siis kaovad teil ka miinimumpalga maksmise võimalused töökohtadel, kus pensionärid käivad pisukest lisa teenimas.

Kokkuvõttes: ega ma saan tööandjatest täitsa aru. Loomulikult seisavad nemad eeskätt oma huvide eest, milleks on maksimaalne kasum minimaalse vaevaga. Eks nüüd ole siis teki teise serva all kügelevate sulaste ja talutüdrukute kord asjast oma nägemus välja öelda. Loodan, et ametiühingud panevad oma parimad pead tööle ja jään huviga ootama.

Fair Trade

…ehk pildikesi külaelust.

– “Perenaine, pohli ei taha osta? Oleks neli kilo pakkuda.”
– “Mis nad maksavad siis ka?”
– “No mis see kilo praegu on — viisteist, kaheksateist?”
– “Palju siis neli kilo oleks?”
– “Teeme sada?”
– (Lõbustatult.) “Jääb vist ära, meil kelder nagunii vanu moose täis.”
– “Ahah. (Paus. Tekib uus mõte.) Kuule, aga sa oled muidu vaba naine vä?”

Maha hala!

Jüri Kolk nahutab Ekspressis kannatavaid kirjanikke, kes oma nõmedusest sündinud piinu (“julm maailm ei mõista mind, sestap pidin taas end mälukasse jooma ning ärkasin läbipekstu ja täiskustuna rentslis” või “põlgan väikekodanlikku idülli, sestap pidin taas end mälukasse jooma ning ärkasin läbipekstu ja täiskustuna rentslis” ) paberile valavad. Kolgi  sõnul laheneb suurem  osa probleeme, kui keskenduda lahendusele, mitte halamisele: “Kui elu on sitt, tuleb see paremaks muuta; kui naistega ei vea, siis ennast ära pesta ja kammida; kui ikka ei vea, siis kodust väljuda ja püüda mõnega suhelda; kui raha on vähe, siis tasub välja mõelda viis raha teenimiseks; kui jõudu on vähe — minna trenni.”

Aamen selle peale. Ikka suur hulk paberit on mõttetult ära määritud ebaproduktiivse halaga. Võta või nood kolm õde — kui sa tahad Moskvasse, siis istu, tont võtaks, rongi ja sõida Moskvasse.

Mõrvad kuuesaja aasta taguses Tallinnas

Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” oli täitsa tore lugemine.  Mitte vast veel päris kodumaine “Roosi nimi”, aga igati tubli sellitöö küll.

Juba krimiloo välja mõtlemine on paras pähkel, aga sellele lisaks keskaja olustiku tõepärane esile manamine (mida nad sõid? mida seljas kandsid? kuidas kurja vandusid? kuidas aega arvestasid?) — müts maha. Tekkis tõsine tahtmine natuke taustainfot juurde uurida, näiteks vitaalivendade kohta või üleüldse 14. – 15. sajandi elukorraldusest ja võimusuhetest Tallinnas.

Tegelikult oleks paaris kohas ju võinud toimetaja terake karmimat kätt  kasutada. Ja see seksistseen sobis minu meelest romaani nagu sadul põdra selga. Aga samas, nagu pealkiri mõista annab, on tegu sarja pilootosaga, nii et vahest asetuvad praegu kohatuna tunduvad detailid tulevikus just õigesse paika.

Jääme siis ootama terase apteekri uusi seiklusi. Mõistagi eeskätt romaanis, aga miks mitte ka lauamängu (nagu too “Ussisõnade” oma) või hoopis koomiksi (meenub vana hea инспектор Варнике) kujul.

Abiks algajale sõnasepale

President on välja kuulutanud sõnause ehk sõnaloomevõistluse. Otsitakse omatüvelisi ja suupäraseid vasteid/tõlkeid järgmistele sõnadele: poliitika (tähenduses policy), kolmas sektor, public-private partnership, infrastruktuur, direktiiv, humanitaarabi, sustainable, avalik-õiguslik, mainstreaming, actor/player ja othering.

Sõnauslembile on kindlasti abiks 1939. aastal ilmunud uute ja vähetuntud sõnade sõnastik (A-K,  L-P, R-Ü). Näiteks:

ebaelvus – mitte-ühesugusus, mitte-ühevõrdsus, ebavõrdsus
elv – ühesuurune, ühesugune, võrdne
hommama – toimetama, toime panema, toimepanemiseks vaeva nägema, toime panna kavatsema
iibama – juurde võtma, kasvama, nähtavamaks muutuma
juhislik – normatiivne
kasama – millegi vääriliseks pidama, millestki lugu pidama
mald – meelerahu, püsivus, läbemus, kärsimus
menaldama – nõnda menetlema või korraldama, et õnnestub teha seda, mida taheti
leistima – korda saatma, toimetama, tegema
nidekond – kõigi asjasse puutuvate olude side, olude suhtlus
püstima – võima, jaksama
raham – riigiomand, riigivara, finants
raking – korrastus, organisatsioon
reesev – küllaldane
relde – teadaanne, teade, aruanne, raport, ärajutustus
riikma – riiki valitsema
riikur – riigi valitseja
rildang – sisseseade, seadeldis, seadis
saave – tulemus, resultaat
seerma – välja kannatama, sallima
seevima – millekski kasulik, tarviline olema, mingit ülesannet täitma
seiguma – ühtima, kokku liitma
soorduma – toime, hakkama saama, võitjana välja tulema
taamus – kahju, halvem olek
talbe – kindel, püsiv, vankumatu
taldutama – taltsutama, vaigistama, mahendama, leevendama, modereerima
taotsema – (midagi teha) viisiks, kombeks olema
tehitama – opereerima
toimar – toimaja, toimepanija
täälima – seletama, avaldama, deklareerima
vedus – tubli, tugev, mõjuv
võibuma – võimeline olema
võimima – valitsema, võimu omama
ängama – pakkuma, andma

Mh-mh-mh-pup-pup-pup. Kohe kargab silma, et policy võiks olla menaldus või siis hommang, actor võiks olla toimar, mainstreaming elvustus või kasamus ja sustainable vedus (st veab välja). Infrastruktuur võiks olla üdinidestu. Ja nii edasi. Oh, imepärane emakeel!

Väike suvelõpureis Lätimaale

Tänu mõnede kenade inimeste vastutulelikkusele oli mul meeldiv võimalus tutvuda seni külastamata paikadega piiri taga. Täpsemalt oli tegu mõisareisiga Põhja-Lätimaale. Kahe päeva jooksul külastasime kaheksat häärberit, millest mõni lausa lossi mõõdu välja andis.

Tuleb tunnistada, et minu senine tutvus Lätimaaga piirdub suuresti Valka, Valmiera ja Cesisega. Paar korda Riias, paar korda Siguldas, mõned läbisõidud põgusate peatustega kuskil Bauskas või Jelgavas ja ongi kõik. Rundale loss on nägemata, Ventspilsi heakorra-imed üle vaatamata. Ütleme otse, et Lätimaa on ikka võõras mis võõras.

Aluksne mõisas tegutseb pioneeride palee õigusjärglane noortekeskus ja üsna eklektilise mulje jätnud koduloomuuseum. Hiljem selgus, et tegelik muuseum on  hoone teises tiivas, kuhu meid miskipärast ei viidud. Piirdusime siis ajutiste näituste uudistamisega. Leo Kokli (Koklesi? mitte kuskilt ei suuda seda meest välja guugeldada) Kokle maalid tundusid täitsa huvitavad ja ilmselt on ta ise ka üks värvikas persoon olnud.

Stameriena loss meenutab veidi Alatskivit. Selle lossi ajaloo vahest huvitavaim seik on, et viimane mõisaproua Alexandra von Wolf abiellus 1932. aastal “Gepardi” autori Giuseppe Tomasi di Lampedusaga. Koduloolased uurivad siiamaani põnevusega romaani, et leida sealt viiteid autori Lätimaal veedetud päevadele. Maaliliselt kulunud ja väsinud mõisahoone kuulub kohalikule omavalitsusele ning on antud pikaajalisele rendile eraettevõtjale, kes kurtis, et vahetunud vallavõim tahaks meelsasti lepingust lahti ütelda ja lossi hoopistükkis Venemaa rikkuritele maha müüa. Teise poole nägemust asjast ei õnnestunud ära kuulata nii et olgu sellega nagu on.

Vecgulbene ehk Vana-Gulbene mõis rajati Riia piiskopi valdustesse Gulbene linna lähedale. 1802 sai Vecgulbene mõisa omanikuks Wolfide perekond. 1860. aasta paiku rajati uhke härrastemaja, selle juurde liigirikkad pargid ja kasvuhooned troopilistele eksootidele. Viimane parun von Wolf suri sama sajandi lõpul järeltulijateta, tema sugulastelt läks mõis 1920. aastal Läti riigi omandisse, kuid juba 1905. aasta revolutsiooni ajal oli see kõvasti kannatada saanud. Gulbene äärelinnas asuvat kompleksi kasutas hiljem Nõukogude armee, hooned lagunesid, park soostus. Lähiminevikus erastasid mõisa Läti suurettevõtjad, koostatud on kogu kompleksi renoveerimisprojekt, alustatud on pargi taastamist, maneežihoonesse on rajatud spaahotell ja restoran. Juhatajal on Läti kultuurieliidi seas kõvasti sidemeid, mida ta kasutab ära nende kohale meelitamiseks — nii kontserte andma kui isiklikke juubeleid ja muid tähtsündmusi tähistama.

Cesvaine jällegi meenutas ehk Taagepera lossi. Ehitatud 1895, stiiliks historitsism-eklektism. Algne omanik mitte Wolf, vaid Wulf. Hoone säilis üsna heas korras tänu sellele, et suurema osa 20. sajandist asus selles kool; väärtuslik vana parkett püsis oma aega oodates jubedate põrandavärvi kihtide all. Kahjuks sai maja katus 2002. aasta tulekahjus kannatada. Lossi praegune omanik on kohalik omavalitsus, kes peab seal muusikakooli ja väikest koduloomuuseumi. Valitsejaks on mõisas energiline ja jutukas Kanadast tulnud välislätlane, kes miinimumpalga eest teeb kõiki töid giidist puusepani.

Dikli mõis oli jälle Wolfide oma. Samuti uuepoolne hoone 19. sajandi lõpust. Heas korras. Erastatud. Sisaldab neljatärnihotelli. Kohapeal küpsetatud sarvesaiad. Kohvi juurde tuuakse kuum piim. Keldris olla kuuldavasti massaažitoad ja mullivannid. Kogu seinapind on maalide all. Voodid on suuremad kui vaese mehe tare ja nende jalutsilauad on nii uhkeldavalt kõrged, et laiekraan-televiisorit vaadata ei saagi. See-eest sobis Erast Fandorin imehästi voodikaaslaseks; polnud mingit vaeva ette kujutada, kuidas mööda nagiseva põrandaga koridori hiilib karutaltsutajaks maskeerunud kolleegiumiassessor tegeliku salanõuniku numbritoa poole, raske pronksist küünlajalg otsustavalt pihku pigistatud.

Ungurmuiža ehk eestipäraselt Ungru mõis on äärmiselt sümpaatne kompleks 18. sajandi esimesest poolest pärineva puidust peahoone ja varjulise pargiga. Suurimaks väärtuseks on algupärased seinamaalingud. Mõisa on eurorahade toel restaureeritud ning vammist kahjustatud palke välja vahetatud, kuid hetkel suuremaid töid  ei tehta. Seegi mõis kuulub vallale, raha üritatakse teenida seminaride, kontsertide, bankettide ja pulmadega.

Birini mõisa kuulsaim omanik oli krahv Mellin, kelle tütar abiellus von Pistolkorsiga. Uhke häärber ehitati noorele paarile pruudi kaasavara eest, milleks oli ligi miljon kuldrubla. Maja taha kaevasid kohalikud talupojad krahvi käsul järve. Labidatega. Viis aastat läks aega. Vaat nii. Aga Pistolkorside perekond ei hiilanud ilmselt kommete rangusega, igatahes tuli seal ette mitmeid seisusevastaseid suhteid ja nende traagilisi klaarimisi, mis aga muidugi andsid magusaid lugusid turistidele vestmiseks sajand ja poolteist hiljem. Praegu kuulub mõis eraomanikule ning on populaarne pulma- ja banketipaik.

Igate loss (samuti algselt Pistolkorside pere varandus) kuulub veidral kombel Läti riigile. On muinsuskaitsele vilistades euroremonditud (“me teeme nii, et kui kunagi tulevikus päriselt restaureerima hakatakse, on hõlpus algset olukorda ilma hoonet kahjustamata taastada”). Samuti pulma- ja peopaik noorpaari sviidiga, mis rahuldaks ka kõige barbilikuma Barbie maitset. Kena järveke vesiveskiga, kus töötab kohvik. Vesiratas töötas ka, aga veskikive ta minu näha küll ringi ei ajanud.

Tegelikult on Lätimaal üsna kodune ringi sõita. Loed bussipeatuse sildilt Berzkalni — asi selge, Kasemäe. Kõik on kuidagi loogiline. Aga miski on siiski teistmoodi. Noh, lilli tundub igal pool rohkem olevat. Puhmastena, peenardena, klumpidena, amplites, pottides, vaasides, igasuguste seadetena. Aga see pole veel see. Ei oskagi õiget nime anda — vahest muistse hiilguse märgid? Riia oli ju ikkagi metropol ajal, mil Tallinna hansahiilgus oli ammu unustatud. Kuramaa hertsogiriigile kuulusid suisa koloniaalvaldused. Võib-olla jõudsid Peterburi kuldrublad ja Pariisi moeuudised lõunanaabrite maile kuidagi ladusamalt?

Need ei ole tegelikult tõsiasjad, see on tunne. Ma ei tunne ju Läti ajalugu ja kultuuri praktiliselt üldse. Näiteks sellist fakti, et umbes Rõngu suurune tagasihoidlik Dikli alevik oli Läti esimese laulupeo toimumiskoht 1864. aastal. Kardetavasti pole ma ainus lätivõhikust eestlane. Noh, eks need saldejumsid on alati natuke kahtlased sellid olnud — omal ajal lõid nad ju ordumeestega meie vastu punti. Või olid need liivlased? Igatahes, vahet pole. Või võta, mis need lätlased meie liivlastega tegid? Ja pärast olid neil nood punased kütid…  Jah, Läti on naaber, kellele mokaotsast tere öeldakse, aga perekonnapidudele ei kutsuta.

Mõisareis oli siiski väga tore ja viis mõttele, et Lätimaad võiks veelgi avastada. Miks mitte järgmiseks Lāčplēsise radadel või midagi seesugust.

*

Fotode kohta vabandus, et need omavad vaid illustreerivat tähendust ega ole suuremad asjad. Minu fotoka kasutusjuhend on ostmisest saadik kadunud ja ma pole suutnud seda ISO ja valgetasakaalu värki endale siiamaani selgeks teha.

Mulle meeldib see

Väidetavalt jätab 90% inimestest millalgi 25. ja 30. eluaasta vahel aktiivse muusikajälgimise ja -kuulamise maha ning piirdub raadiost lastavaga või  noorpõlve lemmikute üle kuulamisega. Tjah. Ma olen viimase aasta-paari jooksul vist üldse kolm plaati ostnud ja kaks neist on ansamblilt nimega Paha Polly. Tuleb ilmselt järeldada, et mul on selle kollektiivi loomingu suhtes nõrkus. Ei oskagi öelda, mis see mõjub. Võib-olla sinisuklik kuraas olla konarlik ja ebadiip — praegu, mil mitmed noored staarid kipuvad stilistide ja produtsentide käe all oma perekonnanimesid ära kaotama ning esinema avaldustega, et nende kõrge kunst ei mahu kuidagi maakeele madalukesse tarre ära.

Paha Polly teine plaat “Killud” on minu meelest isegi parem kui esimene. Miski meenutab ajuti Manic Street Preachersit ja miski Vennaskonna “Rockipiraate”. Jah, tekstid paneks mind luuletustena kindlasti nägu krimpsutama, aga lauludena need imelikul kombel toimivad. See plaat ei haise produtsendi järgi; see lõhnab nagu vihmamärg kruusatee ja valged klaarid augustikuu öösel Vastse-Roosa kultuurimaja taga pargis, vürtsiks vaevutuntavad bensiini ja poonimisvaha noodid.

Sümbolkapital

Seitsmekohaline mobiilinumber on Eestis umbes nagu old money.

Kapsaaed on üle tee, ületada tuleb see

Priit Pullerits ja Evelin Ilves muretsevad rulluisutajate pärast. Teise arvates jäävad neile jalgu autod, esimese arvates jalakäijad. Sel teemal hargnes lühike aga äge diskussioon (igaks juhuks täpsustan, et siiski ilma ülalmainitud prominentide osaluseta), mille käigus ma vajusin mitme sentimeetri jagu kühmu.

Mina olin kogu aeg arvanud, et need nn kergliiklusteed või kergteed on põhimõtteliselt rajatud jalgsi või jalgrattaga tööle-kooli-koju liiklemiseks, et vähendada jalakäijate ja ratturite ohtu jääda maanteel auto alla. Ja et neid teid treenimiseks kasutajad peavad valima kiiruse, mis võimaldab takistust kohates ohutult peatuda. Selgub, et ehei, rattateed/rollerirajad olla mõeldud hoopis sportimise läbi rahva tervislike eluviiside edendamiseks. Liikluseeskiri tunneb ainult sõiduteed, kõnniteed ja jalgrattateed, seega kehtib neile kombiteedele üks teine seadus. Hundiseadus. Caveat ambulator. Väiksema massi ja kiirusega subjekt peab ise olema teraselt valvel, et mitte 40 km/h kihutava spordimürsuga pihta saada — ei tohi kanda kõrvaklappe, ei tohi rääkida telefoniga, ei tohi liikuda põhjendamatult aeglaselt ega sirgjoonest erineva trajektooriga, ei tohi peatuda nina nuuskamiseks ega vastutulijaga vestlemiseks. Neoonvest ja kiiver on asjakohased. Töntsi jalaga vanainimestel ning väikelastel, rääkimata kurtidest, pimedatest, epileptikutest ja daltoonikutest, pole kergteedele lihtsalt asja. Me ei tahaks ju kujutleda olukorda, kus kergteel kohtuvad kaks vastassuundades liikuvat ratastooli ja samal hetkel peab neist mööduma maratoniks valmistuv uisumeister. Rulluiskudel nimelt ei ole pidureid, seega on kõik teised liiklejad kohustatud neile teed andma. Tegelikult ei oleks paha mõte hakata väljastama jalakäijatele kõnnilube, mille saamine eeldab arstliku komisjoni läbimist ning teooria- ja praktikaeksami sooritamist.

Selle koha peal helises telefon, jutt jäi katki ja minu liiklusharidus poolikuks. Jah, seadused jäävad ilmselgelt ajale jalgu. Elektrirulad, segwayd ja jumal teab mis imemasinad veel meie teedele trügivad. Tuleb meelde üks kunagine kolleeg, kes mingil maanteevõrgu  pikaajalise arengukava arutelul demonstratiivselt tund aega haigutas, ja kui siis koosoleku juhataja juba pisut närviliselt küsis, mis ettepanekuid kodanik omalt poolt sooviks teha, teatas kodanik, et “kolmekümne aasta pärast lendavad nagunii kõik inimesed oma isiklike propelleritega.”

Ise ka imestan

Tegelikult oli vaja ainult väikest juppi niiti. Aga ostma pidin terve rulli. Siis sattus mu kätte heegelnõel ja juhtimise võttis üle autopiloot. Mida paganat ma nende vidinatega nüüd peale hakkan? Suvekleitide dekoreerimiseks on nagu hiljavõitu ja jõulueheteks vara. Ja niiti on ikka veel hea jupp järel…