Meesteta küla 2

Töömees ilmus välja, vara hommikul ja väga lühikese etteteatamisajaga. Jõudis kohale, tellis kohvi, vaatas ringi ja esitas traditsioonilise küsimuse “no kas teil siin siis mõnda meest ei ole”. Suutsin üliinimliku tahtepingutusega hoiduda midagi nähvamast ning teatasin napilt ja jahedalt, et ei ole jah. “Kohe üldse ei ole?” täpsustas spetsialist kulme kergitades ning kommenteeris ise elutargalt: “Nojah, nagu ikka — läbivõtjaid on küll, aga äravõtjaid ei ole.”

Ma olen rustikaalse huumoriga maast madalast karastunud, aga mul oli siis ka veel suu ammuli, kui tarkuseallikas oli töö (kiirelt ja korralikult, ei saa salata) lõpetanud, autosse hüpanud ja tolmupilves kaugusse kadunud. 

Lifewide Learning

Kuhu jäid sa, mu mugavustsoon?
Kuhu jäid sa, mu mugavustsoon?
Silmapiiril vaid vaevu nähtav
on peenike sinetav joon.

Lubasin tuttavale, et teen tema asemel ühe välkintervjuu. Inglise keeles. Kolm küsimust, viisakad noogutused, suur aitäh, püsti ja minekut. Nüüd ma istun ja kuulan salvestust. Seda on kolmveerand tundi, kusjuures suurema osa ajast räägin mina. Ja itsitan omaenda naljade peale. 

Kulutasin mitu tundi, otsides mingit kõnetuvastustarkvara, ja kaks esimest lauset sain isegi tekstiks muundatud, aga siis läks taustamüra liiga tugevaks. Nüüd pean selle kannatuste raja ikka korralikult lõpuni tallama. 

Õppetunnid, mis tuleb ära õppida: 

1) Ma ei saagi kõigega hakkama. Ja mis siis?
2) Kui ma ei saa olnut enam muuta, siis ma ei piina ennast sellele mõtlemisega.

Õhtune õudusjutt

Spetsialistist juhiks — see on ühesuunaline protsess. Nagu: munast omletiks. Kes on korra juht olnud, sellest enam spetsialisti ei saa. Kui sa talle mingi ülesande annad, siis ta kõnnib mööda maja, ülesanne näpus, ja otsib, kellele see delegeerida. Kui kedagi ei leia, siis jääbki kõndima nagu nahakaupleja Pontus. 

Väikesed teod

Sain programmeerimisprojekti arvestatud. Kokkuvõttes oli kursus ikkagi tore, ehkki ajuti proovilepanev. Ajusid proovilepanev. Soovitan kõigile, kellele meeldivad ristsõnad, bridž, pitsilised silmkoekirjad või IKEA mööbel. Mõningane matemaatikaoskus teeks kindlasti asja lihtsamaks, aga, nagu minu näide tõestab, saab ka ilma hakkama.

Väljas on vahepeal kätte jõudnud suur suvi. Proovisin peegli ees selga lühikest seelikut, aga otsustasin, et Eesti ühiskond ei ole selleks veel valmis.

Kohalikelt teadjanaistelt kuulsin, et haigetele kõõlustele tuleb määrida varemerohu peenestatud juure viinatõmmist. Varemerohu kasvukoht on mul juba kindlaks tehtud, nüüd tuleb oodata pimedamaid öid.

Tundmatule meistrile

Lugupeetud ehitusmees, torumees, saemees, transamees. Järgneb tasuta ettevõtluskoolitus.

Kui sa reklaamid oma teenuseid veebis, siis ma eeldan, et sa soovid neid teenuseid osutada. 

Kui sa ütled, et “viiskend eurtsi on okei, laupäeval tulen, reedel ütlen, mis kell”, siis ma eeldan, et see on kokkulepe. Ma ostan sinult teenust, mitte sa ei tee mulle teenet.

Ma ootan reedel sinu telefonikõnet, et teada, mis kell laupäeval ootel olla. Ma ei taha pooletunnise töö pärast terve päev objektil passida. 

Kui sa helistad laupäeva õhtul ja ütled, et “näed, ma ikka ei saand täna tulla”, siis selles on minu jaoks null bitti uut informatsiooni. 

Kui sa ütled, et “a ma võib-olla saan teisipäeval”, siis on selles minu jaoks null bitti kasulikku informatsiooni. Mind ei huvita kõik need päevad, millal sa võib-olla saad, vaid see üks päev, kui sa päris kindlasti saad ja tegelikult päriselt tuled ka. 

Uhh.

Murphy seadustest tuleneb nüüd, et lähitulevikus läheb mul endal mõni tähtis kokkulepe meelest ära. Palun ette vabandust. 

 

Planting Challenge

100 meetrit kartuleid
20 meetrit porgandit
20 meetrit sibulat 
10 meetrit põldube
10 meetrit punapeeti
10 meetrit peakapsast
5 meetrit aedube
5 meetrit lillkapsast

Plaanis on veel tomatid, paprikad, kurgid, suvi- ja talikõrvitsad, ilmselt ka till ja mingit sorti salat ning võib-olla kaalikad. Eelmise aastaga võrreldes on tulemus tagasihoidlik, aga hooaeg alles algas ka. Jõuab veel plantida.  

Veel olen igav

Kui see kursus läbi saab, olgu kilbiga või kilbil, siis ma loodetavasti kirjutan ka aasta emast, IRL 2.0-ist, tuumasõjaohust, Rail Balticust, kaasavast haridusest, Eurovisioonist ja muust tähtsast. Aga seniks …

“Usinamalt” anagrammid on “tinasulam”, “linastuma” ja “simultaan”. Jah, minu ühesõnaliste anagrammide otsimise programm töötab nüüd täitsa kabedalt. Aga ma olen endiselt täielikus pimeduses ses suhtes, kuidas teda kahesõnalistele laiendada saab. Mis mul seal tähtede kaupa  sorteerimisest kasu on? Ikka pean ju kaheksatähelise sisendi puhul omavahel läbi proovima kõik sõnastiku kolmetähelised kõigi viietäheliste suhtes ja kõik neljatähelised omavahel, mis annab kokku kosmilise suurusega kombinatsioonide arvu. Või mis? Või tuleb kuidagi enne sõnastikust välja visata need kirjed, mis ei ole sisendi … ee … alamhulgad? Aga sellega me ju ainult vähendame kombinatsioonide arvu kosmilisest galaktiliseks?

 

Kibe

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul kingiks kõigile saja-aastastele Eesti Vabariigi kodanikele hooldekodudesse lamatistevastased madratsid?

Sa kõrgemale püüa kui tiivad kannavad*

Kiikasin esmaspäeval programmeerimiskursuse kuuenda nädala materjalidesse, diagnoosisin endal intellektipuude ja otsustasin sisustada poolpuhkuse-nädalat jõukohasemate töödega. Muuhulgas koristasin ära puukuuri taguse — sorteerisin valdurmikitalikust kaosest välja päikese kätte hunniku väärtuslikku vanarauda ning tassisin renditud konteinerisse vanad aknad, suvised ja talvised. (Mäletate, kuidas talveaknaid eest ära võeti?)  Kuuri tagant tulid välja ka suured pigikamakad, mille murdekohad läikisid klaasjalt ja — pigimustalt. Milleks neid seal küll hoiti? 

Siis vedasin sauna eesruumist viimaks ometi vanapaberikonteinerisse kaks kasti 1980ndate Maalehti ja avastasin ühe käterätivirna tagant tundmatuks jääda sooviva närilise toidulao. Piinlik. 

Vahepeal käisin konverentsil ja sain paraja jahmatuse osaliseks, kui selgus, et üks ebamääraselt tuttavliku näoga väärikas vanem proua oli sellelt kursuselt, kes meid kunagi rebasteks lõi. Aeg meid muutnud on, just nii on see. 

Tagasi kodus, käisin üle ja kastsin ära vaarika- ja maasikapeenrad, põletasin viimast oksaprahti, pesin pesu, külvasin pottidesse kurgiseemned, lammutasin ära vana kompostikasti ja ehitasin uue. Ja istusin laupäeva hilisõhtul raske ohkega ikkagi arvuti taha. 

Ütleme nii, et kui ma edaspidi kuulen sõnu nagu “ekskursioon” või “reklamatsioon” või, hoidku selle eest, “rekuperatsioon”, hakkab mul silmalaug tõmblema. Rekursioon on saatana leiutis, et panna patuste surelike ajud kokku jooksma, eksitades nad omaenda mõtete fraktaalsetesse labürintidesse, seda ma teile ütlen. Teate, et kui seista kahe peegli vahel (ja omada väga teravaid silmi), siis on võimalik näha lõpmatust? Vot rekursioon on sellest tükk maad hullem veel. 

Ma sain kohustuslikud ülesanded patuga pooleks (st Stackoverflow hindamatu abiga) siiski kuidagi tehtud, aga mingit rõõmu ma sellest ei tunne. Nurjumise kibeduses lõbustasin end veidike, kujutledes, et nii need asjad tegelikult käivadki. Miks on mitu viimase aja suurt IT projekti lootusetult hilinenud ja/või vigased — hey guys, here’s the thing, we won a major government tender and we’re like totally at sea here, can anybody drop us a clue where to start with our code; kthanks bye.

_____
* Kui olulist rolli mängib selles lauses koma olemasolu või puudumine …

Teaduse teejuht

Science: Need linnud lendavad aeglasemalt, kelle kiirus tiibade jõul õhus edasi liikudes on väiksem.

Hard Science: “Need linnud lendavad aeglasemalt, kelle kiirus tiibade jõul õhus edasi liikudes on väiksem.” (Albee, Toffler, Wang, Yeryemina et al. 2016)