tavainimene

Unustatud vana

Posted in * by tavainimene on 30/08/2011

Eile lugesin üle tüki aja midagi värskendavat, kahjuks kaotasin lingi ära. Aga üldiselt, käimas on kapitalismi süsteemne kriis.  Kapitalist vähendab tootmiskulusid, koondades töölisi ja vähendades nende palku. Noodsamad töölised on aga kapitalisti toodetava kauba tarbijad ja kui neil pole enam sissetulekuid, mille eest kaupu osta, peab kapitalist oma kulusid veelgi kokku tõmbama, miska tarbijate tulud vähenevad veelgi jne.

Edasine arutlus läks kahjuks rajalt kõrvale. Autor leidis, et riik peaks ergutama töökohtade loomist, vähendades ettevõtjate maksukoormust. Tõeline marksist aga väitnuks, et on nurjatus laenata ühtedelt kapitalistidelt raha, tegemaks sellega teistele uusi kingitusi.

Advertisements

Kuhu kõnnivad kassid?

Posted in * by tavainimene on 29/08/2011

Kartulivõtupäev hakkas pärastlõunast õhtusse kalduma, kui kuulsime aia äärest rohu seest kummalist häält. Esimesena jõudis sündmuskohale meie kass, kes tardus jahmunult paigale nagu peps metroseksuaalist vanapoiss, leides oma ukselävelt korvi vastsündinuga.  Jah, hääle allikas oli kassibeebi. Nii umbes paari-kolme nädalane vääksuv pundar. Jumal ise teab, kust ta oli meie aia äärde sattunud.

Noh, teadagi, maainimeste kombed. Üheksal juhul kümnest ei peeta kassi mitte lemmikloomana, vaid inimkaaslejana, kellel pannakse aeg-ajalt, kui meelde tuleb, toitu välja, umbes nagu siilile või nastikulegi. Va kassirojude steriliseerimise või ravimise peale ei hakka keegi ilmaski raha raiskama. Jääb kass haigeks või saab viga — eks loodus parandab. Või lõpetatakse looma piinad kotiga jões. Poegadega on samamoodi — kui keegi neile aegsasti peale satub, lähevad merekooli. Aga eks kassid ole osavad oma pesakondi peitma.

Merekoolist kõrvale viilinud kassipoeg oli väike, valge-hallikirju, helesiniste silmadega ja hästi karvane. Looduse seaduste järgi oleks ta pidanud saama kohalikule rebasele või nugisele laupäevaseks õhtueineks. Ja küla seaduste järgi oleks tulnud otsida üks meesterahvas, kes kahe euro õlleraha eest oleks tapatöö ära toimetanud. (Kott ja veenõu on tuntuim meetod. Kilekott ja sumbuti on teine väidetavalt enimkasutatav.) Aga mina olen linnaelu poolt lootusetult rikutud.

Paar telefonikõnet tegid selgeks, et konstaablile pole leidu mõtet pakkuda. Hulkuvate loomadega tegelevat kohalik omavalitsus. Siis sai selgeks, et tegelikult pole mõtet kassiga ka vallamaja ukse taha minna. Helistasin maakonnakeskuse varjupaika. Telefoni võttis vastu noor naine, kes kuulas mu jutu ära ja ennustas süngelt: “Vallast saadetakse teid perse.” Ja lisas: “See teie vald. On üks sitane vald.” Kahjuks polnud mul tema ümber veenmiseks erilisi argumente.

Lõpuks pistsin kassipoja koos ühe vana kampsuniga tühja saapakarpi. Mõtlesin veidi ja lisasin sinna ümbriku rahatähega. Ja viisin karbi varjupaiga juhatajale. Too tundus olevat läbipõlemise piirini kurnatud. Ja varjupaik olevat ka lõhkemise piirini täis. Aga ühele pojale vast leiduvat siiski ammkassi juures koht.

Võib-olla oli see kõik ainult vältimatu edasilükkamine. Võib-olla ostsin ma isekalt endale ühe väikse ja rumala illusiooni. Võib-olla oleks maailmas kannatusi vähendanud hoopis vääksuva ja rabeleva kotiga jõe poole suunduv sonimütsiga külamees. Aga las ma ikka natuke unistan ühest valgekirju kassist, kes istub kunagi õhtupäikses agulimaja aknalaual lehvivate pitskardinate vahel, kõht värsket räime täis.

Post, post, traat, traat…

Posted in * by tavainimene on 24/08/2011

Eilseid meeleolusid arvestades lugesin ma täna lootusrikkalt Postimehest pealkirja, et Tartus paigutatakse linnaruumi elustamisaparaadid. Uudise endaga tutvudes minu vaimustus mõnevõrra jahtus. Selgus, et töötava südamega inimesele ei saagi surakat anda. Aga minu meelest oleks lähenevale sügistalvisele kaamosesesoonile vastu minnes igati abiks, kui nende masinatega saaks ka vaikselt tiksujatele rohkem särtsu sisse saada. Näed tänaval apaatset kaaskodanikku, hiilid talle selja tagant ligi ja: “Charge… Clear!”

Mäda kuu

Posted in * by tavainimene on 23/08/2011

Suvi saab läbi ning selle julma ja vastiku tõsiasja kõrval kahvatuvad tähtsusetuks kõik muud teemad dopinguprotsessidest presidendidebattideni. Tühine on B-staaridega aastapäevakontsert ja tühised on koolide pingeread. 

Kohe hommikul vara tegi turumüüja mul tuju pahaks. Kaalus mulle õunu kasti omapoolsest otsast, kus olid pisikesed valkjad pabulad, mitte sellised prisked roosad jõmmid nagu need, mis ostja poole välja sätitud. Noh, nii see elu käib, teadagi. Vaatasin mornilt vilkaid käsi ega suutnud miskipärast kuuldavale tuua “pange ikka mõni ilusam ka”. Siis kohmerdas tädi veel tükk aega tagasiantavate müntidega, silmanurgast piiludes, et ehk tobedik lööb käega ja kõnnib minema. Lõpuks andis ta mulle ikka sendid tagasi, koogutas imeviisakalt, tänas ja soovis head päeva. Aga päev oli juba halvaks muutunud või õigemini halvaks osutunud, sest heal päeval oleks ma talle midagi nöökavat öelnud, lihtsalt ise õunad välja valinud ja kogu episoodi kolme minutiga unustanud.

Head päevad ei ole enam taeva kingitus, nende nimel tuleb tõsiselt töötada. Hommikuti võimelda ja keha karastada, juua rohelist teed, õigesti hingata, õigesti mõtelda, lugeda arendavaid raamatuid, naeratada endale peeglis kasvõi vägisi ja mõelda positiivselt. Jajah.

Õunad olid tegelikult patuselt kallid. Aga see on minu ainuke augustilõpu lohutus, pikatoimeline antidepressant. Ma tahaksin ennast suvisest päikesest, värskusest ja küpsusest pilgeni täis süüa — ainult et paljukest sa jõuad.

Vaikelu

Posted in * by tavainimene on 22/08/2011

Üks pilt või tuhat sõna?

Posted in * by tavainimene on 19/08/2011

Juhtusin lugema veebiturunduse gurude õpetussõnu, et videopostitused on blogimaailmas uus, kuum ja kõva sõna. Mhh. On ikka tõesti või? Tekstist saan ma kiiresti silmadega üle lasta, et teha kindlaks, kas seal on märksõnu, mis tekitaksid huvi põhjalikuma lugemise vastu. Video puhul seda võimalust kahjuks pole. Kui mulle pole vähemalt kolmest sõltumatust allikast kinnitatud, et 10 minuti pikkune video on vaatamist-kuulamist väärt, siis ma seda lahti ei klõpsa.

Illustratsioonikunst

Posted in * by tavainimene on 18/08/2011

“Apteekrisaar”

Posted in * by tavainimene on 16/08/2011

Kõik algas sellest, et ma lugesin Loomingu Raamatukogust (vanasti käisid siin kahed jutumärgid, nüüd enam mitte, eks?) kaasaegsete mälestusi Dovlatovist ja kuue-seitsmekümnendate Leningradi kirjanduselust. Kui palju oli seal andekaid autoreid ja kui palju nende hulgas suisa geeniusi. Väikest viisi piinlik hakkas, et ei tulnud nende geeniuste nimedki tuttavad ette, rääkimata sellest, et oleks neilt midagi lugenud. No ja ma siis guugeldasin. Ja võtsin tähestiku korras ette.

Andrei Bitovi “Apteekrisaar” on kogumik kuuest jutust, kirjutatud vahemikus 1960-1966. Lüürilise kangelase lapsepõlv, noorus ja meheiga. Kohanematus, kohatus, hõre õhk ja käest libisev aeg. Natuke nagu vene “Kuristik rukkis” koos järjega “Kakskümmend aastat hiljem”. Kas see nüüd geniaalne on, aga minus puudutas midagi lausa ootamatult valusalt. Lugesin ja klomp tõusis kurku. Ja ei tahagi ära minna.

Eestikeelse ilmumisaja (1971) kohta on see kummaliselt ebanõukogudelik kirjandus. Mitte nõukogudevastane, pigem nõukogulikkust täielikult eirav ja seetõttu võib-olla mõjusam kui mõni apell või manifest.

*

P.S. Kaks päeva hiljem. Lugesin “Lahkuva Monahhovi” ka läbi ja lähen ilmselt varsti teisele ringile. No on ikka hea. Miks Bitovit nii vähe eesti keelde tõlgitud on?

 

Kindlusetus

Posted in * by tavainimene on 15/08/2011

September läheneb. See tähendab, et elukindlustuse agent helistab varsti jälle. Tema iga-aastased kõned meenutavad veidi Ülemiste vanakese muistendit, ainult lootusrikkust on neist iga aastaga vähem ja nukrust aiva rohkem. Ning Tallinn ei saa ega saa valmis.

Mul on piinlik inimesele asjatut lootust anda. Aga samas pelgan ma, et kui ma elukindlustuse ära vormistaksin, hakkaks mus tööle mingi alateadlik enesehävitusmehhanism, mille loogika järgi on kindlustamisele kulutatud raha tühja maha visatud, kui mingit õnnetust ei tulegi. Ja veel rohkem kardan ma, et kui ma selge sõnaga teataks, et mulle kindlustust vaja pole, kuuleks seda praalimist iroonia jumal koos oma emase koera Karmaga.

Loetud ja kuuldud

Posted in * by tavainimene on 11/08/2011

Käsikirjad põlevad, aga halvasti. Paber on positiivses mõttes robustne meedium. Saja-aastane raamat on veel täitsa hea tervise juures ja selle lugemiseks pole vaja silmi apgreidida.

*

Vene oht? No selles mõttes küll, et Eesti on üle poolte Vene inimeste mentaalsel maakaardil impeeriumi mässuline provints, kes kamandatakse oma kohale niipea, kui pakilisemad asjad aetud saavad. Aga see on soovmõtlemine. Venemaa tervikuna on kahanemise kursil ja minevikku suunatud vaatega. Nende Suur Rahvuslik Müüt on “meie võitsime Teise maailmasõja”. Mitte “meie anname kahekümne aasta pärast inimkonnale fusioonenergia ja astume kolmekümne aasta pärast esimestena Marsi pinnale”.

*

Klassi füüsiline ruum ei soodusta paindlikke meetodeid. Kui ma ütlen, et “need, kes lugesid “Kõrboja peremeest”, palun rühmatööks tagumisse vasakusse nurka, need, kes lugesid “Elu ja armastust”, akna alla ja need, kes lugesid “Põrgupõhja uut vanapaganat”, ukse poole”, siis kulub kolmandik tunnist vastu vaidlemise, üle seletamise, aru saamise, kolimise, kolistamise, õiendamise ja maha rahunemise peale.

*

Lugemine on vaimu ja hinge trenn. Kohustusliku kirjanduse lugemise asemel raamatu põhjal tehtud filmi vaatamine on sama, mis sporditegemise asemel diivanil lesides aeroobikavideo vaatamine.

*

– Kuidas see oligi: kõik on sulle lubatud, aga mitte kõik ei ole sulle kasuks.
– Naisterahva paljad rinnad on sekundaarne sootunnus. Sama hästi võiks keelata meestel habet avalikult paljastada. Habet, mitte häbet.

– Olgu, olgu, aga ärge siis pahandage, kui politseil pole aega teie jalgrattavargust menetleda. Ta lahendab parasjagu keerulist juriidilis-antropoloogilis-semiootilis-psühholoogilist reebust, kuhu on kaasatud Karlova liputaja, kes nimetab end valesti mõistetud performansikunstnikuks.