Ära ole loll

Ma olen ametlikult idioot. Jumala eest, vallavalitsus peaks mulle eestkostja määrama. Olen siin nimelt tegelenud usinasti oma unekvaliteedi parandamisega. Ostsin uue (kasutatud) kušeti, pool meetrit laiema kui vana. See tähendab, et kassil on nüüd pool meetrit rohkem ruumi laiutada. Olen ka padjaturul ringi vaadanud ja üht-teist katsetanud aga seda üht ja õiget pole leidnud.

Tuli siis meelde, et pööningul on ju üks hea vana suur paks sulepadi. Tarisin ta alla tuppa. Jap, padi on paks ja hea, ainult natuke määrdunud. Või noh, öelgem ausalt, ikka päris must ja kole. Aga patju ju pestakse?! Guugel, avita! Jah, patju pestakse, aga see on kahtlase tulemuslikkusega ettevõtmine, eriti eakama padja puhul, mille katteriie võib olla juba pudedavõitu. Väike sikutustest — jah, riie ON pudedavõitu. Loeme edasi: vana aja perenaised tegid ikka nii, et määrdunud kott lõigati lahti, suled võeti välja, pesti ja kuivatati päikese käes ning õmmeldi neile uus ja puhas ümbris. 

Kui raske see olla saab? Ma pole ju esiemadest kehvem! Käed-jalad on mul küljes, suleriiet olen Abakhanis kindlalt müügil näinud, vett ja seepi mul majapidamises jagub. Käärid sisse!

Jah, ma olen idioot. See padi oli suur ja neid sulgi on palju. Suur osa neist lendles niisama mööda kööki laiali. Need, mis pesuvanni jõudsid, ei tahtnud esmalt vett sisse võtta. Siis said nad märjaks ja hakkasid levitama üpris jäledat haisu: märjad suled pluss mitme põlvkonna kehaeritised, ma pakun. Nii et nüüd on mul suur palitäis haisvat sulesuspensiooni ning null motivatsiooni sellega edasi jännata. Aga peab. Sest et mitme põlve usinad esiemad ja nii edasi. Õõäääöööh.

Kui need suled peaks kunagi padja sisse jõudma, tikin ma sellele padjale katte kirjaga “ära ole loll” ning asetan ta diivanil aukohale. Aga hetkel tunnen ma kerget jälestust igasuguste patjade, tekkide, sulgede ja suleliste elukate vastu. 

Karjatarkus

Mis elukas on soorebane?