Humanitas

Rahvuskonservatiivsuse lipulaevaks manööverdanud päevalehes kirjutab üks väga vaimne ja kõrgelt pärjatud poetess ja prosaist, et lapsed, kes koolis halvasti käituvad, on “olendid, kellele pole võimalik inimese nimegi anda” ning neid tuleks karistada ja pista erikooli. Mõned päevad varem leidsid rahvuskonservatiivsed netikommentaatorid, et ülekäte läinud inimesekutsikatele tuleks rakendada “aastamiljonite vältel ära proovitud meetodeid”. Minul käis peast läbi kujutluspilt sellest, kuidas karja juht koolidirektori näol pahareti lõhki rebib ja ära sööb.

Kunagi olevat olnud üks õpetaja, kes leidis, et arsti ei vaja terved, vaid haiged. Aga no me teame kõik, kuidas tema lõpetas.

Küsimused ja vastused

Postimees tellis seekordse valimiskompassi (tõsi, vahendajate kaudu) konservatiivse maailmavaate edendamisele pühendunud MTÜlt Ühiskonnauuringute Instituut. See eelmine lause võib olla tõde, aga võib olla ka väänatud tõde või koguni vale, sõltuvalt sellest, missuguseid detaile ja nüansse te oluliseks peate. 

Aga valimisabiline küsib teilt, kas on õige, kui naine eelistab karjääri laste kasvatamisele ja perekonna eest hoolitsemisele. Nii, kohe tekib kujutluspilt naisest, kellel on kasvatamist vajavad lapsed ja hoolitsemist vajav perekond — ilmselt siis sügava puudega abikaasa ja võib-olla ka eakas vanem või erivajadustega õde-vend. Aga see naine eelistab karjääri tegemist ning jätab lapsed koju kaklema ja tikkudega mängima ning abikaasa lamatistesse mädanema. Võiks lausa öelda, et läheb raha ja võimu nimel üle laipade. Oi, ei, see küll ei saa õige olla!

Ma võin üksnes aimata, et tegelikult on silmas peetud seda, kas naine võiks lihtsalt mitte soovida lapsi saada. Aga küsida, kas see on õige, tundub mulle täiesti arulage. Mis mõttes õige? Kas see on õige, kui naine, tajudes ühiskondliku hukkamõistu survet, loobub armastatud tööst ning pühendub laste kasvatamisele, milleks tal pole sisemist valmisolekut ega kutsumust? Kas see on õige, kui naine, kes ei leia pere loomiseks ja laste saamiseks sobivat partnerit, “laseb latti allapoole” ning täidab armastuseta oma väidetavat bioloogilist imperatiivi? (Aga kas see on õige, kui mees eelistab karjääri tegemisele vähenõudlikku tööd, väikest palka ja vaba aega? Kui mees eelistab lapsi karjäärile? Aga karjääri lastele?)

Veel küsitakse valijalt, kas abort on vastuvõetav pereplaneerimise meede. Esiteks — mis tähendab pereplaneerimise meede? Taas võib oletada, et mõeldud on aborti naise soovil, ilma meditsiiniliste näidustusteta. Aga sõnastus implitseerib, nagu oleks see ainus või peamine meede, millega naine oma laste arvukust planeerib ja reguleerib, mis ilmselt tähendab, et ta on rumal, vastutustundetu ja moraalselt lodev. Teiseks — mis tähendab vastuvõetav? Kas seda, et see on moraalselt heakskiidetav, või seda, et see ei peaks olema keelatud? Sest näiteks abielurikkumine ei ole minu arvates kiiduväärne tegu, aga ma ei arva ka, et selle kohta peaks karistusseadustikus olema paragrahv. Küsimus “kas Eestis praegu kehtivat abordiõigust oleks vaja kitsendada?” annaks tõenäoliselt teistsugused vastused.

Samamoodi annaksid tõenäoliselt mõnevõrra erinevaid vastuseid küsimused:
“Kas homoseksuaalseid paare tuleks seaduse silmis käsitleda perekonnana?” vs “Kas erisoolisi ja samasoolisi püsivas kooselus paare tuleks seaduse silmis käsitleda samamoodi?”
“Kas riik peaks ühiskonnas edendama euroopalikke liberaalseid väärtusi?” vs “Kas igal inimesel peaks olema õigus elada ja ennast teostada nii, nagu ta seda soovib, kuni ta ei see sellega kellelegi kahju?”
“Kas sõnavabadust avalikus ruumis peaks piirama, kui see riivab mõne vähemuse tõekspidamisi?” vs “Kas avalikus ruumis peaks olema lubatud vähemusgruppide vastase vaenu õhutamine?”

Ma kirjutasin veel mõned sapised laused, aga kustutasin need ära. Mis seal ikka. On nagu on. Ega minu reaalsus ei ole õigem kui kellegi teise oma. Samamoodi väänatud, lihtsalt teise suunda. 

 

Mees, naine ja kool

Postimehe arvamusrubriigis kogus hulga laike kasina kirjaoskusega mehe kommentaar, kus halvustati “naiste loogikat” — artikli all, kus noor haritud naine väitis, et naisi ei kohelda ju Eestis meestest erinevalt, sest neil on nüüd ka õigus kaevurina töötada. Ma ei viitsi isegi kokku lugeda, mitmekordne iroonia see on.

Postimees näib üldse olevat tegemas mingit kursimuutust. Juhtkirjas väidetakse, et “meie koolisüsteemis ei kohelda poisse ja tüdrukuid ühtemoodi”, ning ülejärgmises lauses, et “meie koolisüsteem ei arvesta poiste ja tüdrukute arenguerisustega”. Kui see nüüd veel jäi kellelegi arusaamatuks, siis lõpus tehakse asi selgeks: distsipliini tagamiseks on kooli vaja meesõpetajaid ja nende kooli saamiseks on vaja maksta neile naistest rohkem palka.

Mulle jääb küll natuke segaseks, kuidas meesõpetaja ainuüksi oma sooga distsipliini tagab. Kas suurem mass ja jämedam hääl tekitab mürsikus alateadliku alandlikkuse isegi kui ta teab, et häälega asi piirdubki ja jõu kasutamise ohtu pole?