tavainimene

Kuidas muidu läheb

Posted in * by tavainimene on 29/03/2020

Mul on maal elamise suhtes palju suuri kahtlusi olnud, aga hetkel tundub see täitsa hea variant. Jalutamiseks on null koma kuus isiklikku hektarit, maja ees õitsevad krookused ja hüatsindid, nartsissid on suures nupus. Eelmisel laupäeval põletasin õunapuuoksi ja sain kokku 15 000 sammu, eile pügasin (loe: saagisin käsisaega latvasid) kuusehekki ja likvideerisin ühe vana lauajäätmete virna ning sain 10 000 sammu. No ja siis see, et maja all keldris on lisaks kartulitele suur hulk hoidiseid. Mingeid toitaineid neis ju ikka on, kuigi ma ei usu väga mooside või marineeritud kurkide vitamiinisisaldusse.

Kohaliku toidupoe valik on kasin, korra nädalas ma käin ikka maakonnakeskuses, püüdes ühistranspordis vähem hingata. Eile oli rong küll praktiliselt tühi ning lõhnas õrnalt mingi kemikaali järele. Oijah. Püüdsin n-ö sportlikust huvist peas visandada teoreetiliselt korrektset desinfitseerimisprotokolli, mis põhineb eeldusel, et nii minu käed, ostukott kui ostukotis olev leib ja piimapakk on saastunud. Lootusetu. Selleks tuleks õue rajada mingi sanitaartelk ja ilmselgelt ei suudaks ma tagada seda, et mingil hetkel puhta käega uuesti musta pinda ei katsu. Tuleb lihtsalt loota heale õnnele või, kui asi veel hullemaks läheb, siirduda tõesti kartuli ja moosi menüüle. 

Kaugtöö kodukontoris kulgeb esiotsa üsna valutult, hommikuti on mõnus kaua (poole kaheksani!) magada. Kahe nädalaga on järele proovitud Zoom, Skype, Teams, Teamspeak ja Big Blue Button. Andmesidet on kulunud umbes 12 giga, õnneks läheb see tööandja arvele. Koduse internetitaristuga on asjad nii kaugel, et teenusepakkuja alltöövõtja kinnitas mu maja välisseina külge mingi karbi, võttis allkirja ja lahkus. Uurisin ääri-veeri, mis edasi saab. Nüüd tulevat oodata, aga kõigepealt seina sisse auk puurida, et karbist juhe tuppa vedada. Augu puurimine spetsialisti poolt maksvat 200 eurot. Paras aeg näidata, et akutrelli ostmine oli ikka mõistlik tegu; ma loodan, et see auk saab õigesse kohta ja õige läbimõõduga ja et sellest ei tulene mingit garantii- või kindlustustingimuste tühistamist vms. 

Oijah. Võib-olla ei peaks internetitaristule raha raiskama. Nagunii tulevad koondamised ja palgakärped. Aga mina, nagu ullike, sirvin ikka puukoolide kodulehti ja mõtisklen, et tahaks ikka ühte pirnipuud ja ühte pooppuud ja mida kõike veel …

8 kommentaari

Seitsmenda klassi matemaatika

Posted in * by tavainimene on 26/03/2020

Lihttelegrammi saatmisel Eesti Vabariigi piires [2003. a] tuli maksta 60 senti iga sõna eest ja lisaks 20 kr teenustasu. Tähistame telegrammi saatekulu tähega u (krooni) ja edasiantud sõnade arvu  tähega v.

Saame, et

u = 0,6 v + 20,

kus igale v naturaalarvulisele väärtusele (v≠0) vastab muutuja u üks kindel väärtus. Seega telegrammi saatekulu u on telegrammis edasiantud sõnade arvu v (argumendi) funktsioon.

Üldiselt:

Kui funktsioon y sõltub argumendist x selliselt, et y = ax + b, kus a ja b on antud arvud (a≠0), siis seda sõltuvust nimetatakse lineaarseks sõltuvuseks ning funktsiooni lineaarfunktsiooniks.

Millest siin alustadagi? Esiteks, keegi ei tea, mis on telegramm. No see on väike häda. Suurem häda on see, et korrektne teadusmõisteline esitus on seatud tähtsamaks kui sisuline arusaadavus keskmisele 13aastasele lapsele. “Igale v naturaalarvulisele väärtusele (v≠0) vastab muutuja u üks kindel väärtus. Seega telegrammi saatekulu u on telegrammis edasiantud sõnade arvu v (argumendi) funktsioon.” Sõnal “seega” on eeltoodud lõigus mõte ainult matemaatiku jaoks. Lapse jaoks tuleks esmalt hakata uuesti meelde tuletama, mis on funktsioon ja mis on argument. Muide, mitte kuskil ei seletata, mispärast “lineaar-“, ega looda seoseid sõnadega liin või joon või ingliskeelne line. 

Veel rohkem häirib mind see, et teoreetiline osa ja ülesanded on õpikus segiläbi. Palun trükkige eri sisuga leheküljed (tervemõistuslik seletus, matemaatiliselt korrektne esitus, näited, lihtsad ülesanded, keerukamad ülesanded) eri värvi taustaga! Kui kogu tekst on ühesuguse kirjatüübiga, siis sellest, et näitele on peenikese värvilise joonega kast ümber joonistatud, ei piisa selle eristamiseks muust tekstist. Kogu tekst tervikuna on liiga tihe, kohati mõttetult paljusõnaline ja kohati mõttelõnga suuri lünki sisse jättev. Kahesõnaga — on arenguruumi. 

Tegelikult peaks iga õpiku juurde kuuluma ka õpetajaraamat. Vaat neid oleks huvitav lugeda. Aga ma kahtlustan, et meie kirjastused hoiavad selle arvelt kokku?

PS Tõsiselt lasi mul juhtme kokku õpikus esitatud küsimus: “Miks korrutis ei sõltu tegurite järjekorrast?” Jah, ma võin seda illustreerida, aga ma ei oska seda põhjendada. 

 

16 kommentaari

Aga kuidas seletada seda viiendikule?

Posted in * by tavainimene on 22/03/2020

Tuleta meelde, miks ja mille jaoks sa üldse õpid. Näiteks “õpin raku ehitust, sest tahan saada arstiks ja meedik peab organismide toimimist tundma”. Või “õpin matemaatikat, et treenida oma aju”. Või “õpin ajalugu, et olla huvitavam  vestluskaaslane”. Tore on, kui õpitav teema sind huvitab. Kui ei huvita, siis mõtle see enda jaoks proovilepanekuks. 

Jälgi ise, kui kaua sa järjest tõhusalt keskenduda suudad, ja planeeri õppimine parajate ampsudena. Näiteks 30 minutit õppimist ja 10 minutit virgestuspausi. Jälgi, et õpitavad teemad vahelduksid. Uue materjaliga tutvumine, harjutamine ja kordamine peaksid olema hajutatud.

Tee oma töömälu õppimise jaoks vabaks — hoolitse, et puuduksid kõrvalised segajad. Lülita välja sotsiaalmeedia märguanded, pane raadio kinni, käi vetsus ära. Kui ümberringi on müra, kasuta kõrvaklappe. Tekita endale õppimiseks kindel koht ja hoia oma asjad korras. Kui sul on raske keskenduda, sest pähe hiilivad segavad mõtted, siis pane need mõtted paberile kirja, et neid pärast õppimist edasi mõelda.

Planeeri oma õppimist — tee keerulisemad asjad enne, lihtsamad pärast. Kui keerulised asjad tunduvad nii hirmutavalt suured, et tardud ära, siis tee hakatuseks ära midagi väikest ja lihtsat. Õnnestumine tõstab energiataset ja juba oledki tegevuses sees.

Tutvu uue materjaliga. Lihtsalt mitu korda läbi lugemine ei tähenda veel selgeks saamist. Loe mõttega, loo seoseid sellega, mida sa juba tead. Pane olulisimad märksõnad käsitsi kirja, joonista skeeme ja mõistekaarte. Kasuta meelde jätmiseks erinevaid viise: proovi õpitut ette kujutada stsenaariumina omaenda elust, jutusta oma sõnadega ümber kujuteldavale kaaslasele jne.

Guugelda põnevat lisamaterjali. Aruta keerulisemaid teemasid kaaslastega videovestluse teel.

Esita iseendale kordamisküsimusi ja püüa õpitut mälust välja tuua. Koosta õpitu põhjal test. Tee paus ja püüa ise testi lahendada.

Kui kõik õpitud, siis premeeri ennast võimaluste piires oma lemmiktegevusega.

Jälgi ise oma õppimist ning kasuta neid meetodeid, mis just sinu puhul on ennast õigustanud.

10 kommentaari

Jo…hhaidii

Posted in * by tavainimene on 07/03/2020

Teises klassis käiv lapskodanik oli saanud muusikaõpetuses suure rasvase kahe. Ta ei saa jo-le-mi süsteemist aru. Mul on raske seda talle pahaks panna. Mul on raske pahaks panna ka õpetajale, et ta ilmselgelt ei suuda õpilasele arusaadavalt seletada — mina ka ei oskaks. Aga ma proovin. Teie palun aidake. 

Laulul või pillilool on viis. Viis koosneb helidest. Helisid saab üles märkida nootide abil (nagu sõnu saab üles kirjutada tähtedega). Kes noodikirja tunneb, saab nootidega kirja pandud viisi laulda või mängida. 

Helid on pikad ja lühikesed, madalad ja kõrged. Madalaks nimetatakse seda heli, mida lauldakse jämeda häälega. Kõrgeid helisid lauldakse peenikese häälega. 

Pikkade ja lühikeste helide üles märkimiseks on eri kujuga noodid. Kõige pikema heli noodimärk on nagu ilma sabata valge kass. Temast poole lühem on nagu püstise sabaga valge kass. Veel poole lühem on nagu must püstise sabaga kass. 

Eri pikkusega noodimärkidel on ka hüüdnimed. Kõige pikem noot on ta-a-a-a. See poole lühem on ta-a. Veel poole lühem on ta. Ja tegelikult on olemas veel lühemad noodid, mis käivad sageli kahekaupa koos, nagu mustad hiired, kellel sabad sõlmes. Nemad on kahekesi koos ti-ti.

Päris muusikud neid hüüdnimesid ei kasuta. Need on koolis õppimise jaoks. Nende järgi on lihtne muusikapala rütmist aru saada. Näitek: ti-ti, ti-ti, ta, ta; ti-ti, ti-ti ta-a (“juba linnukesed väljas laulavad”).

Aga kuidas aru saada, kas nooti tuleb laulda peenikese või jämeda häälega? Heli kõrguse näitab ära see, kus noot asub noodijoonestikul.

Noodijoonestik koosneb viiest joonest. Noodid asuvad joonte peal ja joonte vahel. Jooni ja vahesid loetakse alt ülespoole: esimene joon, esimene vahe, teine joon ja nii edasi. Noodid võivad asuda ka esimese joone all ja viienda joone kohal. Kui viis ulatub veel madalamale või kõrgemale, võetakse appi pisikesed abijooned. 

Aga kuidas me teame, millisele joonele või vahesse laulu esimene noot märkida? Seda ütleb meile noodivõti, mis joonistatakse noodijoonestiku algusesse. 

Igal viisil on oma kindel helirida. See on nagu redel või trepp, millel on astmed. Vahel räägitaksegi heliredelist. Helirea esimese astme nimi on JO. Lihtsate laulude ja pillilugude viisid jõuavad kõige lõpuks tavaliselt esimesele astmele. 

JOst aste kõrgemal asub LE, edasi tulevad MI, NA, SO, RA, DI ja siis uuesti JO ja algusest peale. Nagu selles laulus: “Jo on tähtsaim teiste seas, le on naaberastmeks tal…”

Koolis kasutame me nootide lugemiseks ja kirjutamiseks jo-võtit, sest selle järgi on kõige lihtsam noodist laulda. Kes muusikakoolis käivad, need õpivad ka teistsuguseid võtmeid. 

Jo-võti määrab kindlaks esimese astme ehk jo asukoha noodijoonestikul. Sellel joonel või selles vahes, kuhu jo-võtme harud näitavad, asubki jo. Jo järgi määratakse kõigi teiste astmete asukohad. Kui näiteks jo asub esimesel joonel, siis le asub esimeses vahes, mi teisel joonel ja nii edasi. 

Selleks hetkeks on mul endal juba juhe täiesti koos. Kui ma oleksin teise klassi laps, siis ma tunnistaksin, et sellest helirea ja astmete värgist ma ei saa aru. Ja mina kui õpetaja ei oskaks seda teise klassi päraselt seletada. Ma ei oskaks vastata ka küsimusele, miks see jo üldse peab iga kord erineva joone peal asuma. Ega küsimusele, kust neid jo-võtmes laulunoote koolilastele siis ka saada on. 

118 kommentaari