tavainimene

Koolituse konspekt

Posted in * by tavainimene on 30/04/2010

Advertisements

Kohvikufilosoofid

Posted in * by tavainimene on 29/04/2010

Punkarid? Need tüübid, kes kulutavad iga päev mitu tundi oma soengu ja outfiti peale, demonstreerimaks, kui tühised on nende silmis pealiskaudse ühiskonna repressiivsed välised konventsioonid?

*

Abielu kaotas oma mõtte siis, kui kadusid karistused ja hüvitised abielu rikkumise ja lahutamise eest. Mis mõtet oleks töölepingul, kui sellest kinni pidamine oleks mõlemale poolele täiesti vabatahtlik?

Lünk

Posted in * by tavainimene on 28/04/2010

– “Nojah, eks ma pean selle asja siis ära tegema…”
– “Kui sa ei saa või ei taha, siis nii lihtsalt ütlegi.”
– “Oh, mis nüüd mina või minu tahtmised…”

Demonstratiivne abitus või ohvrimeelsus, mossitamine, sõnatu uste paugutamine, vaikne kangekaelsus, edasilükkamine ja kõrvaleviilimine, puiklemine, hämamine, looritatud etteheited ja ähvardused — passiiv-agressiivne käitumine on nii tavaline, et selle “võimutute viha” jaoks oleks lühemat ja suupärasemat aaviklikku uudissõna vaja. “Vimbe” või “soider” või midagi taolist.

“Soome ulme”

Posted in * by tavainimene on 28/04/2010

Ostsin aastalõpu odavmüügilt tunamullu ilmunud kogumiku “Soome ulme” (koostaja, tõlkija, toimetaja ja väljaandja Arvi Nikkarev), aga miskipärast jäi see tükiks ajaks riiulisse seisma. Nüüd võtsin kätte ja lugesin paari õhtuga läbi. Täitsa hea. Ükski lugu polnud lausa pettumus ja mõni oli kõvasti üle keskmise. Kogumik tervikuna saab hindeks tubli nelja plussi. Ma ei ole õnneks nii sage ja innukas ulmelugeja, et teemad ja motiivid liiga kulununa tunduksid.

Johanna Sinisalo “Lendav hollandlane” vastab selle kogumiku juttudest vist kõige rohkem levinud ettekujutusele teaduslikust fantastikast — kosmos ja puha. Aga kosmos on mõistagi ainult dekoratsioon, tegelasteks on Edevus, Armukadedus, Süü ja Vastutus. Sama autori “Baby doll” balansseerib hoiatusfantastika ja ühiskonnakriitika piiri peal. Mõni tundelisem lugeja võiks hüüatada, et “aga nii see ju ongi!” Minu jaoks jäi lugu natuke liiga paksuvärviliseks ja ühetooniliseks.

Markku Soikkeli “Berliini näitelavad” oma eri sorti küborgide, vandenõu ja tagaajamistega on ka tavalisemat sorti ulme, aga siiski tavalisest natuke keerulisem. Lugejale ei seletata, “mis värk on”, vaid ta peab ise vihjetest pildi kokku panema. Sihuke intellektuaalne pusimine ilma erilise kaasaelamiseta, nagu pühapäevalehe maleülesannete lahendamine.

Petri Salini “Kuninga kogutud hullused” — lühike lugu, aga mulle meeldis üks mõte: “Kui liha on lõksus ja julmalt kinni aheldatud, võib põgeneda üksnes vaim. Hullusse. Hullus on inimaju äärmine varuventiil, tänu millele aju ja temas sisalduv informatsioon ei hävi teatud tingimustes täielikult. Teave lihtsalt killustub, muutub krüptograafiliseks.” Salini “(Kui) Zirma on olemas” on üsna otsekohene hommage Borgesele. Tlön ja lõputu raamatukogu. Muidu sümpaatne, aga napiks jääb autoripoolset uut ja originaalset elementi.

Jenny Kangasvuo “Igas lihatükis on tahe” tõi meelde hiljuti loetud Sabine Kuegleri džungliraamatud elust Paapua Uus-Ginea ürgmetsas fayude hõimu juures. Tume kultuurantropoloogiline fantastika — jube, aga haarav. Pealkirja tõlge pole minu meelest väga õnnestunud ja viib mõtted liigselt turu lihaletile, pigem võiks siin mängida piibellik liha ja vaimu/tahte vastandus. “Merelaine naha all” ühendas muinaspõhja pärimuse ja alternatiivse seksuaalsuse. Seesama teise olendi nahas olemise teema, mida tegelikult ka eelmine jutt puudutas. Üpris veenvalt kirjutatud; miskipärast tõi meelde Marie Underi ballaadid.

Anne Leinoneni jutud “Tss, tss! tegid need” ja “Teislane” olid minu jaoks ehk selle kogumiku kõige kahvatumad. Esimene oli vast rohkem noortejutt, teise kohta ei oska ma suurt midagi arvata. Igasugu veidraid elukaid võib ju välja mõelda, aga — milleks?

Aga Susi Vaasjoki (sündinud Laura Vaasjoki; juba nimevalik on kõnekas) “Jutumeister” oli seevastu raju ja rujaline. Kõige rohkem ehk sinna klassikalise fantasy mõõga ja maagia maile ulatuv, aga kõva Kalevala-koloriidiga. Lumetorm, altkulmupilgud ja pussnoad. Rauta-aika. Põhja loodusetundjad versus Lõuna kirjatargad. Lõpuks aheldatakse vangikoobastesse nii hiiud kui hiiutapjad ning võitjate kirjutada jääb ajalugu.

*

Ma ei tea, mida see valimik enam peegeldab — koostaja maitse-eelistusi või soome ulmekirjanduse tüüpilisi jooni. Aga mingit soomelikku oli minu jaoks selles kõiges kokku küll, mingit sirgjoonelist tõsimeelsust õhkõrna feministliku varjundiga. Siin ei ole uljaid kangelasi, kes purukspõmmutatud pahalastebaasi tukkidelt sigarile tuld võtavad ja täiuslikult voolujoonelises kosmoselaevas uutele seiklustele vastu kihutavad. Ja tore ongi.

Väikesed mõistatused

Posted in * by tavainimene on 26/04/2010

SETI?  NASA?  MI5?  GRU?

Tööd ja päevad

Posted in * by tavainimene on 25/04/2010

Laupäeva varahommikul hakkas kusagil Tatraoru ja Pangodi vahel lund sadama — laia tihedat lobjakat. Otepää kandis olid juba päris jõulumaastikud. Aga teispool Sangastet oli maa jälle must, kohati roheka varjundiga.

Ilm oli siiski nii külm, et aiatöödele ei kiskunud. Koristasin pööningut ja sorteerisin onust järgi jäänud raamatuid. Kardetavasti on neist suurema osa saatus teisene tooraine. Kes loeks veel brošüüri rahvusvahelise kabe keskmängu teooriast või paksu raamatut “Huvitav tuumafüüsika”? Populaarteaduslikku oli üldse väga palju — lisaks huvitavale tuumafüüsikale veel huvitav psühholoogia, keemia, küberneetika jne. Tänapäeval sellist kirjandust vist enam välja ei antagi. Tuumafüüsika uusimad avastused jäävad laiadele rahvamassidele igavesti suletud raamatuks. Aga no meil on ju see… rikas isa.

Selle nukra mõtte pealt kirjutasin ühe soojaga ka kergemeelselt lubatud kirjandi valmis, jõudes vahepeal umbes viis korda ahastada, et on ikka paganama naiivne žanr.  Noh, on nigu on.  Tavainimese tase.

Pärast lõunat läks ilm ilusamaks — maale tulnud linnasakste auks, nagu naabrimees narris. Külm oli sellegipoolest, hommikul oli veetünnil jääkaas peal.

Pühapäev oli soojem, aga hirmus tuuline. Käisime kohaliku kalmistu heakorratalgutel, riisusin endale pirakad rakud pihku. Koduteel lõõskas tuul otse vastu, nii et neli kilomeetrit võttis üsna võhmale. Pärast käisime ühe mahajäetud krundi pealt kibuvitsaistikuid välja kaevamas (“Toome ära 2010”, nagu ema kõhistas) ja istutasime nad aia äärde maha (“Iseendale vaevaks.”) 

Kokkuvõttes läks nädalavahetus nii kiiresti, et hädavaevu jõudsin enne rongile tõttamist linnariided selga tõmmata. Käed-jalad on jälle kanged. Vaguniaknal oli seekord päris tore luuletus, kirjutasin ta endale üles:

Lõhnab nõmmeliivatee
heinamaadel ümber talu,
ära peidad enese
samblasse kesk kasesalu.

Seal, kus sipelgate tee
algab, lookleb üle palu
ja kus mõttes käiakse
kahekesi paljajalu.

Seal siis lubad endale,
et ei enam eales tee
enesele, teistele
arutuna valu.

(Timo Maran)

Natuke naiivne ja natuke logisev, aga armas. Tahan juba heinamaale. Paljajalu.

Kirjand

Posted in * by tavainimene on 25/04/2010

«Me kõik elame sama taeva all,
kuid meil kõigil ei ole üks ja sama silmapiir.» (Konrad Adenauer)

Mulle meeldib vahel poolpäikselistel suvepäevadel lesida ja pilvi vaadata — kord on taevas veidrad loomad, kord laevad, tornid või kummalised maastikud. Eriti huvitav on pilvi vaadata kellegagi koos, sest harva näevad kaks inimest samu kujundeid. Seal, kus mina näen patsidega tüdrukut, näeb teine sarvilist fauni. See pole vaid pilvedega nii. Üks vaatab öötaevasse, et uurida kaugeid galaktikaid, teine otsib vilkuvate valgustäppide seas vaenulikke lennumasinaid, kolmas kiidab universumi loojat silma- ja südantrõõmustava pildi eest. Iga päev sunnib imestama, kui erinevalt võivad inimesed samu sündmusi või asjaolusid tõlgendada. Me mõtleme erinevalt. Võib-olla ka aistime — pole välistatud, et taevasinine on iga inimese silmis ja peas isemoodi varjundiga. Ja kuskil antipoodide maal võib olla sootuks nii, et pilvitu suvine laotus on ärevalt verekarva. Kas meil on üldse ühine taevas, maa ja silmapiir?

“Pilvitu on taevas, meri sinine, täiel rinnal hingab nüüd iga inime,” laulis punkansambel vabanemisaastail. Siis tundus, et silmapiir on avardumas, vabadusetuul eksitavat uduvinet laiali puhumas. Võisime pöörata pilgud kaugustesse, mis seni olid olnud kättesaamatud või kangastunud vaid peibutavate miraažidena. Ometi oli meid püütud veenda, et kõik ilma avarused on just meie jaoks valla, nimelt meie silmapiir on see õige. Teistsugune vabadus olevat võltsvabadus. Paar aastakümmet on mõndagi muutnud — oleme saanud kainemaks, silmad on avarusega peaaegu harjunud. Kõrberännak kestab. Horisondil on juba aimata valgetorniline linn, imelised aiad ja varjurikkad salud. Mõned üksikud söandavad küsida, kas see pole viimaks jälle vaid meelepete, mis võib iga hetk virvendama lüüa ning kuuma õhku haihtuda.

Ikkagi on hea minna omaenda suval, olgugi vahel tunne, et “pillid auke on kulunud käes ja laulud tolm tapab eos”. On ju neid, kes peavad endiselt leppima palju kitsama horisondiga, mille neile armulikult lubavad taevani ülistatud maised valitsejad. Jah, meie vaatevabadus olla jällegi võlts või väärtusetu — sest mis kasu on inimesel kõigist maailma aaretest, kui ta neid taotledes oma hinge hukka saadab? Mida me neile vastame? Et meile meeldib vabadus mitte jahtida kvarkide või kvantide ega ka nõelasilmal tantsivate inglite saladusi, vaid kuulutada oma pühaks graaliks hoopis igikättesaamatu g-punkt? Ja ometi me muretseme nonde vabadusetute pärast. Trükime valmis lendlehed ja ajame relvile armeed, kuulamata skeptikuid, kelle peas pahatihti ongi veider segadus kultuurirelativismist, sotsiaaldarvinismist ja õilsa metslase diskursusest. Kas on aga üldse võimalik meie ja nonde teiste horisonte ühendada? Kas on kompassi või sekstanti, millega saaksime maa- ja taevamärgid nii kohakuti seada, et võiksime kokku leppida, kust jookseb maise ja taevase sfääri piir?

Tegelikult pole erinevate vaateväljade ja nende avaldumise märkamiseks üldse vaja võõrastele radadele rännata. Meie lähimas ümbruses elavad need, kelle jaoks kauge Kapimaa on iga-aastane puhkusepaik ning Tokyo börs sama tuttav kui tänavanurga tubakakiosk. Tollesama tubakakioski müüja maailm on palju kitsam. Tema emal polnud aega lastele lugeda-laulda. Kooli läks ta teistest kasinama sõnavara ja südikusega, kasvatatud pigem keeldude-karistuste kui tunnustuse ja toetusega. Kirjatarkuse maailm jäi võõraks ja koolitee lühikeseks. Tema maailm on jäänud väikseks ning suuremat ei oskaks ega julgeks ta tahta. Ta jagab oma igapäevastele kundedele päevalehti, mille esiküljel räägivad tarkade ja tõsiste nägudega mehed-naised sotsiaalsest mobiilsusest. Mida see sõnapaar küll võiks tähendada?

On neid, kes sünnivad maailma, kus horisont on lähedal ja taevas madalal — nagu vendade Strugatskite ulmeloo planeedil, mille asukad arvasid end elavat sfäärikujulise maailma siseküljel. Kausielanikud, kes ei näe üle ääre. Palju enam on aga neid, kes ise valivad elu kausis, piirates oma vaatevälja vahetu käeulatusega. Miks kahaneb ajalehtedes järjest välisuudistele eraldatav pind, lastes laiutama veidraid ühepäevakuulsuse narre? Miks räägitakse üha enam vajadusest elada hetkele ning unistusedki sisaldavad ainult väikeseraadiuselise horisondiga kausimaailma asju? Miks me ei otsi pilvedest kujundeid, vaid anname oma pilgu pildikasti vangistusse? Kas vananeva Õhtumaa vaimsed sooned on lubjastumas? Kas vajadus vaadata jalge ette, et mitte teiste naeruks komistada ja kukkuda, on meie kaelad allapoole kõverdanud? Oh neid lapsesuised küsimusi…

Kunagi kuulutati, et maailm on muutumas globaalseks külaks. Nüüd näib aga vahel, et ta on muutumas globaalseks koobastikuks, kus üksikkambrites istuvad troglodüüdid peavad tegelikkuseks koopasuul värelevate varjude mängu. Sellest, et me elame siiski ühise taeva all, annavad tunnistust vaid meie omavahelised konfliktid — ma konfronteerun, järelikult ma eksisteerin. Ellujäämissund survestab meid kokku leppima, kuid kokkulepped on visad sündima. Kas taevas on pooleldi pilves või pooleldi selge? Kuhu ulatub vikerkaare ots ja kellele kuulub aare, mis seal peidus on? Ja ometi, kõige kiuste on neid, kes püüavad kokku panna universaalset taevakaarti, mis siis, et esialgu on sellel valgeid laike veel rohkem kui midagi muud. Ja kõigi meie, jalgade ette põrnitsejate, arusaamatuks õnneks on veel neid, kelle jaoks silmapiir, näigu ta parasjagu kaugel või lähedal, tähendab lõppematut rännakut, millesse mahub nii mõõtmatu valu kui igavene ja ammendumatu ilu.

Kirjutame ära!

Posted in * by tavainimene on 23/04/2010

Tuli selline mõte, et need blogijad, keda homme kehv ilm välitöödele ei luba, võiksid homme naljaviluks koos kirjandikirjutajatega sulge proovida. Etteantud teemade raames, 600-800 sõna, aega 6 tundi ja abiks ainult ÕS. Tuletaks noorust meelde? Kuidas oleks?

Väide, näide, järeldus

Posted in * by tavainimene on 23/04/2010

1. Eesti ja eestlased: “Viimane kustutab tule”
2. Eetika, moraal, religioon: “Laula, laula, pappi!”
3. Haridus: “Aina igasugu pudipadi pähe tuleb taguda meil koolis”
4. Inimene ja inimsuhted: “Seniks sõpru, kuni sõira”
5. Inimene ja ühiskond: “Eestimaa on võlgu”
6. Keskkond ja loodushoid: “Tuhaväljade tuul”
7. Kultuur: “Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, tsirkus alati jääb”
8. Meedia: “Tõe üksildased hetked”
9. Rahvusvahelised suhted: “Parem elus koer kui surnud lõvi”
10. Sport, harrastused, vaba aeg: “No sports. (W. Churchill)”

Tomatoloogia

Posted in * by tavainimene on 20/04/2010

Sellele, kes otsis fraasi “tomatitaimede kasvatamine”, on mul ainult üks sõna: ära. Kõigepealt nad ei tule üles, siis nad venivad välja, siis nad kuivavad ära, siis sa kastad nad üle, siis paakub muld kõvaks, siis saavad nad tuuletõmbust ja lõpuks paneb järelejäänud kiduravõitu haljasmassi tänulikult nahka kedriklest, kelle puhul väidetavalt ainus toimiv tõrjevahend on napalm.

Ma olen oma aknalaua-aiandusele (potid, muld, seemned, valgusti jne) kulutanud summa, mille eest saaks hooajal vähemalt kartulikotitäie parimaid tomateid. Tulemus — küsitava teadusliku väärtusega tõdemus, et kahjuritele maitseb kõige paremini “Terma”. Kõige suuremaks jõudis kasvada “Rumba”.

Tomatitaimede kasvatamist soovitan ainult lastele õpetliku kooliprojektina. Majandusõpetuse raames. Teema all “Milles seisneb tööjaotuse progressiivne olemus”. Ehk siis kingsepad tallutagu kingi ja müürsepad ladugu müüri. Ja taimekasvatajad kasvatagu taimi.

Varsti tulevad kindlasti poliitikud jälle välja mõttega, et vaestele inimestele peaks jagama aiamaad juurikate kasvatamiseks. Ma naeran juba ette.