Vabad, suured, kõrged

Memokraat kirjutab, et tõeliselt suurel riigimehel on oma tekst või läbiv sõnum, mida ta läbi aastate esitab, kesistel poliitikutel on aga ümmargused “ühest küljest ja teisest küljest” pidupäevakõned.

Võib-olla on sellega nii, et nõudlus sünnitab pakkumise? Järjest vähemaks jääb inimesi, kes viitsivad ja suudavad kõnesid mõtte ja kaasaelamisega jälgida. Lõpuks teevad seda ainult välissaatkondade nõunikud, kes peavad ülemustele memo esitama. Eks pidupäevakõne ongi rohkem nagu katoliku missa, mille eesmärk pole üllatada vaid ühistunnet tekitada. Kõne fakt on oluline, medium is the message jne.

Riigimeeste pink on meil vist lühike jah. (Sarnane mure vaevab Eesti korvpallisõpru.) Kui tavainimene näeb asju tavaliselt ühest küljest ja intelligentne inimene vähemalt kahest küljest, siis poliitik peaks suutma mitmesuunalisi argumente näha, mõista ja vaagida ning nende põhjal selge seisukoha kujundada. Ei ole lihtne, kui su kõrvus kõlab pidevalt n-ö näljaste nutt. Kust siis veel võtta suurvaime, kelle visioon oleks pikk ja püsiv, arvukate sise- ja välislinkidega ning mingi igavikulise nüansiga? Võib-olla peaksid nad elama algusest peale nutvatest näljastest eraldi mingis teises dimensioonis. Tjah, see kõlab juba tõesti nagu Hiina korvpallurite aretusprogramm.

Samas mine tea, mine tea. (“Ühest küljest ja teisest küljest.”) Olles lugenud Ekspressist masendavat intervjuud Keit Pentusega (kommentaatorid süüdistasid ajakirjanikku, et ta alatult intelligentseid ja ootamatud küsimusi esitas) – võib-olla kuluks meile mingi suurvaimude inkubaator tõepoolest ära. Korvpalliga ei ole asjad ikka veel nii hullud.

Kassasabafantaasiad

Kassa juures riiulis seisid imikutoidu purgid. Kartulipüree küülikulihaga. Emme läheneb maimukesele, lusikas õieli:  “Kad däna dööme jänkupoiddi…”

*

Vintage nokkmütsi ja säärikutega talutaat minu ees oli ostnud auto lõhnakuuse. Hüsteerilistes värvides pakendis ja kanepilehe kujulise. Üks vaene Sierra saab täna küll heasti piitsa.

Poisitar plindris

Caster Semenya juhtum ei lahene ilmselt niipea. Irooniline on, et igal alal asjatundlike netikommentaatorite kaks enim soovitatud lahendust – “püksid maha!” ja “uurige geene!” – võivad mingi sündroomi puhul anda täpselt vastupidise tulemuse.

Rohkem lugenud inimesed juhivad tähelepanu sellele, et meie ühiskonnas kehtiv binaarne soosüsteem on äärmiselt repressiivne, ja väidavad, et koguni 2% inimestest ei mahu puhtalt ühte või teise lahtrisse. Kaks protsenti kõlab muidugi uskumatult, aga eks see ole üldiselt keeruline värk jah. Nüüd soovitatakse sõna ‘normaalne’ asemel kasutada väljendit ‘enim levinud’.

Raske on uskuda, et see teadlikkus laiade massideni jõuaks. Läbi spordi võib-olla? Kas spordipublik viitsib nii keerulise bioloogiaga oma pead vaevata? Nemad nõuaks vist ikka pigem “püksid maha”?

Muidugi pole teada, missugused on spordi suurvõistlused mõnekümne aasta pärast – eeldusel, et naftalõpp ja näljasõjad pole meelelahutuslikule ringi lippamisele ja hüppamisele lõppu teinud. Võib-olla võisteldakse siis palju enamates klassides kui mehed ja naised. Näiteks genomehed, genonaised, fenomehed, fenonaised, gmo-d, veerand-, pool- ja täisküborgid ning vabaklass.

Argitähelepanek

Insenerid, kes konstrueerisid riivi, mis kinni läheb otsast lükates, aga lahti tuleb hoopis keskel asuvale nupule vajutades, panid ilmselgelt puusse – või siis on tegu ülipeenelt maskeeritud misantroopiaga. Ei ole vaja lihtsaid asju keeruliseks teha; protsessid olgu sümmeetrilised. Uks avanegu lükates ja sulgugu tõmmates. Kork tuleb pealt ära vastupäeva keerates ja läheb peale päripäeva keerates. Iseäranis kempsu ukse lukk ei tohiks olla vahva nuputamisülesanne.

Koolitusin

Eelmisel aastal koolitas meid Tehnokratt, sel aastal Memokraat. Sama mustrit järgides peaks järgmisel aastal olema oodata -kraadi või -gradi.

Tegin märkmeid, aga mitte niivõrd lektori jutust kui oma mõtetest, mida see jutt tekitas.

Väidetavalt moodustavad pärast 1982. aastat sündinud nn milleniaalide põlvkonna, kes algusest peale suhtub asjadesse hoopis teisiti ja kujundab maailma oma käe järgi ümber. Need on virtuaalreaalsuses kasvanud noored, kel olla raskusi arusaamisega, et inimest ja ühiskonda ei saa “maha killida ja rebootida”. Aga võib-olla läheb milleniaalidega samamoodi nagu hipidega – enamik kasvab sellest välja? Kuni füüsiline keskkond on lapsevanemate poolt tagatud ja turvatud, võib ju ennast võrgumaailma ära unustada. Aga ükskord peaks nagu minema tööle, rajama kodu, leidma partneri ja paljunema – siis vast ikka jõuab kohale ka arusaam materiaalse maailma eripärast. Et kui naabrimees on sissesõiduteele suure kivi veeretanud, siis sa võid kättemaksuks tema konto difeissida ja veebis kakssada protestiallkirja korjata, aga kivi ei liigu sellest millimeetritki.

*

Aga võib muidugi olla, et milleniaalid hakkavadki ruulima. Viimased proled ketravad vabrikus lõnga ja vananematud milleniaalid koovad sellest pargipuudele kampsuneid. Noh, see postkapitalistlik maailm, et teed mingit vabatahtlikku tööd ja saad selle eest taskuraha. Töö=lõbu=kodu. See võrrand võib muidugi laheneda kahes suunas, nagu kodukontor. Halvimal juhul pole sul ei kodu ega kontorit.

*

Tegelikult, noored mõtlevad tõepoolest teisiti. Kui nemad arvavad, et rahvusvaheliselt megakorporatsioonilt varastamine ei ole kuritegu, siis mina kalduks pigem ennustama, et puudujääk peetakse kinni müüja-prole palgast. Aga võib-olla ongi see asja mõte? Kui kogu su närune palk kulub 21. sajandi robinhuudide ajaviite kinni tagumiseks, siis teed sa sellest omad järeldused ja lõpuks ei õnnestu nurjatutel kapitalistidel leida enam ühtki rumalat, keda ekspluateerida, nii et nad peavad oma rahaahned rasvased peod ise tööle külge lööma. Yeah, right.

*

Search Engine Optimization – seda teeme me kõik päevast päeva iseendaga, lootes, et meie välimus edastab meie kohta õigeid sõnumeid õigete inimeste otsivale pilgule. Käe ümber seotavate värviliste lindikeste meem oleks tore (kunagi koolilastel olid vist mingid värvilised käevõrud, mis signaliseerisid nende seksuaalsete otsingute edenemisest?), aga vastavat koodi tuleks edasi arendada. Georgi lint ja sini-must-valge on muidugi iseenesestmõistetavad, vikerkaarevärviline vahest ka. Loodusesõbrad oleks rohelise lindikesega ja pahemoolsed punasega. Depressiivsed inimesed kannaks musta linti ja valge tähendaks “ma ei viitsi teie mängudega jamada; kui te tahate teada, mis inimene ma olen, siis tehke mulle üks õlu välja ja lihtsalt küsige”. Kahjuks on lihtsalt eristatavate värvivarjundite ja mustrite hulk piiratud. Jääb siis ikka nahaaluste kiipide ja skannerite süsteem. Päris lõbus võib olla, kui suures rahvahulgas hakkab kahel inimesel taskus mingi jubin plinkima: “Soulmate alert!“

*

Mõte sellest, et Google püüab ennustada, mis vastus mingile küsimusele võiks mulle meeldida, teeb ausalt öeldes murelikuks. Tore, kui on veebileht, mis mulle seni meeldinud filmide põhjal soovitab veel kümmetkonda. Aga oleks üsna jube, kui masinavärk oleks sedavõrd kõikehõlmav, et ma peaksin kõrge vanaduseni kuulama mingit tiinipoppi. Kuhugi peab jääma ka nupp “proovi midagi uut”. Või oleks see masina meelest liigne energiakulu?

*

Tulevik olevat prognoosimatu. Öeldakse ka, et tulevik on väga suure tõenäosusega oleviku sarnane. Nii et pagan seda teab. Võib-olla hakkavad mingist hetkest hoopis laienema lo-tech subkultuurid ja kaitsealad, kuhu on keelatud sisse tuua mistahes elektroonikat? Postkapitalistliku ökoidülli suhtes olen ma pigem skeptiline. Kui just mitte pidada idülliks pronksiaja elustandardit. Tjah, ilmselt ei ole praegune koduse leivaküpsetuse buum mingi märgilise tähendusega nähtus vaid lihtsalt üks fluktuatsioon. Ja luksuslikke kokaraamatuid ostavad oma südametunnistuse vaigistamiseks (“kunagi ma kindlasti teen seda”) koduperenaised, kes serveerivad perele Selveri kanakoiba ja kartulisalatit.

Meie, moralistid

I don’t believe works of art should be ennobling. I don’t believe the heroes should be virtuous, or that bad characters should get their comeuppance. It can show deeply violent and deeply cruel people, and tell us that – as in real life – they can be charismatic and successful and never pay a price for their cruelty. But what it should never do is tell us that human suffering itself is trivial. It should never turn pain into a punch-line. Violence has particular power on film precisely because it involuntarily activates our powers of empathy. We imagine ourselves, as an unthinking reflex, into the agony. This is the most civilising instinct we have: to empathise with suffering strangers. Any work of art that denies it – that is based on subverting it – will ultimately be sullying. No, I’m not saying it makes people violent, or serving up any such inflated fear. But it does leave the viewer a millimetre more morally corroded. Laughing at simulated torture and even cheering it on, as we are encouraged to through all of Tarantino’s later films, leaves a moral muscle just a tiny bit more atrophied.

siit

Terminoloogiline küsimus

Valimiste-eelne blondide poplauljannade vihmavarjuhoidjaks värbamine – kuidas seda tehnikat nimetatakse? Coolness by association?

Ma kahtlustan

Mulle miskipärast tundub, et need, kes hooletult viskavad, et “metsarajal sörkjooksu tegemine ei maksa nüüd küll midagi ja on kõigile kättesaadav”, ei käi ise linnataguses kuusikus sörkimas. Ma kahtlustan, et nad sõidavad hea autoga kontorist otse mitmetuhandese kuumaksuga spordiklubi ette ning pärast trenni ja sauna jälle kenasti autoga koju. Kas pole veider?

Nuhk Albert

Koolitajalt on kiri – minu nuhkimisobjekt on vahetunud. Ülesanne tundub järjest kõhedam. Ühtviisi ebameeldiv on kohustus saatusekaaslase töö, õpingud ja hobid kursusekaaslaste ette laiali laotada ja väljavaade, et mind ennast netist leitud info põhjal tutvustataks. Mitte et mul oleks mingeid räpaseid saladusi, aga ikkagi.

Kuskilt lugesin kunagi, et tutvumisprotsessi tähtis osa on võimalus enda kohta järk-järgult ja sümmeetriliselt infot jagada. Ja keegi staar kurtis, et igal esimesel kohtamisel on veider tunne, kui kaaslane teab temast juba peaaegu kõike, aga tema teisest mitte midagi. See pole küll antud juhul teemaks. Aga vahest ma lihtsalt ei taha teada, kus mu tööalase koolituse juhuslikud kursusekaaslased lasteaias käisid ja mis tõugu koera nad peavad. Selles on midagi piinlikku.

Oh jah, see netiajastu. Oletame, et ma kirjutasin 20-aastasena eriti jultunud ja rumala arvamusartikli. See ripuks siiamaani netis ja ma ei saaks sellele kuidagi lisada lahtiütlust “ma olen vahepeal arenenud”. Igaüks võiks ise anonüümseks jäädes selle lingi jälle õhku visata. Ka paberlehte kirjutatud lollus säiliks muutmatuna, aga kui keegi tahaks – samuti paberil – sellele tähelepanu juhtida, peaks ta vähemasti ennast ja oma motiive tutvustama.

Ja veel nimekaimude probleem. Mu kolleegil on täpselt üks nimekaim, kes on pidevalt maksehäiretega kimpus. Tore reklaam küll. Ses mõttes ei oskagi öelda, kas on parem olla Teofilia Merenäkk või Jaan Saar.

Noored e-uljaspead muidugi muigavad ja ütlevad, et loll on see, kes usub, et Teofilia Merenäki nime all kirja pandu on tõesti ka tema poolt kirja pandu. Ma ise kahtlustan, et inimestel on ikka väga tugev  eelsoodumus uskuda, et asjad on just nii, nagu nad näivad. Kas on reaalne harida neid mitte midagi uskuma? Millised laiemad kõrvalmõjud sellel totaalsel usaldamatusel olla võivad?

Humanistliku moraali narmasjuured

Peamine põhjus, mis paneb inimesi päästma põlevast majast pigem naabri last kui oma kassi, on asjaolu, et ülejäänud elu tuleb elada siiski tõenäoliselt inimeste, mitte kasside ühiskonnas.