tavainimene

Päevakajaline

Posted in * by tavainimene on 27/02/2014
Advertisements

Eesti 3030

Posted in * by tavainimene on 26/02/2014

Tugev argument Rail Balticu kasuks on see, et meie naftajärgsed järeltulijad saavad ilmatu suure koguse rauda, millest sahalehti sepistada. 

Nõudlik naaber

Posted in * by tavainimene on 25/02/2014

Pagana pihta, Venemaa on suurriik. Superriik. Nad peaksid deklareerima, et nemad lahendavad inimkonna jaoks ökokatastroofi, naftatipu, rahvastikupommi või näljahäda probleemi. Vähemalt. Selle asemel taovad nad endale ikka veel vastu rindu, et nemad vabastasid Euroopa fašismist. Halloo! See oli ligi 70 aastat tagasi! Ja rangelt võttes vabastasid nad ainult poole Euroopat, teise poole keerasid nii kapitaalselt perse, et võib-olla ei saagi sealt välja.

Lihtne haldusreform

Posted in * by tavainimene on 25/02/2014

Analüütiline töö on ammu ära tehtud. Ja selle on teinud inimesed, kelle jaoks valeotsus tähendab, erinevalt ministeeriumiametnikest, reaalset rahalist kaotust. Niisiis. Esimese tasandi tõmbekeskus on linn, kus asub H&M pood. See on muidugi Tallinn. Teise tasandi tõmbekeskused on need, kus pole H&Mi, aga on vähemalt Mango. Selleks on Tartu. Kolmanda tasandi tõmbekeskustes on esindatud Lindex. Eesti puhul on need Pärnu ja Rakvere. Neljanda taseme tõmbekeskuses on Seppälä: Haapsalu, Jõhvi, Narva, Viljandi, Võru.

“Harbini ööliblikad”

Posted in * by tavainimene on 25/02/2014

Esimene assotsiatsioon, mis tekkis — Talviku luuletused. Teiseks — “Остров Крым”. Kolmandaks “Triumfikaar”.

Millest ma puudust tundsin, oli tõlkija või toimetaja järelsõna. Omal ajal olid need ikka väga tõsised ja mahukad kirjandus- ja kultuuriloolised kommentaarid. Tänapäeval on küll olemas Google ja Wikipedia, kust saab lugeda näiteks Harbini kohta. Aga vene pagulasorganisatsioonide ajaloo kohta 1920ndate Eestis jääb taustainfot napiks.

Ajalugu on muidugi ainult üks kiht romaanist. Teine kiht on võimalikud allusioonid uuemaaegsele poliitikale — diasporaa, lõimumine, propaganda, infoväli jms. Kusjuures seda saab veel näha mitutpidi, vastavalt võimalikele isiklikele eelistustele küsimuses, kas Eesti Vabariik (1919 või 1991) on kuidagi süüdi selles, kui mitte-eestlased ennast siin hästi ei tunne. No ja kolmas tasand on siis filosoofiline, üldinimlik, ajatu — kaotusvalu, pidetus ja “lahkunud viimnegi lootsikumees”. Pluss tugevad kujundid, nii fotograafia kui ööliblikad.

Väga võimas raamat mu meelest. 

Heiterid ja fleimarid

Posted in * by tavainimene on 22/02/2014

Kröönbergi Juulil, vaat kus häbi,
katus laseb vihma läbi.
Tuba täis on laste kisa,
kurat teab, kes nende isa.

Ja nii terve küla, iga pere kohta. Sihuke suuline feissbuk. Nii et ei midagi uut.

“Ane”

Posted in * by tavainimene on 22/02/2014

Kui ma olin kolmteist või neliteist, pidin mingil põhjusel, mida ma enam ei mäleta, veetma ühe talvise koolivaheaja koos oma nõoga tema vanaema juures. Vanas rehielamus üsna üksildases kohas, paepealsel ranna-Virumaal, keset kadakaid ja lund. Kaks nädalat tuiskas, teha polnud õieti midagi ega minna kuhugi. Sõime vanatädi praetud soolaliha ja pankooke, jõime imala maitsega viljakohvi ning sirvisime loiult vanu ajakirju. Kuni ma  avastasin kuskilt kummutist või riiulist Rootsi sugulaste saadetud raamatud: Trygve Gulbransseni Bjørndali-triloogia. Sellest hetkest olin ma muu maailma jaoks kadunud.

“Ane” on ju iseenesest ka romantiline ajaloosaaga katsumusterikkast ajastust, erandlikest karakteritest, keelatud armastusest ja üllastest tegudest, aga jääb pigem “Vaga Jenoveeva” ja “Õnnetu Hirlanda” kategooriasse, näpuotsaga “Helisevat muusikat” sisse. Vahest tuleb kahjuks autori liigne samastumine oma idealiseeritud peategelasega? Või see, et Põhjasõja järgse Hiiumaa pärisorjad on pandud kõnelema, nagu oleks nad humanitaarbakalaureustest lasteaiaõpetajad arvamusfestivali uue vaimsuse töötoas.

Noh, autori stiiliga kohanemiseks jätkus aega ja ruumi, romaan on ligi 600 lehekülge paks. Kirjanduse peamine ehk meelelahutuslik funktsioon sai kokkuvõttes täidetud. Ja kuna ma võtsin ette ka väikse Wikipedias surfamise, uurimaks välja, millal tegelikult seostati haigused pisikutega ja katkunakkus kirpudega, siis võib lugeda täidetuks ka hariduslik-valgustusliku funktsiooni.

Romaanivõistlus kuulutati välja, see lugejale tegi päris nalja

Posted in * by tavainimene on 14/02/2014

Lugesin Sirbist, et Eesti erakapital on väärt uudisjutu eest 8000 eurot auhinnaraha välja pannud. Noh, ja minul on siin õkvalt midagi valmis.

See romaan on uute põlvkondade vastus Tammsaarele. Tüvitekstist võrsuv haru haljendavas oksakroonis; dialoog, parafraas, repriis. Eesti maa ja rahva ajaloo taustal põimuvad polüfooniliselt viie peategelase elatud ja jutustatud lood. Aeg: umbes 1970-2010, põgusamate põigetega taha- ja ettepoole. Seisak, sulailm, pinge kasv, jääminek, vabanemine ja voolu aeglustumine, mida võib tõlgendada nii rahu ja tasakaalu leidmisena tasasel maal kui esimeste märkidena saatuslikust umbekasvamisest.

Mainitud protsessid leiavad mõistagi vastastikku peegeldades aset nii ühiskonnas kui üksikisikutes. Kusjuures viis peategelast leiavad vabaduse — tõelise või illusoorse — ahistavast maast/tööst, jumalast, ühiskonnast/ideoloogiast/parteist, armastusest ja viimaks iseendast. Mõistagi võiksid neis aimuda Andres, Pearu, Indrek, Karin ja Tiina. Näiteks. Kusjuures Karinis võiks, kriitikutele ülesleidmiseks, olla mõni Krõõda-moment. Aga võimalik oleks ka variant “Andres, Krõõt/Mari, Indrek, Karin ja tegelane X”, mis jätaks mõnusat mõistatamisruumi, mida selle iksiga siis ikkagi on öelda tahetud ja mida või keda see representeerib.

Tegelaste saatusekõverad peaksid omavahel lõikuma Eestile ühiskondlikult ja ajalooliselt tähendusrikastes punktides. Aga mitte silmnähtavalt, vaid vihjamisi — nii, et alles paar lehekülge edasi lugenuna sunnib tekkiv mõte tagasi lehitsema ja avastama, et “assa mait, see on ju tegelikult toosama”.

Muidugi peaks igal teemal olema oma iseloomulik stiil ja tämber. Siin võiks olla ka mingi kompvek kriitikutele, kas allusioonid teiste kodumaise kirjanduse suurmeistrite loomingule või siis hoopis suurtele kunstivooludele — klassitsistlik Andres ja modernistlik Pearu vms. Olmelisi üksikasju võiks olla üsna napilt, see on üks alaline salakari tõsiseltvõetavuse tankeri teel, ja dialooge tuleks võimalust mööda vältida.

Ütleksin, et asi on põhimõtteliselt purgis. Vormistamise küsimus. Kellel huvi ja tahtmist on — andke aga klahvidele valu. Mina kaasautorlusele ei pretendeeri (huvitav, kas sellel lausel on õiguslikult siduv tähendus?), aga kui te juhtute peapreemia võitma, siis võite mulle tassikese teed välja teha.

Vaimutoitlustus

Posted in * by tavainimene on 01/02/2014

Hea romaan on nagu tippkoka valmistatud roog: värsked ja kvaliteetsed toorained, meisterlik töötlus, puhtad ja tasakaalus maitsed, atraktiivne serveering. Lauast tõustes tunned, et väheks jäi ja tahaks veel.

Universumi homöostaas

Posted in * by tavainimene on 01/02/2014

Üpris infernaalse välimusega torumees (katlad! torud! vesi! tuli! väävel!) kirus ja vandus mu santehnika kallal õiendades nii koledasti, et paar veretilga lisamisel oleks ilmselt õnnestunud välja manada terve pärglite armee.

45 euro võrra vaesema ja kogemuse võrra rikkamana kõndisin bussipeatusse. Seal soovis kaks noorukest mormooni minuga jagada oma kindlat veendumust sellest, kuidas jumal meid kõiki armastab.

Õhtul käisin kuulamas õigeusu kirikumuusika šedöövreid Filharmoonia kammerkoori esituses. Täna hommikul avastasin, et toru lekib endiselt.