Noomen on oomen

Juhtusin lugema ühe ärikoolitaja ettepanekut, et kõik ametnikud-teenistujad tuleks ümber nimetada teenindajateks. Et neil ikka paremini meeles seisaks, et klient on kuningas. Kommentaarides hargnes mõttevahetus sõnade “teenima”, “teenistuma” ja “teenindama”  tähendusnüansside üle.

Kahtlustan, et õigusriigis on mõnevõrra paratamatu, et ametnik teenib  esmajoones seadust ja alles seejärel inimest, kuigi tavamõistus kisendab, et peaks olema vastupidi. Ja ma pole päris kindel, kas näiteks teedevalitsuse hangetejuristi teenindajaks ümber nimetamine teede kvaliteedile suurt midagi juurde annaks. Küll aga on teenimatult põlu alla pandud sõna “teenendaja”, mida võiks kasutada seda sorti teenindaja kohta, kes suhtub klientidesse, nagu paluksid nad temalt isiklikku teenet, omamata selleks vähimatki õigustust.

Aga miks see mulle praegu meelde tuli — sattusin lugema saja aasta tagusest Postimehest lühiuudist selle kohta, kuidas üks Kavastu valla liige oli Tartu linnas joobnud peaga korratult käitunud. Mitte valla elanik või kodanik, vaid liige. See oleks küll tore mu meelest. Vald kui ühiselt majandav ja ennast juhtiv kogukond, mitte territoriaalne üksus või võimukontor.

Päriselt ka

Anu Lamp sobiks ju presidendiks küll?

Laisa pirukas

Võta 3-4 porgandit ja 1-2 sibulat, koori ära ja lase masinaga pudiks. Maitsesta näiteks kartulimaitseainega ja kalla õliga määritud pirukavormi. Klopi lahti 3-4 muna, lisa 4-5 törtsu majoneesi, näputäis soola ja solks vett. Sega juurde nii palju jahu (ja näputäis soodat), et saaks pannkoogitaina paksune. Vala tainas porgandipudile ja küpseta keskmises kuumuses u 30 minutit. Veidi jahtunult kummuta alusele.

Idee on pärit ajakirjast Ljublju Gotovit, kuid seal oli täidiseks kapsas.

Ole nähtav!

Õhtud on juba päris pimedad, nii et — helkur külge! Ma ise kavandan mõttes pehmet helkurit heegeldatud äärepitsi, pärltikandi ja paelakestega.
P.S. Nähtavusest veel. Harrastuspoliittehnoloogiavaatlejad nentisid, et sõu “vanaldase parteijuhi ja tundmatu kaunitari jälitamine öises linnas” oli üsna tõenäoliselt omade poolt tellitud, lavastatud ja kinni makstud.

Lugesin

David Lodge’i ülikoolitriloogiale sain ringi peale. Mõnus inglise kvaliteetmeelelahutus, Morris Zappi ja Gordon Mastersi paternosteri-stseeni juures itsitasin ikka kohe täitsa südamest. Sama autori “Thinks…” oli ka tore suveraamat. Sihuke kirjanduslik šokolaad — ei saa näppe küljest enne, kui karp on tühi; väiksed süümekad kalorite ja kolesterooli pärast, aga osaline eneseõigustus, et ikkagi endorfiinid ja antioksüdandid ja.  

Andrei Ivanovi “Peotäis põrmu” — siit jäi mulle miskipärast meelde kaks asja. Esiteks mõte “inimestest, kes räägivad oma haigustest nagu oma lastest ja oma lastest nagu haigustest”. See oli kuidagi nii tabav. Ja teiseks paralleel (ma küll ei tea, kas autoril oli see nii mõeldud) teisaldatud prokssõduri ning surnult sündinud soovimatu lapse vahel, ehk siis olnut olematuks ei tee.

Nancy Hustoni “Murrangujooned” kuulub viimase aja eredamate kirjanduselamuste hulka. Huntingtoni tõlkes olid vist veajooned? See oleks pealkirjana veel kõnekam. Huston kirjutab nii kultuuride kui põlvkondade vahelistest joontest. Iga järgnev generatsioon püüab omal kombel varasemate vigu parandada, aga tulemuseks on inimliku inetuse uued ja seninägematud vormid. Nii nagu väikse Soli sünnimärk, mida tema hoolitsevad vanemad püüavad oma pojakese täiusliku tuleviku nimel eemaldada, aga tulemuseks on pahaloomuline infektsioon ja püsiv arm. Seevastu oma sünnimärgiga leppinud Kristina, kellelt on küll röövitud tema identiteet ja emakeel, suudaks nagu oma saatusest suurem olla? Sõnadeta laul, ilu päästab maailma ja nõnda edasi. Aga kadunud poolõega üle mitme aastakümne kohtudes jätkub konflikt ikka sealtsamast, kus ta kunagi pooleli jäi: kelle pupe?

Lugesin ka paari arvustust, milles heidetakse ette, et romaan on liiga kalk, et tegelased ei pane kaasa tundma ja on ebausutavad, kuna kuueaastased ju ei mõtle ega räägi nii. Objektiivselt võttes on etteheideteks alust, aga subjektiivselt mind see ei häirinud. Oligi nagu stereopilt, kus värelesid tegelase vahetus ja autori distantseeritus. Jah, see on tugev raamat mu meelest. Parem kui “Puhastus”.

Valmis tööks ja kaitseks

Vedelesime ja ootasime bussi, mina klõpsutasin puldiga telekakanaleid. ETVst tuli dokfilm skautlusest — hundud, skaudid, rändurid ja mis nad seal kõik on. Ekraanil oli armas pisike patsidega tüdruk, kes andis, käsi püsti, vandetõotust: “Luban olla sõnakuulelik, austada jumalat, armastada Eestit, minu isamaad, täita hundu seadusi…” Ema ehmatas ennast virgeks: “Meh? Hundiseadusi?”

Matemaatika salakavalus

Kui su palka algul tõstetakse 10% ja siis langetatakse 10%, siis su palk kokkuvõttes väheneb. Kui su palka algul langetatakse 10% ja siis tõstetakse 10%, siis su palk kokkuvõttes väheneb. You can’t win this game.

Moekommentaar

Tätoveeringud? Ma tõesti ei saa aru, mis on nende mõte tänapäeval, kui veekindlad markerid on igas poes müügil.

Puhkuselt naasjaile