tavainimene

Unknown Error

Posted in * by tavainimene on 31/03/2010

3×3=9

Miks 3×0,(3)=1, aga mitte 0,(9)?

Advertisements

Wana Kannel

Posted in * by tavainimene on 30/03/2010

Leidsin fotokarbist kellegi tundmatu tegelase salmiku — 1927. aasta kalendermärkmiku, mille tagumistel joonelistel lehtedel kirjas laulusõnad ja mõttesalmid. Mõned palad on päris lustakad.

Õpetusi metroseksuaalidele (pealkirja all “Neiu võitja”):

Kui tahad Tartu neiut võita
ja talle hästi meeldida,
siis võta kõik ta soovid täita
ja tema järel elada.

Kas olgu sui ehk talve maru,
ilm väljas külm ehk üsna hea,
sa kübar nagu laeva toru
siis enesele pähe sea.

Ei manisk, lipsi iial tohi
sul kurguaugus puududa
ja odööri lõhna tuhin
peab riietes sul olema.

Kui puudub uur, siis ainult keti
sa sibulaga rinda säe.
Ei tohi puududa mansetid
ja kindad olgu järjest käes.

Ka väikest jalutusekeppi
võid kõrges keerutada käes,
kui võimalik, siis juukselakki
sa otsaette omal säe.

Ja kümnelised paberossid
mis kuulsa vana nime all
ja hästi läikivad kalossid
too juudipoodist enesel.

Ja saksa keele sõnaraamat
sa kuskilt laenu kogust too
ja õpi, kuni pähe jäävad
sul “guten morgen” ja “adjöö”.

Siis pole muud kui võta vastu,
sest Manni ootab suudlemist.
Kõik Tartu poisid hüüdvad: “Manni,
sind armastan ma südamest!”

Ja midagi poliitikahuvilistele (“Mõttesalm”):

Kui valid kindla seisukoha,
siis on sul täbar väidelda,
sest vastaliste nooled võivad
sind ülihõlpsalt tabada.

Kui aga kargled sinna-tänna
sa ahvi osavusega,
siis lastud nool ei trehva märki —
ja pääsed terve nahaga…

Kuigi külmad on tuuled

Posted in * by tavainimene on 30/03/2010

Kolmandikku aiamaast katab lumi, kolmandikku pori ja kolmandikku vesi. Vee, pori ja lume piirimailt ajavad ennast millimeeterhaaval välja esimesed idud, võrsed, pungad. Vähegi kuivemad lapikesed on muutunud poolmetsikute külakasside dueti- ja duellitallermaaks. Ei nemad ole steriliseerimiskampaaniast miskit kuulnud.

Kassilaulune öö oli selge, täiskuine ja naeruväärselt valge. Täiskuu pani mõistlikud narrusi tegema ja narrid unetuna vähkrema. Aga hommikul oli õu natuke tahedam kui eile.

Lipp lipi peal

Posted in * by tavainimene on 27/03/2010

NO-teater mõtles, et teeb antipoliitikat, aga välja kukkus ikka tavaline poliitika. Nii ta on, et tilk elutõde võib rikkuda terve lähkritäie kunstitõde. Ema arvas itsitades, et suuremad erakonnad on hirmuga kõik suurhalli piletid ära broneerinud. Tõesti, sellised üritused peaksid olema mingi reitinguga. Aga lõbus oleks muidugi, kui mitu tuhat ülesköetud kodanikku hakkaks nõudma, et ei ole nüüd midagi “ma tegin mudu nalla”.

Jalutasin täna Valga linnas (Las Valgas, nagu mu vend ütleb) ja hingasin kevadet sisse. Bussis olid minu ees kaks habetunud taati ühtaegu pehmes ja karuses Lõuna-Tartumaa murdes oma mobiiltelefonide probleeme arutanud. Üks tahtis minna Eliisa teenindusse ja teine Soni Eeriksoni. Aga Elion, see olevat hoopis elektrifirma.

Ühtne Eesti. Teine Eesti. Virtuaalne riik. Alternatiivne reaalsus. Jah, tulevikus ongi arvatavasti nii, et ühel ja samal territooriumil toimivad mitu riiki, nii nagu konkureerivad omavahel mobiilsideoperaatorid. Eesti Sotsialistliku Vabariigi kodanikel on, piltlikult, kõrgem kuumaks aga odavam kõneminut, Eesti Liberaalses Vabariigis on vastupidi. Igaüks valib ise, kellele makse maksta ja millist teenust saada. Välispoliitikaga läheb terake keeruliseks, aga küllap selle saab kuidagi kokku leppida — umbes nagu pankadevaheline kaardikeskus.

 *

Nägin esimest liblikat, kes veidi ehmunult hangede ja lompide vahel laperdas. Liblikas oli kirju. Et siis kirju suvi jälle.  

Kes neist saab?

Posted in * by tavainimene on 26/03/2010

Indigoaalane kirjutab, et Eesti inimesed eelistavad saavutuste poole pürgimisele elu mugavustsoonis. Lapsed jäävad vaesuslõksu, sest vanemad ei sisenda neile, et sealt on võimalik välja murda.

Juhtusin just mõned päevad tagasi “Reporteris” nägema üht järjekordset hättasattunud peret: töötu üksikema, hulk lapsi, elamiskõlbmatu maja ilma kaevu ja kempsuta, söögiks makaronid, kõikjalt vastu vaatav viletsus. Ma usun, et see ema on oma võimete piirini tubli. Aga just nimelt — võimete piirini. Kust oleks tal võtta usku, et tema lastest võiks tulla astronoomiaprofessor, kergejõustikutreener, peainsener, neurokirurg? Kas tal on anda neile lastele hoovõtuks õigeid sõnu? Ja mis sõnadega, mis keeles ta räägiks oma lastega, kui neist oleks juba saanud doktorid ja professorid?

Korraks käis mul läbi pea õudne mõte, et 120 aasta tagasi oli popsi poja vaesusest välja murdmine hariduse kaudu tõenäolisem. Köleri ja tema vanemate maailmade vahel ei laiunud vist niisugust lõhet.

*

Lugesin kunagi Guardianist artiklit, kus kirjeldati, kuidas töölisklass (= aus lihtrahvas, rakkus peod, vaevaga teenitud magus leib, esivanemate tarkus) narrib ja naeruvääristab neid endi seast, kes püüavad tegelda millegagi, mida peetakse keskklassi (= tühised ja silmakirjalikud tõusikud ja õhuvõngutajad) pärusosaks, aga ma ei leia enam seda linki. Tõepoolest, miks peaks tolle töötu ema lastest maffiaadvokaadid või koolajoogimüügidirektorid tulema? Mille poolest on aus autojuht, metsalangetaja või kokaabi halvemad eluvalikud? Ei ole ju?

*

Leidsin kaks teist artiklit, sealtsamast Guardianist:

“Middle-class families were spending those years talking, singing and reading to their children. Poor children weren’t getting any of that. They were arriving at school with an average of 25 hours of one-to-one reading behind them. Middle-class children had had 1,700 hours, and their vocabulary was twice as large. They had learned to argue and discuss, and had been introduced to conceptual thinking. Above all, the middle-class children arrived with confidence.”
(http://www.guardian.co.uk/commentisfree/2009/aug/05/harlem-poverty-children-schools)

“Two American researchers, Betty Hart and Todd Risley, show how children from professional families hear on average 2,153 words per hour compared with 616 words per hour for kids in welfare families, so that by the age of three, there is a 30 million word gap between the vocabularies of children of families on welfare and those of professional families. On top, welfare children hear words of discouragement twice as often as they hear words of encouragement; children of professional families are encouraged more than 10 times more than they are discouraged. /…/ Which is why the now near-universal view that there is a deserving and undeserving poor is so unfair. The dice are loaded against the child born into a disadvantaged family.” (http://www.guardian.co.uk/commentisfree/2010/jan/10/will-hutton-class-unfair-society)

*

Mõtlesin korraks, et võib-olla kohustuslik alusharidus või mingid tungivalt soovituslikud tasuta ema-lapse ringid aitaks veidi lõhesid tasandada. Aga kohe kuulsin vaimukõrvas kisa, et riik ei tohi lapsi ema sülest ja kodust ära ajupesukolhoosi kiskuda.

See kõik teeb kuidagi nukraks.

Ka väike samm loeb

Posted in * by tavainimene on 26/03/2010

Täna oli järjekordne “NLP laadne” koolitus. Ei, Bene Gesseriti stiilis meeleväänajat minust ikka ei saa. Mul on nii neetult raske oma mõtet ja kujutlust tahtega millelegi pikemalt keskendada. Kõigepealt ei suutnud ma kujutluspiltide virvarrist välja valida ühte hetke, mil ma olin tõeliselt õnnelik, ja kui lõpuks mingi pildi vaevaga ekraanile saingi, suutsin seda seal hoida maksimaalselt viis sekundit. Siis pani fantaasia juba kapakuga jumal teab kuhu, nagu amfilaksu all olev mägikits. 

Mõned õpetused olid kahtlemata kasulikud, iseasi, kas ma neid rakendada suudan. Näiteks soovitus mingi stiimuliga kokku puutudes kolm sekundit hinge kinni hoida, et pidurdada n-ö sissesõidetud emotsiooni käivitumist. No ja hommikuvõimlemine koos positiivse enesesisendusega nagunii. Hommikuvõimlejaks hakkamine on muidugi maailma lihtsaim asi, nagu ka suitsetamise maha jätmine — paljud inimesed teevad seda elu jooksul kümneid kordi.

Tegelikult on ikkagi lihtsalt tore (isegi kui ma ei usu väiteid, et aju kiirgab välja armastuseenergiat, hirm koguneb neerudesse jms) nii umbes kord kvartalis päev otsa kuulata meeldetuletust, et oleks kena inimeste vastu kena olla. Iganädalasel kirikuskäigul olid vanasti omad vaieldamatud väärtused — perekondlik jalutuskäik parimates pühapäevariietes, hinge ülendav ühislaul, kerge võimlemine (istumine-tõusmine-põlvitamine) ja inspireeriv loeng. Kahju, et sekulaarsel ühiskonnal midagi samaväärset ja sama regulaarset vastu panna pole. Laulupidu on ikka liiga harva.  

 

Esitamata jäänud küsimus

Posted in * by tavainimene on 26/03/2010

Kui kõik sündmused on iseenesest neutraalsed ning alles inimese peas annab tõlgendus neile negatiivse või positiivse värvingu, siis kuidas saab inimese peast lähtuv negatiivne mõte nihutada mõtleja pea kohal jääkamakat katuse serva poole ja positiivne mõte jätta selle paigale?

Uuriv ajakirjandus

Posted in * by tavainimene on 24/03/2010

Mh-mh-mh-pup-pup-pup. Ma juhtusin nüüd ka lugema seda kurikuulsat Janek Mäggi kirjatükki, kus ta üle kolmekümnestele vanatüdrukutele tulikirjas “Mene, mene, tekel” seinale maalib. Kõige lõbusam oli ikka see lõik, kus Mäggi tsiteerib anonüümset kirikuõpetajat, kes olla talle öelnud, et kui naisel on juba «tissid välja veninud, tagumik suur ja tal on olnud miljoneid erinevaid suhteid, mida ta pole suutnud pidada, siis miks ta ootab, et keegi teda veel tahab»?

Selle peale tuli mul kohe meelde hiljutine diskussioon allikakaitse seaduse ja pihisaladuse üle. Ei, peavad ikka olema paragrahvid, mille alusel saab nii ilmalikud kui vaimulikud allikad lahti kaevata. Võtke Mäggi pihtide vahele ja pigistage välja, kes see patuse suuvärgiga hingekarjane sihuke on. Massid tahavad meie aja kangelasi silmast silma näha.

Ei saa aru

Posted in * by tavainimene on 19/03/2010

/…/ kui ametniku aususe ja riikliku mõtlemise võimalus lõigatakse ära sellega, et ta ei julge enam ajakirjanikule teada anda poliitilise võimu ja ärigrupeeringute ilmselgest korruptiivsest tegevusest näiteks riigihangete puhul, sest see on looritatud paberitega, mis on ametkondlikuks kasutamiseks, siis sumbub ka ajakirjandus ja ongi käes vaikiv ajastu. (Vallo Toomet, EPL)

Vaatamata oma sümpaatiapuudusele justiitsministri suhtes pean tunnistama, et ma ei saa täpselt aru kärast eelnõu 656 SE üle. (Osalt seetõttu, et, nagu ma seletuskirjast loen, puudus kirjutaval pressil seniste seaduste järgi üldse võimalus oma allikaid varjata — siis oleks ju pidanud lehed iga jumala päev ainult valgetest külgedest koosnema?)

Minu arvates oleks muretsema tulnud hakata siis, kui ametnikud ei julgenud enam kuritegudest teatada politseile, vaid pidid hakkama õigust taga ajama ajakirjanduse kaudu. Mis on lõpuks tähtsam — kas see, et korruptant satuks teenitult trellide taha, või see, et sala-allikatest va kurjami tegude kohta lehte  ikka ja jälle müügikõlblikku infot tilguks?

Moraalin nagu jaksan

Posted in * by tavainimene on 18/03/2010

Üks metodistist baptistist professor ja üks katoliiklasest blogija nahutasid täna moraalirelativismi, mis olevat üldise ja ilmse moraalse allakäigu põhjus. Selles oli midagi iroonilist. Kahju, et neile ei sekundeerinud näiteks kalvinistist teoloog, moslemist kolumnist ja hindust vaatleja. Meenutab natuke matemaatikat, kus iga lõpmatuse sisse mahub veel lõpmatu arv teisi lõpmatusi. Mida rohkem Ainulisi Absoluute, seda uhkem, ja üks absoluutsem kui teine.

Minu tagasihoidliku elukogemuse järgi lõpetavad need absolutistid tavaliselt karvupidi koos, röökides, et “Mul on (jumal) suurem kui sul”. Relativistlik moraal on ikka palju ohutum, kuna märksa hõlpsam on kokku leppida selles, et kellelegi meist ei meeldi surra vägivaldset surma, kannatada valu, jääda ilma oma töö viljadest jne, seega on meile kõigile kasulik kehtestada moraaliseadus, mis keelab tapmise, kaklemise, varastamise jne.

Lehtsaar ei olnud küll relativismi kritiseerides päris stiilipuhas, kuna ta ei tahtnud oma moraalset lähtepunkti kuidagi ausalt välja öelda. Seetõttu kukkus tema arutelu välja umbes nii, et “me kõik tunneme vaistlikult, et moraal käib alla, seepärast piisab, kui me võrdleme praegust moraalset situatsiooni mingi varasemaga, ja sealt saamegi tuletada, kumb suund on alla- ja kumb ülespoole ehk mis õige ja mis vale”. Mind see ausalt öeldes ei veennud, kuigi oma tõelistel tavainimese-momentidel olen ma nõus süngelt möönma, et “maailm läheb hukka”. Sest tegelikult ma ikkagi ei tea, kas ta läheb.

Vooglaid ütleb vähemasti otse välja, millest tema ilmapilt lähtub. Kuigi ma pole temaga nõus selles, et kool õpetab lastele, et kõik on lubatud. Minu meelest on riiklikus õppekavas alusväärtused päris kenasti paika pandud ja minu silmis ei võrdu see, kui moraal on diskussiooniks avatud kokkulepe, kuidagi sellega, et igaüks tehku, mis tahab, kui arvab, et vahele ei jää. Eks neid mittevahelejäämisele lootjaid on nagunii nii absoluutse kui relatiivse moraali juures. Kuuldavasti olevat paavstilt selles asjas lähiajal mingit seisukohavõttu oodata.

Sellega ma ka nõus ei ole, et materialistliku maailmavaate kohaselt ei saa olla inimesel loomust, seega ei saa tema jaoks olla ka midagi loomuvastast ehk ebamoraalset. Minu meelest on see mingi sõnademäng. Inimese loomuses on püüelda elu ja eneseaktualiseerimise poole ning vältida surma ja kannatusi, mistap relativistlik moraal, nagu eespool märgitud, ei olegi tegelikult niiväga relatiivne. Eks teatud suhtelisuse ja tinglikkuse moment ole sees igasuguses moraaliseaduses: “Sina ei tohi tappa, välja arvatud enesekaitseks, õiglases sõjas, ketserite ja nõidade karistamiseks jne”. (Või siis hiljutine kaunis kurioosne juhtum, kus mingi kristlik pereväärtuste-organisatsioon seksuaal- ja peremoraali kaitsel vilistas keelule oma ligimese vastu valet tunnistada.

See on muidugi omaette põnev teema, miks moraali pärast muretsejaid just seksuaalmoraal kõige rohkem erutab, aga ma parem ei hakka torkima. Delfist võis värvikaid kommentaare lugeda. Õudusega segatud nalja tegi mulle see, kui paljud inimesed satiiri sulatõe pähe võtavad. Swifti “Tagasihoidlik ettepanek” saaks meil otsedemokraatlikult jõusse hääletatud nigu viuhti. Seda olen ma ennegi mõelnud, et “see, kes on patuta, visaku esimene kivi” trikk tänapäeval enam ei töötaks.)

Ah jaa, veel absoluutsest moraalist. Vooglaid pani pahaks, et ühiskonnaelu korraldamisel ei arvestata üleloomulikku osa reaalsusest. Kahjuks ta ei pakkunud välja pädevat protseduuri üleloomulike jõudude tahte kindlaks tegemiseks. Õnneks on meil ajaloost võtta pretsendente — jumalakohus. Seda saaks tänapäeval lahendada väga vaatemänguliselt, telesõuna, kus miljonid vaatajad saavad igaüks oma jumala tšempionile kaasa elada ja tema eest palvetada. Let the best God win.