“Polli päevikud”

Mul polnud üldse plaanis “Polli päevikuid” vaadata, sest miskipärast oli mul kindel eelarvamus, et see film mulle ei meeldi. Aga telekas oli lahti ja kiskus pilku enda poole ja nii ma lõpuks ikka vaatasingi.

Jah, mulle meeldis, nii lugu kui pilt. Loo juures meeldis mitmekihilisus (suurtest sotsiaalsetest vapustustest intiimsete hingemaastikeni), pilt oli lihtsalt nii hästi komponeeritud, et seda peaks täiselamuse saamiseks vähemalt korra üle vaatama.

Miskipärast tuli meelde Kõivu ja Lõhmuse “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan”, mille tegevus toimub umbes samal ajal maarahva paralleelmaailmas. Päris mitmeid seoseid tekkis nende kahe asja vahel.

Mõjuv film, tõepoolest. Lummav. Painajalik. Magasin rahutult, nägin unes saksakeelse dialoogiga košmaare ning ärkasin paistes silmade, uimase pea ja valutava kurguga.

Argine püha

Jõululaupäeval käisime kombekohaselt ikka surnuaial. (Esivanematekultuse ilmingud — täiesti olemas.) Jah, see pärn, mis suvel juba ähvardas, ongi ära murdunud, õnneks teise puu najale pidama jäänud. Neli pluss neli kilomeetrit oli päris paras ergutav matk, kuigi maantee oli omajagu porine ja oma jao sellest porist pihustasid vastusõitvad autod meile näkku ja selga.

Tagasiteel olime üsna omapärase vaatepildi tunnistajateks — kanakull ajas varest taga. Osavad lendajad mõlemad ja kasvultki üsna ühesuurused, aga kull lõi viimaks ikka saagile küüned ja noka turja ning tõi ta maapinnale. Aga! Kohemaid oli ei-tea-kust kohal terve parv vareseid, kes kulli ründama asusid ning liigikaaslase pääsema aitasid. Varesed ei rahunenud tükil ajal ja patrullisid erutatult õhus, kull jäi maas kössitades nende lahkumist ootama. Mõtlesime tükk aega, mis sõnumit sellest küll välja võiks lugeda. Kas seda, et “ühenduses peitub jõud” ja “aita oma ligimest” või “ühel vanal ja väsinud kullil pole täna näägutavale naisele ja näljastele pojukestele jõululauale viia isegi mitte ühtainumast viletsat varesekoiba”. Oh häda selles maailmas, kus ühed on loodud teisi õgima.

Sauna sai köetud. Siiski mitte lavalt lumme hüpatud, sest lund oli maas kasin sulaveeauguline kirme.

Mõtlikud meeleolud kestsid ka esimesel jõulupühal. Et mida ikkagi tähendab laulusalmis “tegi teoks oma enne peetud nõu”. Kas kõigeväeline looja saab — vähemalt iseendaga — nõu pidada? Kõhelda? Iseennastki üllatada? No ikka seesama kivi tõstmise dilemma põhimõtteliselt.

Kudusin suure jupi kampsunit. Keetsin kakaokisselli. Õhtul vaatasin pööningul paksu tekikuhja all päris toredat sentimentaalset filmi ja kuulasin, kuidas noor torm katuse kohal undab. Öösel ärkasin mitu korda ja mõtlesin läbi poolune, kas tõenäolisem on katuse lenduminek või puu maandumine sellel.

Teise jõulupüha hommik tervitas jätkuvalt valju tuule, päikese, selge sinise taeva ja täiesti ebatalviselt rohetava muruga. Sooja oli kaheksa kraadi. Toimetasin tükk aega õues, riputasin lindudele siia-sinna maisitõlvikuid ja viskasin maha karulaugu seemned, mis sügisel ära ununesid.

Sellised üsna tavalised, argised jõulupühad olid. Paar nädalakest läheb veel, enne kui päev kukesammu jagu jaksu juurde jõuab koguda.

Telekommentaar

Eestikeelsete telekanalite jõuluprogrammi kõvemad tegijad olid ikka Bruce Willis ja Chuck Norris. Jõulumees ja Jeesus tulid kuskil teise kümne lõpus.

Meelepäraseid pühi kõigile lugejatele ja kirjutajatele!

Külm

They’ve got cars big as bars
They’ve got rivers of gold
But the wind goes right through you
It’s no place for the old

(The Pogues, “Fairytale of New York”)

Pargis kõndis mulle vastu üks naine. Pealt seitsmekümne, arvatavasti. Palja peaga, lühikesed hallid juuksed salkus. Kinnasteta käed, peenike sallita kael. Õhukese suvemantliga, jalas tuhvlid ja sääred puhta paljad. Viledast tuulest olid kõhetud vanainimese-sääred kergelt sinakaks tõmbunud.

Talle jalutas vastu küllap mitu- ja mitukümmend inimest, kes kuulevad juba mitmendat nädalat raadiost ja telekast, et praegu on märkamise, hoolimise, abistamise ja andestamise püha aeg.

Aga kuidas sa lähed võhivõõra inimese juurde ja küsid tema käest, kas temaga on ikka kõik korras. See on ju sama hästi kui tülinorimine: “Vabandage, aga mul on kahtlus, et teiega pole vist asjad päris korras?” Ja mis abi sa annadki? Kutsud talle takso ja annad juhile raha? Sõidad ise kaasa , aitad prouale kindad-sokid kätte-jalga? Küsid tema nime ja teatad abivajajast sotsiaalosakonnale? Aga kust läheb abistamise ja ahistamise piir? Vaba inimene vabal maal võib ju käia kasvõi paljajalu lume peal.

Nii et keegi ei teinud väljagi. Ja mina ka mitte. And the boys of the NYPD choir were singing “Galway Bay” and the bells were ringing out for Christmas day.

Süda mul kerkib ja keeb

Ja nüüd väike tarkusetera turismiettevõtjatele: ära reklaami välja, et “jaa, muidugi on meil wifi”, kui seda wifit leidub sul tegelikkuses ainult sauna korstna otsas (“keerake nüüd näoga põhjaloodesse ja tõstke arvuti pea kohale … veel natuke kõrgemale … noh! olemas! eks ma öelnud!”) , pool pulka ja kiirusega kümme baiti minutis.

*

Mida keerulist ja arusaamatut on lauses “palun näidake kõik hinnad koos käibemaksuga”?

*

Jah, see kampaania “Puue rikastab” on kahtlemata väga väärtuslik ettevõtmine. Jään huviga ootama järgmisi algatusi “Vanadus rikastab”, “Haigus rikastab” ning mõistagi — mis tõrjutuse ennetuse mõttes ehk kõige olulisem üldse — “Vaesus rikastab”.

Jätkub …

Äädikamenetlus on teostatud. Lekkest niriseb vett hoopis reipama ja jämedama joana kui enne. Et siis konsultant-torumehe nõuanne osutus sama tõhusaks kui konsultantide nõuanded enamasti.

Aga vähemasti suudan ma seda lekkivat mehhanismi üha osavamalt koost lahti võtta ja kokku panna. (Maniküüri pärast pole ka enam mõtet muretseda.) Kui kunagi tsivilisatsiooni saatus peaks sõltuma minu võimest kinnisilmi ja pimedas Gustavsbergi poti veepaagi ujukit paigaldada ( juhtub ju lõpmata pika aja jooksul varem või hiljem ka kõige ebatõenäolisem asi), siis oleme igatahes omadega mäel.

 

Lisandväärtus

Torumees kasseeris 16 eurot lahke soovituse eest kallata kempsupoti loputuskasti pool pudelit äädikat. Pidin juba hakkama suuri  silmi tegema, aga lasin näolihased uuesti lõdvaks. Arusaadavalt on koolitus ja konsultatsioon kallim teenus kui lihtlabane mutrite keeramine.  

Silku ja vett sõime salamahti heinateol

Keskklassi prouade seas olevat saanud uueks suurmoeks lasta endal diagnoosida piima- ja teraviljavalgu talumatus. Sellele teenusele on spetsialiseerunud mitu kontorit. Mõnes võetakse vereproove, mõnes diagnoositakse “holistiliselt” ehk siis ilmselt silmavalgete ja hingeõhu põhjal. Ma täitsa kujutan ette toitumisterapeuti, kes tema vastas istuvale murelikule või põnevil maadamile enesekindlal toonil teatab: “Aeg-ajalt kannatate te stressi all. Öine uni ei ole piisavalt sügav ja rahulik, esineb häirivaid muremõtteid. On esinenud kõhukinnisust ja peavalusid. Talveperioodil esineb viirusnakkusi. Näonahk on lõtv ja jumetu. Tunnete muret oma kehakaalu pärast. Seda kõike põhjustavad halvasti omastatavast toidust organismi jäävad toksiinid.” Kas ei kõla usutavalt? Mõne end haritlaseks pidava poolskeptiku lõplikuks veenmiseks võib ju kapis peidus olla ka vilkuvate lambikestega karbike, mis “mõõdab keha rakutasandi bioelektrilise aktiivsuse anomaaliaid”.

Jaah. Enam ei vahetata pühapäevastes padjaklubides kohupiimakoogi retsepte. Või siis on see kook tatrajahust põhja ja sojakohupiimast kattega.

Ühelt teemakohaselt veebilehelt sain teada, et piima- ja jahutoodete talumatus võib põhjustada “depressiooni, kinnisideelist käitumist ja mõtlemist, mäluhäireid, autistlikke sümptoome, hüperaktiivsust, kõrget sisepinget, agressiiivsust ja impulsikontrolli puudulikkust, ärevust, skisofreeniat, sotsialiseerumisprobleeme, unehäireid jms, kuid soodustavad ka kehalisi probleeme, nagu näiteks hingamisteede ja kõrva-, nina- ning kurguhaigusi, liigesepõletikke, nahaprobleeme, allergiaid jne”. Huvitaval kombel on põlvekedra paistetus jälle loetelust välja jäänud.

Kuivõrd praktiliselt iga kunde saab talumatusediagnoosi, võiks teha üpris masendavaid oletusi selle esinemissageduse kohta kogu populatsioonis. Aga samas, mh-mh-mh-pup-pup-pup, arvestades maarahva traditsioonilist toidusedelit (jahukört, leib, hapupiim) saaks meie vaevatud rahvuslik psüühe kõrge sisepinge, agressiivsuse, ärevuse, depressiooni ja skisofreenia ilmingutega (“maha tallatud jõuetu sugu /…/ noorelt ju närtsivad põskede roosid”) igati teaduspõhise seletuse.

Kniks-Mariihen Returns

Postimehe vahel oli  miski hariduse erileht, sirvisin seda kohvi kõrvale. Silma hakkas Arengufondi juhi lootusrikas unistamine, et aastaks 2015 võiks Eestis käia juba tõsine diskussioon inglise keelest kui teisest riigikeelest ja aastaks 2020 võiks asja ära vormistada. Kõrgharidus võiks ingliskeelseks muutuda juba varem, tegelikult eelistatavalt kohe.

Nojah. Eks vähegi arvestatav science käibki juba kogu maailmas inglise keeles. Kes jõuaks ajakohast õppekirjandust maakeelde tõlkida? Kes jõuaks eestindada iga päev tekkivaid uusi termineid, kui paljude uurimissuundade peale ei jätku miljonirahval ainumastki asjatundjat? Kes jõuaks teaduspõllul maailma suurtega võrdselt rassida, kui suur hulk energiat kulub viljatult eestikeelsuse etendamise peale? Lihtsam on tõesti maakeele kaigas progressi kodaraist tõmmata. Lõppude lõpuks: mida te tahate? Kas seda, et teie lapselapselapselapsed räägiksid vaese ja õnnetuna eesti keelt või jõuka ja õnnelikuna inglise keelt?

Võib muidugi minna ka nii, et ingliskeelsete eestlaste asemel saame mingit sorti globishi-keelse uusaadli, kes liigub valdavalt euro-ameerika kabinettides ja  kuluaarides, auditooriumides ja laboratooriumides ning käib vast korra kvartalis esivanemate maal suitsusauna-spaas, kus neid teenindab pooleldi pidžiniseerunud eesti keelt kõnelev eliitproletariaat. Ning metsades korjab euromarketite jaoks kikkapükse globaalsele marjamaale mitte mahtunud päris-maarahvas, kel pole chanterellidest aimugi.