Soojuse ja tänutundega
Vedasin ennast kahe hiiglasliku proviandikoti ja kahe paari suuskadega bussi peale. Rõngus oli sõiduplaani järgi viis minutit aega ümber istumiseks. Küsisin bussijuhilt, kuidas teeolud on, aga ta ei mõistnud midagi kosta. Enne Elvat selgus, et teeoludel pole viga, aga buss on rikkis. Seisis keset tuisku, hulk punaseid tulesid armatuurlaual vilkumas. Seisis viis minutit ja siis, ilma mingi seletuse või sekelduseta, hakkas uuesti sõitma. Tõstsin oma pambud maha ja tõdesin, et ilmselt tuleb veeta öö Rõngu bussijaamas. Või hakata lõuna poole suusatama…
Siiski — õnn ei jätnud mind maha. Elva poolt tulev buss oli ka paar minutit hilinenud ja võttis mind peale. Olin kuni lõpuni ainuke reisija. Lumme mattunud külad pakkusid lummavat vaatepilti, väike buss ukerdas hangedes. Hommikul esimese reisiga pidavat andma jälgi sisse ajada.
Hilisõhtul jõudsin oma tavaariga rampväsinult maale. Hommikul aga avastasin, et ühe bussi pealt teise peale ronimise ja tohutu pagasikuhilaga õiendamisega olen oma rahakoti ära kaotanud. Helistasin bussifirmasse, kust lubati asja uurida. Kõndisin ilma erilise lootuseta veel lihtsalt igaks juhuks kodust bussipeatuseni ja piilusin hangede vahele, aga eks öösel oli lund tublisti juurde ka sadanud. Ei midagi. Aga siis — mööda maanteed lähenes buss. Väga eileõhtuse moodi. Bussijuht ka tuttava näoga. Pidas kinni ja küsis, ega mul miski kadunud pole. Oh seda rõõmu. Täiskuuneljapäeval ja vana-aastaõhtul ikka imed juhtuvad. Nii et tänu kõigile salapärastele jõududele.
Täna ajasime ümber kartulipõllu — poolemeetrisesse lumme — suusajäljed sisse. Fantastika. Lumi säras, hangevarjud sinetasid, vahepeal viskas õrna sädelevat kirmet, vahepeal kumas päike läbi poolpilvituse. Ma pole vist kakskümmend viis aastat suuski alla saanud. Siinkohal lähevad tänusõnad kolleegile, kes oma keldrist mulle täiesti töökorras suusakomplekti — “Need on maratonilgi käinud!” — välja otsis, kinkis ja kojugi toimetas. Parim jõulukink üle aastate. Esimesed sammud olid väga ebalevad, aga viimased ringid läksid juba nagu vanal suusahundil.
Nüüd on päevakorras saun koos lumehange viskumisega ja aia dekoreerimine säraküünaldega. Telekat vaadata vist polegi aega.
Südamlik tänu kõigile soojade sõnade ja heade soovide eest! Head vana aasta lõppu ja eriti toredat uut algust!
The rabbit comes out of the hole…
Hakkab saama ilmsiks, et ma olen topoloogiline idioot. Pärast seda, kui me ei suutnud kamba peale isegi juhendi abiga kolme tärni raskusastme puslet kokku panna (õigemini lahti võtta), hankisin ma endale katseks ühe väiksema kahetärnise. Sama seis. Parim, mis ma suudan, on see endisest kunstipärasemalt sassi ajada. Vend mugistas naerda ja arvas, et riikides, kus relvad on vabamüügis, peaksid sellised mänguasjad olema keelustatud — puzzle rage vms.
Ülesanne ise on väga lihtne — vabastada rõngas nööridest. Ükski kuulike läbi rõnga ei mahu. Lootusetu. Ime, et ma kingapaelade sidumise kuidagi selgeks olen saanud.
Kust king pigistab
Reklaamklipp, kus vapper maanooruk peab maanteel hääletades võitlema tormi, raju, rullnokkade ja maniakkidega, et jõuda linna riigiasutusse asju ajama, ei tekita minus vaimustust meie e-riigi saavutustest, vaid hoopis kurvastust armetu ühistranspordi pärast.
In corpore sano
Minu meditsiiniline ahelpostitamine (“uuri läbi ja saada viiele kolleegile edasi”) lõppes kõrvauuringuga. See käib nii, et kumbagi kõrva pumbatakse surve all algul kuuma ja siis külma vett ning kontrollitakse, kuidas patsiendi pupillid reageerivad. Minu omad reageerisid ägeda katsega kabinetist põgeneda, olles valmis vajadusel ülejäänud organismi lahinguväljale maha jätma. Läks üksjagu aega, enne kui põrand ja lagi jälle oma kohtadele asetusid. (Õde: “Vaadake otse üles! Otse üles!” Mina: “Kas lisavihjeid saaks?”)
Diagnoos: nihilissimus acutus. Mida oligi arvata. Tuleb lihtsalt tõdeda, et nood koosolekud olidki sõna otseses mõttes pulsikaotuseni igavad. Tuleb männimetsas jalutada jne. Boonusena sain kaasa paberi, kus inimkeelde tõlgituna seisab, et mul on peas kõik korras. Šikk. Tänapäeval siis sedapidi. Mul on juba mitu toredat mõtet, kuidas seda tõendit rakendada. “Oled sa peast segi!” möirgab N.N. “Ei, ja mul on selle kohta tõend!” teatan mina kahjurõõmsalt.
See pole minu teetass
Püüdsin eneseharimise mõttes lugeda Seth Godini e-vangeeliumi, aga ma olen ilmselgelt vale isik (mida näitab kasvõi see, et ma trükkisin e-raamatu paberile). Liiga rumal, liiga küüniline või tõenäoliselt mõlemat. Ilmselt on mul ajus puudu need neuronid, mis panevad mõned inimesed kirikus püsti kargama ja hõiskama: “Halleluuja!”
Selles truismide antoloogias rääkis iga kolmas lause ehedusest, siirusest ja pühendumisest — ja ometi mõjus kõik kokkuvõttes kuidagi võltsina. Nagu punapõsiselt õhetav lustlik munk, kes jutlustab kasinuse rõõmudest, või 60 000 dollarise käekellaga riigipea teatamas pidupäevakõnes, et “meil kõigil on praegu raske”. Kui ma veel kord kuulen, et “meie sajand erineb lõpmata palju kõigist eelmistest”, tekib mul arvatavasti lööve. On tõesti väga imepärane, et tänapäeval võib mulle talvesaapad müünud firma peadirektor saata mulle sünnipäevaks kaardi ja küsida, kas ma ei tahaks uut paari 20% allahindlusega. Või et ma saan nüüd oma personaalset saapapaari omaenda koduarvuti tagant ise disainida. Kahju küll, hr Saabas, aga ma pean uute botikute raha veel paar aastat koguma. On väga lihtne öelda inimesele: “Lihtsalt ole parim!” Aga parim olla saab kokkuvõttes ikka ainult üks. Kuidas peaksid edasi elama teine, kuues ja kahekümne kaheksas?
Ma tahaks lugeda pigem seda, mida kirjutavad inimesed, kes ikka veel valmistavad saapaid. Mitte seda, mida kirjutab üha kasvav armee inimestest, kes peavad saapatootjatele motivatsioonilis-inspiratsioonilisi loenguid ja saapablogisid ning üllitavad äri-eneseabi raamatuid (“Konts Pole Oluline, Kontseptsioon On Põhiline”). Kirgastus saabus kohas, kus kirjutati, et “For creative, complex, conceptual challenges — i.e, what most of us now do for a living…“. Most of us. Asi selge. Golgafrincham. Welcome on board of B-Ark. Pole enam olemas ei saapaid, kingseppi ega paljasjalgseid. Saabunud on Saabas 2.0 aeg.
Ei, ega mõni väide ja näide tekitas ju mõtteid küll. Näiteks see, et planeet oleks parem, kui me kõik oleksime rohkem nagu lapsukesed (mulle meenus kohe “Kärbeste jumal”). Ja mõni oli lihtsalt tore kohvikuvestluse-varrukavaimukuseks meelde jätta. Näiteks: “Whatever choice you make, the Devil gets his due eventually“. Või “More megaphones don’t equal a better dialogue“. Või “Blame no one. Expect nothing. Do something.” Või “Be nice to the people on the way up because you might see them again on the way down“.
Linnadžungel
Põlisasukad tunnevad neid märke maast-madalast. Nad teavad, et näiliselt juhuslikult vastu majaseina toetatud tagasihoidlik roigas kannab ärevat sõnumit: “Ettevaatust! Tapjajääpurikate rünnaku oht!”
Salakirjandus
Mõtlesin tükk aega, kas katse vene koolinoori Contra loomingu kaudu eesti kirjanduse juurde juhatada on hea või halb mõte. Minu kujutluses on vene kooli kirjandusõpetaja kõhetu daam valge pitskrae ja hingestatud pilguga. Selline tšehhovlik. Kui ta kuuleb, et Puškini asemel või arvel peab ta lastele tutvustama karvase külapostiljoni vembukaid vemmalvärsse, siis ta arvatavasti võpatab ja pigistab huuled kokku. Ei ütle midagi. Aga tunnis loeb ikka Puškinit — kultuurikantsi viimane kaitsja labasuse pealetungi ees.
Tegelikult on mu kujutlus ilmselt ekslik. Juba alates 2007. aasta sügisest peavad vene gümnaasiumid eesti kirjandust õpetama eesti keeles. Seda ei oska ma enam üldse ette kujutada. Küll tahaks olla kärbes mõne klassi seinal!
Vene koolilapsed (ja õpetajad) peavad niisiis lugema ja analüüsima “Mäeküla piimameest”, “Kõrboja peremeest” ja “Toomas Nipernaadit” eesti keeles. Helde aeg. Mulle tundub, et kunstiväärtusliku ilukirjanduse seedimine on isegi emakeeles pingutav ülesanne. Jääb vaid uskuda, et küllap haridusametnikud ja metoodikud teavad paremini. Ju ehk neil on hea põhjendus ka sellele, miks on ainekava viimasesse otsa sisse susatud Contra kui miski imelik pisuhänd. (Isegi kui kronoloogilist printsiipi püütakse asendada põhimõttega “lihtsamalt keerulisemale”, oleks ju võinud leida… kirjanduslikumaid kirjanikke?) Loodetavasti konsulteeriti vene koolide kirjandusõpetajatega ka. Loodetavasti andsid nood ka informeeritud sisendit, mitte ei noogutanud hirmunult kaasa.
Tjah, venelased ja eesti kirjandus. Olen vahel jälginud venekeelseid foorumi- ja kommentaariumijutte. Mul on jäänud mulje, et 80-85% Eestimaa venelaste arvates eesti kirjandust ei eksisteeri. 10-15% heatahtlikke liberaale möönavad, et Lutsu „Kevade“ ja Eno Raua „Kalevipoeg“ on ju täitsa toredad. Mõni üksik oskab ehk Juhan Smuuli ka nimetada. Korra või kaks on vilksatanud Laht, Vetemaa või Kallas. Ja kogu lugu. Vilde, Tuglas, Tammsaare, Ristikivi, Gailit, Mälk, Kross, Traat, Unt, Kaplinski, Baturin, Luik, Kõiv, Mihkelson, Õnnepalu – neid ei ole olemas. Rääkimata Ennost, Underist, Visnapuust, Talvikust, Alverist, Rummost, Runnelist, Viidingust jne.
Eesti kirjanduse infokeskuse lehekülg on vaid ingliskeelne. Kõigi vene keelde tõlgitud eesti kirjandusteoste loetelu mul sealt kätte saada ei õnnestunudki. Venekeelses Vikipeedias artiklit „Eesti kirjandus“ ei eksisteeri. Muide, ka vastav eestikeelne artikkel koosneb ainult sisuga täitmata alapealkirjadest. Vene Vikipeedia siiski möönab mõningate eesti kirjanike olemasolu: Kategoorias «Эстонские писатели» on olemas
Arikkel Jaan Krossist algab muide väitega, et “Яан Кросс — советский и эстонский писатель.” Vaat nii.
Kategoorias «Писатели Эстонии» eksisteerib võrdlemisi kirju seltskond:
- Бетти Альвер
- Анвельт, Ян Янович
- Берг, Майму
- Борнхёэ, Эдуард
- Вильде, Эдуард Юрьевич
- Довлатов, Сергей Донатович
- Камерер, Адальберт-Филипп
- Кампенгаузен, Бальтазар (писатель)
- Каплинский, Ян
- Кросс, Яан
- Куусберг, Пауль
- Кёрбер, Карл Эдуард
- Лидия Койдула
- Лийв, Юхан
- Пегельман, Ханс Густавович
- Рауд, Эно
- Ребане, Хелью
- Ройтблат, Борис Михайлович
- Таммсааре, Антон Хансен
- Швабе, Йоахим Готлиб
Kategoorias «Поэты Эстонии» on artiklid:
- Бетти Альвер
- Барбарус, Иоганнес
- Виснапуу, Хенрик
- Иваск, Юрий Павлович
- Камерер, Адальберт-Филипп
- Каплинский, Ян
- Крейцвальд, Фридрих
- Лахт, Уно
- Лидия Койдула
- Лийв, Юхан
- Мазинг, Уку
- Раннит, Алексис
- Руннель, Хандо
- Игорь Северянин
- Семпер, Иоганнес
- Ундер, Мария
- Хаава, Анна
Suurem osa neist on muidugi lühiartiklid vaid eluaastate ja loomingu loeteluga.
Kuidagi nukker värk? Või hoopis „hää, et niigi läits“? Lõppude lõpuks me tahame ju avaneda ja muljet avaldada ikkagi Läänele, eks ole?
Üks naine lehmaga läks üle mäe
“Vastuvõtt võib eriti komplitseeritud olla just Lõuna-Eestis, kus esineb suuremaid mäekünkaid või orge. Sellisel juhul võib osutuda ainukeseks lahenduseks antenni paigaldamine mäekünkale ja pikast antennikaablist tuleneva signaalikao kompenseerimine spetsiaalse mastivõimendiga.” (www.digilevi.ee)
Ja süda pilgeni sai nukrust täis…
tavainimene 
leave a comment