Juhus, kahtlemata juhus

	“Ma armastasin sakslast”	“Swanni armastus”
Rabulistikat pilgeni täis romaani tegevus toimub ajastul, mil vana seisuslik ühiskonnakorraldus on murdumas ja andmas maad uuele. Peategelased kohtuvad jutuka tõusikust majaproua salongis. Kummaski pole midagi esmapilgul armumisväärset, neiu põski inetavad punased täpid. Ka on tal lapsepõlvest emaga seotud hingeline trauma. Mees on pärit hoopis teisest sotsiaalsest klassist —  nendevahelisel suhtel ei ole perspektiivi. Sellegipoolest algab heitlik palavikuline armusuhe, tulvil fantaasiat, mõistujutte ja kiivust. Kuna see kuhugi ei vii, valib neiu viimaks siiski teise austaja.	✓	✓

Alistumine

Paljud meie probleemid laheneksid iseenesest, kui riigikeeleks kehtestada inglise keel. Vähesed ülejäänud probleemid laheneksid iseenesest, kui riigiusuks kehtestada islam. 

“Menüü”

Täna jalutasin lihtsalt jalutamise mõttes Lidlisse, kus ma muidu ei käi, sest kaubavalik on seal veider, hinnad pole eriti odavad ja eelkõige ma ei viitsi nende tobedate mündikärudega jännata. Veiniriiulis seisid pudelid: Lõuna-Aafrika Cabernet, Austraalia Merlot. Kõik, kogu lugu. Terav kontrast eilse filmiga, kus serveeriti šampanjat, mille viinamarjad polnud pärit mitte üksnes samalt viinamäelt, vaid ka samast põõsareast. Ma ootasin midagi “Kurbuse kolmnurga” sarnast, aga see … ütleme nii, et mingil määral tõukus (jäle sõna, peaaegu sama mõõtu, mis “tõusetus”) samadest sotsiaalsetest teemadest, aga oli ikka pigem pinevik kui komöödia. Visuaalselt efektne ja stiilne, vaimukas, jäle, õudne. Ma noriks jälle natuke stsenaariumi kallal, sest kuigi filmi lõpuks saame me aru, miks Tyler nii käitub, ei saa me ikkagi päriselt teada, mis jõud teda algselt käivitas. Võib-olla see pole oluline, aga minu meelest jäi Tyleri liin kuidagi lõpuni kasutamata. 

Tjah, tunnistan, et minu puhul oleks ka fine dining täielik raiskamine, jänesekapsaželee tilgaga kammkarbiparfeele eelistan ma iga kell korralikku mahlakat juustuburgerit. Aga kas ma — kui kõik aktivad ja passivad kokku lüüa — kuulun kööki või saali? Hmm. Lidlist jätsin igatahes nimetu veini ostmata, Prismast saab pea sama raha eest kena William Robertsoni shiraz, mis, ma loodan, sobib talvise nädalalõpu veisekotleti, pastinaagipüree ja vahukoore-mustaploomikreemi juurde. Võib-olla isegi tilgake veini kreemi sisse? Hmm. 

“Pardid. Linnalegend”

Eilne PÖFFi-film “Pardid. Linnalegend” tundus esimese veerandtunni jooksul kuidagi lahja ja segadusseajav, aga tasapisi haaras oma veidrasse lummusse. Selline hästi eestilik film, nagu oleks kokku pandud “Päevad, mis ajasid segadusse”, “Jan Uuspõld läheb Tartusse” ja võib-olla ivake “Püha Tõnu kiusamist”. Tegevus toimub Tel Avivi vähemglamuursel poolel ja peategelasteks on “nõrgema sotsiaalmajanduslik taustaga” klienditeeninduse vallas töötavad neljakümnesed, kes ajuti või isegi suurema osa ajast käituvad nagu kuueteistkümnesed. Aga nagu selgub, on neil selleks omad kaalukad traumaatilised põhjused. Kõigi nende ellu on sekkunud mingi ootamatu õnnetus ja kõik nad üritavad rahuldada oma elu põhivajadust — nii seletas sümpaatne režissöör filmile järgnenud vestluses. Enne filmi jagati külastajatele uksel kollase kummipardi pildiga plekist rinnamärke ja pardike oli ka filmis üks kujund, õigemini küll terve merekonteineri täis parte, mis ühe laevaõnnetuse järel mööda maailmamerd laiali triivis. Jah, just nagu me kõik oleme siia elu ookeani heidetud, mh-mh-mh-pup-pup-pup.

Filmi kohta ütleks siiski veel, et minu maitse jaoks jäid süžeeliinid liiga harali ega moodustanud selget mustrit. Auhinnafilmil peaks ikka olema selgelt äratuntav peategelane ja tema lugu. Pardifilmist oleks mina valinud Asafi liini: vanemad kaotanud töötu noormees elab vanaisa juures ja tema kulul ning peab küünilisevõitu seksisõbra-suhet Annaga, kelle elu ainus rõõm on cosplay. Siis aga vanaisa sureb. Asaf on kaotanud ainsa emotsionaalselt lähedase inimese ja ka ülalpidaja. Me ei tea täpselt, mis tema sees toimub, igatahes ei luba ta Annal kiirabisse helistada. Vaid hangib suure sügavkülmiku ja topib vanaisa sinna sisse. Aga elada on ju endiselt vaja … seega läheb noormees panka ja üritab seal selgitada, et vanaisa pension tuleks maksta tema kätte. Teller puikleb vastu ja kinnitab, et vanaisa peab ikka ise tulema lapselapse nimele volitust tegema. Koju jõudes avastab Asaf, et maksmata elektriarvete tõttu on korteris vool välja lülitatud ja vanaisa hakkab sulama … Meeleheitlikud olukorrad nõuavad äärmuslikke lahendusi. Anna teatab, et ta on valmis vanaisast topise tegema. Ratastool, mustad prillid, mõned strateegilised juhtmed ja kangid tagavad selle, et vanaisa näeb välja suhteliselt usutav ja suudab veidi kätt liigutada. Tema vaikimist seletab usuline tõotus, seega suhtleb ta ainult “Asafile kõrva sosistades”, kes siis tema sõnu teistele vahendab. Nii jabur kui see ka pole — trikk pangas õnnestub. Kuuldused vaikivast rabist levivad ümbruskonnas ja tema juurde hakkavad voorima igasugu hingehädalised, keda “vanaisa” nõustab, mille eest Asaf kenakesi summasid kasseerib. Ta kasvatab endale väärika habeme ja loeb eneseabi-kirjandust … ning tema nõuanded muutuvad järjest tuumakamaks … ning arusaadavalt ei saa ta ka ise muutumata jääda. [Siin peaks nüüd toimuma midagi Anna ja Asafi vahel, mis viib suure pöördeni.] Anna ja Asaf matavad vanaisa maha. Anna tuleb välja oma cosplay-kostüümist, Asaf ajab habeme maha ja nad kõnnivad piltlikult öeldes käsikäes päikseloojangule vastu. 

Madleenküpsised ja pärnaõietee

Ma käin jõusaalis ja loen Prousti. Kui see lause mu peas esimest korda kuju võttis, sain sellise itsitushoo, et pidin maha istuma. Sest mõelge, kui see oleks romaani avalause — “ma käin jõusaalis ja loen Prousti” –, millisena te jutustajat ette kujutaksite? No vott, kindlasti poleks see ligilähedaseltki mina. Aga nii on. Võhma tuleb tasapisi juurde, kaalu läheb tasapisi vähemaks, aeg-ajalt annavad enda olemasolust märku lihased ja paraku ka mõned liigesed. (Mina: “Doktor, põlv valutab.” Perearst: “Jaa, kehakaalu on paljuvõitu.” Mina: “Doktor, õlg ka valutab.” Perearst: “Jaa, kehakaa … oeh, olgu. Näidake oma õlg siia.”) Vähemalt kolm inimest, neist kaks täiesti võõrast, on püüdnud mulle selgitada, kui mõttetu on raisata raha personaaltreenerile, aga no mulle kuidagi meeldib. Ma ei oskaks ise nii vaheldusrikkaid harjutusi välja mõelda ja meeles pidada. Las mul olla see väike rumal luksus.

Proustiga on aga nii, et Tammsaare sakslasearmastusromaani üle arutlemine möödus ootamatult meeleolukalt (viis inimest oleks nagu viit erinevat raamatut lugenud!) ja kõigil oli tahtmine lugemisväljakutsega jätkata. Ja no et kui juba, siis juba … Mina teen soojendust ja juurdeviivaid harjutusi, st vaatan hakatuseks populaarteaduslikke YouTube’i videosid. Nende põhjal jääb mulje, et Proust oli ikka täiega hull tüüp. “Multiprobleemne” oleks vist kõige viisakam sõna — hüpohondrik, grafomaan, homoseksuaal, keeruline suhe isaga, keeruline suhe emaga jne jne. Ega kõike seda endast vähema kui 1,2 miljoni sõnaga välja ei kirjuta ka. Rabulistika alal on Tammsaare Proustiga võrreldes puhta poisike. (Huvitav, kas Tammsaare oli Prousti lugenud? Võimatu see ju pole? Kas ta oma publitsistikas äkki mainib midagi?) Minul tekkis paralleel hoopis Eesti suure mälu-uurija Madis Kõivuga, kes oli küll mitmes suhtes muidu vist Prousti täielik vastand .. tasane, kullane, kivine, mullane jne. Aga noh, meie ajastul on nagunii juba uued Tähenduse Teejuhid — Rupert Sheldrake, Jordan Peterson, Paulo Coelho, Ants Rootslane jpt. Eks ta ole.

Täna jõudsin jälle kinno ka — “Linoleum” algas nagu tavaline noortefilm (lahutavad vanemad, mässav teismeline jne), ainult  tegevus oli miskipärast paigutatud 1980ndatesse. Aga siis hakkas filmisse poetuma veidraid kohatuna näivaid detaile ja vihjeid. Ja mida edasi, seda kummalisema pöörde sündmused võtsid. Natuke viskas lausa Shyamalani sisse — et Müstika ja Kujundid, ja juhuks, kui te veel aru ei saanud, siis KUJUNDID, et te ei märkaks faabulas lipendavaid auke. PÖFFi veebilehe tutvustus tõmbas paralleeli “Donnie Darkoga”, mida ma kahjuks halvasti mäletan, aga see oli ilmselt asjakohane. Unistused ja mälestused ja põlvkonnad … kokkuvõttes mulle ikkagi meeldis, spoilerdama rohkem ei hakka, äkki keegi tahab vaadata.

“Karaoke”

Kuidagi ei jõua ma PÖFFile, ikka tuleb midagi ette. Aga eile sain nii-öelda käe valgeks: Iisraeli noore režissööri debüütfilm, komöödia, mida ma oma aruga kindlasti poleks osanud kavast välja valida. Hea, kui on targemaid sõpru. Kinos on soovitavalt ka vaja sõpra, kelle jopehõlma enda pea peita, kui piinlikkus täiesti üle võlli läheb. Või siis võtke kaasa mingi tekk või pleed, mis üle pea tõmmata, sest piinlikkust jagub ikka kohe kapaga. Ühtlasi on film hirmus naljakas, kuid erinevalt “Kurbuse kolmnurgast” on siin peategelaste suhtes rohkem empaatiat kui satiiri.

Tova ja Meir on 60+ keskklassi abielupaar kahe täiskasvanud tütrega. Meir (mees) on sabatiaastal viibiv õpetaja, vähese jutuga, endassetõmbunud ja silmapaistmatu. Tova (naine) on väikepoodnik, ekstravertne ja südi, nooruses ilmselt pimestav kaunitar. Mehest sõidab ta oma elaaniga üle nagu teerull, aga nad on kõigele vaatamata 46 aastat truult abielus olnud. Siis aga kolib Floridast nende tornmaja šikki katusekorterisse  võluvate maneeridega playboy Itzik, kelle ellu kuuluvad Maserati, modellid, kokaiin ja lärmakad karaokepeod. Ühele sellisele kutsutakse ka Tova ja Meir, kes on korrapealt lummatud. Inimese edevusele apelleerimine töötab peaaegu alati. Kas süüdistada siin kavalat manipulaatorit või lihtsameelset lõksu jalutajat? Kas igavat keskklassi paelub rikaste glamuurne elustiil või hoopis pärssimatu autentsus? Kas soosikuid vahetav kuningas on nartsissistlikult pahatahtlik või looduslapselikult süüdimatu? Tovale tehakse otsekoheselt selgeks, et tema tantsusammud pole nii lummavad, kui ta ise seda arvab, ja Meirile tehakse … noh, lihtsalt minge kinno. 

Vananeva kaunitari lummavad (või siis mitte) tantsusammud jäid minu jaoks teemana õhku. Kas vanus on tõesti ainult number passis? Või muutub närbunud koketeerija mingist punktist alates siiski naeruväärseks? Vanal naisel on lubatud olla hoolitsetud ja stiilne, aga seksuaalsus jäägu pigem kombekalt koduseinte vahele? Kus on hea maitse mõõdupuu? Kas hea maitse diktatuur on postmodernses maailmas igaveseks troonilt kukutatud või on ta ennast kavalasti maskeerinud? Sõnades kiidame takka, sisimas pööritame silmi? (Lõbus oli lugeda hiljuti mingi naisteajakirja kaanelt humblebragi stiilis “nüüd, kus ma olen 60, saan ma lõpuks ometi pisut rahu sellest lakkamatust tähelepanust”). Ja see ei puutu nüüd enam filmisse, aga vana naise hoolitsetud (“hoolitsetud”) välimusega on nii, et tal võib olla vormis keha ja korras kolesterool, aga kui ta juuksed on hallid, nägu jumestamata ja seljariided eeskätt funktsionaalsed ja mugavad, siis leitakse ikka, et ta on “ennast käest lasknud”, sest ta ei signaliseeri, et ta pingutab. Oh jah. 

Tänan sind, kaunis tundmatu

… kes sa soovitasid Unduski kogumikku Eesti kirjanike ilmavaatest. See on lihtsalt niivõrd hõrk gurmee-besee-suflee-brülee! Ühe soojaga ostsin vanaraamatupoest ka kogumiku “Armastus ja sotsioloogia”, kus Tammsaare sakslasearmastaja-romaan pulkadeks lahti võetakse. Nagu nad ütlevad: sa võid võtta tüdruku välja filoloogiast, aga sa ei saa võtta filoloogiat välja tüdrukust. Peamiselt tunnen ma põletavat kadedust — kui tark on üldse võimalik olla! — ja tungivat soovi üldse mitte iial enam mitte ühegi loetud raamatu kohta arvamust avaldada. Sest mis arvaja mina, va sitikas, olen, kui ma Jungi ja Lacani juurde ühtki niiti vedada ei oska? Lacan … no ma olen YouTube’ist vaadanud ühte Slavoj Žižeki ja Jordan Petersoni debatti … ega see vist ei tule arvesse, jah? No nii ma arvasingi. 

Niisiis, Tammsaare usub, et armastus ei ela abielu üle. Platooniline igatsus ja paaritumiskirg kulgevad paralleelsetes sfäärides ja kokku saavad nad heal juhul perekonnaõpetuse õpiku teooriapeatükis. Kui peab olema suur armastus, siis tuleb abielu välistada! Kui muu (nagu sotsiaalsed seisusetõkked) ei aita, siis ühe või mõlema osapoole kirjandusliku elimineerimisega. Õige armastus on ikka see taevane, mitte maine. Taevane armastus kipub olema rohkem meestel ja maine naistel; romaanis “Ma armastasin sakslast” moodustavad ses suhtes veidra vastandipaari süüa vaaritav majaproua ja ideaalide maailmas kuhtuv parunihärra. Majaproua on ühtlasi noorele armastajale hoiatav näide, mida sotsiaalselt ebavõrdne abielu — või siis üldse mistahes abielu — armastusega teha võib. 

Mulle hirmsasti meeldib sõna “rabulistika” (sõnaohter vigurdlev hämamine) ja ma kavatsen seda hakata kasutama igal võimalusel. Jah, Tammsaare on rabulist, kes on rabulistika ülendanud kunstivormiks. Ja mulle meeldis tähelepanujuhtimine tema loomingus valdavale kõiketeadja-positsioonile: “ta tegi seda-ja-seda ning tundis ise sealjuures toda-ja-toda”. (Kahtlustan, et ma oleks pidanud ülikoolis selle kohta midagi õppima, aga kuigi mul on diplomil kirjas 50 tundi sissejuhatust kirjandusteadusesse ja 80 tundi kirjandusteooriat — no lööge või maha, üldse mitte midagi ei meenu. Ju ma olin kuskil kõrtsis rabulistikaga hõivatud.) Sakslase-romaani puhul teeb Tammsaare küll sellise nõksu, et loobub oma omnistsientsuse-aujärjest ja justkui laseb kõnelda peategelasel endal. Pihtimuslikus ja kohati isegi ennastpiitsutavas laadis, millest kergeusklik lugeja võiks järeldada, et ta on igas asjas ennastpiitsutavalt aus. Hah! Kirjanik on igal juhul valetaja (kirjutav Tammsaare ei ole tegelik Tammsaare, kulgetav kulg on püsitu kulg jne); tegelane on seda kahekordselt. 

 

Hissand, doktor, kas mul on triitseps?

Lugesin mingit uudist, et ülikooli spordiklubi jõusaali kasutajatele on toeks nutirakendus. Noh, arusaadav. Nagu ennegi öeldud — inimene ei pea tegema tööd, mida võib teha masin. Ma ise kujutan seda ette umbes niiviisi: sisestad rakendusse oma soo, vanuse, pikkuse, kaalu ja hinnangulise treenituse taseme. Rakendus koostab sulle esialgse programmi ja hääljuhendab sind kõrvaklappides esimese masinani. Masin tunneb su ära  (RFID, NFC, BT, mis iganes) ja jätab meelde. Sooritad esimese harjutuse. Kaamerapilt saadetakse tehisintellektile, kes tuvastab, kas su kehaosad on õige nurga all ja vajadusel korrigeerib: näiteks “küünarnukid sissepoole” või “selg tõmba pingesse”. Võib-olla on selle jaoks vaja mingit spetsiaalset anduritega varustatud dressi. No ja siis masin tuvastab, kas sul läheb ludinal või paraja pingutusega või suure surmaga ning masinõpe vastavalt korrigeerib programmi raskusi ja kordusi. Ja jätab kõik meelde uutele kasutajatele optimaalse  programmi koostamiseks. Rakendus juhatab sind muudkui edasi ja annab sulle trenni lõpus tagasisidet: sinu tulemus (mingi kompleksindikatori väärtus) on paranenud võrreldes algusega x% ja sa oled paremas vormis kui y% sinu soo ja vanuserühma treenijatest. Ja ütleb, et joo rohkem vett.

Joo rohkem vett. See on peaaegu kindlasti adekvaatne soovitus, ükskõik, kes ja kus sa oled ja mis on sinu eesmärgid elus.