Olümpia-aasta
Treppidel ja koridoris kulutulena
levib uudis: homme on meil spordipäev, hurraa!
Ütlesin ühiskondlikule spordiorganisaatorile selge sõnaga, et olen nõus osalema ainult mõttespordis — mälumäng ja nii. Sündmuskohal selgus, et mind on kirja pandud orienteerumisse. Läksin nördinult aru pärima.
“Ära muretse, orienteerumises on mõttetööd täiesti piisavalt. Eelmisel aastal oli nii raske rada, et peakohtunik käis õhtul viimaseid oma ATVga metsas otsimas.”
Neelatasin kuivaks tõmbuva kurguga. Mobiil on ikka kaasas? Tikud? Veepudel? Nuga? Isikutunnistus? Testament? Kollektiivi alt vedada ei tohi, see on selge.
Kõlas stardipauk ja ma kappasin oma “kõik-on-põmst-terve-lihtsalt-väga-väga-kulunud” põlvedega läbi võsa nagu paanikas põder, üritades 20 kilo nooremaid kolleege mitte nägemisulatusest kaotada.
…
Masintikandiga poekott ja kadakapuust võinuga on nüüd mu elu esimesed auhinnad sportlike saavutuste eest. Tõesti, ei ole suuremat võitu kui võit iseenda üle. Põlvi jõuab opodeldokiga määrida terve suve.
Suurim tänu kõigile treeneritele, kellega ma aasta algusest saadik kokku puutunud olen ja kelle nimesid ei hakka nimetama põhjusel, et nende tunnid on niigi väga ülerahvastatud.
Kevadest sügisesse
Homsest hakkavad päevad jälle lühemaks jääma.
Ära on õitsenud sirel ja valge roos, peagi lisandub neile jasmiin. Aga mina pole neid näinud. Õigemini, olen näinud, aga see tunne ei ole kohale jõudnud. Tunne ütleb, et praegu on aprill — üksikutel soojadel päevadel saab särgiväele võtta, aga muidu tuleb kampsun, sokid ja jope käepärast hoida.
Vihm, tuul, külm, vihm, vihm, tuul. Kuidagi aja- ja asjakohane lugemine oli Meelis Friedenthali “Mesilased”. (Laenutasin selle kohalikust külaraamatukogust, teenides ära juhatajanna tunnustava noogutuse — iga väike vihike Cartlandi vastaskaalukausil võib olla otsustava tähtsusega, kui mõni terminaatorminister võtab hakata taristut optimeerima vms.)
Jah, see raamat meeldis mulle. (Meenutas millegipärast natuke “Pinocchio pabereid”.) Kuigi lugu oleks võinud olla, hmm, pikem ja täidlasem. Rohkem lahti kirjutatud, otsad omavahel kokku viidud. Toitumisgurud ütlevad küll, et lauast tuleb tõusta kerge näljatundega, aga vaimutoidust tahaks mõnusat rammestavat küllastust.
Mõte päikesest rikastatud meega musta sapi põhjustatud niisket melanhooliat ravida tundub päris hea. Ja uskumus, et heade inimeste hinged naasevad meie maailma mesilastena annaks loogilise, ehkki nukra, seletuse mesilinnukeste mõistatuslikule kadumisele. Et siis — varuge mett, pimedad õhtud on tulekul.
Turutõrge
Adam Smith oleks minu porgandipeenart nähes ilmselt hakanud ärritatult üles-alla hüplema ja nõudma, miks ma ometi ei kasvata ainult tilli (õigemini, ei lase sellel omatahtsi vohada) ega vaheta selle ülejääkide vastu turul kõiki muid vilju. Jah, tõesti, miks?
Turul on ju praegu nii tore.
Raskused on selleks, et neid võita
Perearst silmitses röntgenipilti üle prillide: “Olete korvpalli mänginud, jah?” Suutsin jahmatusest kuuldavale tuua ainult mingi artikuleerimata määgimise. Tohter tõlgendas seda omal kombel: “Et mitte päris koondise tasemel?”
Armuline aeg, mis korvpall! Ma olin koolis see paks nohik, keda rahvastepalli kaptenid nõustusid mängu võtma ainult kekaõpsi sundimise peale. Ja kolme sammu pealevise oleks mu kümnendas klassis äärepealt kehalises kasvatuses suvetööle jätnud. Tagantjärgi võib oletada, et mind päästis direktori surveavaldus tollele samale kekaõpsile.
Jah. On läinud aastad. Nüüd olen tasapisi arusaamisele jõudnud, et inimesel võiks olla kaks hobi: üks, kus oma tugevaid külgi realiseerida, ja teine, millega oma nõrku kohti arendada.
Teise poolega on väga hästi: tants. (Juunikuus on zumba asemel menüüs bailatino.) Füüsikutel kaoks minu ponnistusi nähes viimnegi kahtlus, kas gravitatsiooniline ja inertsiaalne mass on ikka üks ja sama asi.
Esimese poolega on veid halvem. Aga ükskord pean ma ju avastama, et mul miski ka hästi välja tuleb.
Väike lootus oli ses suhtes potipõllumajandusel. Eile helistas ema ja raporteeris (teatava sünge lõbususega), et nii kartuli- kui peenramaa on kaetud tiheda rohelise isekülvanud tillivaibaga: “Lihtsam oleks selle seest porgandid välja rohida.” Mina kostsin (samuti teatava sünge lõbususega), et kui ta soovib talvel süüa praekartuli ja peedisalati asemel tilli tilliga tillikastmes, siis andku tuld. Ema vastas vaguralt, et ta piirdub meeleldi muruniitmisega ja usaldab peenemad tööd minu hooleks.
Nädalavahetus tõotab niisiis tulla töine. Loodetavasti peab vihmaga ikka vahet ka.
tavainimene 
leave a comment