tavainimene

Nats nats

Posted in * by tavainimene on 05/04/2022

Noh, jah, see suur et. Mina olen ju ka tegelikult natuke natsionalist. Mitte ma ei arva, et eestlased on lätlastest paremad. Aga ma vargsi ikkagi mõtlen, et on tore, et lätlastel on Läti riik ja eestlastel on Eesti riik, mitte ei ole me kõik esperantokeelse Pribaltika Katoliikliku Suurvürstiriigi alamad.

Kes võitleb koletistega, vaadaku ette

Posted in * by tavainimene on 04/04/2022

Martin Ehala leiab, et tuleb mingis osas õigusriigi, inimõiguste ja demokraatia ideaalides järgi anda, selleks, et seista vastu ühiskonnale, kus neid väärtusi üldse ei austata. Olgu, tegelikult ta ütleb, et tuleb järgi anda “progressiivse liberaalsuse ideaalides”, aga välja kukub minu meelest sama: selleks, et seista vastu koletisele, pead sa ise muutuma temasarnaseks, sest “progressiivselt liberaalne ühiskonnakorraldus ei suuda pikas perspektiivis vastu seista sotsiaalselt konservatiivsele ja autoritaarsele”.

Kogu selle jutu ainus adekvaatne mõte on minu meelest see, et konservatiivid on olnud Putini suhtes naiivsed ning osa neist on siiani segaduses. Autor ise ilmselgelt kaasa arvatud. Jutt sellest, et “lääs on viimased kolmkümmend aastat perekonda nõrgestanud” tuleb ju täpselt samast allikast, kust jutt, et “Ukraina on puhastamist vajav natsiriik”, ja omab sama palju tõeväärtust. Kes seda perekonda nõrgestanud on, Obama ja Merkel või? Kuidagi väga mugavalt ja demagoogiliselt libisetakse üle vastuoludest, nt liberaalide valmisolek pandeemias rohkem piiranguid taluda. Riigivõimu ohjeldamist ja üksikisiku vabadusi nõuavad ju suures osas maailmas ikka konservatiivid ning liberaalid räägivad pigem solidaarsusest. Samuti jääb selgituseta rahvuslik-konservatiivse Ungari soovimatus Putinile vastu seista, kui ometi peaks seal ju olema “eneseohverdus vältimatu osa kasvatusest ja meelelaadist”.

Lause “liberaalselt üles kasvanud inimesele on kohusetunne võõras” kutsus minus esile juba tuttava viha ja lõbususe segu. See oleks nagu maha kirjutatud mingist noorsoo kommunistliku kasvatuse käsiraamatust aastal 1974. Jah, hirmus küll, selline inimene “on valmis töötama vaid siis ja niipalju, kui tal on selleks tahtmist”. Kohutav. Tagasihoidlik ettepanek oleks suunata kõik literaadid kohustuslikus korras suvel maasikapõldudele karastuma ja rahvuslikku majandust toetama. Liberaalide eesmärk olevat lammutada patriarhaalsed võimustruktuurid, sh kool, ja luua “Pipi Pikksuka maailm”. Ehala: isegi kui liberaalses koolis õpivad õpilased rohkem ja kiiremini kui traditsioonilises, ei omanda nad “valmidust taluda raskusi ja teha midagi, mida nad ei taha”. Ma ilmselt olen juba progressiivse liberaalsuse utoopia mõju all läbinisti roiskunud, aga minu meelest on hea, kui õpilased õpivad rohkem ja kiiremini ning kool ei ole patriarhaalne sunniaparaat, kus kujundatakse valmidust tõrkumatult Juhi käsku täita. 

Lähen teen piparmünditeed nüüd. 

 

Lõhe tilliga

Posted in * by tavainimene on 18/03/2022

Miks naised saavad meestest vähem palka? Sest naised küsivad meestest vähem palka. Miks naised küsivad meestest vähem palka? Sest kui nad lähevad küsima meestega sama palka, siis pööritatakse pahaselt silmi ja öeldakse, et kuhu see kõlbab, kõik ju teavad, et naised saavad meestest vähem palka.

Palgalõheteemalises postituses väideti, et “teadus on tõestanud, et naisi ja mehi huvitavad erinevad asjad, nad on tugevad erinevatel aladel”. No kes julgeks teadusega vaielda? Ma siiski kardan, et see ei ole nii lihtne. On väike hulk bioloogilisi antusi ja suur hulk ühiskondlikku nügimist, mille tulemusena naisi ja mehi võivad tõesti lõpuks huvitada erinevad asjad. Aga kas me võiksime nügida ka teistpidi? Öelda tüdrukutele, et torutöödes pole midagi üle mõistuse keerulist, rasket ja ohtlikku võrreldes näiteks haiglaõe või -hooldaja ametiga? Aga ei, sest kujutluspilt tunkedes ja torutangidega neiust tunduks meile ebanaiselik? Sest see ei sobi kokku reproduktiivse, dekoratiivse või rekreatiivse funktsiooniga, mida Tõeliselt Naiselt (TM) oodatakse? Male gaze ütleb, et kuradile tunked, olgu olla liibuvas valges kitlis haldjas? Naised ei tohi hakata liiga palju teenima, sest siis lähevad nad upsakaks ega püsi paarisuhtes ja perekonnas? Naised ise tahavad, et mehed teeniksid neist rohkem, sest nad tahavad meeste üle uhked olla ja neile jumaldavalt alt üles vaadata? Või tahavad naised, et nende mehed teeniksid neist rohkem, sest on ju üldiselt teada, et mehed teenivad naistest rohkem ja “miks siis minu mees peaks teenima vähem?!”

Ühes teises palgalõhe teemalises arutelulõimes ei saadudki sotti, kas õdede ja õpetajate palgad on madalad sellepärast, et neid ameteid peavad naised, või töötavad seal naised, sest palgad on madalad. Teemaalgataja enda propositsioon oli umbes selline, et mehed konkureerivad elu eest kõrgemapalgalistele ametikohtadele, kuna muidu poleks neil naiste juures lööki. Kh-kh-kh, siin on muidugi lahendus lihtne, vaesematel meestel tuleb leppida koledamate naistega. Ma siiski ei läinud õli tulle valama, selle seisukohaga ei võida populaarsust vasemal ega paremal. Tüdrukul ei sobi ju kaklusse kippuda. Aga ma olen tänulik neile feministidele, kes esitavad ka minusuguse nahahoidja eest kriitilisi küsimusi — isegi kui ma nende vastustega alati 100% nõus ei ole.

Rahukevad

Posted in * by tavainimene on 16/03/2022

Pärast rongiavariid on trammiga hirmus sõita — see on nii kõrge ja kipakas, rööpad nirult kitsad ja madalad. Tahaks hüüda, et inimesed, minge maha, siin ei ole turvaline! Tallinn on üldse veider ja võõras linn, minul tekib siin refleks pöörduda inimeste poole vene või inglise keeles. Saan muidugi aru, et need kohad, kuhu mina Tallinnas satun, ei ole tõenäoliselt kuigi representatiivsed, esindamaks tüüpilisi tallinlasi nende tavalises keskkonnas, aga. Nojah. Ma olen vist kuskil varemgi kirjutanud, et Tallinna pudelikorjajad käivad riides kallimalt ja stiilsemalt kui mina. Veel üks, mis pealinnas silma jääb, on siinsed jõuka välimusega pensionieas vene prouad. Kui Tartus enne sõda mõnda sellist nägid, siis oli see turist kaubamajas — kohalikud pensionerkad ei kanna Guccit, nende mantel on avaturult ostetud.

Sõjast — sool on poest otsas, nüüd ostetakse tikke kokku. Hajameelselt tabasin end mõttelt, kas jahu võiks koivabalt säilida kolmeliitristes klaaspurkides, kui need kõvasti kinni kaanetada ja saunas läbi kuumutada…

Täna on teine osa koolitusprogrammist, kuhu ma pääsesin ilmselt (jälle) kui token senior. Tudeng olla on ikka tore; mõtlesin — naeru mugistades — kandideerida ka Swedbanki noorteprogrammi. Nojah, kellelt need noored ikka tööeetikat õpivad, eks? Mitte “ma ei saa rühmatööle tulla, sest ma olen sünnipäeval”, vaid “ma ei saa sünnipäevale minna, sest mul on rühmatöö”.

Ülikooliga on asjad lõpusirgele jõudmas. Nukraks teeb, kaks aastat ei ole ju mingi õppimine, ma alles hakkan õrnalt midagi mõikama. Välja arvatud magistritöö kirjutamises, kus annab valusalt tunda sõduri bakalaureuse baaskoolituse puudumine. Sa ei tohi öelda, et su eesmärk on “uurida” või “analüüsida”! Eesmärk ei tohi olla tegusõna! Jaa, jaa, saan aru, eesmärk peaks olema soovitav olukord. Nii. Aga sa võid kirjutada, et eesmärk on “selgitada välja”. Aaaa, ärge piinake mind! “Selgitada välja” on tegusõna, okei? Teiseks, mis “selgitada välja”? Ma olen teise aasta tudeng, ma olen lollakas, ma suudan toota 70 000 tähemärki kvaasiakadeemilise stilistikaga prototeaduslikku teksti, aga selle millegi “välja selgitamiseks” nimetamine oleks nihuke hybris, et sama hästi võiks ronida pronksist turvisega äikesetormi ajal kõrge mäe otsa. Kindlasti on maailmajagusid ja erialasid, kus kaitstakse magistritöid, mis täidavad sisukalt teadmistelünki, ma ei tea, mingite sõlmede topoloogia või äädikakärbse epigeneetika vms alal, aga mina ei kuulu tollesse maailma.

Last night was a literal trainwreck

Posted in * by tavainimene on 12/03/2022

Nuputamist nutikatele: kas iga rongireis, milles te ei sattu õnnetusse, suurendab tõenäosust, et järgmise reisiga te sattute? Aga kas iga rongireis, milles te sattute õnnetusse, suurendab tõenäosust, et te järgmisega ei sattu?

Igatahes, minul vist mõnda aega lotopiletit osta ei tasu, kuna eileõhtusest raudteeavariist pääsesin ma vagunisse unustatud mütsi, otsaesisel oleva muhu, veidi kange kaela ja valusa õlaga. Istusin esimeses vagunis kohe vedurikabiini seina taga, seljaga sõidusuunas, ja kerisin telefonis uudiseid. Umbes kaks sekundit kestis rongivile ja äkkpidurdus (“kits teel?”), järgnes väga tugev pauk (“ei, see ei ole kits!”). Siis oli tugev vappumine, ja mitte selline, et natuke raputab, vaid pigem selline, et sa ei saa aru, kus on ülal- ja kus on allpool. Siis jäi kõik paigale ja saabus täielik vaikus. Keegi ei karjunud. Inimesed hakkasid ennast põrandalt püsti ajama, välja arvatud minust üle vahekäigu istunud mees, kes oli istmete vahel külili, hoidis õlavart kinni ja oigas hääletult. Mina olin jäänud istmele, aga lennanud (nagu hiljem selgus) kuidagi peaga vastu seina. Valu ei olnud. Helistasin häirekeskusse ja üritasin seletada, et reisirongiga juhtus avarii. Samal ajal üritasin aknast välja kõõritades aru saada, kus me oleme. Ja vagunis ringi vaadates aru saada, kui tõsine on olukord. Verd ei paistnud, kaugemal oli justkui klaasikilde. Siis sai keegi uksed lahti ja inimesed hakkasid välja minema. Vagun oli juba nii vildakile vajunud, et mul hakkas hirm, et see läheb ümber. Haarasin oma riided, koti ja telefoni, hüppasin vagunist välja ja jooksin eemale. Vagun oli rööbastelt maas, rong praktiliselt pooleks. Veidi eemal seisis mõlkis furgooniga reka. Tõsiselt vigastatuid ei paistnud olevat, kuigi mõned hoidsid pead kinni. Minul ei olnud ikka veel valus. Peaaegu kohe ilmus kuskilt punase fliisiga naine, kes uuris, kas on vigastatuid — ma ei usu, et kiirabi nii kiire oli, ilmselt oli see mõni  rongis viibinud meedik või lihtsalt asjalik esmaabitundja. Siis hakkasid mööda suurt manteed järjest vilkurid tulema — politsei, pääste, kiirabid. Rahvas seisis rahulikult raudtee kõrval põllul, mõned helistasid omastele, mõned pildistasid sündmuskohta. Mina andsin ka igaks juhuks tuttavatele teada, et olen väljaspool ohtu. Keegi jutukas meestarahvas tegi samal ajal telefonis valjuhäälset reportaaži, millest kuulsin, et reka oli tühi, juht oli noor mees, surma õnneks keegi ei saanud. Tuul oli kibekülm; nüüd hakkas tunda andma esiteks see, et ma olin mütsi rongi unustanud, ja teiseks see, et otsaette hakkas kasvama vägev muhk. Kogu nägu tuikas kergelt, aga tõsisema peapõrutuse sümptomeid ei olnud. 

Operatiivtöötajad olid väga operatiivsed ja asjalikud, inimesed aeti rongist eemale, sest diislit voolas välja ja tekkis tuleoht. Külmetajatele jagati tekke. Põrutada saanud suunati kiirabiautode juurde. Kõik ülejäänud aeti soojale Tartu-Elva tunnibussi, mis seisis, nagu kogu muu liiklus. Kuni maantee veel lahti oli, pakkus mitu abivalmit autojuhti küüti Elvasse ja Nõkku, aga suurele osale inimestest tuli keegi vastu või järgi. Ülejäänutele tuli asendusbuss, mis viis Nõkku, kus istusime rongi peale ümber. Koju jõudsin napilt tunnise hilinemisega, nüüd andsid juba õlg ja kael ka veidi tunda. Aga üldiselt ikkagi — õnnelik õnnetus. See kõik oleks võinud minna palju hullemini. Au ja kiitus Stadleri rongikonstruktoritele, need Porgandid on säilenõtkuse mõttes tase omaette. Loodame, et poolakad selle ilusti üles putitavad — kui enne suuremaid muresid ei tule. Ei julge selles osas enam midagi arvata ega prognoosida. 

Unetus 2

Posted in * by tavainimene on 25/02/2022

Ma saan ju aru, et kogu see oma peaga mõtlemise ja alternatiivsete tõdede spekter (“minu-torkimata-immuunsüsteem”, “elektrit-saab-tasuta”, “usume-ants-rootslast”, “brüssel-on-hullem-kui moskva” jne) on variatsioon teemale “rumal mõisahärra ja kaval talupoeg” ja et see kõik taandub miskitpidi võimule või selle puudumisele, aga no kuulge.

Ma siiski lihtsustasin liialt. Populistlik teaduse-, meditsiini- ja valitsusetrots võib leida kõlapinda, sest ta tekitab resonantsi meemiga “rumal mõisahärra ja kaval talupoeg” ja annab talupoegadele korraks üleolekutunde. Aga “valgustöötajate” esoteerikajamps, vabadusekonvoi ja antivakserid on vähemalt osaliselt siiski ka kavakindel info-operatsioon. 

Painajad

Posted in * by tavainimene on 24/02/2022

Ma olen oma vanaemadelt ja vanatädilt ja tädilt ja emalt palju sõjajutte kuulnud. Emaema jutud algasid esimese ilmasõjaga. Üks meie küla naine oli oma kodumaja ees juhuslikust kuulist surma saanud. Ja vanaema ei saanud kooli minna enne kui kümneaastaselt, sest koolid olid sõja tõttu suletud. Vanatädi rääkis, kuidas ta 1941. aastal vaatas Vene vägesid mööda maanteed minemas ja kuidas talle jäid millegipärast meelde nende sinelite räbaldunud porised servad. Ja soldatite üldine … metsikus. Sõda ei ole tsiviliseeritud paik.

Vanaema rääkis, kuidas Saksa väeosad olid üle maantee laagrisse paigutatud ja sõdurid pakkusid ennast peredesse piima ja munade eest puid lõhkuma. Ja juttu ajama. Üks juba veidi vanem prillidega mees — Hugo või Otto, ma enam ei mäletagi — oli rääkinud, et ta oli enne sõda koolis matemaatikaõpetaja ja et tal on kaks last ja et Saksamaal lähevad lapsed viieaastaselt kooli. Millegipärast jäi see vanaemale väga selgelt meelde. Pole teada, mis sai matemaatikaõpetaja Hugost või Ottost edasi. Võib-olla vedelesid tema verised räbalad mõni kuu hiljem kuskil Väikse Emajõe ääres heinamaal või metsas. Tädi pidi sealt läbi kõndima, kui ta kooli läks. Laibahais oli olnud kohutav; võidetud vaenlasi polnud lubatud matta.

Minu ema oli nii palju noorem, et sõjast mäletas ta peamiselt õhurünnakute ajal keldrisse varjumist, oma pudikeeles olla ta aina korranud: “Issand jummal, õkva pommitass.” Jah, sõja ajal ei ole hea elada näiteks raudteesildade läheduses. Mitte et sõja ajal oleks üldse hea elada. Vanaema käis läbi kuulipildujatule heinamaale lehma lüpsma — lapsed pidid ju midagi sööma. Hiljem pidi ta nendsesamade lastega sõjapakku minema ja ööbis võõra talu laudas, kuni pealetungivad Vene väed kohale jõudsid ja üks ohvitser kamandas pererahvast, et olgu naised-lapsed elumajja viidud. 

Veidral kombel olen ma meeste sõjajutte palju vähem kuulnud. Minu viieaastasel isal oli üks hävituspataljonlane püstolit kuklas hoidnud ja lubanud ta maha lasta nagu kutsika. Aga ilmselt tuli midagi tähtsamat vahele. Vanaisa läks sakslaste tulles Omakaitsesse ja käis  mingi silla peal jahipüssiga patrullimas. Nende koju majutati ukrainlasest sõjavang, kes käis karjas ning õpetas mu isale vene keelt ja viiskude punumist. Kui sakslased taganedes vangid kaasa viisid, jättis ta pisarsilmil pererahvaga jumalaga. Ka tema saatusest ei ole midagi teada. Vanaisa viidi neljakümne viiendal aastal vasekaevandusse, kust ta kümme aastat hiljem invaliidina naases. 

Mina sain keskkooli lõpetades kiituskirja “za otlitšnõje uspehi v natšalnoi vojennõi podgotovke”. Meie sõjalise õpetaja oli joviaalne valgevenelasest erumajor, kes oli kindel, et sõda ameeriklastega on ainult aja küsimus, ja tegi kõik selleks, et meid vaenlasele vastu astumiseks ette valmistada. Lasime kooli lasketiirus õhupüssist märki, tegime rividrilli, mähkisime marlisidet ümber üksteise peade, kirjutasime venekeelset õpikut vihikusse ümber ja harjutasime Kalašnikovi automaati aja peale koost lahti võtma. Poisid said muidugi palju rohkem vatti; mõned neist olla majorile Nõukogude armeest tänukirju kirjutanud. 

Ma olen sõda mitu korda unes näinud. Õieti mitte sõda, aga ma näen, kuidas mingi lennuk või rakett nagu aegluubis silmapiirile läheneb, ja siis on viimane hetk meeleheitlikku lootust, ja siis kerkib tulekera, eredam kui tuhat päikest. Ja siis ärkan üles, paanikas, süda peksmas.

Ma kardan, et need unenäod tulevad nüüd jälle. 

Keskpärasuse kiitus

Posted in * by tavainimene on 22/02/2022

Maarja Vainole on jäänud halvas mõttes silma “meie sportlaste suhteline rahulolu oma kesiste tulemustega ja veendumus, et iseendale seatud eesmärk sai täidetud”. Veel on talle silma jäänud “ühiskonnas läilat võltspositiivsust, mis kinnitab Ameerika seriaalide vaimus pidevalt, et kõik on okei”. Samas ei kiida ta heaks seda, kui “mitte ise eesmärke seada, vaid kellegi teise eesmärkide suunas ja sabas sörkida”.

Proua, otsustage nüüd ära, mida te soovite. Kas iga sportlane peab võltspositiivselt raiuma, et alla kuldmedali ta koju ei tule? Või peaks ta just ise endale realistlikke eesmärke seadma ja mitte albikära-antsude kakofooniat kuulama?

Vainole ei meeldi ka see, et kes riikidest “vähegi julgeb erineda ja mingit oma asja ajada, saab kohe vastu näppe”. Mhmh, vaadake või Venemaad.

Nagu aru võib saada, olen ma jätkuvalt pahur. Järgneb mitu ebapopulaarset arvamust. Olümpiamängud on igasuguse aatelise sisu ammu kaotanud ja meelelahutusena kehvemad kui Eurovisioon. Elukutseline võistlussport üleüldse on muutumas vaatemänguks, mida kahanev ja vananev publik inertsist jälgib ja noorsugu võõristab. Paarikümne aasta pärast mõeldakse kergejõustiku MMst samamoodi nagu organiseeritud koerte- või kukevõitlusest. Kui see on keskpärasus, siis just sellises keskpärasuses tahangi ma elada.

Unetus

Posted in * by tavainimene on 20/02/2022

Ma saan ju aru, et kogu see oma peaga mõtlemise ja alternatiivsete tõdede spekter (“minu-torkimata-immuunsüsteem”, “elektrit-saab-tasuta”, “usume-ants-rootslast”, “brüssel-on-hullem-kui moskva” jne) on variatsioon teemale “rumal mõisahärra ja kaval talupoeg” ja et see kõik taandub miskitpidi võimule või selle puudumisele, aga no kuulge.

Keeruliste probleemide lihtsad valed lahendused

Posted in * by tavainimene on 07/02/2022

Voldemar Tomusk kurjustab ülikoolidega, kes ei pööra tähelepanu Eesti majanduse ja kultuuri vajadustele, ei pööra tähelepanu rahvuse kui sellise püsima jäämise eesmärgile, on rajanud taristud, mille ülalpidamiskulud selle riigi majanduslikule reaalsusele ei vasta ja mille täitmiseks on vaja nii üliõpilased kui õppejõud mujalt sisse tuua, kuulutavad end oma megalomaniakaalsetel perioodidel Eesti Nokiaks, on jõudnud järeldusele, et Eesti rahvas nende jaoks eksisteerib, impordivad vähemvõimekaid õppureid, on lasknud vähevalgustatud noorte arusaamadel määrata poliitilise korrektsuse sisu ja sõnavabaduse mõõtu, piiravad eestikeelset kõrgharidust ja vähendavad kutsekoolituse osakaalu, tegelevad õppekavade dubleerimisega jne.

Helde aeg, siin ei oska kuskilt alustadagi. Eesti väiksust arvestades võiks “megalomaniakaalne” ja “taristu ülalpidamiskulud” ilmselt öelda peaaegu iga asja kohta alates ERMist ja lõpetades laulupeoga. Uues keemiahoones olla, jah, olnud muret, et ventilatsioon neelab palju elektrit. Aga vana haisvat keemiahoonet vist ka keegi tagasi ei tahaks?

Murdsin pead, kuidas mõista vihjet vähevalgustatud noortele ja poliitilisele korrektsusele — kas see on nüüd see Arvo Iho väidetav juhtum väidetavate moslemineidudega, kes väidetavalt avaldasid pahameelt väidetava aktifoto üle (ja mida BFMi juht väidetavalt mäletab sootuks teisiti)? Hmm, aga see meie oma jordanpeterson kirjutab mitmuses — “ülikoolides” — järelikult on veel kuskil valgustusaated ja sõnavabadus ohtu sattunud?

Huvitav oli väide, et siia imporditakse “rahvusvahelisel turul kättesaadavaid vähemvõimekaid (sest võimekad lähevad pigem USA või Ühendkuningriigi ülikoolidesse) õppureid”. No pealtnäha tundub, jah, kõik täitsa loogiline: võimekad lähevad marjamaale ja ülejäänud tulevad karjamaale. Aga ma kahtlustan, et siin on nüansse. Jätame kõrvale küsimuse, kas võiks olla argumente (geograafilisi, majanduslikke, emotsionaalseid vm), mis paneks võimeka välistudengi eelistama Eestit USAle või UKle. Jätame kõrvale ka võimekususkumuse ja kasvu-uskumuse teema. Piirdume küsimusega, kas need “vähemvõimekad” on vähem võimekad maailma kõige võimekamatest või ka Eesti parimatest/keskmistest/nõrgimatest? Mul on hiljutine isiklik kogemus, kuidas eesti tudengid nurisesid, et kodutööd on liiga rasked, ja kolmandatest riikidest välistudengid nurisesid, et kodutööd on liiga lihtsad. See ei tõesta muidugi midagi, aga ega Tomusk ju ka mingitele andmetele ei viita.

Autor pakub probleemidele ka vähemalt ühe lahenduse: “sätestada, et Eesti Vabariigi kõrgkoolide bakalaureuse kraadiga lõpetajatelt oodatakse muude teadmiste ja oskuste kõrval ka riigikeele kõrgtasemel oskust /…/ rahvusvahelisusele püüdlev õppeasutus aga peaks sel juhul leidma ka viisi, kuidas näiteks valdavalt urdukeelse õppekava järgijad piisavale eesti keele oskusele aidata”. Et nüüd te siis teate, te nurjatud urdukeelsed õppekavad … Eestis on bakaõppes 1456 välistudengit, neist 1326 inglis- ja 17 venekeelsel õppekaval. Kui me kehtestaks neile C1 tasemel eesti keele oskuse nõude, mis siis juhtuks? Kas nad kõik loobuks Eestisse õppima tulekust? Või loobuks kõige võimekamad? Või kõige võimetumad? Või asuks kõik innukalt eesti keele õpingutele? Kas kulud kasvaks või kahaneks? Mis juhtuks laiema haridus- ja tööturuga?

Tomusk võtab oma kirjatüki kokku umbes nii, et küll pärast tuleva-aastasi Riigikogu valimisi EKRE valitsus korra kõrghariduses majja lööb. Nojah. Ma ei tea. Ma pole lõpuni aru saanud, kus jookseb EKRE veendumuste ja demagoogia piir, kui selline üldse eksisteerib. Kas nad loodavad tõemeeli kõik “urdukeelsed” teadlased ja õppejõud ülikoolidest minema lüüa või saab sellest lihtsalt üks tore sõjahüüd, millega paar korda aastas liberastlikku academiat nüpeldada?