tavainimene

Golem

Posted in * by tavainimene on 22/10/2020

“Sa. Sa ei saa. Sa ei saa anda matemaatikule lahendamiseks probleemi ja siis öelda, et “ah, las ta olla”. Kui matemaatik on saanud probleemi, siis jätkub lahendamine niikaua, kui probleem saab lahenduse või matemaatik läheb rikki.

PS Kas hulk, kuhu kuulub ainult arv null, on tühi hulk?

PPS Ei, see ei olnud see probleem.

Mõisad põlevad

Posted in * by tavainimene on 18/10/2020

“Muidugi ütleb ooeetseedee, et kool peab kasvatama noored paindlikeks, kohanevateks ja loovateks. Mis sa arvad, kes neid ooeetseedeesid ülal peab? Loomulikult kapitalistid. Loomulikult tahavad need kapitalistid, et noored oleksid paindlikud ja kohanevad, ei ootaks püsivat töösuhet ega astuks ametiühingusse. Olgu valmis leppima mctööampsudega, tulema kohale tunniajase etteteatamisega ja töötama ilma palgata, väärtusliku kogemuse saamise nimel! Ja loovus — no kapitalistid on läbi hammustanud, et sealt tuleb robotite ajastu raha. Arendage oma loovust, et me saaksime teie loomingu odavalt ära osta ja kallilt edasi müüa.”

Õnnelik rahvas

Posted in * by tavainimene on 17/10/2020

Lugeja küsis, kas kodutööd meeldivad endiselt. Kuidas nüüd öeldagi. SQLi harjutused tekitavad minus tungi helistada maakonnakeskuse Selverisse ja küsida, ega nad ei vaja koristajat või kaubapaigutajat. Muud ülesanded meeldivad, aga pakuvad ka parasjagu proovikive, sealhulgas täiesti ootamatutes kohtades.

Näiteks tuleb võtta vaatluse alla mingi suhteliselt hiljuti tekkinud ühiskondlik nähtus, millega enamik inimesi pole rahul. Tundub lihtne, eks? Haa, aga järgmiseks tuleb esitada tõendid, et inimesed pole selle olukorraga rahul. No ja siin saab minu mõistus otsa. Kui tavateadmine ütleb, et eestlased on maailma suurimad vingatsid, siis praktiliselt kõik kättesaadavad arvamusküsitlused näitavad, et 80% inimesi on praktiliselt kõigega täiesti rahul, peaaegu rahul või üldiselt rahul. No palk võiks jah, muidugi, suurem olla, aga see pole ju mingi hiljutine nähtus? Tagasihoidlik 6% leiab, et ühiskonnas võiks olla vähem kraaklemist … Akadeemikud kirjutavad küll murelikult, kuidas ühiskond lõheneb üha enam mööda veajooni Tallinn-perifeeria, rikkad-vaesed, kiired-aeglased, eestlased-venelased jne, aga muretsejatena on nad ilmselgelt vähemuses. Kiired istuvad oma kõlakojas ja on rahul, aeglased samamoodi.

Ma olen guugeldanud risti ja põiki, aga missioon tundub üha lootusetum. Ainus, mis mul tuju tõeliselt heaks tegi: Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi raportist “Ühiskonnamuutused ja usaldus institutsioonide vastu” leidsin lause: “Usalduse tegurite mõistmine on keskse tähtsusega asjakohaste usalduse suurendamise meetmete
kavandamisel.” See on peaaegu sama ilus ja õige nagu puhas matemaatika.

Paekivist sealiha

Posted in * by tavainimene on 11/10/2020

Ühesõnaga, kõrvaklappidest ei piisa. Vaja oleks ka heli summutavat või siis suuliigutusi kõneks muundavat suuklappi, et jutt jõuaks ainult mikrofoni ja saaks avalikus kohas privaatselt kõnelda. Näomaskide ajastul peaks selle juurutamine olema ülilihtne? Hmm. Või peaks ikka selle Neuralingi ära ootama?

Pliiatsid ja suled

Posted in * by tavainimene on 06/10/2020

Et kuidas mul koolis läheb? Seni pole veel hullu, nagu hõiskas optimist pilvelõhkuja otsas alla kukkudes poole tee peal. Mina ei ole muidugi poolele teele veel ligilähedalgi — mul on läbitud kaks õppesessiooni. Need toimuvad üle nädala, neljapäevast laupäevani, kella kümnest kuueni. Osa aineid on uues Delta majas, osa vanas sünnitusmajas ja üks on ainult veebis. Teoreetiliselt peaks saama kõigis ainetes veebi kaudu osaleda, aga elu on näidanud, et siin on ikka väike loteriimoment, ja minul isiklikult on auditooriumis kuidagi oluliselt kergem kaasa mõelda.

Üldiselt olen endal diagnoosinud esmakursuslase akuutse sümptomi — obsessiivne kompulsioon rääkida igas sobivas ja sobimatus kohas oma äsja õpitud tarkustest. Haritumad inimesed paneb see sõltuvalt temperamendist kas sündmuskohast lahkuma, silmi pööritama või alistunult kaasa noogutama.

Õppimine on küll muutunud. Minu kaugel esimesel ülikooliajal (siis, kui õppejõud olid veel minust vanemad, mitte nooremad) käidi loengutes, kuulati ja konspekteeriti. Või siis mitte. Siis tuli sess, oma kirjutatud või laenatud ja paljundatud konspekt tuubiti paremini või halvemini pähe ja sooritati eksam. Suurem osa õpitust ununes kiiresti või taandus mällu staadiumisse “ma olen sellest kunagi midagi kuulnud”. Nüüd on loenguid pigem vähe. Seminarides eeldatakse, et tudengid on materjaliga iseseisvalt tutvunud ja arutlevad kaasa. Hinded kujunevad keerulise skeemi kohaselt, milles punkte annavad nii kodutööd, testid, projektid jms kui lõpueksam.

Kodutööd mulle esialgu isegi meeldivad. Kuigi ma kipun olema ülemõtleja ja detailidesse takerduja. St kui ülesanne on koostada protsessimudel jalgrattaloa taotleja jaoks, siis ma eeldan, et see taotleja võib olla ka kümneaastane, ja teen mudeli liiga lihtsa. Või kui küsimus on, kuidas on võimalik, et inimesed oma sotsiaalsetes interaktsioonides pole teadlikud oma tegevuse mõjuteguritest, siis ma tahaks hakata guugeldama “teadlik, mitteteadlik, alateadlik, ebateadlik, eelteadlik jne” (muide, kuidas on eesti keeles “implicit bias“?) ja mul on tunne, et see oleks üks suur küülikuauk, mille servast üle küünitamine ja sisse piilumine neelaks minu vähesed järelejäänud unetunnid. Nii et ma lihtsalt panen viite enam-vähem sobiva sisuga teadusartiklile ja ignoreerin oma peas märatsevat isehakanusündroomi, kes väidab, et kui ma millelegi viitan, siis ma peaksin olema selle süvenenult läbi töötanud ja võimeline autoriga enam-vähem samal tasemel diskuteerima. Kuigi ühel pool on tegu teaduste doktoriga, kes on kogu elu sellele valdkonnale pühendanud, ja teisel pool on tegu esimese aasta esimese nädala magistrandiga, kes ei tea millestki midagi.

Kiusatus on kirjutada, et kui te armastate vorsti, siis ärge uurige, kuidas seda tehakse, ja kui te austate teadust, siis ärge lugege teadusartikleid. Tegelikult loeb muidugi nii vorsti kui teaduse puhul kvaliteet. Ja natuke ka kvantiteet.

Millest ma puudust tunnen? Eestikeelsetest õpikutest, eelistatult tasuta e-raamatu kujul, kuhu saaks lisada oma märkmeid. Isegi tasuline e-raamat oleks abiks. Loengumaterjalidest, mis oleks samamoodi märkmetega täiendatav e-raamat, mitte pdf-ina salvestatud PowerPointi slaidid. Julgusest tõsta andmebaaside praktikumis häält ja öelda, et “oot-oot, võtame nüüd selle eelmise slaidi tagasi, arutame korra aeglasemalt läb ja harjutame veel kolme-nelja näite peal”. Liina-Mai Toodingu raamatust “Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes” (kui kellelgi see riiulil tolmu kogub, siis ma olen valmis ostma). Logelemisest. Sügavast unest.

Tjah, keerulisemad osad ja ained ju alles tulevad. Läbi kukkuda oleks ikka ebameeldiv, ükskõik, kui palju ma endale ei korrutaks, et minu eesmärk ei ole võimalikult väikse vaevaga mingisugune kraad kätte saada, vaid õppida midagi päriselt uut ja tundmatut. Ja et ei peagi kõik olema kohe selge ja arusaadav. Et võib-olla tulebki rohkem vaeva näha ja rohkem aega võtta ja mitu korda proovida. Et ma ei konkureeri mitte kellegagi ega pea mitte kellelegi mitte midagi tõestama. Et ma ei pea olema tubli viieline tüdruk. Kui ma selle viimase punkti lõpuks selgeks saaks, siis võiks küll öelda, et ülikool on asja ette läinud.

Hommikul on kõik kassid hallid

Posted in * by tavainimene on 28/09/2020

Uinuv mõistus sünnitab koletisi.

Uinuv mõistus sünnitab ka kaunitare. 

Seeniortudengi konspekt

Posted in * by tavainimene on 27/09/2020

Kui Karl Marx oleks elanud 25 aastat kauem, oleks ta öelnud, et kapitalism tekitas kasvupinna protestantlikule eetikale.

Kui mina oleksin kalvinist, siis oleks minu loosung mitte “tööta rohkem”, vaid “milleks pingutada”.

Kas kiiresti keerulisi kujundeid tegevas linnuparves on igal üksikul isendil agentsus? Või mõnel on ja enamikul ei ole?

Kui /…/ pirukamüüja oleks ratsionaalne majandussubjekt, siis ta ostaks suurema ahju ja küpsetaks rohkem kapsapirukaid.

Eliitkoolide fenomen põhineb isetäituva ennustuse mehhanismil.

Me alles läheneme aeglaselt Malthuse langusefaasile, aga mitte toidunappuse, vaid pandeemiate tõttu.

Kui hästi silmi kissitada, siis Moore’i seaduse graafik ei ole mitte sirge, vaid on S-kõver.

Max Weber oli optimist.

Teeme, nagu saame

Posted in * by tavainimene on 18/09/2020

Prestiižseimas Üleriigilises päevalehes on nüüd pretensioonika pealkirjaga rubriik, mille vaimsed majakad on Rupert Sheldrake ja Jordan Peterson. Eks ta ole.

Andmebaaside alused humanitaarile 101

Posted in * by tavainimene on 11/09/2020

Kui see hakkabki järsku tööle, siis pole sellest kasu, kui sa ei saa aru, miks see nüüd tööle hakkas. 

Aita vanurit!

Posted in * by tavainimene on 09/09/2020

Nii, mu truud blogilugejad ja juhukülalised, aidake nüüd nõuannetega. Kes teist on sel sajandil ülikoolis õppinud? Kas loengus käiakse läpakaga või tahvliga või paberist kaustikuga? Või salvestatakse kõik telefoni ja kõnetuvastus teeb sellest kena konspekti?

Kas te oma kodutöid ja asju hoiate arvutis või pilves või mõlemas? (Viimasel juhul — kuidas te tagate, et kõik saaks süngitud ja mõlemas oleks õige viimane versioon?) Ja kui pilves, siis kas Google Drive või Dropbox või Nextcloud või veel midagi? Või hoopis Moodle kõige jaoks? Mis keskkonnas on kõige parem rühmatöid teha? Kuidas valida õiged rühmakaaslased? Ja nii edasi ja nii edasi. Kõik vihjed ja nipid on teretulnud!

PS Kui siia peaks juhtuma mõni kõrgkooliõppejõud, siis võiksite lisada oma perspektiivi. Näiteks kui te kirjutate Moodle’isse, et “küsimuste korral kirjutage mulle”, siis kas te tegelikult mõtlete ka seda? Või on see nagu küsimus “Kuidas läheb?”, millele ükski sotsiaalselt pädev inimene ei hakka sisuliselt vastama?