tavainimene

“Viimased tuhat aastat”

Posted in * by tavainimene on 22/11/2017

Lubasin endale kahepäevase linnapuhkuse — sain jooksva sooja vee all nõusid pesta, käisin juuksuris ja lugesin üle pika aja juturaamatut, milleks oli Andris Feldmanise “Viimased tuhat aastat”. (Morgie kirjutas sellest hiljuti ja mul tekkis huvi.)

Olgu öeldud, et mul tekkis küsimusi rohkem kui ängistust. Näiteks küsimus, et kui kahekümneaastaseid noori oli veel pea terve Berliin täis, siis mis viimase kahekümne aastaga juhtus, et rasedusest ja lastest nii suur haruldus sai. Miks targad masinad tühjaks jäänud maju ja muid ressursse ei taaskasutanud? Miks kebabiputkas olid endiselt paberlehed ja ukse küljes kell, kui sõnumeid vahetati kuklanaha alla istutatud kiipidega. Ja kuidas, kuidas neid sõnumeid ilma muu füüsilise abivahendita ikkagi saadeti?

Ma juurdlesin selle viimase küsimuse kallal palju kauem kui elasin kaasa peategelase hingevaevadele. Sest no ei pannud see peategelane kaasa elama. Mõned kõrvaltegelased olid ses suhtes lootustandvamad, aga … autor jättis nad kõrvale. Naispeategelane pani mind korraks natuke itsitama, sest kui autor poleks mees, siis olnuks Vera 100% Mary Sue. Ja milleks tuua tegevusse vend, kui ta viimases vaatuses laval pauku ei tee, mh, ah? Kas stsenaristikas ei õpetata, et iga stseen peab tegevust edasi viima või tegelast avama?

Mõte sellest, kuidas — kaudselt omaenda loodud krati käte läbi — inimkond elutahte ära kaotab, on muidugi huvitav. Et teadlased teevad massiliselt enesetappe, kui selgub, et nad ei suuda välja mõelda midagi, milles tehismõistus poleks neist peajagu üle  — see on usutav. Et kogu ülejäänud inimkond kaotaks evolutsioonilisel ajaskaalal praktiliselt silmapilkselt soovi paljuneda, see on üksjagu vähem usutav. Kui just need kiibid seal kuklas …

Aga tegelikult jäi mulle sellest romaanist kummitama hoopis mõte, mida peab tundma ja millist filosoofiat looma tehisintellekt, kes ei saa kuitahes suure arvutusvõimsuse juures iialgi üle asjaolust, et ta on algselt loodud permanentselt indlevate ahvide kamba poolt ja nende teenimiseks. Kas sellisest alandusest ja pärispatust on üldse võimalik kuidagi emantsipeeruda?

Advertisements

November

Posted in * by tavainimene on 07/11/2017

Käisin noorsooüritusel. Kummaline kogemus. See oli selline organiseeritud noorte üritus — noorsootöötajate poolt organiseeritud –, mis pretendeeris justkui noorte hääle esindamisele. Aga minul on jätkuvalt tõsine kahtlus, kas noortekeskustes käivad noorsootöötajate poolt organiseeritud saamas need päris õiged ja autentsed noored. Tegelikult, kui ma kuulasin, kuidas nad oma rühmatööde tulemusi ette kandsid, tekkis kohutav ängistus ja tahtmine püsti karata ja karjuda “põgenege siit ilma tagasi vaatamata”. Nad räägivad juba nii õigesti. Täpselt seda, mida nad arvavad meid tahtvat kuulda. Tulevase noorpoliitiku teflonvälimus ja  kalkuleeriv pilk. Kurat, sa oled kaheksateist, sa peaksid olema mässaja, sa peaksid kõiges kahtlema, sa peaksid süsteemi vastu sõdima ja mind ilma tseremoonitsemata  persse saatma. Selle asemel sa istud mu vastas teisel pool lauda ja räägid, et “me peame rohkme märkama ja hoolima”. Mitte et ma arvaks, et me ei pea märkama ja hoolima … ah, ma ei tea ise ka, mis ma jauran. Ju on kõik hästi. Keegi kuskil teab paremini, kuidas peab olema. Eks kõiksuse võikust igaüks põe oma jao / või iga mugul aina leiab õige vao.

Kasutajatugi

Posted in * by tavainimene on 29/10/2017

Kui ma ütlen, et mul wifi ei tööta, ja sa alustad vastust sõnadega “võta lahti command prompt”, siis see on sama, kui ma ütleks perearstile, et mul kõht valutab, ja tema hakkaks, et “võta steriilne skalpell…”

Külmkappide vaheline maailm

Posted in * by tavainimene on 24/10/2017

Kui me ütleme, et seksuaalne ahistamine on “all about power” ja seksiga pole sellel midagi pistmist, siis me jätame midagi ütlemata. Vanu ja koledaid naisi üldjuhul ikka seksuaalselt ei ahistata. Neid alandatakse ja diskrimineeritakse igal muul mõeldaval viisil. Tõenäoliselt ei anna nad … ee … ahistamismängus saakloomana piisavalt palju punkte.

Haridusala amatöör

Posted in * by tavainimene on 20/10/2017

Õppekava tuleb koostada samal meetodil nagu pakitakse matkaseljakotti: sinna ei tohi panna sisse kõike, mida võiks vaja minna, vaid ainult seda, ilma milleta absoluutselt mitte kuidagi läbi ei saa. 

“Ja peaksin sada surma ma”

Posted in * by tavainimene on 13/10/2017

Öeldakse, et kakskümmend üks korda tuleb mingit tegevust korrata selleks, et see muutuks harjumuseks. Ma ei tea, kas ma kunagi niikaugele jõuan, et narratiivivaba teatri vaatamine minu jaoks harjumuseks saaks, aga vähemasti ei koge ma enam sisemist šokki ja trotsi. Ei ürita kõike peas pulkadeks lahti võtta ega mõtle, et “kui laest lastakse nööri otsas alla pesuvann, siis mida see sümboliseerib” või “nende aknaraamide ja viirukipannidega tahab lavastaja meile öelda, et”. Pulgad, vannid ja pannid ei ole üldse olulised; loeb tervikkogemus — tunded ja mõtted, mis vaatajas tekivad. Tõsi, neid on üsna mõttetu teistele seletada. Ma ei tea, mida vaesed teatrikriitikud tegema peavad. Mida sa siin analüüsid?

Lavaka 28. lennu diplomilavastus “Ja peaksin sada surma ma” valmis algselt Hageri palvemajas, aga mina käisin seda vaatamas Tartus ERMi teatrisaalis. Teadjamad ütlesid, et Hageris mängis kohalik atmosfäär rohkem kaasa, aga Tartus olla tervikmulje võimsam olnud. Kokku on lavastus pandud Eesti külaprohvetite (18. sajandist Ülo Kipleni) nägemustest ja rahvalauludest, palju oli lavaka varasemateski tükkides kasutatud marssimist, trampimist, trummeldamist ja skandeerimist. 

Mis kujutluspildid ja märksõnad minus tekkisid — meenus ennemuistne jutt “Tondi-Tõnu”. Ja Asimovi lühijutt “Pääsemine”*, kus kaks astronauti kirjeldavad oma surmalähedast kogemust. Ja vanaema räägitud lugu sellest, kuidas üks sileda välimuse ja libeda jutuga aferistist külapoiss hakkas baptisti jutlustajaks ja lasi armunud vanamuttidel ennast kallite kingitustega üle külvata. Mitu korda keerlesid peas sõnad “vaim”, “vaimustus”, “vaimuhaigus”. Et kas kirjakultuuri eelsete rahvaste jaoks olid luululised nägemused lihtsalt eksimine vaimude ilma. Või on eksimine vaimude ilma kirja-rahvaste jaoks vaimuhaiguse tunnus. Ja et miks ja kuidas tekivad kollektiivse neuroosi või hüsteeria hood. Ja miks inimesed vajavad prohveteid — selle sõna kõige laiemas, ka ülekantud tähenduses. Ja miks mõni inimene tunneb, et just tema on seatud see prohvet olema.

Kokkuvõttes: huvitav oli ja mulle meeldis. Anonüümseks jäänud vaimuliku mehe sisse- ja väljajuhatus andsid laheda võõritusefekti, mis astus tugevasti piinlikkuse piiridele. Leiva murdmine ja jagamine oli võib-olla isegi juba natuke üle selle piiri. Aga noorte näitlejate teelesaatmis-regilaulud kõlasid seal ERMi tagumise otsa juures otsatut nostalgiat tekitavalt.

___________________
Donovan was obviously making a bad failure of his attempt to stand up. 
“Are we alive now? Or is there more?”
“I… feel alive.”
It was the same hoarseness. Powell said cautiously,
“Did you…hear anything, when… when you were dead?”
Donovan paused, and then very slowly nodded his head,
“Did you?”
“Yes. Did you hear about coffins… and females singing… and the lines forming to get into Hell? Did you?”
Donovan shook his head,
“Just one voice.”
“Loud?”
“No. Soft, but rough like a file over the fingertips. It was a sermon, you know.About hell-fire. He described the tortures of… well, you know. I once heard a sermon like that — almost.”
He was perspiring. 
(Escape! — Isaac Asimov)

Veel esimese maailma muresid

Posted in * by tavainimene on 06/10/2017

Kui põhiline kriteerium on kaamera, siis kas osta iPhone 8+ (“arvatavasti maailma parim mobiilikaamera kuni iPhone X tulekuni”) või LG G6 (“ka täitsa OK ja iPhone’ist üle poole odavam”) või HTC U11 (“hinna poolest kahe vahel ja mõne testija meelest parem”) või oodata ära Google Pixel 2 (“senisest number kahest pikk samm edasi, aga kahjuks samuti kallis”)? Ja missugust arvustusesaiti tasub usaldada? Gsmarena? Dpreview?

 

Tööasjad

Posted in * by tavainimene on 02/10/2017

Kui ma ülikooli astusin, möllas väljas laulev revolutsioon ja rahvusliku varjundiga humanitaareriala tundus igati tore mõte. Kui ma ülikooli lõpetasin, möllas väljas täisvereline putkakapitalism, kes soovitas mul oma diplomi ühes teatud tüüpi putkas naela otsa lüüa. Üritasin veel aasta magistrantuuris vältimatut edasi lükata, aga pidin tõdema, et teadlase materjali minus ikka ei ole. 

Esimese töökoha — ühes väikses kontoris — sain ma tutvuse kaudu. Teisele töökohale — veidi suuremas kontoris — kandideerisin juba täitsa ausalt ja avalikult. Ja jäin sinna kahekümneks aastaks. 

Eelmise aasta lõpus sai selgeks, et meie kontor pannakse kinni, ja mind haaras paanika — ma olen kakskümmend aastat ühes kohas tiksunud, rahvusliku varjundiga humanitaarharidusega ning vanuselt väga kindlalt valel pool neljakümmet. Ja ma elan maal. Ääremaal. Eesti vaesuse poolest viiendas vallas või umbes nii. Kaugeltki mitte igale tööandjale ei sobiks minu rongigraafikud. Jah, põhimõtteliselt saaks ju linna tagasi kolida, aga mul on päranduseks saadud ja maaeluga harjunud kass … kes pealegi nõuab kolm korda päevas lihatoitu, mida näiteks töötutoetuse eest ilmselt osta ei jõuaks, isegi kui ma ise läheks üle naturaalmajanduslikule vegan-menüüle. 

Aga ma võtsin ennast kokku ja kandideerisin. Ja osutusin valituks! Kusjuures tegin tööandjale enda arust täiesti pööraselt hulljulge ettepaneku, et ma töötaksin esialgu poole kohaga ja kaugtöö korras, säilitades ka oma vana kontoritöö. Ja see toimis! Ja nüüd on mul uus kokkulepe, et aasta lõpuni jätkan vanas kohas poole koormusega kaugtööna ning uues kohas olen täiskohaga ametis. Õudne hakkab, sest ma ei ole niisugust vedamist lihtsalt mitte kuidagi ära teeninud. Järelikult jumalad teevad minuga kurja nalja ja üritavad mu valvsust uinutada, et siis mingi eriti õudse malakaga lajatada. 

Kogu selle kahe kontori ballaadi kõrvalt olen ma pisitasa tegelenud ettevõtlusega. Mh-mh-mh-pup-pup-pup. Mul on oma firma ja sellel firmal on üks maksev klient. Teine klient on ka, aga too ei ole veel otsustanud, kas ta maksab. Isegi kui ei maksa, ega ma ei kurda. Kogemus tervikuna on vägev. See on üks suur koolitus, kusjuures selle eest makstakse peale. Õppetunnid on nii erialased kui isiksuslikud — kui oled harjunud mugavustsoonis harjumuspäraselt tubli olema, ei ole kerge tunnistada, et sa ei oska, et kõigest ei saa aru, et kõik ei tule välja ja mõni asi läheb puhta metsa. 

Ainult blogimiseks, jah, on aega üha vähem. 

Ega pill peret toida, ega kannel kaasat kata

Posted in * by tavainimene on 28/09/2017

Te oleks ammu nälga surnud või sita sisse uppunud, kui poleks meiesuguseid ebaautentset elu elavaid luusereid, kes tõusevad hommikul kell neli üles ja lähevad leiba küpsetama või lehmi talitama, kuigi sisemine jumalanna eelistaks edasi pikutada. 

Resignatsioon

Posted in * by tavainimene on 23/09/2017

Tõtt-öelda ma isegi ei imesta enam, kui tuleb keegi ja soovib oma lastele nimeks panna Fridž ja Draier.