tavainimene

Usutaganeja

Posted in * by tavainimene on 13/10/2019

Häälikuanalüüs ei toeta ei kõnelemis-, kuulamis-, lugemis- ega (õige)kirjaoskuse kujunemist. Kõnelemisoskust toetab kõnelemine. Kuulamisoskust kuulamine. Ja nii edasi. 

Kuueaastane laps ei saa aru, mis on häälik, mis on pikk ja mis ülipikk häälik. Isegi foneetikud ei saa sellest lõpuni ühtmoodi aru. Seitsmeaastasel lapsel ei ole vajadust teada, missugused on sulghäälikud.

Lasteaed/kool ja kodu veavad eri suundades. Lasteaias õpetatakse, et sõnas “kass” on kolm häälikut, sõna “banaan” algab p-häälikuga ja sõna “jänes” algab i-häälikuga. Kodus õpetatakse, et sõnas “kass” on neli tähte, diivan algab deega ja jänes jotiga. Laps on plastiline materjal ja kannatab selle jama välja, aga kasu tal sellest ei ole.

Ükski inimene ei tugine kirjutades pähe õpitud häälikuühendite õigekirjareeglitele. Õigekiri kujuneb välja kirjasõnarikkas keskkonnas viibides ja piisavalt palju lugedes ja kirjutades.

Lõpetage see noopide ladumise jura ära. Selle asemel lihtsalt lugege lastele toredaid raamatuid ette või laske parematel lugejatel teistele ette lugeda või joonistage koos koomikseid või koostage piraatide salakirju või kujundage mängujuuksuri lehereklaami. 

Advertisements

Vana kuld

Posted in * by tavainimene on 30/09/2019

Matemaatilise tõestuse meetodid

Silmnähtavuse meetod: “Tõestus on nii ilmne, et me ei hakka seda siinkohal ära tooma.”
Ühehäälsuse meetod: “Kas kõik on poolt?”
Kujutlusvõime meetod: “Kujutlegem, et see on tõene…”
Mugavuse meetod: “Oleks väga kena, kui see oleks tõene, niisiis…”
Hädavajaduse meetod: “See lihtsalt peab olema tõene, vastasel korral variseb kogu meile tuntud matemaatika kokku.”
Meeldivuse meetod: “See kõlab hästi, seepärast peaks see olema tõene.”
Ajapiirangute meetod: “Ajanappuse tõttu jätan ma tõestuse leidmise teie hooleks.”
Edasilükkamise meetod: “Kuna tõestus on väga pikk ja keerukas, toome selle ära lisas.”
Juhuse meetod: “Ohoo, vaata aga vaata, mis meil siin on?!”
Ükskõiksuse meetod: “Tegelikult, keda see huvitab?”
Kamarajura meetod: ” (B Ģ P ) , $ (C Ī W )”
Defineerimise meetod: “Me defineerime selle tõesena.”
Tautoloogia meetod: “See on tõene, sest see on tõene.”
Plagieerimise meetod: “Nagu me näeme lk 289…”
Kadunud viite meetod: “Ma tean, et ma olen seda kuskil näinud…”
Kõrgema matemaatika meetod: “See tõestus nõuab kõrgemat matemaatikat, seega jätame selle vahele.”
Naeruvääristamise meetod: “Ära mängi lolli, loomulikult on see tõene.”
Terrori meetod: kui naeruvääristamine ei õnnestu…
Huvipuuduse meetod: “Kas keegi soovib tõesti seda tõestust näha?”
Loetamatuse meetod: (kriips kraaps kriibus kraabus) M.O.T.T.
Loogika meetod: “Kuna see on küsimuste lehel, peab see olema tõene!”
Enamuse poolthäälte meetod: kasutada ühehäälsuse meetodi ebaõnnestumisel.
Muutujate kavala valiku meetod: “Olgu A selline arv, mille korral antud tõestus kehtib”
Jumalasõna meetod: “Ja Jumal ütles: “Olgu see tõene!” ja see sai tõeseks.”
Kangekaelsuse meetod: “Mind ei huvita, mis te räägite – see ON tõene!”
Lihtsustuse meetod: “See tõestus taandub avaldisele 1+1=2.“
Kärme üldistuse meetod: “See toimib 17 puhul, niisiis töötab see kõigi reaalarvude puhul.”
Pettuse meetod: “Kui te kõik keeraksite hetkeks seljad…”
Härda palve meetod: “Oh pliis, pliiiiis, tee nii, et see oleks tõene.”
Analoogia meetod: “Noh, see on ju täpselt sama nagu… ”
Vältimise meetod: edasilükkamise abil tõestamise piirväärtus, mis läheneb lõpmatusele.
Konstrueerimise meetod: kui see ei kehti tänapäeval tuntud matemaatikas, leiutage omaenda uus süsteem.
Autoriteedi meetod: “Tarmo Soomere väidab, et see on tõene, seega see peab olema tõene!”
Intuitsiooni meetod: “Mul kohe on selline kõhutunne.”

Leia iks

Posted in * by tavainimene on 25/09/2019

Ritsiku juures kommentaarides tuli jutuks matemaatika. Jaa, see on hea teema! Ma oli äsja just hädas teise klassi ülesande lahendamisega teisele klassile tuttavate võtetega. Ülesanne ise oli selline:

Ei ole ju raske? 3x – 3 = 12 ja ilmselgelt x = 5. Aga kui iksidega veel ei oska? Targemad ütlesid, et siis tuleb lahendada proovimise teel. Mina ise jõudsin lõpuks selleni, et tuleb lihtsalt täita järjest kõiki korraldusi. “Siin on punased, sinised ja rohelised kuubid” — järelikult tuleb värvida üks kuup punaseks, üks siniseks ja üks roheliseks, sest siis on kõik nõutud värvid olemas. Punaseid ja rohelisi on võrdselt? On, kumbagi üks. Siniseid on kolme võrra vähem kui punaseid? Ei ole! Järelikult tuleb kolm punast juurde värvida. Hakkame otsast peale. On punased, sinised ja rohelised kuubid? On. On punaseid ja rohelisi võrdselt?  Ei ole. Värvime kolm rohelist ka juurde. Hakkame otsast peale. Kas kõik kuubid on kas punased, sinised või rohelised? Ei, mõned on värvimata. Värvime ühe sinise juurde. Nüüd tuleb veel üks punane ka juurde värvida ja siis üks roheline. Kontrollime — jah, nüüd on kõik tingimused täidetud.  

Aga seegi on ju minu, vanainimese tarkus. Kas ma teises klassis oleksin osanud teha mentaalse hüppe “siin on punased, sinised ja rohelised”, seega värvime igast värvist hakatuseks ühe? Ja kas ma oleksin kolme värvimata kuubi juures taibanud, et kui igat värvi üks juurde värvida, siis tingimused P = R ja P = S + 3 jäävad endiselt täidetuks? Mul on selles osas kahtlused. Kuidas ikkagi õpetada mõtlemist? Kui seda klõpsu peas ei käi? 

Progressiivsed haridustegelased leiavad, et matemaatika tunnis ei peaks üldse niivõrd õpetama rehkendamist, isegi mitte ruutvõrranditega rehkendamist, sest selles on arvutid meist nagunii tohutult palju kiiremad ja täpsemad. Inimesed peaksid matas õppima eluliste probleemide arvutile rehkendatavaks muutmist. Aga kogenud mataõpsid ohkavad selle peale ja ütlevad, et neil on klassis kaks kolmandikku selliseid tegelasi, kellele õnnestub vaevub selgeks teha, et kolmandik on suurem kui neljandik. Eriti raske on seda teha korrektset matemaatikaterminoloogiat kasutades, mis neile jõmpsikatele kõlab arvatavasti umbes nagu saami keel. Mis andmeharidusest ja muust sellisest vikerkaareunelmast me siin targutame. 

Ma jätan siia veel kaks linki, mida ma ise pole veel jõudnud uurida. 

Youcubed

https://lagunita.stanford.edu/courses/Education/EDUC115-S/Spring2014/about

Iistern

Posted in * by tavainimene on 21/09/2019

Kuda te, kurat, nii naiivsed olete?! Sellest Võšegradi grupist kasvatab ju Venemaa endale uut Varssavi pakti!

Kirjutamata seadused

Posted in * by tavainimene on 21/09/2019

Vaata, sellega on nii. Naisel on üldse kolm missiooni elus. Olla ilus. Saada endale edukas mees. Ja sünnitada talle tublid lapsed. Kui neist kolmest on vähemalt kaks — vähemalt kaks! — edukalt täidetud. Alles siis tekib tal mingi õigus suuremate teemade kohta midagi öelda või arvata. 

“Ükssarvik”

Posted in * by tavainimene on 19/09/2019

Käisin kinos vaatamas värsket Eesti komöödiat idufirmade imelisest maailmast. Täitsa tore meelelahutus isegi minusugusele tavainimesele, kes ainult väga üldjoontes teab, mis on valuation, runway, pitch, pivot ja exit. Kujutan ette, et Äripäeva püsilugejate jaoks on see film veel hulga maad naljakam. Tore tõlkeleid oli “sugulased, sõbrad ja sõgedad”. Aga kõige toredam detail oli see, et peategelaste nimed olid Õie ja Tõnu. Näete, noored ja vanad: eksootiline õ-täht nimes ei takista kedagi ülemaailmset edu saavutamast! Saagem founder’iteks, aga jäägem ka eestlasteks!

Ses hulluses on tunda järjekindlust

Posted in * by tavainimene on 15/09/2019

Oh issand. Ma töötan Asutuses moodsa maatriksjuhtimise süsteemis korraga kahes osakonnas. Minu üks osakond pani eelmisel aastal Asutuse jõulupeole välja kolmehäälse laulukoori. Minu teine osakond süttis sellest väljakutsest ja otsustas tänavuseks jõulupeoks tuua lavale … taram-tararam … “Hamleti”. Nüüd me teeme proove. Esialgu õpime kõndima ja häälitsema. Noh, mõlemad on eluks vajalikud oskused.

Ega me tervet tükki muidugi maha ei mängi. Õnneks on netis piisavalt mugandusi pikkusega viiest minutist alates. Sisse tuleks muidugi pikkida päevakajalisi nalju ja alles tuleks jätta kõik folklooriks muutunud tsitaadid. Kes see ütleski, et inimene on loomult mugav olend?

Ma võtsin igatahes “Hamleti” ette; kuidagi on ta minust kõigis kirjandusetundides ja -loengutes täiesti mööda läinud. Vikipeediat (jaa, piinlik!) lugesin ka taustaks. Mulle oli uudiseks seegi, et meile tuntud kujul on näidendi erinevatest algversioonidest kokku pannud Shakespeare’ist hoopis hilisemad tegelased. Kuidagi oli täitsa meelest ära läinud ka see, et dramaatilistel õukonnaintriigidel oli kõva poliitiline taust: vana Hamlet-kuningas oli turniiril tapnud Norra valitseja ning omandanud tava kohaselt tema valdused, mida nüüd tapetu poeg ihkas tagasi nõutada; Taani troonile tõusnud Claudius aga kavatses diplomaatiliste trikkide abil suunata Norra väed hoopis Poola kallale.

Mis mõtteid see tekitab? Esiteks, tundub, et vana Hamlet siiski polnud nii üllas kangelane, nagu leinav poeg teda meile maalib. Noh, olgu, ajastu tavad ja nii, aga ikkagi sihuke pistrik. Teiseks jääb mulle suureks mõistatuseks isa vaim, mis kogu ülejäänud hamletimaailma sobib nagu miski imelik pisuhänd. Ja siit hakkaski hargnema teooria. Nii vana Hamleti duellile ässitamine, Claudiuse teda mõrvama mahitamine, “vaimu” etendades Hamleti kättemaksule ässitamine kui kõik ülejäänud võtmesündmused olid korraldatud Poloniuse poolt, kes oli tegelikult Poola agent!

Nii. Nüüd on mul seisukoht kujundatud, jääb ainult üle faktid sellega sobitada. Eriti huvitav oleks geopoliitiline hinnag sellele, kas niiditõmbaja missioon kokkuvõttes õnnestus. Ses mõttes ilmselt küll, et norrakate tähelepanu kandus Poolalt tagasi Taanile. Aga pikemas perspektiivis said nad kahe nõrga tülitseva vaenlase asemel ühe tugeva?

Pretraumaatilise stressi sündroom

Posted in * by tavainimene on 08/09/2019

Sea endale identiteedieesmärk: “Tahan saada selliseks inimeseks, kes on tõhus ajakasutaja.”

Ole enda vastu leebe. Alusta pisikeste muudatustega ja siis mõtle, kuidas neid edasi arendada. Võta ajaplaneerimist kui mängu ja premeeri ennast iga täidetud missiooni eest.

Tee ebameeldivad asjad hommikul esimesena ära, et ülejäänud päev oleks mõnusam. Ära otsi põhjusi asju edasi lükata, vaid põhjusi asjad kohe ära teha. Kui miski võtab alla kahe minuti, siis tee see kohe ära. Suured ja hirmutavad ülesanded jaga väiksemateks kergemini hoomatavateks tükkideks ja võta ette üks jõukohane tükk korraga.

Kirjuta asjad üles, et nad ei koormaks sinu aju. Tee igaks päevaks ja igaks nädalaks nimekiri 6 eesmärgist, mille sa kindlasti tahad saavutada, ja pane need tähtsuse järjekorda. Kirjuta lahti tegevused ja määra neile kindel aeg, aga mitte üle 2 tunni tegevuse kohta. Kui aega jääb üle, siis kuluta see pikaajalisematele konkreetse tähtajata tegevustele.

Leia oma tegevusplaanile nähtav koht silma all. Hoia oma töölaud tühi ja selle ümbrus korras.

Ära rööprähkle. Kui midagi teed, siis ära lase end eksitada, ära vasta telefonile ja meilidele. Varu meilidele vastamiseks kindel aeg päevast.

Tee iga 25 minuti töötamise järel 5-minutine virgutuspaus ja iga 4 sellise tsükli järel 30-minutine virgutuspaus.

Varu iga päev kindel aeg meeldivatele ja taastavatele tegevustele. Ärka pool tundi varem ja alusta päeva võimlemisega.

Seo uued harjumused rutiinsetega — näiteks iga päev pärast hommikust kohvipausi õpin Duolingoga 15 minutit võõrkeelt.

Automatiseeri võimalikult palju rutiinseid korduvaid tegevusi (nagu kommunaalmaksed), et nende peale ei peaks mõtlema.

Kui sul on raskusi otsustamisega, siis otsi võimalusi otsustamise vähendamiseks — planeeri korraga terve nädala menüü, kanna terve nädal sama kostüümi.

Püüa leida võimalus ühendada vajalik tegevus toredaga — näiteks kuula nõusid pestes taskuhäälingut, loe rongis raamatut, söö lõunat koos sõbraga, mine jooksma koos lapsega.

Ära karda öelda “ei” uutele kohustustele ja vanadele asjakohatuks muutunud kohustustele. Sea oma vajadused esikohale.

Hinda oma edenemist iga nädal ja vajadusel täiusta süsteemi.

Mängi mulle seda vana viit

Posted in * by tavainimene on 06/08/2019

Eilse postituse mustvalgete fotomeenutuste jätkuks.

Kui kool viimastel maipäevadel lõppes, saadeti lapsed maale vanaema juurde. Vanaema, kes neil aastatel talvitus linnas laste juures, oli saabunud juba aprilli lõpus, võib-olla maipühadeks. Ta oli talveaknad eest võtnud ja puukuuri seina taha tassinud. Siis oli ta õiendanud jorjenijuurikate ja gladioolisibulatega ning külvanud savipottidesse suvelillede seemned. Uue kilekatte sai kasvuhoone. “Maa tegemise” asjus tuli rääkida naabrimehega, kes oli kolhoosis traktorist Belarussi peal. Sõnnik oli juba sügisel teise naabri laudast kohale kärutatud. Belarussimees kündis põllu üles, kusjuures iga kord kiruti, et tõmbab liiga sügavalt — keerab savi üles — ja alati ühte pidi, nii et põllu üks ots jääb lausa auku. Aga nii ta oli. Belarussimees sai töövaeva eest viinapudeli ja vist mõne rubla raha ka. Lastega seda ei arutatud. Ja ega lapsed kevadtööde ajal üldiselt maal olnudki, nemad saabusid, nagu öeldud, juuni alguseks. Siis tärkasid peenardel juba esimesed porgandid ja tillid ning kurgitaimed ootasid klaasist lavades välja kile alla istutamist.

Kogu krunt oligi praktiliselt potipõllumajanduse teenistuses. Kartulid, porgandid, kapsad, sibulad, herned, oad, kurgid, kõrvitsad, õunapuud ja marjapõõsad. Lilli vanaema küll armastas ja kasvatas, aga meelde on neist jäänud miskipärast ainult lõvilõuad ja floksid. Mõlematelt korjasime me õisi, mis olid “ballikleitideks” nukkudele, kelleks omakorda olid põlenud peaga tikud. Vaat sellised mänguasjad … aga jah, lillepeenrad elasid oma elu ja muru polnud majapidamises üldse. Päris maja eest ja marjapõõsaste vahelt löödi vikatiga heina madalamaks ja kogu lugu. Kartulivagude taga kraavikaldal oli küll siiluke mättalist heinamaad, kust piimatädi oma lehmale heina tegi. Sealt käisime me üle, kui jõe äärde mindi.

Piimatädilt toodi piima kolmeliitrise kilumannerguga. Piimal lasti natuke seista, kuni koor pinnale kerkis. Siis riibuti koor eraldi kaussi ja piim valati purkidesse. Kaua ta ei säilinud; maapiimast sai peagi tarretisetaoliselt paks hapupiim, mis suurtele hirmsasti maitses. Lastele tehti hapupiimast rohkem pannkooke, nemad olid linna keefirilurriga ära rikutud ega osanud ranmmusaid võdisevaid hapupiimaklimpe hinnata. Või siis kuumutati hapupiima pliidil tasasel tulel ja tehti kohupiima. Sellest sai hapukoore, soola ja sibulapealsetega mõnusat tahedat leivakatet.

Piimakraami sai tegelikult poest ju ka. Kahel päeval nädalas tuli linnast piimakombinaadi auto, kus tõsteti maha traatkastid pooleliitriste piimapudelite, veidi väiksemate rõõsa koore ja veel väiksemate hapukoorepurkidega. Plastmasskastis ligunesid pärgamentpaberisse keeratud kohupiimapakid. Oligi kogu lugu. Piimaauto saabumist kogunesid poe ette ootama pea kogu küla tädid. Saba eesotsas, tõsi, võtsid pidulikult kohad sisse sõjaveteranid ja noored emad. Kõik teadsid neid ja tegid nurisemata ruumi — kui seadus, siis seadus. Mõnel nädalal võipakke ainult veteranidele jaguski, teised pidid leppima võimargariini või hoopis lauamargariiniga. Jumal teab, millest neid tehti, aga “poslamaslat” ehk rafineerimata päevalilleõli põlati üldiselt veel halvemaks. 

Lihakraamiga oli lugu veel hullem — see saabus samamoodi kaks korda nädalas ja polnud mingit kindlust, et näiteks keeduvorsti üldse tuleb. Kui tahtsid sünnipäevaks kartulisalatit teha, pidid hommikul varakult sabatama minema, et üldse lootust oleks. Ega peale keeduvorsti ning kehvapoolsete sealihatükkide muud pakutudki. See-eest said piima- ja lihasabas kõik maailma ja külaelu teemad põhjalikult läbi lõugutatud.

Muudel päevadel sai poest osta tangaineid, kalakonserve, kasemahla ja komme, näiteks värvilisi hernekomme või piparmündidražeesid. Eks mehed ostsid muidugi viina ka. Õlle joomine polnud eriti kombeks ja odavaid piiritusveine jõid ainult päris joodikud. No ja muidugi sai poest leiba ja saia. Sellega oli samuti, et kui tahtsid kindel olla, tuli poodi minna varahommikul. Ikkagi võis juhtuda, et uksel tuli sulle vastu mõni külatädi, suur kuhi vormileibu käevarrele laotud nagu puuhalud. See oli odavam leib, mida osteti lehmadele. Ostsid need, kellel ei õnnestunud majandist jõusööta “hankida”. Piima kokkuostuhind tasus selle seatembu ära; leiva loomadele söötmist pooliti nagu häbeneti ja mokaotsast siunati, aga tehti ikkagi.

Lehm oli kui mitte igas, siis igas teises majapidamises. Küla ühiskarja, kus pered kordamööda loomi valvasid, mäletasid veel vanemad lapsed. Meie jaoks kõlas see nagu muistne romantika. Nüüd viis iga pere ise oma lehma karjamaale ja pani ketti ja käis lõuna ajal lüpsmas ja tõi õhtul koju. Rasked ja rahulikud punased lehmad taarusid mööda, ketid tänavakividel järel kolisemas, ja keerasid igaüks oma hoovi sisse. Lehmade tõttu oli suve oluline osa heinategu — higine, torkiv, tolmune, tüütu — ja kärbsed. Kärbseid oli kõikjal ja palju. Neid notiti kärbselapatsiga, aga see oli lootusetu võitlus. Küll võisid need õudsed pinisejad hommikust und rikkuda.

Kui kärbestega asi päris kontrolli alt väljus, pani vanaema uksed-aknad kinni ja lasi toa Dihlofossi täis. Ja kapsaussidele segas ta kastekannus rahumeeli Klorofossi lahust. Ökoloogiast ei olnud keegi midagi kuulnud. Muidugi sõime me talvel neid klorofossikapsaid hapendatult. Mulle meeldis küll värskekapsasupp rohkem ja eriline maiusroog oli hakklihaga hautatud värske kapsas. Oleks seda vaid tihemini saanud!

Suure hulga suude ära toitmine kolm korda päevas vähese raha ja vähese poekaubaga oli muidugi paras nuputamine. Suvel ei tahtnud ju väga palju pliiti ka kütta ja puid raisata. Hommikuks soojendati tihti pannil eelmise päeva ülejääke või pakuti odrajahuputru või pannkooke või praesaia. Lõunat söödi pigem hilisel pärastlõunal. Siis oli laual tavaliselt kontidest keedetud supp, mis sisaldas alati kartuli-, porgandi- ja sibulatükke ning nimeandvat lisandit — frikadellid, klimbid või makaronid. Vahel olid supis sibula asemel herned ning supileemeks piim. Piimasupid olid veel omaette teema, olgu siis riisi või klimpidega.

No ja muidugi kartul keedetuna, praetuna või pudruna. Kartuleid praadis vanaema searasvaga suurel mustal raudpannil. Väikseid valgeid imelise maitsega kartuleid, mis pudruks tambituna ja vahule klopituna moodustasid kooretaolise kuhila. Kartulipudrule ja keedukartulitele anti lisaks praeliha viile, kotlette või hakklihakastet. Juurde sai marineeritud kurki või kõrvitsat või värsket kurgi-tomatisalatit hapukoorega. Magustoiduks oli — kui oli — mannakreem või bubert või kissell või plaadikook.

Mõnikord lisandus hilisele lõunale veel õhtune teejoomine võileibadega. Tee oli pärnaõitest või vaarikavartest, leivakatteks oli näiteks kalakonserv hakitud keedumunaga. Või söödi oma kasvumaja tomatit võisaia peal. Nii oli argipäeviti. Peotoidud olid väheke teised, aga aukohal nende seas oli alati kartulisalat. Ja mingid külmad suupisted, mida oli linnast õnnestunud hankida — suitsuvorst või sprotid. Või oli tehtud mmm … maksapasteeti.

Kodused peod kujunesid tundidepikkuseks istumiseks ja söömiseks-joomiseks. Varem või hiljem võttis keegi ka lauluviisi üles ja kõik laulsid või vähemalt ümisesid kaasa. Esiotsa ikka saksaaegseid ja sõjajärgseid sentimentaalseid ballaade, aga mida enam napsupudelid tühjenesid, seda enam sigines repertuaari rohkem või vähem julgeid kahemõttelisusi ja lõpuks juba päris lori. Selleks ajaks olid väiksemad lapsed nagunii ammu lauast läinud.

Kus siis lapsed olid ja mida nad tegid? Hommikul nad muidugi magasid kaua oma pööningutoas. Et mitte öelda poole lõunani. Sest hilja õhtul oli ju käidud veel kuskil “luuramas” — külatänav oli hämaruses nii põnev, teistmoodi häälte ja lõhnadega. Või oli käidud kinos ja vaadatud ära kaks kaheseerialist India melodraamat järjest. Kino näidati kultuurimajas, kahekümne kopika eest sai pudedast sinisest paberist pileti, eesreas istusid memmekesed, viimases reas popid kutid. Pärast seansi lõppu, vahel ka järgmisel hommikul naelutas mehaanik tahvlile järgmise päeva kinoplakati. Kõige kõrgemas hinnas olid Prantsuse komöödiad ning ajaloolised mõõga-ja-mantli seiklusfilmid. Telekast ei tulnud ju suurt midagi; koolivaheajal näidati küll vahel patriootilisi põnevussarju ja kui just heinatöö tagant ei sundinud, siis neid ikka vaadati.

Ega lapsi tegelikult aiatööga ülearu ei vaevatud. Lapsed mängisid mädamuna või pallikooli või sulgpalli või koroonat. Või sõitsid rattaga või käisid jõe ääres ujumas. Kõige suurem rõõm oli siis, kui emad-isad haruharva mängudes kaasa lõid. Erilisteks sündmusteks olid suvised pereüritused — rajooni laulupäevad, laadad ja motokrossid. Seal sai inimesi näha ja nalja ja vaadikalja ja šašlõkki ja jäätist. Vihmase ilma meelahutuseks oli tüdrukutel vanadest kaltsukottidest ilusamate tükkide otsimine ja nukuriiete õmblemine. Poisid — jumal teab, neid vihm küll toas ei hoidnud, eks neil olid oma käigud.

Ühine meelelahutus oli liivahunnikutesse linnade ja losside kaevamine. Liivahunnikuid oli õues alatihti, sest midagi ehitati — sauna või kuuri või suitsuahju. Ehitusmaterjali “hangiti” tutvuste kaudu ja igaks juhuks alati suure varuga. Maal ruumi küll — las ta seisab. Nii seisid siin kõnniteeplaadid, seal prussijupid, kolmandas kohas eterniiditahvlid. See oli põnev maastik, kuhu sai ennast luurekate käigus hõlpsasti ära peita.

Kui sellest polnud küll, siis võis käia näiteks naabritädi pool tema kassipoegi nunnutamas, kuni neid polnud veel küla peale laiali jagatud. Kasse ju külas ikka kulus, nad polnud kallid sõberloomad, vaid pigem poolmetsikud inimkaaslejad, kes elasid ja paljunesid omasoodu, püüdsid hiiri ja rotte ning tulid lüpsikusanga kolksu peale piimavahtu nõutama. Ka koerad olid tööloomad, mitte sõbrad. Koeri peeti sageli ketis ja võõraid nad ei sallinud. Söögiks said nad toidujäätmeid või kaerahelvestega keedetud konte. Vahel jooksis mõni auto ette, siis toodi küla pealt uus kutsikas.

Hoopis vähem tean ma küla inimeste elust ja harjumustest. Noh, mehed peaaegu kõik jõid, see on selge. Kui olid pika päeva Belarussi peal rappunud, ega siis seda värinat vist endast teistmoodi välja ei saanudki. Mõned naised jõid ka, aga nendele vaadati ikka väga viltu. Naised pidid koduse majapidamise järje peal hoidma. Palgatööl käidi majandis või kohalikus vabrikus või EPTs, mehed ja naised ühtemoodi. Mõned ettevõtlikud kasvatasid pulle ja teenisid sellega head raha. Küla kõige rikkam pere oli oma varanduse kokku ajanud potililleäriga — peamiselt begooniad surnuaia jaoks. Eks sellega oli kõvasti tööd ka, ei saa salata, aga väheke viltu vaadati nende rikaste peale ikka, eriti kui nad külanõukogust endale igasugu soodustusi kauplemas käisid. Kõige vaesem pere seevastu hoidis ennast külanõukogust ja miilitsast eemale nagu katkust — nii mees kui naine olid marujoodikud ning nende kari imekõhnu heledapäiseid kärehäälseid järeltuljaid kasvas üles jumal teab kuidas. Muidu olid joodikute lapsed tihti kuskil eriinternaatkoolides ära. Sellest ei räägitud.

Neid asju oli üldse palju, millest ei räägitud. Ilmselt sain ma paljust valest aru ja mõnest asjast üldse mitte ja mõnda asja mäletan valesti ja mõne olen ära unustanud või vahele jätnud. Ja tagantjärgi on muidugi suved soojemad, taevas sinisem ja rohi rohelisem — nagu vanad värvilised diapositiivid, kus tavaline maakodu paistab nagu troopiline paradiisiaed. 

Aias külmetavad floksid

Posted in * by tavainimene on 05/08/2019

Puhkus sai läbi. Puhkuse ajal said raamaturiiulid lõpuks ometi seina, raamatud riiulisse ja raamatuülejääk vanapaberisse. Päris taaskasutusega on meie kandis halvasti. Teoreetiliselt võetakse vastu küll nii raamatuid, riideid kui lauanõusid, aga praktikas lähevad loosi ainult bestsellerid, antiik ja brändikraam, “Maaelektrimontööri käsiraamatut” ja “Rahvusvahelise kabe avamängu” ei soovi keegi. Pööning sai igatahes palju puhtamaks; muuhulgas tuli segaolmejäätmete ladestuste alt välja vana õlleankur, mille siseehituse ja tehnilise seisukorraga pole ma veel jõudnud tutvuda.

Lisaks pööningule koristasin ära ka sahvri, ladusin puud kuuri ja sorteerisin suure hulga fotosid karpidest albumitesse. Kolimise, pakkimise, sorteerimise ja ära viskamise käigus olen ma paraku hoogu läinud ja ära visanud või liiga kindlasse kohta ära pannud (või liiga kindlasse kohta ära pannud ja seda imelikku kohta lõpuks koristades piisavalt süvenemata ära visanud) ka mingeid vanu ja väärtuslikke asju. Aga võib-olla nende aeg oligi ümber saanud.

Mõtlesin fotosid albumisse sättides, et mina veel tean neid mustvalgeid tüüpe, kes seal katust panevad, kuuritsat veavad või emailkastrulist kartulisalatit söövad, aga noorem vend ilmselt enam ei tea ja veel noorem põlvkond ammugi mitte. Veel vähem mäletavad nad seda meeleolu, kui päike oli ere, ööd olid palavad, maja ja õu olid rahvast täis, ühes hoovinurgas oli ehitusest liiva- ja teises saepuruhunnik, keldrist toodi sõstramahla ja kaks korda nädalas käidi poes piimasabas. Et siis kelle jaoks või milleks need albumid? Aga ikkagi. Eraldi kotti pakkisin “parandamist vajavad vanad käsitööd” — viledad ja rebenenud padjapüürid ilusa peene heegelpitsiga näiteks. No ehk tuleb kunagi mõni selline vihmane suvi.

Poesabad on, jah, kauge mälestus. Letid on kohalikus külapoes küll jäänud pea sama tühjaks nagu seitsmekümnendate lõpus või pigem isegi nagu rublaaja viimastel nädalatel — manna- ja soodapakid tühjade riiulite peale laiali jaotatud. Tööstuskaupadest on lisaks vihikutele, kalmuküünaldele ja lambipirnidele müügil plastmassist prügikühvel, neoonroheline rinnahoidja ning kummalise kujuga väike vaas. Ainult kartulikrõpse ja jäätist on üsna suures valikus, ilmselt peamine läbimüük tulebki koolilaste maiustamise arvelt. Nüüd, suvel, on vaikne.

Mis sa teed ära, ei saa sellest regionaalarengust siin asja. Kooli korvpalliväljakul kasvavad juba põlvekõrgused ohakad, korvilaudu ja -rõngaid pole mitu aastat. Mul on ikka vahel sees see väike kripeldus, et “be the change you wish to see”, aga kuidagi ei jää jaksu üle. Sel suvel läks isegi hästi, et marjakorjamise stressist vabastasid hallrästad mind sajaprotsendiliselt.

See jutt kukkus nüüd vist kuidagi halemeelne välja. Ilmselt on asi puhkusejärgses esmaspäevas, varases tõusmises ja sügisesevõitu ilmas. Küll homme on paremini.