tavainimene

Aiandusmärkmik

Posted in * by tavainimene on 26/08/2016
  • Põldoad pole muidu mu lemmikud, aga noorelt soolvees keedetuna on täitsa maitsvad näksida; kui nad kohe ära keeta ja sügavkülma panna, siis ehk õnnestub supikeet talvel vähema vaevaga.
  • Aedube tuleks külvata hõredamalt. Väga palju hõredamalt. Ja valida madalakasvulised sordid. Praegu läheb vaja matšeetet sellest oaliaanide džunglist läbi tungimiseks. 
  • See jutt, et kapsapeenra külgedele istutatud till takistab kapsaliblikate tegevust —  ma ütleks, et liblikad käsitlesid neid tilliridu ilmselt nagu maandusmistähist. Ei ole veel selge, kas midagi hapendamiseks alles ka jääb. 
  • Lillkapsad läksid untsu; kui üldse veel üritada, siis peaks ilmselt kevadel väga vara seemned kasvuhoonesse külvama.
  • Kaalikas, peet ja porgand see-eest paistavad traditsiooniliselt täitsa tublid. No nendega on ka raske mööda panna. 
  • Kurkidega on alailma mingi jama. Et sissetegemissuuruses kurke tuleks korraga sissetegemisvääriliselt palju, selleks peaks taimi — ja kokkuvõttes siis ka kurke — olema arutult palju. Ilmselt tuleks hakata kurke kasvatama ja marineerima üle aasta või isegi kahe. 
  • Tomateid, samas, ei saa kunagi liiga palju olla. Tomatihoidised süüakse alati ära. Paprikaga sama lugu. 
  • Sibulad tuleb kiiremas korras tomatihoidiste sisse keeta. Säilitussibul tuleb ilmselt Piirissaarelt osta, või Saaremaalt või Pakrilt kus need põuailmad olidki. Küüslauk paistis esmapilgul korralik, aga selle säilitamine on muidugi ka paras alkeemia. 
  • Tilli korduskülv oleks tulnud teha varem ja katteloori alla, et kass seda segamini ei kraabiks.
  • Kõrvitsaseemneid ei tohiks alahinnata, selles mõttes, et “panen igaks juhuks rohkem, äkki ei idane”. Idanevad küll, ja siis ei raatsi taimi ära visata, ja siis on sügisel kõrvitsauputus. Aga noh, nagu vanarahvas ütles — ega kõrvits leiba küsi. 
  • Poemeloni naljaviluks mulda torgatud seemnest kasvas pool kasvuhoonet täitev haljasmass, mis suutis lõpuks produtseerida ka ühe vilja. Parem oleks, et see kauaküpsenud eksoot oleks nüüd tõesti enneolematult hõrk. 
  • Paljukannatanud kartulimaa on taas vallutatud koloraado mardikate ja võõrkakarde poolt. Mnjah. Viis ämbrit sai maha pandud; peagi saab näha, palju sealt üles võtta on.
  • Maasikapeenrad tuleb üles kaevata, muld välja vahetada ja uued taimed hankida. Kunagi. Keegi. Tehtagu.
  • Marjapõõsaste arvu tuleks vähendada ja hooldust parandada. Õunapuud — sama. (Vt ka eelmist punkti.)
  • Kaalun järjest tõsisemalt ideed järgmisel kevadel kogu põld maaparanduse eesmärgil hernest täis külvata ja see sügisel maa sisse künda. Et saaks ometi ühel suvel ka õunapuu all võrkkiiges armastusromaane lugeda. Lõppude lõpuks olen ma endale tõestanud, et saan selle potipõllundusega hakkama ja ka kohalikult küla-autoriteedilt on ära kuuldud kõrgeim võimalik hinne (“sa olet iks tubli naisterahvas, kuigi linnainemine”).

Oaloendaja

Posted in * by tavainimene on 25/08/2016

Hissand jumal! Ärge valige presidendiks mingeid neljakümneaastaseid! Neid tuleb siis ju järgmised nelikümmend aastat veel ülal pidada!

Tupik

Posted in * by tavainimene on 25/08/2016

Kolm kuurortlinna andsid välja määruse, millega lubatakse naistel viibida avalikes randades ainult paljastatud rindadega. Linnapead teatasid, et plaažidele keelatakse ligipääs kõigil, kelle supelkostüüm ei vasta ilmalikkuse tavadele. “Aabrahamlike religioonide traditsioonis juurdunud valehäbi ei ole kooskõlas meie ühiskonnaelu korralduse aluseks oleva sekularismi põhimõttega,” seisis pressiteates. 

Ptruu

Posted in * by tavainimene on 18/08/2016

Mõni päev tagasi tümitas Twitteri avangard Töötukassat, kes üllitas vähenenud töövõimet tõendava plastkaardi, mille alusel omanik võiks saada teatud soodustusi. Sama asja saavat ära ajada ka ID-kaardiga. Töötukassa püüdis küll seletada, et keeruline on tekitada igale külamuuseumile ja maaliinibussile võimekust ID-kaardilt töövõime andmeid välja lugeda, aga no kes see kuulab va hülge möla.

Nüüd pakuvad siis spetsialistid välja nutikamaid lahendusi: “1. Soodustust saada sooviv inimene tuleb klienditeenindaja juurde ja laseb end isikut tõendava dokumendi (ID-kaart, pass, juhiluba, …) abil tuvastada. 2. Klienditeenindaja sisestab inimese isikukoodi Töötukassa veebivormi ja käivitab kontrolliprotseduuri. 3. Töötukassa süsteem genereerib juhusliku kontrollkoodi (3-4 kohaline number) ning kuvab selle teenindajale. 4. Samal ajal saadab Töötukassa süsteem soodustust saada sooviva inimese mobiiltelefonile sõnumi, mis sisaldab töövõime infot ja genereeritud kontrollkoodi. 5. Soodustuse saaja näitab sõnumit teenindajale. 6. Teenindaja võrdleb kontrollkoode ja veendub mobiilis kuvatavate andmete ehtsuses.” Ja isegi veel nutikamaid lahendusi: “Selleks väljastab töötukassa kõigi inimeste kelle on õigus soodust saada andmestiku, andmestik koosneb teenusepakkuja unikaalsest suvalisest sümbolite jadast näiteks 256 tähemärkki pikk nimetagem seda “soolaks” ja räsidest (isikukood+teenuseosutaja “sool” mis kõik on kokku räsiks arvutatud). Nüüd et isikut tuvastada sisestakase isikukood või terminal loeb ID kaardi pealt isikukoodi mis liidetakse kokku teenuse pakkuja “soolaga” ja arvutatakse räsi. Saadud räsi otsistakse räside nimekirjast. Kui vaste on olemas siis inimesel on õigus soodustusele.”

Tunnistan ausalt, et olen digivõhik, aga ma kardan, et see maaliinibuss on juba kolmandas peatuses graafikust pool tundi maas. Äkki siiski mõnikord on hoopis madaltehnoloogiline lahendus kõige nutikam?

Vahva vastne maailm

Posted in * by tavainimene on 15/08/2016

Üleliigsed inimesed teadmusühiskonnas?Hah, küll nad meie jaoks midagi välja mõtlevad. Kõigile, kelle IQ on alla 120, määratakse puue, vähenenud töövõime ja pension.

Ajab pinde

Posted in * by tavainimene on 14/08/2016

Jajaa, ma olen paks, kole, kibe ja kadestunud. Kade ja kibestunud. Mida iganes. Lisaks olin ma halvasti maganud, kõvasti külmetanud ja mul valutasid jalad.

Niisiis, seekordse Arvamusfestivaliga ei jäänud ma rahule. See oli selline … peenhäälestajate festival. Polnud liiga keerulisi teemasid ega ettearvamatuid esinejaid. Publikus andsid tooni hipsterid, kes usuvad, et inimesed on ilusad ja head ning Eesti maaelu tulevik peitub käsitööõlles.

Minu jaoks saabus madalpunkt vist sel hetkel, kui tuleviku tööelu arutelul olid panelistid tükk aega tümitanud meie üliviletsat haridussüsteemi, mis ei suuda igast marakratist teadmustöötajat voolida, õigemini lasta igal marakratil teadmustöötajaks vormuda. Ja tähtis tööhõiveametnik oli ilma punastamata kinnitanud, et kahtlemata on võimalik arvutihuvilistest bussijuhtidest täiendkoolituse abil programmeerijaid teha. Ja haridusametnik oli publiku hulgast püsti tõusnud ja meelde tuletanud, et Eesti tööjõud on juba praegu üks Euroopa üleharitumaid. Ja see suutis panelistide valmismõeldud mõttevoolu häirida täpselt sekundi murdosaks; nad kogusid ennast imekiiresti ja jätkasid sädistamist sellest, kui oluline ja tähtis oleks nimetada Töötukassa ümber Töökassaks.

Jah. Vaadake, kulla tööhõivevisionäärid. Teie kuulute 5% kõige targemate ühiskonnaliikmete hulka, aga viibite sellegipoolest kahetsusväärses arutus väärkujutelmas, et enamik inimesi on umbes samasugused nagu teie. Ei, nad ei ole. Ei, isegi arvutihuvilisest bussijuhist ei saa ümberõppekursustega koolitada programmeerijat, kui see bussijuht pole just endine läbipõlenud matemaatikaõpetaja, mis on juba hoopis teine teema.

Kuitahes hea haridussüsteem ei tee kõigist lastest teadmustöötajaid. Ning haritud vanemate tarka last ei sega arenemast kuitahes vilets kool. Teie lastel võis tõesti kaduda koolirõõm, sest nad tahtsid esimesse klassi minnes õpetajaga diskuteerida dinosauruste, kosmoserakettide ja hambaharjadisaini üle. Aga õpetajal pole aega, sest klassis on veel 20 last, kes on vaja õpetada lugema. Keda on vaja vähemalt üritada õpetada lugema.

*

Kui me leiame, et reaalainete õpetajate puudus on reaalne probleem, siis vajab see ka reaalseid lahendusi. Lausungid “peame tõstma mainet” ja “vajame rohkem koostööd” võrduvad “mitte midagi ei juhtu”, samamoodi nagu 3/3 = 1. Lepime näiteks ühiskonnas kokku, et matemaatika, füüsika ja keemia õpetajate palk on koefitsiendiga 2 või 3. Pluss muud meetmed. Näiteks loobume kodulähedasest põhikoolist ja läheme üle kodulähedasele 6-klassilisele algkoolile ning suuremates keskustes asuvatele keskkoolidele (7.- 12. klass), mis suudavad tagada aineõpetajatele normaalse töökoormuse ja -tingimused.

(Kas 3/3 on täisarv? Miks negatiivseid arve ei esitata standardkujul? Oot ja kas te üritasite mulle just väita, et kosmoses on inimene kaaluta olekus, kuna seal pole õhku, mille raskus teda allapoole suruks? Nagu päriselt ka?)

*

Kui mina 30 aastat tagasi TPLis käisin, kestis tööpäev 8st 16ni ja kui ma kell 7 jalul ei olnud, tuli ema või isa ja lõi mind maast üles ja kupatas bussi peale. Ma ei saanud saata brigadirile SMSi, et “ma täna ikka ei tule”. Tänapäeva tööelu on muutunud nii amorfseks, et teismelise vanematel pole aimugi, kas ta peaks kuskil kindlaks kellaajaks kohal olema, sest kõik on ju nii projektipõhine ja kodukontor ja vaba graafik ja “järgi oma südame kutset”. Ja muidugi nõuab tänapäeva töö loovust ja ettevõtlikkust ja säravaid silmi ja peaks kattuma lemmikhobiga, ja oh siis seda üllatust, kui selgub, et tuleb hakata kalapulkade karpe külmletti laduma, kuupalk 400 eurot. Kusjuures tulevikumaailmas on see veel hea ja kindel töökoht, sest klassivendadel on ette näidata ainult projektipõhised poolvabahtliku-sutsud (platsikoristaja ja flaierijagaja kalapulgafestivalil, sümboolset tasu maksti kalapulkades; sellega ei saa isegi telefoni järelmaksu peale, rääkimata korterilaenust).

*

Kui inimesed surevad hooldekodudes lamatistest tekkinud sepsisesse, siis küsimus, kas neile on ikka tagatud usutunnistuse kohane matusetalitus, tundub mulle isiklikult teisejärguline? Aga sirme-kardinaid ei teki hooldusasutustes voodite vahele selle pärast, et puudub seadus või riiklik standard, mille alusel oleks inimesel võimalik nõuda ja järelevaleasutusel võimalik kontrollida võimalust privaatselt oma ihuhädasid õiendada. Kusjuures tundes ametnikke ma tean, et ei piisa, kui kirjutada seadusesse “privaatselt”, vaid tuleb lahti kirjutada “visuaalne, auditiivne ja olfaktoorne privaatsus kohtkindlalt paigaldatud ruumijaotuselemendi abil” vms.

*

Tore on targutada, et “maailma päästab holism”, aga kuidas te kavatsete miljardile hiinlasele selgeks teha, et kõik on kõigega seotud ja seepärast ei tohiks nad tahta saada sama rikkaks kui ameeriklased?

*

Majandusliberaalsus jah just edendabki sotsiaalkonservatiivsust (“kui vallasemasid enam mitte vallasematoetusega premeerida, küll siis naised õpivad paremini mehi valima ja hoidma”).

*

Mis mõttes “tõe juurde tagasi”? Mis mõttes “tõde on absoluutne”? Absoluutset tõde saaks teada ainult omnistsientne entiteet või kuidas? Ja mida tähendaks personaalse vastutuse tagasi toomine praktikas — liiklusmärkidest loobumist? Või haigekassast? Palun võtke ennast kokku ja räägime asjast; see käib ka teie kohta, Lobjakas ja Pajula, ei ole vaja loopida krüptilisi vaimukusi stiilis “Eesti Bullerby Selts”.

*

Kokkuvõttes: kas lõputu vindumine on kestlik?

*

Aga no eks järgmine aasta ikka jälle.

Tegus suvi

Posted in * by tavainimene on 28/07/2016

Panin vanatädi hooldekodusse ja koristasin tema elamisest välja paar kantmeetrit tühje margariinikarpe, kõik hoolikalt puhtaks pestud ja virna laotud. Ka leivakotiklambrid olid kenasti suurde kilekotti kogutud, imekombel mitte kuupäeva järgi sorteeritud. Selle kollektsiooni varjust tuli välja hea hulk (tegelikult ikka halb hulk) hiirepesi. Süütevedelikuks läheb kaheksa näritud korkidega pudelit taimeõli ja naabrimehe mahekanad said kärutäie krooniaegseid tangaineid. Rublaaegseteni ma pole veel järjega jõudnud. Tegelikult pole mul mõistagi mingit voli niimoodi laamendada, aga rotikoloonia tekkega samuti riskida ei taha; eks ma olen siis lihtsalt aegade lõpuni neetud. 

Tõmbasin pärast pikka vingerdamist arvutisse Windows 10. Enam-vähem viimasel hetkel, no nagu rootslastel on see rahvussport, et kes pistab oma tuludeklaratsiooni viimasena maksuameti postkasti. Mälestus kohtumisest Windows 8-ga oli lihtsalt mälus veel liiga ere. Pärast seda, kui W10 oli ennast sajal erineval viisil ligi litsunud, tuli tema tegelikuks tööle saamiseks omajagu jännata, kuna recovery partition‘il ei olnud piisavalt disk space‘i, aga guugeldamine andis teada, et selle partitsiooni loob ju süsteem ise ja täpselt vajaliku suurusega. Nojah. See kõik on ikka keerulisem kui kahetaktiliste mootorite hingeelu, mida ma ka vaikselt tundma õpin. (Või noh, vaikselt niivõrd-kuivõrd.) Juba tean, kus ja milleks on tooreklapp, aga süüteküünalde sädevahet reguleerida veel ei oska. Puudust tunnen ka spetsiaalsest nutianumast kütusesegu tempimiseks. 

Puhkuse kolmas emotsionaalne kõrghetk oli see, kui hambaarst röntgenipilti vaadates mulle teatas, et kolmest juurekanalist on omal ajal ainult kaks puhastatud ja needki poolest saadik. Minu arust sai toona nagu küll täishinda makstud. Igatahes tuleb kõigega otsast peale hakata. (Oleks ma seda varem teadnud, oleks trimmeri ostmata jätnud ja lasknud kraavikallastel rinnust saati kõrguda kasteheinal). Kaks puuri on juba ära murtud. Bussis püüdsin viltuse suuga ibuprofeenile pudelist vett peale rüübata ja kallasin endale suure sortsu dekolteesse. Aga. Vähemasti bussisõit oli absoluutselt fantastiline. See on vist üks ilusamaid maaliine. Aastaid tagasi reisirongide asendamiseks käima pandud, lookleb mööda maanteed läbi raudteepeatuste — Elva, Uderna, Hellenurme, Palupera, Puka, Kuigatsi, Pikaantsu, Keeni, Sangaste, Valga. Missugused suvised maastikud! Vapustav! Jalgrattamatkajatele julgeks ka soovitada, kuigi kõrgelt bussiaknast on vaade avaram. Kuulutasin selle oma suviseks reisielamuseks. 

Ja nii need päevad läevad. 

 

Ikka veel Aino, Linda, Maimu, Selma

Posted in * by tavainimene on 13/07/2016

Nad võivad seda ju pansionaadiks nimetada, aga see on vanadekodu. Siia sattumist ma olen viimased paarkümmend aastat kartnud. Ei, rohkemgi. Eks nendest kohtadest räägiti ikka õuduslugusid. Kuidas kellelgi oli ikka too sugulane või too naaber … ja too hais … Ja kui sai selgeks, et mul järeltulijaid ei ole ega tule … no eks siis ikka liikus mõte ka sellele, et kuidas ma vanaduspõlves … aga mis sa tollest ikka mõtled, ega ei saa ju üldse kindel olla, et eladki nii vanaks — et ei tule mõnda rasket haigust enne, nagu tollel oli, noh, mis ta oligi nüüd. Ei tule meelde nimi. Paljud asjad ei tule meelde. Jah. Ma ikka mõtlen, et kui mul oleks kodus keegi, kes elaks minuga koos ja kellega ma saaksin kogu aeg rääkida — ega tema ei peagi rääkima, hea, kui ta kuulab — võib-olla siis mu mälu ja mõistus oleks ka paremad. Aga ei ole ju kuskilt võtta sellist inimest. Too seal Tallinnas, näed, nimi ei tule meelde jälle, too oleks ju võinud tulla siia kolida minu juurde. Tal on mees surnud. Või ei ole surnud? Kas ma nägin unes toda? Näed, mul läheb uni ja päris segamini mõnikord. Ah tollel ikka mees elab. Nojah, ega ta siis ei tule siia minu juurde. Kes siia vanainimese juurde ikka tahab kolida. No mis tollest, et siin mugavusi ei ole. Saan mina pangi peal käidud, siis saavad nemad ka. Ja pesta — vanasti ei pestudki nii palju. Mis sa ikka pesed, kui sa rasket tööd ei tee ja ei higista. Kord kuus saunas käia on küll. Aga jah, nüüdse aja inimesed on muidugi teistsugused. Vanasti oleks naabergi sisse astunud üle ukse — kasvõi mitu korda päevas — ja vaadanud, et ega sa abi ei vaja. Aga nüüd ei ole selliseid naabreid. Nood vana aja inimesed on ära surnud. Minuaegsed on kõik ära surnud. Ei ole kellegagi rääkidagi enam. Vanasti ikka inimesed käisid mööda teed, vaatasid või aknast neid. Mõni astus ikka sisse ka. Nagu too, noh, tead küll, sealt tolle majast. Nojah, sa ei tea toda. Aga nüüd — ei midagi … Ega ma saan aru, et kodus ma ei oleks enam toime tulnud. Ahju kütmise ja tollega vast ikka oleks saanud kui oleks puud sisse toodud. Ja toit. Ja kui keegi oleks nii paari tunni tagant käinud kaemas, kuidas mul seal on. Aga no kui ei ole säärast inimest. Mis sa teed. Jah. Lehte ma ikka lugesin ja televiisorit vaatasin ka. Aga see lugemine ja vaatamine oli ka nii … ma ei saanud aru enam paljudest asjadest. Ajalehes peab keegi mulle pealkirjad ära seletama. Ega ma sisu ei jõuagi lugeda, ma loengi rohkem pealkirju. Ja pilte vaatan, kui on mõni tuttav nägu. Ja televiisorist oli ju üldse muudkui sport ja sport. Nüüd suvel ei ole sealt enam üldse midagi vaadata. Eks mul toas ikka televiisor mängis. Et oleks nagu mingi hääl toas, et ei oleks päris vaikne. Aga mis ma sealt vaatasin või mis ma aru sain. Nii et ma rohkem magasin viimasel ajal. Igavuse pärast. Hommikul magasin nii kümneni, siis tuli üles, siis sõin. Kui rohkem jõudu oli, tõin ajalehe ära. Lugesin seda. Kuulasin raadiot. Pikutasin. Õhtul tegin ahju tule. Siis tegin televiisori lahti. Vaatasin seda. Ei, rohkem ma enam ei söönud. Ma näksisin niisama ühte ja teist. Võileibu. Või küpsiseid. Noid on hea rohkem igavuse pärast suhu pista. Ja šokolaadi — toda mul kulub kõvasti. Toda mul peab ikka varu kodus olema. Näed, nüüd on mul siin sahtlis šokolaadid. Jah. Nii et mind toodi ikka kodust ära. Muidugi, mis neil üle jäi. Ma ütlesin neile küll sada korda, et ärge te mind vanadekodusse viige, et las ma suren omas kodus. Aga mis sa teed, kui see surm ei mõista õigel ajal tulla. Mina oleks valmis küll kasvõi homme minema. Mis ma siin ikka enam. Nojah, mul ei ole suuri valusid. Aga ega ma enam õige inimene ka ei ole. Ei, ega siin ei ole nii hirmus. Peaasi, et on soe. Sooja ma tahan kangesti. Sööki on ka nii palju, et ei jõua ära süüa. Täna ma küll veel süüa saanud ei ole. Või olen? Sõin või? Näed, ei ole meeles. Too oli vast eile? Täna? Jah … Nood teenijad või teenindajad on kõik kenad ja lahked. Aga no nad käivad nii — viuh!  Ajavad oma asja ära ja siis on läinud. Ega seda küll ei ole, et keegi sinuga niisama juttu ajaks. Eks ma saan aru, et neil ei ole aega. Ah toanaabritega? No mis ma nendega räägin. Nad on ju jumala võõrad. Üks ei kuule ka suurt midagi. Kuuled või? Kuuled?! KUULED?!! Näed, ta ei kuule midagi. Ega mina ka ei kuule enam nii hästi. Peas nagu kumiseb. Või kõrvades. Minuga peab rääkima aeglaselt ja selgelt. Siis ma saan aru küll. Kui naised räägivad peenikese häälega ja kiiresti pudrutades, siis ma ei saa mitte ühte sõna aru, aga mehed räägivad madalamalt ja aeglasemalt, toda ma kuulen küll. Ja saan aru. Ega ma loll ei ole. Mõni tuleb minuga rääkima nagu lolliga, nagu väikse lapsega. Toda ma ei kannata. Aga no eks me oleme siin nagu imikud. Mähkmed jalas kõigil. Ei tahagi voodist välja tulla, kus sa nende mähkmetega ikka jalutad. Ja riidesse panna — too on jälle suur tüli, pane riidesse, pärast kisu neid riideid jälle ära, kes neid riideid peseb, kui nad mustaks saavad. No vahel ikka õnnetusi juhtub. Ei jõua nii kiiresti. Näed, väljakäik on seal muidu. Aga mul on siin potitool voodi kõrval, näed, kaas käib üles. Siia ma ennast upitan. Jah, meil on kolme peale see potitool siin. Praegu ta on siin minu voodi kõrval, teised peavad hõikama mõnda teenijat, kui tahavad potile. Toda ühte aidatakse. Ei ole siin mingeid sirme ümber! Misjaoks! Kas lapsele paneb keegi sirmi ümber, kui tal peput pühitakse? Jah, nii ongi, et sina sööd suppi ja naaber kõrval teeb häda. Jah, nii ta on. Omas kodus muidugi toda ei ole. Omas kodus sööd siis, kui tahad, ja käid potil siis, kui tahad. Siin käib kõik kella järgi. Kõigi silme all. Kui tahad omaette olla, siis paned silmad kinni ja magad. No mul on raadio kõrvaklappidega, ma vahel kuulan toda. Kui tuleb ilusat muusikat. Ega toda juttu ei viitsi kuulata, tollest ei saa aru ka alati. Sõnadest saab, aga mõttest ei saa. Keegi peaks mulle seletama. Nojah. Ei ajalehti siin vist ei käi. Või Postimees käib? Aga too on mulle nii võõras leht, toda ma ei ole kunagi lugenud. Nondel hooldajatel vast on Õhtuleht ka, aga ma ei tihka küsida. Mis ma ikka. Las ta olla. Siin on lugemiseks natuke pime ka. Aken on küll peatsi kohal, aga ma tahan ikka hästi valget, kui ma loen. Jah. Sellist lampi, mis oleks kohe õige lähedal. Sellepärast ma ei saa toda värvimiseraamatut ka värvida. Et ma ei näe. Ja ega siin ei ole sellist lauda ka, mille peale raamat panna. Siit öökapist käib sahtel välja — näed, — siia saab supikausi panna. Aga raamat siia ei mahu. No vast seal eesruumis kuskil on mõni kirjutuslaud. Aga hakkan ma sinna minema. Siis peab riidesse panema — ega ma palja tagumikuga, mähkmete väel, ei lähe ju. Ja too kõndimine on mul nagunii vilets. Ma tegelikult natukene kõnnin küll. Haiglas ma käisin öösel palatist väljas. Ümbrust uurimas. Et kus ma õieti olen. Siis anti mulle unerohtu. Ei päeval ma ei tahtnud kõndima minna. Ma ei tea ise ka, miks. Ei tahtnud tüli teha. Tähelepanu äratada. Mõtlesin, et kui nad näevad, et ma kõnnin, siis nad arvavad, et ma olen tervem kui ma tegelikult olen. Ei, las ta parem olla. Oleks ainult surm rutem tulnud. Ei ole vaja midagi. Aga šokolaadi, toda võid küll tuua. Too kohe rohkem, siis ma tean, et mul on varuks, et ma võin üsna julgelt süüa. Jajah. Olgu pealegi. Head nägemist ja tule sa ikka mind vaatama. 

Ground Control to Major Tom

Posted in * by tavainimene on 06/07/2016

Mul ei ole vaja, et reklaam läheks viraalseks. Mul on vaja, et toode läheks viraalseks.

Kuuldemängud

Posted in * by tavainimene on 05/07/2016

Ühistransporti sobivad telefonijutud:
— “Jõuan kell neli, tule jaama vastu.”
— “Võti on mati all.”
— “Viisin vanaisa haiglasse, lase õhtul kass õue.”

— “Jahuta külma veega ja helista kiirabisse.”

Ühistransporti sobimatud telefonijutud:
— “… ja Hürrem ütles Suleimanile … ja Suleiman … ja Hürrem …”
— “… ja siis ma ütlesin Akslile, et helista Matile, ära sa ise tõstma hakka, sul käib ju pärasool välja, aga tema lubas, et läheb enne veel käib ….”
— “… ai fink zis prodakt uill bi riili greit änd ui mast gõu on uiz ze develõupment änd ui uill trai tu…”
— “raisk kus sai … nahh … ei jõudnud me kuhugi … ülemus oli sitaks närvis … ütles, et tuleb üle värvida … ei mingi viis viina oli … auto on jummala segi …”

*

Tegelikult on nurin hilinenud ja liialdatud, sest üha kasvav osa rongi- ja bussireisijatest suhtleb mitte rääkides, vaid sõnumeid tippides. Ja telefoni kaevunud sõitjate protsent läheneb jõudsalt sajale. Vanasti, kui inimesed reisisid, siis nad küll lugesid või kudusid või lahendasid ristsõnu või isegi mängisid kaarte, aga suure osa ajast nad siiski igavlesid, mõtisklesid, unistasid, planeerisid, fantaseerisid. Nüüd on nende teadvus täidetud kellegi teise loodud sisuga. 

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 37 other followers