tavainimene

Naiivne lähilugemine

Posted in * by tavainimene on 16/08/2022
Kõrbenud ja lõhki raskes põuavalus,
pragulise suuga taevast maa vett palus.
Maa on personifitseeritud, põud teeb talle valu – meid viiakse esimeste värsiridadega müütilisse aega, „kus linnud ja loomad veel rääkisid“.
Kaevud seisid tühjad, viljad põllul viltu,
igaüks see ootas päästvaid vihmatilku.
Vereohvri maale peab see rahvas tooma –
mitusada vangi, mitu tuhat looma.
Huvitav väike nüanss – vereohvrit vajab maa, mitte taevas, kuigi maa on ju ise taevast vett palunud. Võib mõelda, et tegu on taevajumalate eelse maajumalate ajastuga.
Juba ammu polnud suuri sõdu peetud,
võõraid vangikarju polnud kokku veetud.
Targad mehed tulid kokku suurde kotta,
kellegagi pole praegu minna sõtta.
Endi hulgast tuleb inimohvreid leida
ja kui muu ei aita, tuleb liisku heita.
Inimohver kui kontseptsioon on nüüdisaja inimesele õõvastav. Üleüldse ohverdamine kui selline – „milleks on surematule jumalale vaja vasikate verd ja vanade naiste laulu?“ Ometi teevad korralikud kristlased seda kui mitte just igal pühapäeval, siis paar korda aastas ikka. Kellegi veri on valatud, kellegi ihu süüakse, et keegi või miski saaks ära lepitatud.
Targematest üks siis ennast püsti ajas:
“Arvan, liisku heita meil ei ole vaja,
Kui ähvardab oht saada ise liisualuseks inimohvriks, siis tulevad mõistagi tarkadel enesealalhoiu mõtted. Või siis. Funktsionalistlikust seisukohast äkki oligi tark tegu ähvardava näljahäda palge eest kõrvaldada hõimu kõige nõrgemad liikmed?
ohvriks saagu need, kel jõud on kadund verest,
kokku toome haiged igaühe perest.”
Aga vastu oleks mõni kavalam tõbine võinud ju tõsimeeli väita, et jumalatele on solvav, kui neile pakutakse ohvrianniks teisejärgulist kraami?
Käsk siis teada varsti kõikidele anti,
ohvripõllu äärde haigeid kokku kanti.
Emad ahastasid, lapsed tegid kisa,
kellelt viidi tütar, kellelt haige isa.
Hädaldasid naised, mehedki meelt heitsid,
kuni oma haiged vargsi ära peitsid.
Näeme, et selline asjakorraldus ei olnud vähemasti mitte kõigi meelest täiesti legitiimne. Oma särk on ihule ikka ligem, oma haige isa kallim kui verejanuline maajumalus.
Ühel mehel oli naine olnud kena,
nüüd ta ilust palju järel polnud enam.
Oluline on see, et naine on olnud ilus, aga enam ei ole. Võib-olla on ta vana? Teoreetilise mehe vaatepunktist on tema väärtus igatahes vähenenud.
Haigus näris selga, ristluu sisse puges,
mees ta kohal palveid poole ööni luges.
Naine on haige, aga selgub, et mees hoolib temast endiselt ja hoolitseb tema eest. Edasi juhtuva valguses on see oluline. 
Rohte sisse jootis, armastusest vestis,
parata ei olnud, haigus ikka kestis.
Haigus on ilmselt tõsine, võib-olla surmav.
Aga ta ei peitnud oma naist ka ära,
temani kui jõudis otsimise kära.
Otsimise kära viitab vägivallale ja võimusuhetele. See ei ole mingi harmooniline ürgdemokraatia, kus igaüks teab oma kohta ja täidab oma kohust.
Ilusamad riided naise selga andis,
kätel oma naise õue peale kandis.
Naine on liikumisvõimetu, ilmselt töövõimetu, praktilises mõttes perele kasutu.
Ohvripäeval põllul voolaku su veri,
sügisel seal langeb kuldseid viljateri.
Mees on vabatahtlikult nõus haige naise surma saatma – uskudes (või siis teeseldes uskuvat), et ohvrist peaks kindlasti olema kasu.
Nagu sinu juuksed säraks päikse läbi,
viljakõrs saab nõtkeks sinu keha läbi.
Järgnevad kinnitused naisele sellest, kui ilus ja armas ta on ning kuidas surmas tema ilu muutub igaveseks, igavikuliseks. Surm on tragöödia, aga samas ülenemine. Naise keha muutub viljaks – võtke ja sööge, see on minu ihu.
Sirbiga kui vilja sügiseti lõikan,
sind siis viljast otsin, sinu nime hõikan.
Sügiseti, see tähendab igal sügisel – mees jääb naise mälestusele truuks.  
Vastuse mul viljast kahistavad tuuled,
sama õrnalt nagu öelnuks sinu huuled.
Naise vaim kahiseb viljas; hing, hingus, tuuleõhk.
Ja kui kevad, leivatainas kerkimas on mõhus,
samamoodi kasvaks lapsuke sul kõhus.
Kehalisus ja viljakus – naine kui ema, maaema, viljakusjumalus.
Sinu pehmest rinnast pole siis nii kahju,
sooja leivapätsi kui ma võtan ahjust.
Pehmest rinnast lahti kistud olla on kahju ja valus, aga soe leivapäts lohutab. Mees võtab ahjust leiba – sooja leiba, mõtelge.
Vihmast metsajärve veed on jälle helged,
vaatavad sealt mulle sinu silmad selged.
Nii sa igavesti minule jääd kenaks,
kuldse lõikuse ja sinivete emaks.
Naine saab mehe meeltes jääda igavesti kenaks, kui tema haigusest puretud keha on hävitatud, õigemini muundatud.  Transsubstantsioon; inimene saab jumalaks, vilja- ja veteemaks.
Iga hetk sa oled minu mõttes,
suhu pannes leiba, sirpi seinalt võttes,
Rõhutatakse mälestuse püsivust. „Ma ei unusta sind iialgi“ kipub üldiselt siiski olema sõnakõlks. Kui kaua kestab keskmiselt igavene truudusevanne? Mis maksab oopium rahvale? Inimese meel on muutlik, elu nõuab oma, küllap leiab mees endale ühel päeval uue pehmerinnalise leivatainasõtkuja. Ja nii see peabki olema. Aga kas pole ka lohutusvaled – nii enesele kui teistele – hädavajalik osa inimeseks olemisest?
mulda kobestades, järves silmi pestes,
meie lapselastel muinasjuttu vestes.
Lapselapsed on viimane argument. Lapsed on argument, mille vastu ongi raske vaielda. Ema peab ohverdama ennast laste elu nimel. Ei oleks ju kasu, kui mees ohverdaks ennast naise asemel, sest surmahaigest naisest ei oleks nagunii laste üleskasvatajat. Hõim vajab tervet meest ja tema lapsi, mitte surnud meest, surevat naist ja nende nälga surevaid lapsi. Eeldusel, et vereohvrist võiks üldse olla kasu vihma esile kutsumisel … või siis ikkagi näljahäda ärahoidmisel ülalpeetavate suude arvu vähendamise läbi. Kas see on paratamatuse ära tundmine või ülekohtu enda jaoks ratsionaliseerimine, ilusamaks mõtlemine? Kollaboratsionism ja oma näo päästmine? Moraalne oleks hakata vastu „otsijate kärale“ kas või enda hukkumise hinnaga? Teades, et suure tõenäosusega ei pruugi see kedagi teist päästa ega säästa?

PS Kelle ballaad see ikkagi on? Pärit Vahingu näidendist “Potteri lõpp”, aga olen kuulnud autorsust omistatavat ka Maimu Bergile. Siit võiks kange tahtmise korral veel ühe kokkupakitud dimensiooni lahti harutada?

Ma mõtlen temast nagu enesest

Posted in * by tavainimene on 12/08/2022

“Haige mäger” Tartu Uues teatris meeldis mulle hirmsal kombel, sest selles oli olemas kõik, mida ma teatrilt ootan. Ei olnud ülearu ponnistatult diip ega ka mitte kooliteaterlikult näitlev. Oli hea tekst, äge muusika, nutikas lavastus, ruumikasutus ja kujundus (see hõljuv kuldne ahel!), oli mäng, pani kaasa elama ja eriti pani nostalgitsema. Sest kes meist pole ülikoolipäevil mõnes ühikaköögis kitarri plänninud, vastu hommikut tuhatoosist priskemaid ööbikuid jahtinud ja targutanud “kõiksuse isesusest” — mis tagantjärgi meenutades tundub ühtaegu krimpspiinlik ja samas ikkagi armas, sest noored peavadki olema idealistlikud, rumalad, ennasttäis, maailmavalus ja tegema “oma värki” ja uskuma, et see värk on täiesti ainulaadne ja seniolematu.

Haige Mäger tundus bändi/kunstiprojektina isegi ägedam kui prototüüp Rajacas — ajaloost sai legend, legendist müüt jne. Igaüks mäletab asju erinevalt, igaühel oma tõde. Ka Viktoril, kes usub, et meeleavaldajad on ohtlikud huligaanid ja marodöörid, kelle eest tuleb oma kalleid kaitsta iga hinnaga. Ootamatult päevakajaline oli see. Ja mõte, et ega tondid pole kuhugi kadunud, vaid on kavalamalt ennast inimeste hulka ära peitnud, töötab päris mitmel tasandil.

Rajacas tegutsesid vist ainult poisid, eks? Tüdrukud ei olnud kuuekümnendatel nii kõvad mässajad? Hmm. Aga väga lahedad olid need 50 aastat hiljem intervjueeritavad tüübid, ma tundsin neis korraga nii paljusid inimesi ära. Ja ballaad põuast ja vereohvrist oli täitsa iseseisev kunstielamus. Mul on nüüd kinnisidee see tekst üles otsida. Autorit võiks muidugi teada, aga noh, eks ülikoolipäevil kulus päris palju aega “kõiksuse isesusest” targutamisele ja eesti kirjanduse loengutesse alati ei jõudnud ju. [Juba leitud.]

Arutasime, et kas praegused tudengid on ka sellised piirilõhkujad või on nad väiksed vanainimesed, kes töötavad juba baka teisel kursusel projektijuhtidena ja neil on konnasilmad ja komminaalmaksud. See oleks muidugi natuke kurb, aga — “mõtle välja, miks sina just praegu noor oled”. See oli väga hea lause. Mitte et need vastused saaksid väga toredad olla, aga see on juba uue jutu teema.

“Ema tuba”

Posted in * by tavainimene on 07/08/2022

God gave Noah the rainbow sign:
no more water, fire next time.

Enamik tartlasi on ilmselt mõlgutanud mõtet pakkuda raha pilli mittemängimise eest tänavamuusikust vanamehele, kes plõnnib elektrikitarril “Mäletad kevadet õites” ja taustabiidiks on mingi lastesüntesaatori umptsassaa hoopis teises helistikus. Kaugemalt kuulates ei ole see kakofoonia nii ilmne, aga lähemalt jõudes pööritad sisimas silmi, et no mida asja. Aga siis jälle mõtled, et vanainimese asi, vähemalt on tal hobi, mille pärast kodust välja tulla.

See Kasemaa raamat on minu jaoks sama segadusseajav nagu Tartu vanamehe tänavamuusika. Mitte et see oleks sama halb, vastupidi, see on tegelikult väga hea, aga helistikule ei saa kuidagi pihta. Segunevad Õnnepalu (pikad-hallid-adruvallid-ja toonesepp-aampalkides) uussiirus ja Kivirähu (sõime-lastega-kaks-kuud-ainult-pihlakamarju-ja-kandsime-siniseid-kilesusse) grotesk, kui üldse millegagi võrrelda. Heldimus ja künism. Minajutustaja nimelt tahaks oma ema maja maha põletada, et kindlustusrahaga saaks lõpuks ehitada ja sisustada uue, nüüdisaegse, nägusa ja maitseka. Sest ta on surmani tüdinenud vaesusest ja inetusest, linoleumi all läpatavate põrandalaudade hapukast haisust ja rehealusesse klopsitud kuivkemmergust. Ta on seda lapsest saadik häbenenud, pole eales sõprugi külla kutsunud, pole elukaaslast emakoju toonud. Vaesuses ei ole midagi õilistavat! Vaesus on ebaesteetiline! Tulekahjufantaasiad ja tulekahjujärgse ülesehituse fantaasiad (“mööbel Toscana perefirmast!”) muutuvad järjest palavikulisemaks. Ja et miks ja kuidas kõik nii läks ja kes on süüdi — kas kõrgemad jõud või üheksakümnendatel piruka juurde pääsenud puugid. Tõesti, “saatustest troostituim sündida laulikuks Eestis”. Ja “haridus ilma varanduseta on õnnetus”.

Ainus koht, kus mul lugedes suunurk ülespoole kiskus, oli see, kus autor/jutustaja kurdab, et ehk sai temast gei just sellepärast, et vaese poisina ei tihanud ta tüdrukutele läheneda. Oi, oi, selle argumendiga võiks ju küll minna mõne rahvuslikult ja iibepositiivselt meelestatud kodumaise multimiljonäri jutule. Et luhvtitagu oma sajalisi, muidu lähevad teised hallitama ja vaesed eesti poisid teiste poiste kaissu.

Muidugi mõista ei plaani ükski täie aruga inimene tõemeeli oma maja maha põletamist lihtsalt sellepärast, et seal on odav saepuruplaadist mööbel ja kooruva värviga boiler. Aga mõttevilksatusi võib ju tulla igasuguseid … ja lugedes on vähemasti minul väga kerge mõista seda lootusetut ja kättesaamatut igatsust ilusa, puhta, mugava ja soojapidava kodu järele. Millega vaidleb teine sisehääl, et mammon on ju tegelikult tühine, tuleb taotleda mingeid Kõrgemaid Ideaale. Ja see esimene hääl vaidleb vastu, et ega siis vaesed nendele Kõrgetele Ideaalidele oma küülikuid süües ja kolhoosivärki heldimusega meenutades kuidagiviisi lähemal ei ole. See kolhoosivärk ja Vene seriaalid on muidugi väikest viisi hoiatuseks ka. Et miks peaks lagunevas saras elav ja säästumakaronidest toituv Eesti Vabariigi kodanik soovima omariikluse eest oma nahka turule viia. Tõesti, miks?

No vaesusest on ju ka välja rabeletud. Vaesusega vist ongi nii nagu Valdur Mikita järgi maainimestel kärbestega: fatalism või raev. Sa sööd alistunult oma säästumakarone säästuketšupiga, jood säästusiirupist tehtud säästumorssi peale ja palgapäeval lohutad ennast säästuviinaga. Või surud hambad risti ja tõotad, et ei iial enam. Olgu käsi kullas või perse mullas! Leiad tänavalt tolmuse õuna, pesed puhtaks ja müüd ühe dollariga maha. Siis ostad juba kaks õuna, pesed puhtaks ja teenid nende müügist kaks dollarit. Siis ostad neli õuna … ja siis sureb Kanadas su vanaonu ja pärandab sulle miljon dollarit. Millest need petukirjad ikka kütet saavad kui mitte inimeste lootusetust igatsusest ime järele. 

Kas vaesest perest tegelikult on võimalik jõukasse või vähemasti toimetulevasse keskklassi murda? Kuidas? Ma olen vahel mõelnud, et kui paljud noored lähevad ülikooli IT erialasid õppima ilma igasuguse huvita ainult sellepärast, et see paistab ainus tee vaesusest välja. (Millegipärast meenutab see ähmaselt USA mustahanalisi, korvpalli ja NBAd.) Kirjaniku alter egole võiks toimetulev keskklaslane muidugi soovitada, et hakaku kas või kooliõpetajaks, neist on suur puudus, mis töö see kirjanikuamet ikka on, kirjutada võib ju ka pärast tööd ja hobi korras, kes see tänapäeval neid raamatuid ikka enam loeb, ei loe neid rikkad ega vaesed. Oh jah, see kõlab nii, nagu vajaks me tõesti kõik üht suurt puhastustuld …

Võimatu missioon

Posted in * by tavainimene on 02/08/2022

Minu kadunud emal oli vahel kombeks kriminullidest ja naistekatest loetud mõtteteri suguvõsa iidse pärimuse pähe esitada. Sageli ajasid need mind muigama, aga üks ütelus rabas ootamatult ja isiklikult: kui sa teed seda, mida sa oled alati teinud, siis sa saad seda, mida sa oled alati saanud.

Venelaste eesti keele õppega kipub samamoodi minema. Inimene õpib üldiselt võõrkeele selgeks siis, kui tal ei jää muud üle. Meie geograafiliselt ja sotsiaalselt ülisegregeerunud ühiskonnas on see pea võimatu. Narva, Kohtla-Järve, Lasnamäe ja Maardu venelaste (sh vene laste) elus lihtsalt ei teki olukorda, kus neil ei jää muud üle kui eesti keelt purssima hakata. Võib ju proovida nimemaagiat: nimetame venekeelsete laste ja venekeelsete õpetajatega lasteaia, kus üks kuni kaks tundi päevas toimuvad eestikeelsed õppetegevused, ümber eestikeelseks alushariduseks. Kas sellise lasteaia vilistlane on valmis minema eestikeelse kooli esimesse klassi ja hakkama eesti keeles loodusõpetust õppima (pinnas, karvkate, rünkpilv, rohttaim)? Ma julgen kahelda. Kahtlen paraku ka selles, kas “eestikeelse” (60/40) gümnaasiumi lõpetaja on valmis astuma ülikooli eesti keeles arstiks või juristiks õppima. Selleks peaks ta juba umbes seitsmendas-kaheksandas klassis kolima Narvast ära Võrru või Kärdlasse. Või hiljemalt pärast põhikooli Noarootsi või Nõkku. See ei ole ei lihtne ega kerge.

Olgu, venelasi me eesti keelde tuua ei saa. Aga kuidas eesti keel nendeni viia? See on peaaegu sama lootusetu. Eesti koolides on umbes 500 eesti keele kui võõrkeele õpetajat, kellest umbes pooled on vanemad kui 50 aastat. Neil on nõukaaegne kool, nemad “edastavad oma ainet”. Kahjuks kukub aine kuhugi õpetajalaua ja õpilase pingi vahele maha. Tunnikontrolliks sõnade tuupimisel pole mõtet, kui neid sõnu aktiivselt rääkimises ei kasuta — need ununevad juba enne järgmist tunnikontrolli. Tunnistuseks on terved põlvkonnad endise Eesti NSV endisi õpilasi, kes justkui peaksid oskama inglise või saksa keelt … Kuidas panna õpilased tunnis rääkima? Vaja oleks väikerühmi ja aktiivõppemetoodikaid. Igapäevase sõnavara kordamisega lihtsaid tekste, mitte “püksid sõeluvad püüli” ja “oinas heidab ahju ette magama”. Aga see on esiteks kulukas ja teiseks vaevarikas nii õpilasele kui õpetajale, seega laseme vana moodi edasi ja ütleme, et valitsus on kõiges süüdi.

Mida siis teha, kui midagi pole võimalik teha? Arusaadavalt peavad poliitikud ja ametnikud midagigi tegema — ei saa ju, käed rüpes, istuda. Aga ütleme nii, et mina neid küll ei kadesta ega midagi soovitada ei oska. Ainus kõhklev mõte: küsime õpilaste käest, mis neil nende endi meelest võiks aidata eesti keelt paremini selgeks saada. Eriti tore, kui nad arutaks seda koos õpetajatega, nagu võrdne võrdsega. Coachingu-sõna peale hakkavad haridusinimesed juba silmi pööritama, aga üks tummine iva selles siiski on: kellegi teise plaani ei võta inimene eales niimoodi omaks, nagu enda välja pakutut. Aga noh, elame — näeme. Valimisteni pole ju teab kui kaua aega jäänud.

“Hulkade sõgedus”

Posted in * by tavainimene on 24/07/2022

Tagakaane annotatsioon ütleb, et autor käsitleb “värvika ja vaheda sõnaga” praeguse aja kõige vastuolulisemaid küsimusi. No ma ei tea. Eestikeelne tõlge on pigem puine ja konarlik, mõned laused suisa arusaamatud. Ma väga kahtlen ka selle originaali vaheduses; värvikuse eest jääb aga tänuvõlg ilmselt suuresti arvukate tsitaatide autoritele. Kahetsen, et konservatiivse kallakuga kirjastusele raha andsin; oleks pidanud lugema inglise keeles ja laenutama raamatukogust. Aga ideoloogiliselt laetud kirjanduse puhul on ju alati oht, et — “Ahju!”

Mis need praeguse aja vastuolulised küsimused siis on? Eks ennekõike ikka seks. Sest millest iganes on jutt — asi on tegelikult seksis. Välja arvatud siis, kui jutt käib seksist. Sest siis on asi võimus. Kes seda õieti ütleski? Murray kirjutab soost, seksuaalsusest, rassiprobleemidest ja sotsiaalse õigluse eest võitlejatest, kes tema meelest õõnestavad nurjatult ühiskonna alustalasid — ja just nüüd, kui asjad on võrdsete õigustega juba täitsa hästi! Jah, kas pole kole? Just siis, kui perestroika ja glasnost olid juba nii palju saavutanud, hakkasid need äärmuslased vabariigi taastamist nõudma!

Kas soolise ja rassilise ebavõrdsuse/ebaõigluse probleemid on Kollektiivses Läänes tõepoolest lõplikult lahendatud? No kui keskealisele valgele heteroseksuaalsele mehele nii tundub … ma ise kaldun arvama, et rõhumise hinda tuleks küsida eeskätt rõhututelt. Ja võtta valemisse Trump. Ja nüüd ka Roe v. Wade. Kuskilt ma lugesin väidet, et antifeministlik kontrrevolutsioon on alles hoogu kogumas. Nimelt on noorepoolsed mehed nördimusega avastanud, et esimest korda pärast küttide-korilaste ajastut on ka neil taas tekkinud surve olla vastassoole atraktiivne — kuna meheta naist ei ähvarda enam näljasurm või kloostrisse saatmine. Sellist ülekohut ei saa kannatada!

Samas võiks marksistlik mõttesuund pakkuda just lohutust: patriarhaat pole põhjustatud sellest, et mehed on kurjad või halvad. Lihtsalt — tootlike jõudude ja tootmissuhete areng. Murray nõuab aga nördinult, et kas siis meessõdurid peavad nüüd sõjaväljal rohkem nõrkust ilmutama. Vaat sellega on nii, et tööalane ja eraeluline tuleb lihtsalt lahus hoida. Tugev sõdur peab olema hooliv isa, nii lihtne see ongi. Nagu ka kodus õrn ema peab olema tööl asjalik ja kehtestav. Olemata seejuures kamandav mõrd. Millest te siin aru ei saa?

Murrayl on teisigi kummalisi vaateid. Geid on tema väitel ühiskondlikult kahjulik element, sest nad ei panusta ühiskonna taastootmisse, vähemasti mitte õigel viisil, vähemasti mitte geimeeste paarid. Geimehed, muide, on ühiskonnale eriliselt ohtlikud seetõttu, et nemad on saanud osa Suurest Müsteeriumist — nimelt sellest, mis tunne on olla penetreeritud. Selle koha peal peitsin ma pea raamatusse ja pupsusin ohjeldamatult naerda. Ja mehed pidid meil see ratsionaalne ja loogiline sugupool olema? Khmm, kulla autor, kui see müsteerium teid nii väga painab, siis, khmm … noh … on olemas igasugused, teate küll … Teine koht, kus ma silmi pööritasin ja puhkisin, oli see, kus autor kirjutab, et naised ei peaks taotlema mingit sotsiaalset võimu, kuna neil on olemas täiesti unikaalne võime mehi peast segi ajada. Kolmas koht oli see, et “rikkus pole mingi privileeg, kuna teeb inimese laisaks”. Selle peale tahaks enamus vähem valgustatud lugejaid ilmselt küll piimamees Tevje kombel jumalalt nõutada, et saatku ta seda rahaneedust kohe rohkem. Ja neljas koht oli see, kus väidetakse, et tehnoloogiafirmad ja programmeerijad üritavad heterodele ja valgetele “kohta kätte näidata”, lastes algoritmidel kuvada otsingufraasi “valge heteropaar” tulemusena ka värvilisi geipaare. Oeh. That’s not how it works. That’s not how any of it works.

Lisaks geidele saavad ka naised puid alla — selle eest, et nad tahavad olla seksikad, aga mitte seksobjektid. Miks naised ennast meigivad, kui nad ei taha, et neid kannikast krabatakse, mh, ah? Huulepuna signaliseerib teatavasti seksuaalset erutust! Oijah. Vähemasti tunnistab autor, et väline atraktiivsus annab inimesele ühiskonnas ka mitteseksuaalseid eeliseid, kuigi ta neid kaht propositsiooni omavahel ära ei ühenda. Seevastu on ta pahane, et #metoo-liikumine on teinud meestele nii keeruliseks töökohal suhete algatamise: kas tõesti tohib ainult ühe korra vastassoost kolleegi kohtingule kutsuda?! Lugupeetud Douglas Murray, ma ei ole maailma suurim deitimisspets, aga isegi mina oskan teile selle asja ära seletada. Kui te kutsute vastassoost kolleegi deidile ja ta keeldub, siis tõesti pole rohkem mõtet üritada. Aga kui ta tuleb, siis selgub juba suhtlemise käigus, kas see esimene kord jääb viimaseks või mitte. Jällegi — kui kaaslane ütleb, et ärge rohkem üritage, siis nii ongi. See pole koht, kus visadus viib sihile. Murray aga vihjab, et naised on alatud šantažeerijad, kes ise fantaseerivad salamisi, kuidas keegi neid vägisi võtab. Sellist jama on juba raske kommenteerida. Samuti ei ole kunstnibud ja kaamelisõraproteesid mingi peavool. See meenutab meest, kes kutsus politsei, kuna tema aknast paistab vastasmaja, kus paljas naisterahvas teeb igasugu ilgusi, ja kui politseinik aknast välja vaadates nentis, et midagi ju ei paista, siis õpetas kaebaja, et tuleb ronida riidekapi otsa ja kael hästi pikaks küünitada.

Üleseksualiseeritud muusikavideod — sama asi. Igasugust tehakse. Võib-olla on see artisti eneseiroonia. Või protest. Või lõbus huligaansus. Või produtsendi surve. Või sotsiaalne eksperiment. Võib-olla väljendabki see segadust, mida atraktiivne noor naine tunneb, kogedes enda suhtes käivaid ühiskonna vastukäivaid ootusi? Ole atraktiivne! Aga maitsekas! Ole seksikas! Aga mitte litsakas! See ongi miiniväli.

Üleüldse — kui väga hoolega otsida ja kael pikaks küünitada, siis leiabki igasugust, nii Twitterist kui YouTube’ist. Leiab puhast sõgedust ja leiab teadlikult tendentslikult esitatud materjale. Parempoolsed ei ole tendentslikkuse süüst kindlasti mitte puhtad, kuigi nad vasakpoolsetelt nõuavad, et nood võtaksid kõiki väiteid oma ajastu kontekstis. Kas saab väita, et vasakpoolset sõgedust leidub sotsiaalmeedias rohkem kui parempoolset ogarust? Ma küll ei julgeks. Tõmba esmalt välja palk omaenda silmast jne jne. Miks sa kirjutad mustanahalise kirjaniku isa kohta, et ta oli Must Panter ja tal oli 4 naisega 7 last, selle asemel, et kirjutada, et ta oli kirjastaja ja raamatukogutöötaja? Miks Trumpi vastasel tussuprotestil osalenud tüdrukud on “purjus ja üleskruvitud”, aga tussust krabamise jutt pühitakse kuidagi vaiba alla?

Transsoolisuse teema kohta ma ütleks ainult: uskuge teadlasi ja arste. Kui arstid on lohakad või aja- ja rahapuuduses, siis tegelege selle probleemiga. Võib-olla tõesti on jumet ka sellel mõttel, et levitada arusaama, et tüdrukud ei pea olema tingimata roosad printsessid ja poisid Robocopid. Et kui tüdruk tahab kanda traksipükse, ronida üle aedade ja ehitada onne, siis see ei tähenda, et ta on vales kehas. Kuigi sotsiaalselt konservatiivne inimene ilmselt tunneb siin tõsist siseheitlust. Sest tüdrukud, noh, ikkagi peaksid ju olema naiselikud, sest nad on ju tulevased emad ja see on kõige kaunim ja üllam asi elus üldse ja eriti alatu on nõuda emaduse püha privileegi omades veel võrdset palka vaeste meestega, kes kogevad vägivalda, jäävad kodutuks, surevad vara jne. (Vaat see on veider. Kui jutt oleks mõnest etnilisest vähemusrühmast, kes on vaene ja haige ja vägivaldne, siis tõlgendaks konservatiiv seda ilmselt moraalse puudujäägina?)

Eestis jääb see transsooliste teema (nagu ka mitmed rassisuhete ja kultuurilise omastamise jms teemad) üldiselt ikka veel võõraks. Küsimus, mida me naistena teeksime siis, kui riietusruumi ilmub noku ja habemega naine või “naine”, on meile suuresti teoreetiline. Ma küll kahtlustan, et see on suuresti teoreetiline ka Briti ja Ühendriikide naiste jaoks. Mahlakas fantaseerimismaterjal kahtlemata, aga ikkagi teoreetiline. Lingvistiline. Et keda võib nimetada naiseks ja kelle kohta tuleb öelda “ise ennast queer-naiseks nimetav mees”. No ma ei tea, kui inimene teeb heauskseid pingutusi selle nimel, et funktsioneerida sotsiaalse naisena, siis tee talle seda heameelt ja nimeta teda nii, ei võta ju tükki küljest. Võib-olla olen naiivne, aga ma kahtlustan, et kujutlus suurest, mõjuvõimsast ja organiseeritud transliikumisest, kes haavatavaid ja segaduses lapsi hullutab, et oma ridadesse täiendust saada, on pehmelt öeldes üle võlli. Seevastu seadusandjad, kes tahaks kriminaliseerida emakavälise raseduse katkestamist, on maailmas täiesti olemas. Eks ta ole.

Kokkuvõttes tekib küsimus, kes need hulgad siis ikkagi on, kellele sõgedust inkrimineeritakse. Ridade vahelt selgub, et umbes 25% California sotsiaalteadlastest on see Leegion. Nojah siis. Sotsiaalteadlased on teadagi kahtlane seltskond. Eriti negatiivse näitena tsiteeritakse Judith Butleri väidetavalt täiesti arusaamatut lauset selle kohta, kuidas võimusuhteid ajas taastoodetakse. Siin ma soovitaks küll lugeda mitu korda ja püüda süveneda. Aga kaebuse peale, et “enam ei tohi midagi öelda” tsiteeriks vastu Ricky Gervais’d: “Please stop saying “You can’t joke about anything anymore”. You can. You can joke about whatever the fuck you like. And some people won’t like it and they will tell you they don’t like it. And then it’s up to you whether you give a fuck or not. And so on. It’s a good system.” Arusaadavalt on siin nüansse, on ülereageerimist ja tahtmatut ja (paha)tahtlikku vääritimõistmist, aga konservatiivseid suunamudijaid jätkub senimaani, ei ole neid kõiki Gulagi saadetud ega saadeta ka. See, et nüüd on võimalik kerge vaevaga guugeldada, mida keegi ilma asjadest arvas 20 aastat tagasi, ei ole woke-rahva süü. Nii et “Douglas Murray sõgedus” võiks õigupoolest olla selle raamatu pealkiri.

Suvetuuride aeg

Posted in * by tavainimene on 10/07/2022

Piletit ostes oli mulle justkui meelde jäänud, et etendus toimub suure saali rõdul. Aga piletile endale oli märgitud lihtsalt “suur saal”. Kümme minutit enne etenduse algust oli suurde saali viiva koridori uks kinni mis kinni ja kogu teatrimaja tundus täiesti inimtühi. Ronisin trepist üles rõdule ja pistsin pea ukse vahelt sisse: “Kas ma olen õiges kohas?” Heatahtlik teatritegija teatas, et etendus toimub küll siin, aga ma sisenen valest kohast ja liiga vara. Et õige koht olla “kassast paremale”. Lonkasin trepist alla tagasi; tõepoolest oli kassade juurde kogunenud juba omajagu hipstereid ja boheemlasi, kellest moodustunud pikk saba lookles välja uksest sildiga “mitte siseneda”. Tundsin tabamatut ärritust ja mõtlesin, et no olgu see nüüd siis üks tükk, mis tükk on. Aga siis tabasin, et ma olen juba osalusteatri osaline. Kas te olete oma kohaga rahul? Ei, ma ei ole rahul! Õigemini, ma isegi ei leia oma kohta üles! Tegelikult, selle oleks saanud veel tugevamini läbi mängida. Et just nagu mitte keegi ei tea, kus etendus toimub, inimestele jagatakse vastukäivaid juhtnööre, rahva hulka peitunud näitlejad algatavad stiihilisi otsinguekspeditsioone mööda kultuurimaja tühje koridore ja kabinette, kus taas igas toas antakse erinevaid hägusaid vihjeid stiilis “kuulsin, et kohviku keldris” või “ei, see viidi ju üle palmisaali” vms. Lõpuks on segaduses publik maja peale ära hajutatud ja siis saabki igaüks mõelda, kas ta on oma kohaga rahul.

Kui tükk lõpuks peale hakkas, paluti publikul lihtsalt natuke aega istuda ja rõdu saalist eraldavat halli seina vaadata. Minu tähelepanu pälvis hoopis ruumis ringi põristav porikärbes; mõtlesin, et kas see on rekvisiit ja kas tal on eraldi talitaja. Istumine muutus üsna kiiresti igavaks ja mul tuli kohe uus teatri-idee: inimene pannakse pooleteiseks tunniks täiesti tühja üksikkongi istuma. Seal saab ta siis mõelda vabadusest, rõhumisest, igavusest, üksindusest, ebaõiglusest, foobiatest ja igasugu muudest kunstiliselt sügavatest asjadest. Hohohoo, selle eest võiks juba mingile preemiale kandideerida või kuidas? Jah, etendus oli minu maitse jaoks, jumal paraku, igav. Hõre, lahja, laisk. Palju juttu, vähe teatrit. Jah, inimese koht — ruumiline ja/või sotsiaalne positsioon — saime aru küll, aga sama hästi oleks võinud Sirbist selleteemalist esseed lugeda. Tegelikult saingi sama tüki arvustuste lugemisest üksjagu eredama kunstielamuse kui etenduse vaatamisest. (Millest tuli kohe mõte, et fiktsionaalsete lavastuste fiktsionaalsed arvustused võiks olla omaette tore lugemine stiilis “kuidas rääkida raamatutest, mida te lugenud pole”.) Arvustused olid vägagi kiitvad; ju siis ikka mina olen küündimatu. Paraku on nii, et isegi paljas till laval — isegi mitte irooniline paljas till — ei veena mind autentsuses ja haavatavuses, pigem tekib sarkastiline mõte, et no ajage siis juba kõvaks ka.

See-eest õhtu teine etendus mulle meeldis, kuigi teatrit klassikalises mõttes oli seal veel vähem. Laval istus üldjoontes inimesekujuline masin (küborg? robot? android? humanoid?) ja hea mitu minutit püüdsin ma aru saada, kas mängib inimene robotit või vastupidi. Siis hakkas ekraanil jooksva video toel lugu lahti rulluma. Bipolaarse häire all kannatav kirjanik, kes tundis ennast rikkis masinana, üritas (mitte tõemeeli, vaid ikka n-ö kunstiaktina) teha endast tõetruud koopiat, mida oleks võimalik ära parandada. Ttranshumanism ja värk. Videol näidati, kuidas kirjaniku näolt võetud ülirealistlik silmaaukudega silikoonmask robotpea otsa venitati ja kohe tuli meelde hulk asju — “Mehed mustas” ja prussaktulnukas, Donnie Darko “why are you wearing that stupid man suit“, nahakaupleja Pontus, muinasjutt naisest hülgenahaga jms. Tüki nimi oli “Uncanny valley” ja väidetavalt tekitavad sellised peaaegu aga mitte päris inimesekujulised objektid teatavat erilist õõvatunnet. Minus tõtt-öelda mitte. Võib-olla on asi selles, et mul on ülearenenud animistlikud instinktid ja ma kaldun (näiteks) ka üldse mitte inimkujulisi mänguasju isikutena kohtlema. Kui keegi peaks — teatris või muidu — mõnel mängukoeral või sipsikul pea otsast rebima, siis hoidku ennast minu raevu eest. Aga võib-olla on asi ka just selles, et igasugu Sipsikud, Klaabud ja Kivinõiad on minu põlvkonda õõvaoru suhtes kõvasti treeninud. Sest jah, kui ma mõtlema hakkan, siis oma elu esimeselt teatrikülastuselt (umbes nelja-aastasena) põgenesin ma paanikahoos, sest kõik need rohelistes traksipükstes ringi keksivad “jänesed” olid minu jaoks liig mis liig.

Nii palju siis Baltoscandalist. Kahe tükiga seekord piirdusingi, kuna jäin piletite ostmisega hilja peale ja suurem osa etendusi oli juba välja müüdud. Selle suve seniste kultuuri- ja meelelahutusürituste kirja läheb veel Robert Linna ja Marten Kuninga sümpaatne akustiline kummardus biitlitele Antoniuse õues. Ja Pärnu rannas vedeledes lugesin läbi kaks kolmandikku romaanivõistluse auhinnatud tööst — Juta Kivimäe “Suur tuba”. Lugesin kärsitusega, oodates triviaalsetes elu- ja olukirjeldustes mingit uut dimensiooni, ja korraks nagu midagi lubaski, aga siis jälle — ei midagi. Karta on, et viimane kolmandik läheb üle pöidla sirvides. Lugemisjärge ootab nüüd Douglas Murray “Hulkade sõgedus”. Kohe selgub, kas wokeness on kultuurimarksistlik surmatants või hoopis elementaarne lugupidamine marginaliseeritud gruppide vastu. Palderjanitilgad on juba kapiservale valmis sätitud. 

Õiglane üleminek

Posted in * by tavainimene on 03/06/2022

Kui võikubaaris teenindab sind kleenuke ja kahvatu noor neiu, kellel on rohelised juuksed, näos kümme neeti ja käsivarred täis lõikumisarme, siis kas sa peaksid olema rõõmus, et noor inimene on siiski suutnud alustada iseseisvat tööelu, või kurvastama, et ta peab tegema sellist nüri ja madalapalgalist tööd, mis tal hinge seest sööb? (Aga võib-olla õpib ta kõrgkoolis vaimustusega südamelähedast eriala, tal on toetav elukaaslane ja vahva sõpradekamp ja võikubaaris teenib ta taskuraha, mida annetada heategevuseks?)

Oijah, parem mitte süüa vastu õhtut rasvaseid ja vürtsikaid asju. Nägin unes, et olin tõlkinud eesti keelde kellegi vene kirjaniku eriti avangardse romaani (“meie ajastu Pelevin”; unes tundus see täiega loogiline) ja üritasin seda mingit sorti monoetenduse või kuuldemänguna sõpradele ette kanda. Tuiskasin mööda hämarat ruumi ringi ja deklameerisin, tekst oli kirjutusmasinaga löödud kollakatele lahtistele lehtedele, mis mul käes segamini läksid ja maha pudenesid ja see kõik oli erakordselt piinlik ja piinarikas.

Unenägu oli, nagu tagantjärgi aru saada, prohvetlik. Minu magistritöö kaitsmine kujunes ka lahjemat sorti püstijalakomöödiaks: komisjon esitas asjassepuutumatuid küsimusi, retsensent teatas, et ma olevat valesid raamatuid lugenud, juhendaja püüdis veidi süüdlaslikult osa vastutust enda peale võtta. Pärast pikka arutelu otsustati mulle hindeks C panna. Tuttavad reageerisid sellele nii, nagu oleks keegi ära surnud, mh-mh-mh-pup-pup-pup. Jälle pean kordama, et süüdistage oma ootusi, mitte minu sooritusi. Mina ise? Olgu, olen, jah, pettunud — C on selline poolkõva hinne, pannud siis juba E, selles oleks vähemasti stiili olnud. Muid pretensioone mul ei ole ja kui peaks kõike kordama, siis ei teeks midagi teisiti. Läksin ülikooli eesmärgiga õppida midagi uut ja huvitavat ning teha karjääripööre — mõlemad on täidetud.

Jah, mul on uus töökoht! Erialane! See tundub ikka veel nii uskumatu, et ma pean ennast aeg-ajalt näpistama. Tõsi, katseaeg kestab ja ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, aga ikkagi. Ära kaota usku, armiliste kätega võikumeisterdaja! Nüüd tuleb siis otsustada, kas elu maal (küttepuud) või linnas (elektrijuhtmete vahetus). Toad saavad sel talvel ilmselt jahedad olema nii siin kui seal. Aga praegu ma sellele veel ei mõtle.

Nats nats

Posted in * by tavainimene on 05/04/2022

Noh, jah, see suur et. Mina olen ju ka tegelikult natuke natsionalist. Mitte ma ei arva, et eestlased on lätlastest paremad. Aga ma vargsi ikkagi mõtlen, et on tore, et lätlastel on Läti riik ja eestlastel on Eesti riik, mitte ei ole me kõik esperantokeelse Pribaltika Katoliikliku Suurvürstiriigi alamad.

Kes võitleb koletistega, vaadaku ette

Posted in * by tavainimene on 04/04/2022

Martin Ehala leiab, et tuleb mingis osas õigusriigi, inimõiguste ja demokraatia ideaalides järgi anda, selleks, et seista vastu ühiskonnale, kus neid väärtusi üldse ei austata. Olgu, tegelikult ta ütleb, et tuleb järgi anda “progressiivse liberaalsuse ideaalides”, aga välja kukub minu meelest sama: selleks, et seista vastu koletisele, pead sa ise muutuma temasarnaseks, sest “progressiivselt liberaalne ühiskonnakorraldus ei suuda pikas perspektiivis vastu seista sotsiaalselt konservatiivsele ja autoritaarsele”.

Kogu selle jutu ainus adekvaatne mõte on minu meelest see, et konservatiivid on olnud Putini suhtes naiivsed ning osa neist on siiani segaduses. Autor ise ilmselgelt kaasa arvatud. Jutt sellest, et “lääs on viimased kolmkümmend aastat perekonda nõrgestanud” tuleb ju täpselt samast allikast, kust jutt, et “Ukraina on puhastamist vajav natsiriik”, ja omab sama palju tõeväärtust. Kes seda perekonda nõrgestanud on, Obama ja Merkel või? Kuidagi väga mugavalt ja demagoogiliselt libisetakse üle vastuoludest, nt liberaalide valmisolek pandeemias rohkem piiranguid taluda. Riigivõimu ohjeldamist ja üksikisiku vabadusi nõuavad ju suures osas maailmas ikka konservatiivid ning liberaalid räägivad pigem solidaarsusest. Samuti jääb selgituseta rahvuslik-konservatiivse Ungari soovimatus Putinile vastu seista, kui ometi peaks seal ju olema “eneseohverdus vältimatu osa kasvatusest ja meelelaadist”.

Lause “liberaalselt üles kasvanud inimesele on kohusetunne võõras” kutsus minus esile juba tuttava viha ja lõbususe segu. See oleks nagu maha kirjutatud mingist noorsoo kommunistliku kasvatuse käsiraamatust aastal 1974. Jah, hirmus küll, selline inimene “on valmis töötama vaid siis ja niipalju, kui tal on selleks tahtmist”. Kohutav. Tagasihoidlik ettepanek oleks suunata kõik literaadid kohustuslikus korras suvel maasikapõldudele karastuma ja rahvuslikku majandust toetama. Liberaalide eesmärk olevat lammutada patriarhaalsed võimustruktuurid, sh kool, ja luua “Pipi Pikksuka maailm”. Ehala: isegi kui liberaalses koolis õpivad õpilased rohkem ja kiiremini kui traditsioonilises, ei omanda nad “valmidust taluda raskusi ja teha midagi, mida nad ei taha”. Ma ilmselt olen juba progressiivse liberaalsuse utoopia mõju all läbinisti roiskunud, aga minu meelest on hea, kui õpilased õpivad rohkem ja kiiremini ning kool ei ole patriarhaalne sunniaparaat, kus kujundatakse valmidust tõrkumatult Juhi käsku täita. 

Lähen teen piparmünditeed nüüd. 

 

Lõhe tilliga

Posted in * by tavainimene on 18/03/2022

Miks naised saavad meestest vähem palka? Sest naised küsivad meestest vähem palka. Miks naised küsivad meestest vähem palka? Sest kui nad lähevad küsima meestega sama palka, siis pööritatakse pahaselt silmi ja öeldakse, et kuhu see kõlbab, kõik ju teavad, et naised saavad meestest vähem palka.

Palgalõheteemalises postituses väideti, et “teadus on tõestanud, et naisi ja mehi huvitavad erinevad asjad, nad on tugevad erinevatel aladel”. No kes julgeks teadusega vaielda? Ma siiski kardan, et see ei ole nii lihtne. On väike hulk bioloogilisi antusi ja suur hulk ühiskondlikku nügimist, mille tulemusena naisi ja mehi võivad tõesti lõpuks huvitada erinevad asjad. Aga kas me võiksime nügida ka teistpidi? Öelda tüdrukutele, et torutöödes pole midagi üle mõistuse keerulist, rasket ja ohtlikku võrreldes näiteks haiglaõe või -hooldaja ametiga? Aga ei, sest kujutluspilt tunkedes ja torutangidega neiust tunduks meile ebanaiselik? Sest see ei sobi kokku reproduktiivse, dekoratiivse või rekreatiivse funktsiooniga, mida Tõeliselt Naiselt (TM) oodatakse? Male gaze ütleb, et kuradile tunked, olgu olla liibuvas valges kitlis haldjas? Naised ei tohi hakata liiga palju teenima, sest siis lähevad nad upsakaks ega püsi paarisuhtes ja perekonnas? Naised ise tahavad, et mehed teeniksid neist rohkem, sest nad tahavad meeste üle uhked olla ja neile jumaldavalt alt üles vaadata? Või tahavad naised, et nende mehed teeniksid neist rohkem, sest on ju üldiselt teada, et mehed teenivad naistest rohkem ja “miks siis minu mees peaks teenima vähem?!”

Ühes teises palgalõhe teemalises arutelulõimes ei saadudki sotti, kas õdede ja õpetajate palgad on madalad sellepärast, et neid ameteid peavad naised, või töötavad seal naised, sest palgad on madalad. Teemaalgataja enda propositsioon oli umbes selline, et mehed konkureerivad elu eest kõrgemapalgalistele ametikohtadele, kuna muidu poleks neil naiste juures lööki. Kh-kh-kh, siin on muidugi lahendus lihtne, vaesematel meestel tuleb leppida koledamate naistega. Ma siiski ei läinud õli tulle valama, selle seisukohaga ei võida populaarsust vasemal ega paremal. Tüdrukul ei sobi ju kaklusse kippuda. Aga ma olen tänulik neile feministidele, kes esitavad ka minusuguse nahahoidja eest kriitilisi küsimusi — isegi kui ma nende vastustega alati 100% nõus ei ole.