tavainimene

Teeme, nagu saame

Posted in * by tavainimene on 18/09/2020

Prestiižseimas Üleriigilises päevalehes on nüüd pretensioonika pealkirjaga rubriik, mille vaimsed majakad on Rupert Sheldrake ja Jordan Peterson. Eks ta ole.

Andmebaaside alused humanitaarile 101

Posted in * by tavainimene on 11/09/2020

Kui see hakkabki järsku tööle, siis pole sellest kasu, kui sa ei saa aru, miks see nüüd tööle hakkas. 

Aita vanurit!

Posted in * by tavainimene on 09/09/2020

Nii, mu truud blogilugejad ja juhukülalised, aidake nüüd nõuannetega. Kes teist on sel sajandil ülikoolis õppinud? Kas loengus käiakse läpakaga või tahvliga või paberist kaustikuga? Või salvestatakse kõik telefoni ja kõnetuvastus teeb sellest kena konspekti?

Kas te oma kodutöid ja asju hoiate arvutis või pilves või mõlemas? (Viimasel juhul — kuidas te tagate, et kõik saaks süngitud ja mõlemas oleks õige viimane versioon?) Ja kui pilves, siis kas Google Drive või Dropbox või Nextcloud või veel midagi? Või hoopis Moodle kõige jaoks? Mis keskkonnas on kõige parem rühmatöid teha? Kuidas valida õiged rühmakaaslased? Ja nii edasi ja nii edasi. Kõik vihjed ja nipid on teretulnud!

PS Kui siia peaks juhtuma mõni kõrgkooliõppejõud, siis võiksite lisada oma perspektiivi. Näiteks kui te kirjutate Moodle’isse, et “küsimuste korral kirjutage mulle”, siis kas te tegelikult mõtlete ka seda? Või on see nagu küsimus “Kuidas läheb?”, millele ükski sotsiaalselt pädev inimene ei hakka sisuliselt vastama?

Hakkab peale

Posted in * by tavainimene on 02/09/2020

Oma töös puutun ma kokku mitmesuguste huvitavate inimestega. Mõnikord on mul soov nende peale karjuda.

Aga muidu:
Mina: “Tunniplaanis on andmebaaside alused…”
Noor kolleeg: “seal õpetatakse teid guugeldama”
Mina: “Ei tea, siin räägitakse relatsioonalgebrast …”
Noor kolleeg: “lol wut

Issand jumal, millesse ma olen ennast mässinud. Andmebaasid … ma juba kujutan ette, kuidas ma eksamil kirjutan risti üle küsimustelehe “all your base are belong to us” ja kõnnin mõttelagedalt naerdes auditooriumist välja, saadetuna sajakonna Treffneri ja Reaali oiviku (kes kõik said mata riigieksamil sada punkti ning oskavad kinnisilmi ja selja taha seotud kätega tõlkida predikaatloogika sümbolitesse lause “mustade kasside hulgas, kellele meeldivad valged koerad, on vähemalt üks, kellele meeldivad ka mustad koerad”) hukkamõistvatest pilkudest.

Aga enne tuleb ainetele registreeruda. See pole lihtne. Arvasite võib-olla, et kui rebane ennast sisse logib, siis avaneb talle tekst “Tere tulemast, Eesnimi Perekonnanimi. Sinu õppekava on Õppekavanimi. Esimesel semestril on sul kohustuslikud ained Aine 1 (loe lisa, registreeru), Aine 2 (loe lisa, registreeru), Aine 3 (loe lisa, registreeru). Lisaks soovitame sulle valikaineid A, B, C jne”? Hahahahahahaa. Õppeinfosüsteem on täpselt nii kasutajasõbralik, et minu meelest võiks ülikool loobuda nii riigieksamitest kui akadeemilisest testist. Kes õiged ained ilma kõrvalise abita tunniplaanist üles leiab ja ennast neile registreeritud saab, see peab olema piisavalt terav pliiats, et ka õpingutega hakkama saada.

Tellisin endale ära ka üliõpilaspileti. Ootan sulni naudinguga seda hetke, kui ma esitan rongis sooduspileti ja müüja küsib minult hoolitsevalt pensionitunnistust.

Loometalgud

Posted in * by tavainimene on 29/08/2020

Vikerkaarevärvide järjekorra meelde jätmiseks on vanasti kasutatud mnemotehnilist salmikest: “peremees ootab kitselt raha, sulane tema liha”. Mul on teatav kahtlus, et tänapäeva lasteaia- ja algklassilapsed ei saa aru, kes on peremees ja kes on sulane ja miks peaks keegi kitselt raha ootama ja mida sulane kitselihaga peaks peale hakkama (iuu). Palun pakkuge välja tänapäevasemaid variante! (Muide, kas teie näete vikerkaares tumesinist värvi?)

Geeniused meie ümber

Posted in * by tavainimene on 26/08/2020

Ukselingi ümber tuleb panna desoainega immutatud käsnast toru. Iga kord, kui linki vajutatakse, laseb süsteem käsna sisse uue sortsu ainet. 

Digi-kovidioot

Posted in * by tavainimene on 25/08/2020

Paigaldasin nutitelefoni koroonaäpi Hoia. Avalehel oli nupp “I want to help”. Mina mõtlesin, et see on annetuste kogumiseks vms — ega klikkinud. Aga pärast selgus, et äpi tegelikuks käivitamiseks just sinna tulebki vajutada. Ehk siis sa võid teha oma UI/UX lollikindlaks, aga kogenud loll trumpab su iga kell üle.  

Hagu alla

Posted in * by tavainimene on 23/08/2020

No seda naiste ahistamise lehte teevad need … Mikk Pärnits, ja teine oli mingi naine. 

/…/

Aga no eks Sirje Kiinil vast oli liiga pikk seelik seljas. 

Suur maalritöö

Posted in * by tavainimene on 06/08/2020

Mulle meeldiks remonti teha nii, et ma annan remondibrigaadile võtmed, rahapaki ja näputäie Pinterestist välja prinditud fotosid. Karmis tegelikkuses ei ole brigaadi ega rahapakki; Pinterestiga ma üldse ei hakka ennast kurvastama. Tegelikult oleks vaja suurel toal kogu põrand ära vahetada. See tähendab, et toast tuleks välja (kuhu?!) tassida kolm väiksemat ja kaks suuremat kappi, kaks diivanit, laud ja tugitool. Kui kelleski see päratu rikkus kadedust sähvatas, siis olgu lisatud, et mööbel on liiga vana, et näha välja värske, ja liiga kole, et näha välja väärikas. Humanast kahe euro eest ostetud IKEA kate ei päästa päriselt asjaolu, et diivani ühe nurga alla on lisatoeks pandud puuhalg.

Ühesõnaga, põrand jääb ära. On, nagu on. Aga kui ees terendab veel aasta kodukontorit, siis tuleks seda kontorit ikka natuke värskendada. Eelmisel korral astusin ma reha peale värvi valikuga. Täismatt köögisein tähendab kuu aja pärast mitmesugustest pritsmetest (õli, mustikad, ketšup jms) täpilist seina. Maha oli pritsmeid võimalik nühkida ainult koos värviga. Tahmatriipudest ma ei räägigi. Seekord otsustasin siidmati kasuks; kuu aja pärast saab siis tulemusi, st täppe hinnata.

Värskelt värvitud sein oli kena küll, aga selle kõrval hakkas senisest valusamalt silma riivama põrand, mida katab ENSV lõpuaastatest pärit pruunides toonides veidramustriline linoleum. Mul on mustritega üldse mingi oma teema ja see ei puuduta ainult linoleumi. Ma ei ole suutnud seda teemat päriselt ära sõnastada. Loodus sobib ja korrapärane geomeetria valdavalt sobib, aga seal vahel on mingisugune õõvaorg. Näiteks enamik poodides müüdavatest vakstutest tekitavad oma mustriga minus visuaalselt sama tunde, mida auditiivselt tekitaks penoplastiga krigistamine.

Et siis midagi tuli selle linoleumiga justkui ette võtta. Esimene mõte oli muidugi: värvime üle! Põgus guugeldamine jahutas minu õhinat. Enne värvimist soovitati pinda umbes kolme erineva kemikaaliga töödelda ja lõpus oli ikka klausel, et kõige kindlam on osta uus linoleum. Phäh. Ma olen oma isalt pärinud küll vaevu veerandi tema hulljulget katsetajavaimu (“mis mõttes ma ei tohi muna mikrolaineahju panna?”), aga köögipõranda jaoks piisab sellest täiesti. Saatsin kassi õue ja käärisin käised üles. 

Mis ma sellest kogemusest õppisin? Esiteks, Bindo 20 on tõesti kõige vastupidavam värv. Teiseks, enne uue kihi peale kandmist laske alumisel korralikult kuivada. Kolmandaks, laske natuke veel kuivada. Neljandaks, püüdke oma värvitud linoleumil edaspidi kõndida ainult sokkides ja ärge jääge pikemalt ühe koha peale seisma. Ähh, mis ma räägin. Muidugi tuleb uus linoleum osta. Aga isegi nii on parem kui enne. Nüüd jääb veel ära oodata vastus minu kanalisatsiooniliitumistoetusetaotlusele ja veebipoest tellitud valamukapp. Ja õnn on üsna lähedal …

Mis ikkagi sügisel saab?

Posted in * by tavainimene on 04/08/2020

Leht kirjutas, et koolid ei tee õppeaasta alguseks mingeid erilisi ettevalmistusi. See paneb mind ausalt öeldes muretsema. Mul pole küll endal kodus distantsõppe ohus lapsi, aga ühiskonna üldise vaimse tervise huvides oleks minu meelest kasulik omada mingitki plaani. Nüüd peaks ju olema esimesed kevadised õppetunnid juba läbi seeditud. Ma siin rahvasuust kuuldu põhjal improviseerin:

  • keskendumine ainult kõige olulisematele õpiväljunditele; 
  • selgem pikaajaline eesmärgistamine: õpilastel on ülevaade, mida nad mis ajaks peavad selgeks saama ja ette näitama;
  • õpioskuste (eesmärgi seadmine, keskendumine, uue teadmise omandamine, harjutamine, oma edenemise hindamine) toetamine;
  • vähem erinevaid keskkondi, kus vaja registreeruda ja orienteeruda;
  • rohkem otse-eetri videotunde, rohkem salvestatud miniloenguid;
  • individuaalne tugi neile, kes seda vajavad; keegi ei tohi pildilt kaduda;
  • õpetajate tihe ja sisuline omavaheline koostöö, koos õppe kavandamine. 

Või midagi säärast.

Ma saan inimlikult aru lapsevanematest, kes raiuvad, et ei päevagi distantsõpet enam. Aga mis valikud meil tegelikult on? Võime ju loota, et nooremad lapsed raskelt ei haigestu, aga koju vanaisale toovad nad viiruse ikka kohale. Või mis saab vaesest 65+ mataõpsist, keda direktor on juba mitu sügist härdalt palunud veel üks aasta vastu pidada? Kas ta peab? Kui kaua? Mis saab koolist siis, kui mardipäevaks on pooled õpetajad juba haiglavoodis ja ülejäänud pooled keelduvad koolimajja tulemast? Ma kahjuks väga ei usu, et lapsed suudaksid koolis päev otsa korrektselt maski kanda ja omavahel kahemeetrist vahet pidada, isegi kui nad käiksid koolis poole klassi kaupa üle nädala vms. Või suudaksid? Kas praegu ei ole viimane aeg teha mingit sorti sotsiaalset ideekorjet ja koosloomet?