Ja oli kevad ja oli suvi

Keetsin natuke viigimarjamoosi, panin suveriided voodialusesse kasti ära (mul on liiga väike riidekapp ja liiga palju riideid) … ja oligi nädalavahetus läbi. Suvi on ka läbi ja foorumites küsivad lapsevanemad: “Kellelgi Kalevipoega ei ole laenata? Aga Gilgameši?”

Suvi läks samuti liiga kiiresti; ei jäänud kontidesse mingit mälestust mõnusast rammestavast juulipalavusest, pigem pesitseb seal mingi lõputu oktoober. Vesi on näiteks endiselt põlves. Põlve painutades pole vedelikul kuhugi voolata ja ta avaldab survet ümbritsevatele kudedele — arvasite õigesti, see on valus. Füsioterapeudi soovitatud rattasõiduga on halvasti; rattasõidust jääb põlv veel eriti valusaks. Ma muidu ostsin endale vanakraamipoest uue ratta, maksis tervelt 60 eurot, kolm käiku on tal ja puha. Jalgpidurit seevastu ei ole, nagu selgus. Õnneks selgus inimtühjal külatänaval, mitte Turu sillal, mis on täis rihmastamata bolonkasid ja vormelikiivriga tõuksikamikazesid. Nojah siis; ega ma linnas nagunii sõita ei julge. See-eest võtsin ennast kokku ja läksin uuesti zumbatrenni, sest kui põlved nagunii kogu aeg valutavad, siis võib ju sama hästi tantsida ka, vahet pole. 

Zumba oli endiselt ülitore; keksisin huupi, üritasin sundida aju aru saama, et “jalad lahku-kokku, käed vasakule-paremale”, ning leida endas üles sisemist latiino-gängsta-tšikki. Kuigi ma vist olen igasuguse gängsta absoluutne vastand, seaduslikkuse ja korra Kären. Mul oli väga raske lugeda “Gogoli diskot”, sest ma jälestan südamest kogu blatnoiromantikat. Ja ma pööritan silmi tänavakunstist vaimustujate peale. Ei saa salata, et ütlesin “ma ju ütlesin”, kui Tallinnas oli hiljuti draama, et suur ja vägev, kunstnikelt palju aega ja vaeva nõudnud seinamaaling täägijate poolt üle soditi, sest tänavaseaduste järgi nemad olid seal seina peal enne. Vaat nii. Katsed tänavakunsti kuidagi taltsutada on minu meelest nagu marutõbise koioti kodustamine — varem või hiljem pureb koiott sind kannikast. 

Õnneks mul on mingi metakognitsioon säilinud ja ma saan ise aru, kui ma olen vastik. Aga vahel on mõnus olla vastik. 

Mõistlik mina püüab samal ajal mingit trennigraafikut sisse seada, sest jõusaalis tahaks ju ka käia, aga  koos tuleku, mineku, pesemise ja riietumisega kipub trenn mul õhtust kolm tundi ära võtma, mis tähendab seda, et pärast kodus ongi põhimõtteliselt Aktuaalne Kaamera, Duolingo, hambapesu ja tudu. Ei jõua raamatut lugeda, ei viitsi korralikult süüa teha. Mingit muud hobi veel lisaks võtta tundub täiesti ülejõukäiv, kuigi ma olen siin mõelnud küll maalimisest ja kitarrimängust ja millest kõik veel. 

Vähemasti on unekvaliteet nüüd hea. Kohe ikka väga hea, seoses sellega, et mind on tabanud uus allergialaine. Millest — ei tea. Väga loodan, et välistatud oleks kohv, šokolaad ja tolm. Seitse aastat tagasi oli viimati see kiirabikomet, kui mul sarapuupähklite söömisest nägu paiste läks? Nüüd on siis löögi all  silmad, mis sügelevad, vesitsevad, punetavad ja pahatihti ka paistetavad. Käsimüügiravimid erilist efekti ei anna peale selle, et, nagu vihjatud, teevad uniseks. Ka need, mis infolehe järgi seda teps mitte ei tohiks teha. Üks tuttav ütles mõrult, et tema ema võtabki esimese põlvkonna antihistamiine unerohuna. Et tõhus ja odav. 

Tjah, inimene on ju leidlik. Vaata või mind. Maja välistrepp kipub mul ära lagunema. Mõistlik teguviis oleks trepp piikvasaraga ära lõhkuda, vundamendi külge ankrud panna, saalung ehitada, armatuur paigaldada, segu teha, valada ja tihendada jne. Mina urgitsesin suuremad augud lahtisest purust tühjaks ja valasin vedelapoolset kiirkivistuva tsemendi segu täis. Selle talve kärab küll ja eks edaspidi paistab. Ema oleks vangutanud pead, et ma olen ikka oma isa tütar läbi ja lõhki.

Oma teist suurt innovatsiooni ei ole ma veel katsetada jõudnud. Selleks on õunakorjamise seade, kus teleskoopvarre külge on kinnitatud topsik ja topsikust omakorda tuleb maapinnale elastne soolikas, mida mööda õunad otse korvi jooksevad. Või noh, soovitavalt püüab assistent nad enne kinni, et viljad liigselt muljuda ei saaks, aga põhimõttest saate aru. Soolikaks ostsin Pakendikeskusest viis meetrit oranžist nailonist võrksukka, aga see otsustav etapp, kus soolikas topsi külge kinnitatakse — vaat selle jaoks kuidagi käis mul energia maha. Et ah, mis ma ikka. Las ta olla. See ilmselt ongi see otsustav etapp, kus 99,9% idufirmasid sureb veel enne sündi. Nagunii hõljuvad idees õhus ringi ja küll ma selle varstopssoolika varem või hiljem Temust avastan. 

 

 

 

“Mäeküla piimamees”

Sisukokkuvõte Vikipeediast: “Manduva Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Kremer tunneb Mari järgi himu, kuid talutüdruk lihtsalt ära võrgutada käiks tema saksa-au pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks annab tüdinud Mari järele ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga ta nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Mari pääseb linna käima ning saab endale üht-teist iluasju ja juturaamatuid lubada. Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ja süda lahkemaks. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks ja teda vaevab armukadedus, ta tunnistab mõisnikule, et on olnud suur siga. Ka äri läheb kehvasti; Tõnu hakkab viina võtma. Kord, kui ta purjus peaga koju tuleb, tekib tal tõsine vastasseis Mariga, keda ta püüab keelata linna minemast ja kes talle kõrvakiilu annab, öeldes, et täidab lepingut. Mari tunneb tõmmet hoopis noore sepa Juhani poole. Kord linnast tulles külmub Tõnu purjus peaga rekke. Maril käib mitu kosilast, sealhulgas Juhan, kes aga Mari kui ihaldusväärse positsioonika lese kõrval ennast enam vabalt ei tunne. Mari kihutab ta minema kui argpüksi. Mari läheb koos lastega mõisahärrale kadrisanti mängima ja teatab, et läheb iseseisvalt ära linna ning jätab oma saksast armukese.”

Lugesin “Mäeküla piimamehe” uuesti läbi. Esimesel korral jäi mulle silma peamiselt see, kuidas Vilde jätab kogu Mari siseelu meie jaoks täielikuks mõistatuseks. Miks ta on nõustunud Tõnuga abielluma? Kuidas ta ennast asendusabikaasana tunneb? Miks ta algul ei taha Kremeri armukeseks hakata, aga siis ikkagi hakkab? Miks ta Juhani lõpuks ära põlgab? Nüüd turgatas pähe, et näh, naissugu on ikka sotsiaalse innovatsiooni vedur — tahavad maal rügamise asemel juturaamatuid lugeda ja viimaks üldse ära linna kolida. Samuti jäi silma, kuidas Prillup piimamehe kohta ihaldades kordagi ei anna mõista, nagu mõtleks ta oma laste tuleviku kindlustamisele, ikka ainult iseenda ego upitamisele. Ja narrilt armunud vanapoisist Kremerist oli tõtt-öelda kahju. Ega vist ei olnud need aadlivõsukeste lapsepõlved turvalise kiindumussuhte loomiseks kuigi soodsad.

Ja guugeldasin, kui tavaline see üldse oli, et naine abiellub oma surnud õe lesega. Selgub, et sororaat oli pigem tavaline. Tõnu ja Mari suhte muudab see muidugi tükk maad huvitavamaks kui lihtsalt abielu — nad pole abiellunud armastusest, vaid “keegi ju pidi”. Nagu selgub, pole Mari veel 20aastanegi. Selgusetuks jääb, kui vana oli kadunud õde Leenu. Lapsed Anni ja Juku võivad ehk olla viie-kuuesed; Leenu olla aga vanima lapse sünnitusel kaotanud. Kui suur võis olla Mari ja Leenu vanusevahe? Leenul ja Tõnul? Tõnu on ehk napilt neljakümnene? Kremer siis ehk viis-kuuskümmend? Kui Kremerit poleks olnud ja Juhan oleks pildile ilmunud, kas siis oleks Mari Tõnule truuks jäänud?

ChatGPT ütles oma totally-not-robot dramaatilisel toonil: “Ja siit tulebki Vilde väga sünge iroonia: Tõnu on ise algusest peale käsitlenud abielu majandusliku korraldusena, aga kui keegi teine rakendab sama loogikat tema suhtes, muutub see talumatuks.”

Veel üks küsimus: miks ikkagi Prillup piimaäris läbi kukub? Miks ostjad teda väldivad? Miks ta pahatihti lahkub turult viimase-hapupiimasena? Kas see on Vilde viis mõista anda, et moraalne rikkumine paneb inimesele mingi nähtamatu pitseri? Või see on kapitalismikriitika: sa võid kõik tehniliselt võttes õigesti teha ja ikkagi läbi kukkuda?

Kui piimamehe tragöödiast uus film teha, siis hirmus kiusatus oleks alustada proloogiga sellest, kuidas kuri ja pahur Leenu ära sureb, kuidas Mari ja ta õed fakti ette seatakse, et keegi peab Leenu koha täitma, ning kuidas lapsed noore ja lõbusa kasuema külge klammerduvad. Samuti võiks filmi sisse panna romaanis otsesõnu kirjeldamata kohutavaltpiinlikud episoodid sellest, kuidas mõisahärra Tõnule seletab, mida ta soovib, ja kuidas Mari esimest korda mõisasse lepingut täitma läheb. Ja sisse võiks panna mingeid vihjeid “Indecent Proposal”’ile ja “Ristumisele peateega” (jaa, ma tean, et pealkirju ei tohi käänata, aga ma siin praegu kirjutan, nagu räägin, eks). Uusfilmis tuleks dialoogi murdekeelsust ja arhaisme ilmselt kõvasti tagasi tõmmata; ma arvan, et koolilapsed murravad sellega juba praegu lugemishambaid. Prillupi katkendliku pobisemise (“Jaanah — naapaillu — mes tast — õitepea”) asemel võiks üldse rohkem rääkida tema kehakeel või siis kaamerapilk. Kuigi see on iseenesest kõnekas, et tunnetest rääkides on Prillup fuktsionaalselt tumm, aga rahast rääkides jätkub tal juttu kauemaks.

Nende kahe mainitud paralleelfilmi peale ma mõtlesin veel, kuigi kumbagi pole ise näinud. (Kuidas rääkida filmidest, mida te näinud pole, eks ole.) “Indecent Proposal“’is pakub John Davidile ja Dianele miljon dollarit vastutasuks ühe öö eest Dianega. “Ristumises” pakub Osvald Rolandile miljard dollarit selle eest, et Roland oleks nõus Laurast jäädavalt loobuma. Ma ei kujuta ette, mis oleks Mäeküla mõisa piimafrantsiisi väärtus tänapäevases mõttes, äkki suurusjärgus sada tuhat dollarit? Kõikidel juhtudel on ilmselgelt tegu n-ö elumuutva, mitte lihtsalt toreda summaga.

Miljard dollarit on muidugi absurdne lollus. See oleks ilmselt majasuurune ja palju tonne kaaluv kuhi sularaha, mille liigutamine oleks keskmist mõõtu militaarne operatsioon soomussõidukite ja turva-armeedega. Kellelgi ei seisa sellist raha lihtsalt pangas arve peal. Selle summa tekitamine varade müümise vms teel tekitaks ilmselt paraja majandus-tsunami. Ja selle miljardi omanikuks olemine tähendaks ilmselt endale neoonvärvides magnet-märklaua selja peale maalimist. Sama hästi võiks pakkuda Laura eest Atlantise arseenikaevandusi vms. Paradoksaalses kombel võiks mitu suurusjärku väiksem summa panna pakkumist tõsisemalt kaaluma. Mh-mh-mh, noh, miljardi puhul tekiks ehk juba see moment, et “on võimalus päästa Eestimaa riigivõlast” vms.

Silma jääb, et kõigil juhtudel teeb rikas mees pakkumise vaesele mehele, mitte otse naisele. Naine on kaup, mitte subjekt, ja kontroll kauba kasutamise üle kuulub omanikule. ChatGPT-d tsiteerides (ta on mul viimasel ajal vaimutsema hakanud): “Laura võiks kogu meeste filosoofilise draama lihtsalt ühe lausega lõpetada: Poisid, miks te minu rahast räägite? Andke raha mulle.“ Ebasündsa ettepaneku kohta: “Kui Diana ütleb lihtsalt: See on minu keha, mina otsustan ja miljon dollarit muudaks mu elu ja ma olen nõus, — siis 90% filmi konfliktist kaob ära. Seetõttu peab film eeldama, et Diana jaoks on seksuaalne eksklusiivsus olemuslikult väga väärtuslik ja et Davidi reaktsioon tema otsusele on moraalselt legitiimne. See on väga spetsiifiline moraalikultuuriline eeldus.”

See eeldus on tõesti spetsiifiline. Ajal, mil seksitööd võib tõlgendada ka võimestavana — miks mitte. Minu keha on minu kõige ebahuvitavam osa. Kui ma saan seda enda kontrollitud turvalistes tingimustes korraks rendile anda reaalselt elumuutva suurusega tasu eest … mis see summa suurus ränapäeval olla võikski? Miks üldse küsida “raha või armastus”? Raha JA armastus, ilmselgelt. Mari peaks võtma raha JA Juhani; mhh, ma ütlen, õpeta nagu oma last.

P.S. Nii, nüüd ma avastasin, et on olemas sihuke asi: https://ristuminemaekula.weebly.com/

“Palved röövitud tüdrukute eest”

Jennifer Clement on USAs sündinud, Mehhikos kasvanud, USAs õppinud ja praegu Mehhikos elav ja töötav kirjanik. Tema romaan “Palved röövitud tüdrukute eest” (originaali pealkiri “Prayers For the Stolen”) ilmus aastal 2014 ning on pälvinud mitmeid auhindu. Tegevus toimub Mehhiko vaeseimas osariigis Guerreros (pindala umbes 64 000 ruutkilometrit, rahvaarv umbes 3,5 miljonit, suurim linn Acapulco, pealinn Chilpancingo, muistne olmeekide ja asteekide asuala, veerand kuni kolmandik rahvastikust on migreerunud USAsse). Peategelane on Ladydi Garcìa Martìnez, kes oma kodumaad kirjeldab kui “kuuma maad täis kummipuid, madusid, iguaane ja skorpione” aga eelkõige kui maad, kus on ohtlik sündida tüdrukuna ja eriti ilusa tüdrukuna. Sest narkoärikad, kes on selle maa de facto valitsejad, röövivad ilusad tüdrukud seksiorjadeks. Ladydi joodikust, valevorstist ja telekasõltlasest ema Rita ütleb: “Siin oleme uhkusega kõige õelamad ja vihasemad inimesed maailmas.” (Minule tuletas see meelde “Rehepappi” — me peame oma elu tükkhaaval mõisa käest tagasi varastama.)

Ladydi isa on üks paras liiderdaja; sarnaselt enamikule teistele Mehhiko maameestele on ta kolinud ära USAsse ja sarnaselt enamiku teiste Mehhiko maameestega loonud seal uue pere. Värvikas kujund on külakese ainus mobiilileviga küngas, kuhu naised kogunevad, et üritada meestega kontakti saada. Naised on enda hooleks jäetud, kuidagi tuleb hakkama saada, iguaane küpsetades, juhutöid tehes, varastades (ja seda laenamiseks nimetades) või kuidagi. Näiteks moone kasvatades: “Lõpuks ootab igal juhul surm, parem siis juba surra rikkana.” Moonidega on muidu nii, et valitsus puistab nende põldudele helikopteritelt parakvaati. Või vähemasti käsib puistata. Aga kuna narkokaupmehed oma põlde kõigi vahenditega kaitsevad (loe: kopterid tulistatakse alla), siis lastakse see mürk pahatihti kuhugi mujale, näiteks vaeste mehhiklaste küladele. Kellel jääb ainult kiruda, et piiri USAga kinni ei panda ja lastakse sealtkaudu relvi riiki sisse tuua. 

Narkokaupmeeste sõjakavalustest saame veel teada, et nende kaubapakid määritakse kokku lõvi- ja tiigrisitaga, et narkokoeri laadungitest eemale peletada. Lõvisid ja tiigreid peetakse ekstra selleks rantšodes, kus neid legendi järgi söödetakse inimlihaga. Ja rantšoomanik kannab inimnahast saapaid. Külaelanike tänavakavalus seevastu ütleb, et kui kodust põgeneda, siis tuleb jälgede segamiseks jätta kõik nii, nagu oldaks ainult korraks välja läinud — telekas jäägu mängima ja piimapakk köögilauale. Ja patju tuleb päeval hoida külmkapis, et öösel oleks jahedam magada. Külmkapp ja telekas on igas majas, isegi, kui seal on muldpõrand. Gringod ja linnast tulnud koolmeistrid võivad selle üle imestada. Telekas on vaeste inimeste aken suurde maailma ja omamoodi Telekool.

Lapsed käivad külakoolis kuus aastat. Kui kooli õnnestub leida õpetaja, sest narkokaupmehed kipuvad nii õpetajaid kui arste röövima lunaraha nõudmiseks. Kas seal koolis midagi ka õpitakse, on hoopis iseküsimus; võib juhtuda, et õpetaja lihtsalt laseb lastele CD-mängijalt klassikalist muusikat ja kirjutab neile suvel tunnistused välja. (Mehhiko külakoolide ja -koolmeistrite teema on üks omaette küüliku-urg, kuhu ma parem ei hakka isegi sisse piiluma.)

Siiamaani on kogu lugu nagu National Geographicu dokumentaal. Ja umbes siiamaani ulatub romaani põhjal tehtud aeglane ja maaliline, dokumentaaliliku esteetikaga film. Raamatus aga nüüd alles pöörab märuliks.

Ladydi on 15 või 16, kui tema poolõe Maria narkoärikast vend Mike talle linnas rikka pere juures lapsehoidjatöö sebib. Seal selgub, et pererahvas on mitu kuud tagasi autoõnnetuses surma saanud. Teenijarahvas elab pool aastat luksuslikus majas omapäi edasi ja Ladydil tekib suhe aednik Julioga. Siis selgub, et Mike on maha lasknud tähtsa narkokapmehe ja tolle tütre ning vajab alibit, kuid politsei leiab hoopis üles heroiinikamaka, mille ta on Ladydi juurde hoiule sokutanud. Julio laseb kiirelt jalga ja Ladydi läheb mõrvasüüdistusega vanglasse. Mehhiko naistvangla on täiesti pöörane asutus … aga Ladydi on rangelt võttes veel alaealine ja ema tuleb talle järgi, täis otsustavust põgeneda üheskoos USAsse ja seal uut elu alustada.

Kirjutatud on hoogsalt, täpselt, peaaegu publitsistlikult. Emotsioonid ja moraalsed hinnangud ei ole tekstis, need peavad tekkima lugejas. Üks Goodreadsi lugeja näiteks vihastas: “These women can take a bus to the next city and work for rich people, so why not just get apartments or something there?” See tuletas meelde Ameerika teatrilavastajat, kes ei saanud aru, miks kolm õde soiuvad Moskvasse sõitmisest, selle asemel, et lihtsalt rongile istuda. Oh jah.

“Kongo tango”

Budapesti kohvikut külastab ingel Baru ja selgub, et kelneriks on keegi Merlin. (Hiljem saame teada, et Merlin on ronk.)
Londonis on Toweri rongameister Sebastian avastanud, et sealsed kuulsad rongad on kadunud. Ta kohtub raudteejaama pubis Canewdoni krahviga. Sebastiani moekunstnikust õde Colette on endale peigmeheks võtnud inim-ronga George’i.
Kairos viibib teaduskonverentsil tšehhi alkeemia-ajaloolane Žito, kes jaburatel asjaoludel kohtub inim-ronkade Munini ja Divaga ning muundatakse samuti rongaks.
Brüsselis peavad ehtepoodi igivanad õed Hamma ja Mamma, kelle ülakorruse üürnik on kongolasest ettekandja Usibepu. Ehtepoodi külastab ronkinimene Erinee, pood muundub mingit sorti voodoo-baariks ning Usibeput ähvardab väljatõstmine. Ta pöördub nõia poole, kes ütleb, et tegu on Albioni nõidusega.
Budapestis tapab Baru Merlini ja teeb temast topise. Linnas tegutsevad inimkujul rongad Grip ja Rocky saavad sellest aru ja lendavad ära Prahasse.
Londonis kurameerib Colette ikka George’iga. Toweri ajaloolane Farell räägib Sebastianile ronkadest ja inglitest ning näitab talle turvakaamera salvestust, kust selgub, et rongad on vabastanud Colette ning sündmuskohale on saabunud ingel. Sebastian ja Farell külastavad vabamüürlaste looži, Sebastian teeb läbi mingi müstilise riituse ning muutub korraks rongaks. Bunraveni krahv ütleb talle, et rongad kogunevad Prahasse.
Sebastian läheb Heathrow lennujaama, kus hiiglaslik kärnkonn talle teatab, et kui Toweri rongad suplevad Prahas Sternbergi palee tiigis, muutuvad nad tavalisteks inimesteks, misjärel peab kuninganna Bunraveni käest uued linnud tellima. Sebastian lendab Prahasse.
Kairos harjutab Žito rongaelu. Tapetakse guul ja pälvitakse sufi õnnistus. Uuesti inimkuju saanud Žito otsustab Prahasse naasta.
Brüsselis jätkub pidu baaris nimega Kirst, seal käivad mh sapöörid, kes on midagi Kongo stiljagade laadset. Üks neist saab aru, et baaris reliikviana eksponeeritav luukere on võltsing, tekib mäsu, Erinee muutub rongaks ja sapööride kuningas võtab ta vangi, kuid kongorahva nõid ja Usibepu lasevad ta vabaks ning nõid annab Usibepule korralduse sõita Prahasse.
Praha kohvikus vestlevad Sternbergi lossi valvur Gershom ja topiserestaureerija Šelomo. Gershom pajatab, kuidas lossitiigi juurde saabuvad veidrad lindinimesed või inglid. Ta võtab portfellist purgi tiigiveega, rüüpab seda ning muundub rongaks. Kõrvalises muuseumis valmistab Baru Erineest topist, kuid talle astub vastu võõras, kes väidab, et on “see eikeegi, kes on Issandast üle”. Selgub, et see on Canewdoni krahv, õigemini krahv de Saint-Germaine — alkeemik, kes teab igavese elu saladust. Baru lendab minema.
Prahas läheb Žito oma lahutatud naise Zdena juurde, kuid see ei võta teda tagasi. Žito poole pöördub võõras, kes osutub Canewdoni krahviks ja ühtlasi Kairo sufiks, ning soovitab tal Sternbergi tiigivett rüübata ja rongaks muunduda, sest Toweris saab “kõhu täis ja jõuluks oma puuri”. Nii sünnibki.
Usibepu on Prahas ning nõia korraldusel läheb Strahovi kloostri muuseumisse, kus varastab nõiduse tegemiseks võltsteemandi. Muuseumist põgeneb lind/inimene/topis Erinee. Usibepu hüppab valvurite eest põgenedes aknast alla ning muundub Musta Madonna mustaks lapsukeseks.
Sebastian läheb Prahas Sternbergi tiigi juurde, kuid ingel imeb selle tema silmade all tühjaks ja lendab minema. Musta Hundi õllekasse siseneb krahv koos inimeste ja ronkadega. Toweri seitse ronka on tänu Žito ja Gershomi lisandumisele jälle koos; Colette saab George’i endale, Sebastian puhub oma vilet ja rongad lendavad Towerisse.
Epiloogis lööb Šelomo kuskil teispoolsuses ingel Barule noa selga, toda täitev maagiline tiigivesi sajab alla maa peale ning Kohtumõistja laseb Šelomo taevasse.

***

Maagiline realism, inglid, rongad, alkeemia — ma nii oleksin tahtnud, et see raamat oleks mulle meeldinud, aga ikka väga vaevaliselt läks lugemine. Kuidagi autistlik kirjandus, intellektuaalsusele pretendeeriv aga emotsionaalselt täiesti kõle. Ei tekkinud üldse mingit tahtmist ühelegi tegelasele kuidagi kaasa elada. Ja intellektuaalses plaanis jäi ka lõpuks selline õlgade kehitamise tunne, et nojah, palju möllu, aga mis siis. Kui selles loos oli mingi sügavam sümbolism Õhtumaa allakäigust või võõrandumise süvenemisest postindustriaalses ühiskonnas või muust säärasest, siis minust läks see küll laia kaarega mööda. Ei näidatud — näiteks –, kui absurdne ja samas ootuspärane oleks see, et inimesed kadestavad linde ja linnud jälle omakorda inimesi. Ei toodud sisse ka sci-fi momenti, midagi selles laadis, et inglid ja lindinimesed on Muistsete geeniinseneeria produktid, kaks mõneti sarnast aga ometi täiesti erinevat ja omavahel opositsioonis olevat liini, kellest püsivad hoiatavad mälestused paljude rahvaste mütoloogias.

Tõenäolisem on muidugi, et see on sihuke postmodern värk, kus kirtsutatakse nina igasuguse “teise plaani” otsimise peale; et kunst kunsti pärast ja nii. Et lihtsalt imetlege mu eruditsiooni. Vana kooli lugejana mul tuleb siis muidugi jonn peale ja kui mulle teist plaani ei anta, siis hakkan esimesest vigu otsima. Zara ja H&M ei ole kaubamajad. Keemikud kasutavad kaaliumkarbonaati, mitte karbonaadi. “What a fuck you looking at” — siin peaks olema määrav artikkel. Miks Šelomo on š-ga aga Gershom sh-ga? Savil Row või Savile Row? Grip või Gripp? Zdena või Ždena? Ja mis värk on selle šnitslite söömisega igal pool? Olgu, vanad Praha juudid söövad võib-olla vasikašnitslit. Aga Londoni raudteejaamapubis tundub see pigem ebausutav menüüvalik, sürpriis-kapriis. Üldse Sebastian ja Colette ei ole londonlastena usutavad. Ma ei saanud kogu lugemise vältel lahti painavast tundest, et autori lapsepõlve lemmikraamat on “Kaksteist tooli” ja nüüd ta muudkui miksib seda erinevate soustidega — natuke Neil Gaimanit, natuke Dan Browni, natuke Bulgakovit, natuke maeiteamisasja. Sapöörid on muidugi toredad, nende juurde juhatamise eest aitäh. 

Richard III

Kuningas ei saa teha valesti,
kuni oma troonil veel istub.
Tema vead selguvad alles siis,
kui tal on kroon peast ära juba kistud.

Küttepuude ja kartulite jagamist autoritaarse populismi sümbolina oleks nagu juba Eesti teatris varem ka näinud, aga no mitte ei ühenda ära, kus see olla võis. Igatahes oli see minu meelest ka ainuke maitselibastumine Vanemuise “Richard III” lavastuses. Muus osas oli väga hea. No võib-olla mõne kõrvalisema tegelase suus kõlas Shakespeare’i tekst veidi puiselt, aga mitte häirival määral. Nagunii läheb ju aega, kuni sa ennast värsstekstisse nii-öelda sisse kuulad. Rongis lugesin just Sirbist diagonaalis tarka ja teaduslikku juttu, kuidas kuuldud tekst ja loetud tekst on väga erinevad asjad. Kuuldud värsstekst, mida sa enne lugenud pole, on minu, tavainimese, arust veel seda erinevam, et aju suudab seal veel vähem järgmist ühikut ennustada ja peab kogu aeg kikivarvul seisma. 

Ega ma ei tea arvata, kui tekstitruu see lavastus oli; minu meelest oleks võinud mõnest kohast (veel) juppe välja kärpida, aga see on juba norimine. Sisu poolest on mul pigem Williamile endale etteheiteid. Kohe algul tehakse meile Richardi enda suu läbi teatavaks tema motiivid: ta on sündinud inetu ja vigasena, naised teda ei armasta ja seetõttu saab ta rahuldust leida ainult intrigeerimisest, manipuleerimisest ja võimust. Selline 15. sajandi inceli manifesto. (Kuigi ajalooline Richard vist tegi juba noorukina sohilapsi vasakule ja paremale. Ja uuema aja rikardiaanide-revisjonistide sõnul on talle süüks pandud kuritegusid, mida ta pole üldse sooritanud. Aga see selleks.) Richardi vastaseid kujutatakse kõiki meeldivate ja vooruslikena. Minu meelest oleks palju huvitavam, kui peategelane ei oleks mitte lihtsalt verejanuline psühhopaat, vaid tõemeeli usuks, et riik on nõrkade, saamatute, korrumpeerunud või õukonnaintriigidesse takerdunud juhtide süül kaosesse libisemas ja tema suudaks ainsana katastroofi ära hoida ning algul ta “lihtsalt ei saaks muudmoodi” ja alles lõpus oleks juba see, et “kui nagunii sumpad põlvini veres, siis mis on üks piisk rohkem ses veremeres”. 

Mõistagi tekkis paralleele nii Trumpiga (natuke) kui Putiniga (palju). Oli kõnekaid pisikesi detaile nagu julgeolekustumise mõiste sünd. Kui Richmond kuulutas, et temaga on jõud ühendanud Balti ja Poola rahvad, siis vaatasime üksteisele otsa ja tegime: “Ahaa, NATO.” Aga kõige kõnekamana ja tegelikult üpris kõhedana mõjus hoopis finaal, kus “julgeolekutöötaja” võidukana troonil lebaskleva Richmondi, nüüd juba Henry Tudori rinnale meile nähtamatuks jäävat kujundit tätoveerib. Et siis mis jõud liigutavad tegelikult nuppe mängulaual. 

Ikka rõõmsalt matkasell mõõdab maanteepaela

Ma kaotasin kihlveo iseendaga ja see tähendas, et ma pidin kõndima jalgsi Tartust Elvasse — millalgi esimese poolaasta jooksul. Talvel oli liiga külm, kevadel oli liiga tuuline jne, aga nüüd ei olnud enam kuhugi edasi lükata ja tuli see matk ette võtta. Ilm oli päikeseline, soe, aga lagedal paraja tuulega. Alustasin Lõunakeskuse juurest umbes kell pool kümme hommikul ja kuni Külitseni läks astumine väga kergelt ja kenasti. Siis sai kergliiklustee otsa ja järgnes päris pikk lõik, kus tuli kõndida mööda teepeenart, mis oli küll niidetud, aga sügavate rehvijälgedega, nii et tempot tuli maha võtta ja hoolikamalt jalgade ette vaadata. Nõgiaru teeotsa kandis läks asi kehvemaks, sest tee kulgeb seal kõrgel tammil läbi oru ja perved on hästi järsud, nii et kui sa vastutuleva reka eest tahad natuke kõrvale astuda, siis astud pool meetrit kuhugi kuristikku kõrge lõikeheina sisse. Enne Nõo teeristi oli üks maanteepool üldse märkidega kinni pandud ja liiklus suunatud nii kitsasse koridori, et sinna poleks jalakäija küll kuidagi mahtunud, aga kõrval paistis jupike rajatava kergtee muldkeha ja tee alt läks ehitusjärgus tunnel. Nii et kuidagi ma ukerdasin sealt läbi ja siis paistis juba Nõo-Elva kergliiklustee teeots. „Nüit ole päsenu,“ nagu vanaema oleks öelnud.

Kehalise poole pealt oli endiselt kõik täitsa hästi. Nõos tegin väikse peatuse ja käisin  paisjärves jalgu jahutamas, aga pikalt istuma ei jäänud, et muidu äkki ei saa enam käima. Äkki oleks pidanud üldse lamama? Sealtmaale tegelikult natukene läkski raskemaks – Tõraveres tundsin, et säärelihased hakkavad valusaks jääma. Mitte päris krampi kiskuma, aga ikka iga samm andis tunda. Vaat ei tea, kas kompressioonpõlvikud või elektrolüüdid oleks suutnud seda ära hoida, mh-mh-mh-pup-pup-up. Aga see teelõik oli jälle looduslikult hästi kena, lookles nisu-, odra- ja rapsipõldude vahel, ja lõokesed laulsid ja kõik õõtsus ja lõhnas.

Vapramäel tekkis uus hingamine, seal on toredad lõigud mööda metsaäärt, kus on rohkem varju ja niiskust, ei olnud päris kuklasse lõõskav päike. Ja noh, Vapramäe ongi ju praktiliselt juba Elva. Linna sildi juurde jõudsin enam-vähem täpselt neli tundi pärast starti, siis kõndisin veel edasi Verevi järve äärde, suplesin natuke, vahetasin riided ja komberdasin raudteejaama. Nüüd oleks tahtnud juba teisi jalanõusid, magneesiumiga mineraalvett, ibuprofeeni ja hobusesalvi.

Jalgadega läks siiski üle ootuste hästi, ville ei tekkinud, varbaküüned on veel peal ja päev hiljem enam miski ei valuta. Olin põlvede pärast muretsedes pannud jalga jooksutossud ja nendesse veel ekstra vetruvad sisetallad. Tegelikult oleks võib-olla parem valik olnud mingid lahtised matkasandaalid ja naturaalsest materjalist õhukesed sokid. (Ma nüüd räägin siin nagu mingi ultramatkaja, kõh-kõh-kõh.) Muidu mul mingit erilist varustust ei olnud. Algul mõtlesin üldse, et lähen kahe palja käega — panen taskusse ühe villiplaastri, ühe tableti Zyrtecit ja visiitkaardi veregrupiga. Aga siis tuli mõte, et aga äkki tahaks ujuma minna ja siis on vaja riideid ja rätikut, ja peaks ikka mingi jaki võtma, ja vist veepudel peab olema, nii et lõpuks mul oli ikka väike seljakott. Ja seda ma märkasin, et isegi kui see seljakott on sul väga kerge ja mugav, siis kuidagi ta kõnnakut ja rühti ikkagi mõjutab. Ja seda märkasin õhtul ka, et päikesekreemiga tuleks olla tüki maad hoolikam ja metoodilisem (vihje: kael ja kõrvad).

Mida kokkuvõtteks öelda? Oli kergem kui ma kartsin. Lihtsalt ei tohi mõelda „palju veel jäänud on“, vaid tuleb lihtsalt astuda. Nõo-Elva lõik on oluliselt meeldivam kui esimene pool, nii et kui veel matkaisu tuleb, siis võikski ehk Nõost alustada. Kuigi Külitse-Nõo jupp saab ka septembriks valmis, ma vaatasin. Hmm, sügisvärvid ja nii. Hmm. Ja kompressioonsukad on mul ju tegelikult juba olemas.

“Ja mägedelt kajas vastu”

1952. aasta sügis. Vaene Afganistani talumees Saboor viib oma nelja-aastase tütre Pari linna, kus tüdruku lapsendab jõukas ja moodne (džäss ja alkohol!) paar — kunstnik Suleiman ja tema luuletajast abikaasa Nila. Viimane nimelt ei saa ise lapsi asjaoludel, mida väga täpselt ei kirjeldata. Midagi on seal pahasti läinud, sest ta on üks mässuline tüdruk, kelle käitumise peale konservatiivsed puštud pead vangutavad, et “külas lõigataks sihukesel häbitul kõri läbi”. Parit jääb kodus taga igatsema vanem vend Abdullah. Suleiman haigestub ja Nila koos Pariga kolib Pariisi, tüdruk kasvab suureks ja saab matemaatikuks, on hädas oma ema süveneva alkoholismiga ja on unustanud päritolupere, millest jäävad ainult ähmased mälestusevarjud. Möödub hulk aastaid; Pariga võtab ühendust Afganistanis vabatahtlikuks olnud kreeklasest arst, kelle kätte on jõudnud Saboori naisevenna Nabi jutustus tüdruku adopteerimise loost: Nabi on olnud Nilasse armunud, aga teda ennast on salaja ihaldanud — šokk ja jahmatus! — kaunitari abikaasa Suleiman. Nabi jääb hääbuvale peremehele platooniliselt truuks ja kes teab, kas siin on tegu harjumuse, ärakasutamise või patukahetsusega. Abdullah jõuab ajaloo risttuultes Ameerikasse ja asutab kebabirestorani. 2010. aastal jõuab sinna reumast puretud vananeva naisena ka Pari, keda võtab vastu vennatütrest nimekaim, aga Abdullah ise on juba dementne ja õnnelikku taaskohtumist ei tule.

Nende pealiinide vahel on hulk kõrvalliine. No näiteks Sabooril on naine Parwana, kes on Abdullah ja Pari kasuema. Parwanat rõhub süü ja saladus; noorena on ta poolmeelega-poolkogemata põhjustanud oma ilusa kaksikõe Masooma invaliidistumise, teda kaua hooldanud ning lõpuks ta õe enda palvel kõrbesse surema jätnud. (Kas eutanaasiaga vabastame lahkujat või ennast?) Ja siis on vennad Idris ja Timur, kes on lapsena elanud Wahdatide naabruses ning täiskasvanuna jõuavad tagasi filantroopidena Afganistani, kus tekib huvitav dilemma utilitaristliku ja deontoloogilise eetika vahel ja järeldus, et meil on kalduvus hinnata iseennast kavatsuste järgi ja teisi inimesi tulemuste järgi. Oijah. (Minule tulid siinkohal meelde kolm õilsat õde ja nende labane vennanaine.) Ja siis on Afganistani poiss Adel ta tema korrumpeerunud komandörist isa Baba-Jan. Ja siis on veel igasuguseid tegelasi. Neid on kokku kaugelt liiga palju.

No küll mina juba teadagi oskaks romaane kirjutada. Mina oleks kõik külgvõsud ära kärpinud ja keskseks liiniks jätnud Abdullah ja Pari lahku läinud eluteed ning kontrasti traditsiooni ja modernsuse vahel. Abdullah vihkaks Läänt, mis röövis temalt õe, aga iroonilisel kombel saaks ta temaga lõpus uuesti kontakti läbi interneti. Ja nende maailmad ei puutuks rohkem kokku kui plekk-karpi ununenud õhkõrna värvilise linnusule jagu. (Siinkohal tuli mul ähmaselt meelde midagi hingedest ja aatomitest; hissandjumal, ma viitan jälle iseendale, no see on ikka täiesti käest ära).

Üks raamatuklubilane juhtis tähelepanu, et tegelikult on Hosseini romaanil elegantne ringstruktuur. See algab muinasjutuga kuripaganast (muidugi pidin ma guugeldama, kas div ja devil on kognaadid — ei, ei ole) , kes röövib isalt lapse ning pakub talle valikut: su last ootab õnnelik elu, aga sina pead ta unustama, või sa saad ta tagasi, ja te elate edasi oma endises viletsuses. Mälu on korraga õnnistus ja needus: mäletamine hoiab alles armastuse, kuid ka kaotuse valu. Romaani tegevuse arenedes on Pari oma mälestused kaotanud ja Abdullah nad — kannatades — alles hoidnud; lõpus hakkab Pari oma identiteeti kildusest kokku panema, samal ajal kui Abdullah’l see peost libiseb. Koorem vahetab kandjat. Siin oleks tõsine oht maitselibastuseks (vrd tavainimene, 2016) , aga lõpp jääb kurvaks.

Kokkuvõttes oli see romaan minu maitse jaoks ikka natuke liiga bollywoodimelodramaatiline ja türgiseebiooperlik. Aga Afganistani ajaloo ja kultuuri vastu tekitas küll huvi — selline mitmekihiline Araabia-Pärsia-maeiteamille segu. Külalislahkus ja julmus, kogukond ja korruptsioon. Veel enne lugema asumist jäi mingist lühikokkuvõttes silma, et “vaene talumees on sunnitud oma lapse ära andma” ja kohe tuli meelde hiljuti loetud BBC lugu Afganistani perepeadest, kes oma lapseealisi tütreid rikastele sugulastele naiseks müüvad. Ja selle järgnenud vana kooli feministide ja paremkonservide (veider hobuseraud jälle) raev, kuna lugu oli kaastundlik nende perepeade suhtes, aga libises kuidagi muuseas üle sellest, mis nende tütreid ees ootab. Noh jah. Kultuurirelativism ja kolonialismisüü. Kes oleme meie, et öelda, et laste naitmine on läbinisti halb? Lõpuks on see iidne kultuuritraditsioon, parandab perede majanduslikku toimetulekut ja sotsiaalset sidusust jne.

Olgu, see kisub inetuks. Püüdsin ChatGPT käest pinnida, et ta annaks mulle kirjandusliku kohtu vormis debatile argumente mõlema seisukoha poolt ja vastu; ta kirjutas kolm rida, kustutas need kähku ära ja teatas, et see küsimus rikub tema teenusetingimusi. Lõppude lõpuks polnud Eesti talupojaühiskonnas ka ülearu ebatavaline, et vaene pere andis oma arvukatest näljastest järeltulijatest mõne jõukamasse peresse kasulapseks. Jah, mitte küll abikaasaks, aga ma ei ole väga veendunud, kui turvaline sellise kasulapse positsioon olla võis. Kas ta oli lihaste lastega võrdväärne ja armastatud või rohkem tasuta tööjõud?

Oli, kuidas oli, kui antropolooge uskuda, siis tuleb vist ikka olla tänulik, et meie esivanemate peatoidus tuli põllult, mitte karjast. Naiste töö põllul, heina- ja karjamaal, ka taluhoonetest kaugel eemal, oli hädavajalik ning seetõttu kehtis ühiskondlik kokkulepe, et nad peavad saama turvaliselt liikuda. Ja kui keegi tuleb küsima suisa suuda, kiusa kätta, siis võib ennast pussnoaga kaitsta. Põldu ja heinamaad ei saanud isegi Imbi ja Ärni öö varjus minema tassida. Karjakasvatajatel seevastu oli palju keerulisem oma tootmisvahendeid varguse eest kaitsta ning peamiseks argumendiks sai jõrmi löömamehe autoriteet, auhaavamise absoluutne tabu ja veritasu ähvardus. Hakkasin siin mõlgutama, et kuidas see auhaavamise ja veritasu piirang mõjutab näiteks huumorit. Mille üle, kui üldse, need jõrmid karjakasvatajad naeravad? Ainult kui näevad oma vaenlaste päid veeremas? (Siit läks mu mõttelõng Inglise jalgpallifännidele, aga see on juba sootuks teine lugu. Tänaseks aitab, tõmba nüüd tekk ilusti lõuani, sule silmad ja näe unes valgeid rippaedu purskkaevude, paabulindude ning pistaatsia- ja granaatõunapuudega. Head ööd.)

“Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Ma olen väga vilets kriminullide lugeja. Või, teistpidi võttes, väga hea — sest ma ei arva absoluutselt mitte kunagi mõrvarit ära ja lahendus tuleb minu jaoks alati täieliku üllatusena. Või, taga hullemaks — ma olen päris mitut Midsomeri mõrvade osa mitu korda vaadanud ja iga kord üllatunud. Sihuke krimipimedus. Aga selle Tokarczuki romaani lõpplahenduseni jõudes hakkas mul tekkima tõsine kahtlus, et äkki ma lihtsalt hakkan peast töntsiks jääma, sest no ausalt, mis muud varianti seal olla sai, ja vihjeid puistati väga heldekäeliselt juba umbes viiendast leheküljest alates. Aga ikkagi ma kuidagi ootasin midagi muud.

Edasi tulevad spoilerid. (Mis võiks olla selle sõna eestikeelne vaste? Nurjak, käändub nagu Kirjak?)

Romaani peategelane on ekstsentriline vana naine, kes elab Poolas Tšehhi piiri lähedal maaliliste vaadetega isoleeritud mägikülas, kus tema naabriteks on teised samasugused ekstsentrikud või siis joodikutest ja vägivalduritest salakütid ja metsavargad. Õhkkond on algusest peale pahaendeline — hämarus, lumelörts, sisse ajavate ahjude ving, pesemata villasokid, odav alkohol ja punetavad lõustad. Ning sellele kontrastiks teine maailm, kus on peened sõrmed, astroloogia ja William Blake. Viimaselt pärineb ka romaani pealkirjaks olev värsirida: “Drive your cart and your plow over the bones of the dead.”

Blake’ist, häbi küll, ei teadnud ma praktiliselt mitte midagi; hea, kui oleks õige sajandi osanud pakkuda. No need “põrgu vanasõnad” on … tjah. Midagi, mida Pratchett oleks võinud parodeerida. Või siis Woody Allen. Aga atra läbi koolnute kontide — kui romaan läbi saab, siis asetub pealkiri vägagi omale kohale. Ära tunnista ühtki autoriteeti ega traditsiooni! Peategelane nimelt, avastades, et küla salakütid on maha lasknud tema armastatud koerad, otsustab õigusemõistmise oma kätte võtta. Silm silma, hammas hamba vastu!

See võiks olla üks kirjanduslik kihlvedu — kas on võimalik sarimõrvarit sümpaatseks kirjutada? Jah, selgub, et on. Sest proua Janina (kes ise eelistaks küll olla Bozygniewa!) on kahtlemata sümpaatne veidrik, kelle looduse- ja poeesiaarmastus ning terased  tähelepanekud elust (“taskulampi on võimalik üles leida ainult päevavalges”, “vananedes tekib meestel testosterooniautism ning neid hakkavad huvitama masinavärgid ja kurjategijate elulood”) panevad vägagi kaasa noogutama. Kui aga keerata ennast näoga vastassuunas, siis … on meil siin häiritud reaalsustajuga ning tõenäoliselt nartsissistliku isiksusehäirega üksik vana naine. Lapsi tal ei ole ning tema hellus on suunatud kahele koerale, keda ta laseb vabalt metsa ringi jooksma, sest peab end inimeste seadustest kõrgemal olevaks. Kui koerad jahimeeste kuuli ette jäävad, asub naine viimaseid järjest mõrvama, kujutledes ennast sealjuures metafüüsilise õigluse (“jumala raev”) tööriistana. 

Kui ma kunagi kootsingukoolitusel käisin, siis üks tähtis põhimõte, mida seal õpetati, oli “kõik inimesed on okeid”. Oi, see põhjustas palju vaidlusi ja vastupanu — et kuidas ikka sadistlikud sarimõrvarid on okeid. Lõpuks lepiti kokku umbes nii, et iga inimene tegutseb igal ajahetkel nii, nagu talle tema kogemusi ja kavatsusi arvestades tundub hea ja õige. Nojah siis. Selle peale meenub ühest hiljuti loetud sotsiaaltöötaja memuaarist: “Ülikoolis õpetati meile, et kuula ja usu oma klienti. Aga nad ju valetavad!” Ja veel meenub üks minu kortermaja elanik, kes armastab oma köögi aknast linde toite ehk siis täpsemalt öeldes toidujäätmeid välja loopida, kalarapetest leivakoorukesteni. Ükskord oleks taldrikutäis tahkunud kaerahelbeputru mulle peaaegu pähe lärtsatanud. Jäin jahmunult seisma ja jõllitasin linnusõbrale otsa; tema vaatas mind budaliku sisse-ja-kõrgusse-suunatud pilguga ja teatas: “Minge rahus. Teie seda ei mõista.” Ja no ega ei mõistagi midagi öelda. 

Tokarczuki romaani puhul, nagu öeldud, ma ootasin midagi muud. Sõna “ökotriller” kuidagi tekitas mõtte, et tulevadki metskitsed väärituid inimesi surnuks poksima ja oravad nende kõrisid läbi närima — midagi sellist, ainult taimedega, oli vist “Pinocchio paberites”?

Romaan lõpeb nii, et Janina pääseb politsei eest ning sõbrad toimetavad ta veel üksikumale looduskaitsealale, kus ta saab sisustada päevi Blake’i tõlgete ja astroloogiaga. Vihjatakse, et tema tervis on hääbumas, kuid ta ise usub — horoskoopide tõttu — et tal on veel palju aega. Mida see “palju aega” tähendab — jääb lugejale mõtiskleda. Et kas nüüd siis õiglus võidutses või ei, ja mida autor selle kõigega meile öelda tahab. Kas me kõik peaksime ajama oma atra läbi koolnute kontide või on see siiski tee, mis kuhugi ei vii. 

“Nelja tee rist”

“Nelja tee rist” on Tommi Kinnuneni romaan, mis “jälgib ühe Põhja-Soome perekonna elu läbi 20. sajandi ühiskondlike muutuste”. See juhatatakse sisse üksjagu krüptilise proloogiga, kus tegelane, keda meile ei tutvustata, on valudes vähki suremas. Näib, et ta meenutab ja kahetseb mingeid minevikusündmusi, aga meie jaoks on need esialgu alles lauale puistatud karbitäis pusletükke. Seni, kuni pole lõppu jõudnud; lõpu valguses saab alguse uuesti üle lugeda, sest tõenäoliselt on see juba meelest läinud. Ja siis saab filosoofiliselt nentida, et “ei ole sel lool lõppu ega algust” vms. Aga saab ka hakata rehkendama, et “oot, kui vana ta siis pidi nüüd olema”. Või nagu mina mitmes kohas lugedes endalt küsisin — kust tal selleks raha oli? Vaat sihuke revident olen, jah. 

Pärissündmuste alguses on Maria, noor karjääri alustav maa-ämmaemand. Autor ei raiska aega pikale sissejuhatusele, vaid, nagu kirjutamisõpikud õpetavad, loob kohe dramaatilise sündmuse, kus karakter meile ennast avab: sünnitusteedesse kinni jäänud surnud loode tuleb ema elu päästmise nimel praktiliselt pussnoaga tükeldada. Maria ei ole mingi õrnake! Ta on tugev ja iseseisev naine, kellel on jalgratas ja ta ei karda seda kasutada. Veel on tal apteekrihärrast salakallim, kellest ta jääb rasedaks.

Tekstis tegelikult vihjatakse, nagu oleks Marial juba enne ämmaemandaõpingute alustamist laps olnud, kes aga võõraste hoole alla jäetuna suri. (Hmm. Kui vana ta siis nüüd olema pidi? Ja kuidas tal ämmaemandaõpinguteks raha leidus? Mis tema enda kodune taust üldse on?) Abielluda Maria ei taha, sest ta hindab nii kõrgelt oma iseseisvust. Siin tuleb minu jaoks sisse esimene valenoot. 19. sajandi lõpu maaämmaemand ei tea, kuidas lapsi saadakse ja missugune on vallasema ja -lapse staatus ühiskonnas? Ja ei taha abielluda? Apteekrihärral on küll tigedad õed, aga ei ole näha, nagu oleks ta sedavõrd nende mõju all, et see pulmi takistaks.

Järgmine põlvkond on Maria tütar Lahja, kes tundub algusest peale veider laps. Ta teietab oma ema. Ma ei kujuta ette, kas see võis olla eelmise sajandivahetuse Soomes norm? Pigem vist mitte? Kuigi tegelaste kõne, nagu Soome romaanides vahel kipub olema, on küll selline vanatestamentlikult pidulik. Kas see on  kujund, mis peab rõhutama ema ja tütre emotsionaalset distantsi? Kas autor on poetanud meile leivaraasukeste raja, mis viib mõtteni, et esimese lapse kaotus muudab suhte teise lapsega Maria jaoks kuidagi keeruliseks? Samas on neil lähedusehetked ikka täitsa olemas. Ja saatuse mõttes käivad nad sama rada, sest Lahja on ka tugev ja iseseisev naine, kes visaduse ja sihikindlusega koolitab ennast fotograafiks ja hakkab sellel alal ettevõtjaks ja jääb samuti vallalisena rasedaks. Ja ema varjab ta eest Ameerikasse putkanud lapseisa kirju ja põletab need ahjus ära, sest ta tahab ju ainult head.

Lahja leiab endale siiski mehe — Onni, hea mehe. Et kõik oleks nagu päris, nagu teistel! Ja saab temaga veel kaks last. Neist esimene, tüdruk, jääb pimedaks. Ja lugejale antakse järjekordne vihjeniidiots: isa halab, et see on karistus tema patu eest. Rohkem sellest asjast esialgu ei räägita.

Miks on Lahja jaoks nii tähtis olla mitte teistest halvem või erinev? Autor meile siin otsest vastust ei anna. Ei ütle, nagu oleks teda külas sohikuks või litsilapseks narritud. [Siinkohal meenub mulle omaenda tädi — ema poolõde, kes oli vanaemal vallaslaps, nii et dokumentides oli tal tollase praktika kohaselt isanime asemel ema nimi. Ja kui algkoolis sisenes klassi inspektor ja käskis igaühel öelda oma ees-, perekonna- ja isanimi, tundis väike tüdruk kohutavat alandust, öeldes isanimeks naisenime, mille peale kõik klassikaaslased näo kätesse peitsid ja naerda turtsusid. Kuus-seitsekümmend aastat hiljem oli see tulitav alandus jutustaja sees väga elav ja elus.]

Selgub, et Lahja ja Onni abielu pole siiski mingi õnnelik kingitus. Vahepeale jääb muidugi sõda, evakueerumised, tulekahjud, pagulus, tagasipöördumine, rusudest uue elu üles ehitamine — aga need kõik on pigem kulissid. Maria muudkui ehitab maja, mis peab olema ikka suur ja uhke ja korralik, nii et igaühel oma tuba. Ja elektrivalgus! Kas see on uhkus? Või meeleheitlik turvatunde otsimine? Suur maja, kus iga asukas oma tuppa sulgub ja teiste mitte häirimiseks poolihääli räägib, on mõistagi kujund. Hellust ja soojust on selles majas kasinalt. Lahja ei oska, erinevalt Onnist, üldse eriti lastega suhelda. Ega lapselastega, kelle talle kingib minia Kaarina — esimene tegelane, kes annab lootust, et mustrid võivad muutuda. Aga teda võib tõlgendada ka nii, et muutus saab tulla ainult mingi välise jõu läbi, mitte iseennast juukseidpidi emotsionaalse kättesaadamatuse mülkast välja sikutades.

Maria jääb vahepeal vanaks ja sureb ära. Lahja jääb ka vanaks ja muutub järjest õudsemaks inimeseks. No mõnes kohas ikka nii hulluse piiri peal õudseks, et loed ja vangutad pead ja mõtled, et kuule, Tommi, see oli nüüd küll üle võlli. Iseseisev kunstfotograaf ja mingi fundamentalistlik kogudus? Ja need näritud leivakannikad??

Romaani neljas osa keskendub Onnile ja toob otsad kokku. Püss, mis kuskil eespool juba lavalt läbi käis, teeb pauku. Selgib, et Onni on homoseksuaalne. Teda erutavad mehed ja ta tunneb selle patu pärast suurt häbi ja süüd ning palub, et jumal laseks tal olla õige mees. Aga jumal ei taha kuulda. Nüüd saavad arusaadavaks Lahja visatud etteheited “munadeta” mehele. Mehel on mune küll, aga ühe teise mehe jaoks, kellega ta sala-kaugsuhet peab. Ja jääb sellega Lahjale vahele, nii et naine kirjutab omaenda mehe peale politseisse kaebekirja. Ja 1950ndatel on samasooseks Soomes veel kuritegu …

Kirjanduslik koletis Lahja on niisiis kapiabielu ohver, kes peab endalt iga öö küsima “miks ma ei ole nii hea ja toreda mehe jaoks piisavalt hea”. Kummalgi pole sõnu — õigemini ühiskonnas ei ole veel sõnu –, et rääkida sellest, mis päriselt toimub. Mul on üks tuttav, kes armastab öelda “ega ma pole selliseks sündinud; elu on mind selliseks teinud”. Lahja võiks ehk seda öelda, kui tal oleks eneserefleksiooni ja metakognitsiooni võimet. Aga ei ole. Selle toob sisse alles Kaarina. Mõjus peaaegu piibellik pilt on see, kus ta oma tigedat aga juba vanadusnõtra ja abitut ämma peseb. Naised teevad ikka kehadega ära, mis vaja teha on — sünnitavad, tükeldavad, pesevad, matavad. Kontroll ja võim ei teki ega kao, vaid ainult muunduvad ühest liigist teise ja kanduvad läbi põlvkondade. Tegelaskujuna, rollina on Kaarina väga tugev, aga inimesena jääb ta meile paraku suletuks.

Võib mõelda, kas Lahja oleks olnud teistsugune, kui tal oleks olnud n-ö normaalne mees — eeldusel, et normaalne 20. sajandi esimese poole Soome heteromees pakkus abielus oma naisele lähedust. Tjah, ma ütleks, et temas oli ikka mingit uhkust ja “pole me teistest halvemad” kompleksi, mille tõttu kogu sooritussurve oleks ilmselt langenud tema lastele ja eriti pojale. Midagi head sellest ilmselt poleks tulnud. Veel võib mõelda seda, mis siis Lahja lapsepõlves õigupoolest nii valesti läks. Aga võib ka mõelda, et lapsepõlvetraumad on terapeutide poolt suuresti üle tähtsustatud ja tegelikult on kogu meie süü ja patt kirjas ikka geenides.

Romaani lõpusõnum minu jaoks oligi vist see, et “kui pika tee me siiski oleme suhteliselt lühikese ajaga läbinud — karmist patriarhaalsest ja evangeelselt tundekülmast suurperest moodsa linnapereni, kus räägitakse emotsionaalsest kättesaadavusest ja kasutatakse kolmeosalisi mina-sõnumeid”. Edasi võib küsida, et kas suurem sõnavara lähedusest rääkimiseks on tegelikult toonud kaasa rohkem lähedust. Ja et kas kõrged ootused õnnele toovad kaasa rohkem õnne. Ja et kas metakognitsioon on spirituaalne ärkamine või hoopis pattulangemine. Ja et kas me oleme endiselt mingis nelja tee ristis ja mis veretilk ja täiskuuöö meid siit lunastada võib. Oh jah.

Mind jäi natuke närima veel see mõte, et meesautor kirjutab mehe mõistetavaks ja naised hukkamõistetavaks. Mehe kannatus on tragöödia, naise kannatus on iseloomuviga. Süsteemi nimi on küll patriarhaat, aga selle sandarmid on peamiselt teised naised (apteekrihärra õed näituseks). Teiselt poolt on selline vaade muidugi palju huvitavam kui järjekordne naiste ohvristamine. Naised suudavad ikka meestega täiesti võrdväärselt timukad ka olla, mh-mh-mh-pup-pup-pup. [See tuletab mulle meelde ühe ammuse teise laine feministide peetud koolituse, kus lektor kinnitas, et naised on meestega võrdselt võimekad ja võivad sama hästi sõjaväes teenida, näiteks mingit sorti staabikirjutajana. Ma olin ainult 5% troll ja 95% loll, kui ma käe tõstsin ja küsisin, et kui võrdsed, miks siis mitte relvaga kaevikus.] Võimalik, et see viimase aja manosfäärist immitsev uusmisogüünia vina teeb mingil uuel viisil tundlikuks naiste demoniseerimise suhtes. Ühesõnaga. Ma olen valmis aktsepteerima provokatiivset käsitlust, kui ma tunnen, et autor viib selle loogika lõpuni välja. Aga “Nelja tee risti” puhul jäid mõned tapid minu jaoks logisema.

“Seitse fantastilist lugu” ehk kellavärgiga arvustus

On olemas teatud tüüpi kirjandus, mis ei püüa elu jäljendada või talletada, vaid seda asendada. Karen Blixeni „Seitse fantastilist lugu” (originaalis “Seitse gooti lugu”) kuulub sellesse kategooriasse: see ei ole realism, kuid mitte ka päris fantaasia. See on uusgooti konstrueeritud maailm, kus identiteet, iha ja inimsaatused alluvad mitte psühholoogilistele või sotsiaalsetele, vaid esteetilistele ja/või mänguteoreetilistele seadustele. Tegelasi tõstetakse nagu nuppe mängulaual ning iga kujunev seis on väike omaette kunstiteos. Autor saab välja valgustada selle osa mustrist, millele ta tahab lugeja tähelepanu tõmmata – näiteks naise roll ühiskonnas. Roll – see sõna on oluline. 

Realistliku paradigma ilukirjanduses teevad tegelased tegelikkust oma sisemaailma kaudu. Blixeni lugudes on tegelastele määratud rollid – arhetüüpsed positsioonid süsteemis, mehhanismi osad. Nende vastastikmõjud toovad kaasa teatavaid konfiguratsioone, mida autor ja lugeja vaatlevad. Inimene ei ole naine, kunstnik või armastaja, ta sooritab vastavaid rolle. (Kes ütleski, et süsteemi eesmärk on see, mida ta teeb?) 

Blixeni lood leiavad aset abstraktses Euroopas (kui sellele just ei vastandu eksootiline Teine). Taani ja Itaalia, Põhi ja Lõuna, aristokraatlikud salongid, kloostrid, tavernid ja ähmaselt ajaloolised maastikud sulanduvad kokku, moodustades Euroopa kui esteetilise repertuaari. Aeg käitub sarnaselt: lood näivad toimuvat kusagil 18. ja 19. sajandi vahel, kuid mitte kunagi kindlalt üheski neist. Tulemuseks on keskkond, mis tundub ühtaegu tuttav ja määratlematu nagu ooperilava või maskiball või miks mitte ooper “Maskiball”. Maskiball võiks olla selle maailma metafoor: identiteedid on muutuvad ja voolavad, rolle esitatakse ja tõde tuleb esile maskeerumise kaudu. 

Aga kuhu jääb siis armastus? Iha ei ole selles maailmas emotsioon, vaid struktuurne jõud, mis joondab tegelasi samamoodi nagu magnetväli rauakübemeid, nihutades neid ühest rollist teise. Heteronormatiivne loogika ei tööta, pulmakellad ei helise. Need on peaaegu kväärsüsteemid, kus iha ei pea teenima reproduktsiooni, stabiilsust ega moraali; Blixenil teenib iha ainult struktuuri. Pole ime, kui Blixeni lood meenutavad lugejale “aurupunki” selle hammasrataste, suurendusklaaside ja ventiilidega – mitte otseste masinate, vaid nähtamatu mehhanismi tõttu, mis paneb tegelased liikuma nagu hammasrattad.

Võib-olla on Blixeni lugude kõige segadusttekitavam joon nende moraalne õhkkond, õigemini selle puudumine. Tegusid ei hinnata tavapäraste eetiliste kaaludega, vaid esteetilise tasakaalu järgi. Loo lõpp tundub õige mitte sellepärast, et see on õiglane, vaid sellepärast, et muster saab lõpetatud, suletud süsteem saavutab füüsikalise paratamatusega tasakaaluseisundi. Autentsetes muinasjuttudes enamasti nii ei ole, isegi 1001 öö omades mitte. 

Siin võiks tuua paralleeli de Sade’iga: iha ja võim on omavahel põimunud ning moraalsed kategooriad kaotavad oma autoriteedi. Kuid erinevalt de Sade’ist ei tingi Blixenil moraalset transgressiooni mitte soov šokeerida, vaid puhtalt narratiivi sisemine vormiloogika. Blixeni võiks kõrvutada veel selliste autoritega nagu Italo Calvino ja Hermann Hesse. Aga kui Calvino loob samuti abstraktseid maailmu, siis on need avatud, paljunevad ja mängulised, lõpmatute variatsioonidega, natuke nagu jokkeriga male. Hesse liigub “Klaaspärlimängus” vastupidises suunas, täieliku abstraktsiooni poole. Blixeni mängus on alles teatraalsus, kehalisus ja iha, Hessel jääb rituaalsus, intellektuaalsus ja askees. Siiski on mõlemal sama algimpulss: elu kui miski, mida vorm suudab täielikult kujundada.

Kõik see aitab ehk selgitada lugejas tekkida võivat reaktsiooni: tunnet, et Blixeni lugusid on nauditavam luua kui neid kogeda. Kirjutaja, demiurg naudib sümmeetria ja kontrolli elegantsi. Sellesse maailma heidetud lugeja peab tegema uurimistööd, temalt oodatakse intellektuaalset imetlust, aga ta ei saa emotsionaalselt samastuda. Allumine ilma lunastuse võimaluseta, “usu, sest see on absurdne”. Kas võib olla, et Blixen, kes oma elus ei mahtunud raamidesse, provotseerib ka lugejat mitte alluma – vaid märkama mehhanismi ja sellest eemalduma?