tavainimene

Reisimuljed kodumaalt

Posted in * by tavainimene on 18/02/2018

Tead, noored on nagu väliseestlased!  Harvaesinevate sõnade tähendust nad ei tea ja mitmeid sõnu hääldavad võõrapäraselt. Mul läks mitu sekundit, enne kui ma sain aru, et “miim” on nende keeles meem. 

Advertisements

Anti-Goodall

Posted in * by tavainimene on 11/02/2018

Kuule. Sa ei saa kogu aeg gorilladevaatleja olla. Ole vahepeal natuke aega gorilla ka.

Pilditu

Posted in * by tavainimene on 07/02/2018

Kontorisse oli tellitud fotograaf, et meist veebilehe jaoks pilte teha. Aimasin juba, kuhu see asi tüürima hakkab, aga ei tahtnud tüli üles kiskuda. Sellegipoolest sain teatava sünge lõbususega tõdeda, et järgnevat dialoogi oskasin ma ette ennustada peaaegu repliigi täpsusega:
– “Tere. Pildistage mind, kuidas tahate, ma kahjuks tõesti pole fotogeeniline.”
– “No mis jutt see on. Seiske sinna. Keerake veidi küljega. Tõstke pea kõrgemale. Hmm. Laske alla. Lõug ette. Ei, mitte nii ette. Naeratage. Ärge naeratage. Hmm. Püüdke silmad suureks teha. Eeei, parem siiski silmad veidi kissi. Tõuske korraks püsti. Ei, see ei lähe, istuge tagasi. Hmm.”
– “Ma ju ütlesin.”
– “Teate, kui ma teid niisama vaatan, siis see, mis ma näen, ei olegi nii hull. Aga fotod … oeh … ja ainuke emotsioon neis on “eks ma siis tee seda tsirkust kaasa”.”

Noh, vähemalt sai emotsioon adekvaatselt pildile püütud. Ilufotosid ei saanud, aga vahest saaks selle seeriaga mõnel biennaalil loorbereid lõigata? Inimene, kes teeb halva mängu juures head nägu — kas saab olla midagi sügavamalt inimlikku?

Fotograafi viimane soovitus oli leida poolteist tundi ja harjutada peegli ees “ilusama näo tegemist” — isegi suured kuulsused olla täpselt kätte harjutanud, mis nurga alt nad kõige paremini mõjuvad. Et see harjutamine pidi kogu hilisemaks eluks nii palju kasu andma.

Ma nüüd ei teagi. Mis kasu mulle annaks, kui ma suudaks kogu ülejäänud elu mõnel seltskonnapildil oma kõige vähem koleda näoosa kõige soodsama nurga alla keerata? Dokumendipiltidega see nipp nagunii läbi ei läheks. (Minu viimaseid dokumendipilte keeldus tegemast isegi politseimaja fotoputka, andes veateate “võtke prillid eest ära”. See oli juba naljakas.)

Ma suudan täiesti rahulikult elada teadmisega, et ma pole ilus. Ma tean, et sotsiaalne konventsioon kohustab vähemasti kõiki naisterahvaid sellele silmakirjalikult vastu vaidlema. Ma suudan ka selle rahulikult üle elada. Aga palun, las mulle jääb mingi väärikus. Ma ei kavatse hakata peegli ees harjutama vähem kole olemist, et keegi saaks kaastundlikult ohata “vaeseke, ta nii püüab”.

Arvamusfestival*

Posted in * by tavainimene on 03/02/2018

Kes suudaks kooli õppekavast välja visata asjad, mida kuu aega pärast lõpetamist nagunii keegi ei mäleta?

Meie kutsekoolid ja kõrgkoolid õpetavad seda, mida saavad. Mitte seda, mida on täna ja homme vaja teada ja osata. Kuida see olukord ära muuta?

Kas juhtideta bussid ja müüjateta poed on väikse, vaese ja perifeerse Eesti jaoks kättesaamatu utoopia või peatne ja vältimatu tulevik?

Kellelt saaks tulla raha, mida maksta kodanikupalkadeks, ja kuidas neilt see kätte saada?

Kas oleme valmis olema vaesed aga rohelised? Kui vaesed?

Et naised sünnitaksid esimese lapse enne oma 25ndat eluaastat, on vaja, et mehed abielluksid nendega enne oma 25ndat eluaastat. Kuidas seda saavutada?

Kuidas jagab kärgpere ema laste vahel kotlette — kas vastavalt elatise suurusele?

Kus on 5+ toalised korterid 3+ lapselistele peredele?

Kui meil on nii suur tööjõupuudus, miks siis 45+ naisi peetakse juba surnuteks?

Kas hoolduskindlustus tagaks mulle eluõhtuks lamatistevastase madratsi?

Mida võiks 100% töövõimeliseks tunnistatud vähihaige öelda 100% töövõimetuks tunnistatud alkohoolikule?

Kas Lõuna-Eesti joob end viimaks ometi surnuks?

________________________
* ideekorje tähtaeg on 4. veebruar

Humanitaarblondiin vs Tehnoloogiahiid

Posted in * by tavainimene on 29/01/2018

Dear Company,
I have a 2 months old /…/ phone and it won’t charge, showing the error message “moisture was detected in the usb port”. The phone has not been in contact with water and there is no moisture in the usb port. Factory reset did not help. Googling “phone charge moisture usb” demonstrates that this is a common problem with this model and no solution has been found so far. Cleaning the usb port will not help, changing the power cord will not help, hard reset will not help. I will take my phone to warranty repair but I would like to know what causes the problem and if there will be any software fix for it soon. Then I know whether to wait for the repair (they seem to not know the cause either) or just demand refund or replacement from the seller.


Dear Customer,
Thank You for contacting us by e-mail! Yes, you are absolutely right, so we inform You that since from the very summer of the last year on, it’s company’s current policies in this area, because our commander-in-chief has officially decided to abandon the sale of the mobile phone market in the Baltic countries. However, the warranty services are still available for the European Union produced consumer’s market mobile phone users, if necessary.
We hope that we were able to help You!
N.B. Dear customer! Please send us in Your feedback to us about Your satisfaction level on how You evaluate our response to Your question, according to the form shown by e-mail. Your opinion is very important to us!


Did a human being read my question at all? My opinion, alas, I fear, is not fit for print. Ühesõnaga, mu telefon andis taas otsad. Müüjafirma kinnitab, et “antud mudeli kohta pole me varem halba tagasisidet saanud”. Minu salakavalale ettepanekule, et vahetage siis minu ainus vigane eksemplar välja, reageeriti viisaka palvega see eksemplar siiski garantiiremonti viia. Garantiiremonditöökoda ei suuda isegi oma kodulehele toimivat registreerimisvormi tekitada, rääkimata sellest, et neil oleks aimu, milles võib olla minu telefoni probleem. Ma juba aiman, mis toimuma hakkab. Teel töökotta saab telefon natuke raputada ja seal hakkab ta laadima nagu kord ja kohus. Telefon saadetakse mulle puutumatuna tagasi, keegi saab “diagnostika” eest sajaeurose arve. Teel minuni saab telefon jälle natuke raputada ja keeldub taas laadimast. Jälle algab kõik, algab uuesti.

Ma pean välja mõtlema, kas ülesanne elada lähinädalad nuputelefoniga võiks kuidagi minu isiksuslikku arengut toetada või toob see ainult halle juukseid. Ja mis oleksid alternatiivid — laenata kelleltki odav nutikas? Osta odav nutikas? Osta veel teine keskklassi nutikas? Osta kallis nutikas? Nüüd ma vähemalt tean, et ma tahan sõrmejäljelugejat ja alati-pilt-ees ekraani. S7 järelikult? Või hoopis P9? Ähh, väga hea telefon oli muude omaduste poolest tegelikult see minu praakeksemplar. 

Miks ma üldse pean sellise /…/ /…/ peale mõtteid raiskama? Selle asemel, et nautida artiklit Ülimast Tõest Uku Masingu käsituses?

Kanade mäss

Posted in * by tavainimene on 20/01/2018

Ma poleks uskunud, et ma pean kunagi tunnistama, et ma pean nii mõneski asjas Pärnitsaga nõustuma.

Ma poleks küll ka — oma rikkumata naiivsuses — osanud oletada, et see, mis paneb mõnd edukat jõmmi  tembeldama ahistatud naisi andetuteks, ahneteks, lollideks, litsakateks jne, võib olla midagi enamat kui harilik jõmlus. Näiteks hirm, et keegi hakkabki meelde tuletama, mis ikkagi juhtus nondel päevadel, mis ajasid segadusse. Just. Kui sa siis oma lolli kanaajuga jäid uskuma, et “nii need asjad suures maailmas käivadki, tibuke”, siis hoia nüüd oma ahne nokk kinni.

Laulupidu ma siiski natsiterroriks ei tembeldaks. Rahvusriiki ka mitte. Tõenäoliselt on Pärnitsal ja minul mõnevõrra  erinev “rahvusriigi” definitsioon. Ja oma kohatiste üle vindi ja võlli väljendustega tõrjub ta arvatavasti eemale suure hulga potentsiaalseid kaasamõtlejaid, n-ö loomulikke liitlasi. Aga noh, eks kommunistid nottisid ka kõige raevukamalt sotsiaaldemokraate.

Vaga Jenoveva kibedamad kannatused

Posted in * by tavainimene on 13/01/2018

Üks mu tuttav mattis sügisel oma isa. Kui me paar nädalat tagasi kokku saime, küsis ta mult veidi kummalisel ilmel, ega mina ei ole omal märganud, et pärast ema surma on hakanud asjad katki minema. Minu ilme muutus selle peale ilmselt veel kummalisemaks kui küsijal, nii et ta ruttas seletama: pärast isa lahkumist on majas üksteise järel või peaaegu korraga üles ütelnud kolme ukse lukud, keskküttekatel — ja mitu asja oli veel. Mina kehitasin ebalevalt õlgu ja ütlesin, et ei ole mingeid anomaaliaid märganud. Nii. Paar päeva hiljem lakkas töötamast mu udupeen puldiga soojapuhur. Siis hakkas lekkima täitsa uus boiler. Siis keeldus koostööst samuti uus telefon. Täna avastasin, et vetsupoti (uue, mõistagi) loputuskasti vahelt täiesti ebaloogilisest kohast tilgub vett. Ma nüüd ei teagi. Kas see on nagu viirus, mis levib ja laieneb, või nagu needus, mis tuleb järgmisele edasi anda, et ise tast lahti saada?

Telefonisaaga väärib ehk natuke pikemat kirjeldust. Kolmapäeva hommik oli mul niigi raske. Eelmisel õhtul olin kontoris pidanud kaua ebavõrdset võitlust CSSi ja Bootstrapiga ning lõpuks ikka pidanud alla vanduma (olles jõudnud lihtsalt vandumises püstitada mitu uut kohalikku rekordit). Siis olin ma napilt viimasele rongile jõudnud, hilise ööni maja kütnud ja püüdnud muude töödega joonele saada. Ja pärast paaritunnist und ärkasin ma selle peale, et äratus ei helisenud. Sest telefon oli tumm. Ja laadimiskatsete peale teatas muidu tumm seade, et USB pordis on niiskus ja lahutatagu juhe kohe tagant ära. 

Ohkasin raskelt (seda võisid kuulda isegi naabrid), tegin telefonile mitu korda tulutult restarti ja guugeldasin kasvava masendusega foorumeid, kus kurdeti sama probleemi üle, kirjeldati absurdselt keerulisi katseid seda kuidagi laifhäkkida (pane usb-optioniks ainult andmevahetus, lülita sisse lennurežiim, mine settingutesse, ava developer options, milleks tuleb menüüs seitse korda koputada “build number” jne jne) ja jõuti lõpuks konsensusele, et ega peale remonditöökoja ikka miski ei aita.

Lisaks kõigele muule oli mul telefonis kolm eelmisel õhtul salvestatud asendamatut helifaili, mida ma loomulikult polnud kuhugi varundanud, sest milleks.

Nojah. Garantiiremonditöökoda asub Tallinnas. Kuskil Ülemiste või Sõjamäe kandis. Vaatasin korra kaardilt ja püüdsin seda pilti endale enam-vähem mällu talletada. Vähemasti oli mul järgmisel päeval nagunii Tallinna asja. Asi tähendas seda, et ma külmetasin mitu tundi kõledas tuuletõmbuselises messihallis, seljas mitu numbrit väiksem T-särk. (Ma ei tea, miks, aga ilmneb, et reklaamrõivaste tootjate maailmas ei eksisteeri naisi, kelle rinna- ja puusaümbermõõtu sentimeetrites väljendab kolmekohaline arv.) Vorstinahk külmkuivatuskambris …

Aga külmkuivatus sai läbi ja mina sõitsin trammiga Ülemistele. Seal selgus otsekohe, et ega mul oma vaimusilma ees olevast kaardipildist mingit kasu ei ole. Tänavasilte ei ole. Viitasid ei ole. Sest kõigil on ju Google Maps, eks ole. Vaataks õige telefonist … aga õigus, mul ju pole telefoni. Või siis helistaks … pagan, jah. Katsed kelleltki aadressi järgi teed küsida luhtusid üksteise järel ja katse järgida oma iidse korilase kõhutunnet andis tulemuseks selle, et ma seisin keset mingeid mahajäetud tööstushooneid kibedas lumetuisus järjest kibedamaks tõmbuva kurguga ning ilma vähemagi aimduseta, kus ma olen ja kuhupoole peaksin minema.

Märkasin varemete ja hangede vahel bussipeatust ja mõtlesin, et lähen vähemalt istun korraks. Ja korraks käis peast läbi kujutluspilt, kuidas mind sealt kevadel mingid koerajalutajad leiavad. Tõrjusin pildi kähku peast ja andsin endale käsu mitte olla sihuke hädavares. Ja täiesti ootamatult keeras varemete nurga tagant välja mikrobuss, sõitis peatusse ja tegi uksed lahti. Surusin maha soovi bussijuhile kaela langeda ja lihtsalt küsisin, kas ta teab, kuhupoole jääb aadress, mida ma otsin. “Tulge peale, otsime koos,” teatas see inimkuju võtnud ingel. Ja pärast mõningat tiirutamist märkasin ma õiget töökoda!

Töökoda asus tõesti keset eimiskit, aga sisustatud oli moodsalt. Ja klienditeenindajateks olid kenad malbed neiukesed. Kes küll kahjuks ei osanud vastata peaaegu ühelegi minu küsimusele (möönan, et küsimused võisid olla nende vaatevinklist lollakad). Selgeks sai siiski see, et varuosade tellimine võib võtta aega mitu nädalat, minu andmeid päästa pole võimalik ja mingit asendustelefoni ma loomulikult ei saa. Ja et kui probleem on tarkvaraline, siis on lahenduseks tarkvara üle kirjutamine, aga ei, kodus te seda teha ei saa. 

Tegin viimase meeleheitliku katse. Ühte protsenti ju aku näitas, enne kui ma telefoni viimast korda välja lülitasin? Äkki ma saan vähemalt oma helifailid kätte? Ühendasin telefoni arvutiga … ja see hakkas laadima. Iseenesest. Ma ei julgenud hingatagi ja kopeerisin ahvikiirusel kõige vajalikuma ümber. Aga mis edasi teha? Kas tegu oli ühekordse veaga või on mul tegu ühekordse imepärase iseparanemisega? “Seda peate te küll ise otsustama,” teavitas mind malbe klienditeenindaja. Otsustasin, et jänes šampust ei joo, pakkisin oma kodinad kokku, marssisin tulekuma järgi suunda võttes Ülemiste jaama ja tulin ära Tartu rongi peale. Telefon praegu — ptüi-ptüi-ptüi — töötab. Aga boiler ja vetsupott tilguvad endiselt.

Mastaabid

Posted in * by tavainimene on 08/01/2018

Industrialiseerumine, urbaniseerumine, sekulariseerumine. Iga kord, kui ma loen, kuidas keegi nõuab, et Eesti iibeprobleemi lahendamiseks tuleb “moodustada töörühm ja asuda välja töötama meetmete kompleksi”, kangastub mul silme ees mehike, kes üritab kustutada saja hektari suurust metsatulekahju selle peale pissides. 

Laululinnuhaldjas tasub kätte

Posted in * by tavainimene on 05/01/2018

Iga kord, kui ma loen lehest mõne literaadi, teatraali, folkmuusiku vms murelikku sõnavõttu sellest, kuidas meie maa kaevatakse üles, metsad raiutakse maha ja jõed täidetakse haisva sogaga, ja me müüme oma esmasünniõiguse lahja läätseleeme eest ning vahetame kullakamakad klaaspärlite vastu, tabab mind seletamatu ebamugavustunne. Sest ühest küljest ei taha ka mina ju sugugi, et metsades vaikiks linnulaul. Aga teisest küljest tuleb minu palk just nimelt metsaraidurite ja kruusakaevurite taskust. Ma ei ole kindel, kui paljust ja kui kauaks ma oleks nõus loobuma meie loodusvarade loodusesse jätmise nimel. Kas ma oleks valmis kohe homsest leppima näiteks 30% madalama palgaga? Perspektiiviga, et see ei tõusegi enam kunagi? Veel paar kuud pikema ravijärjekorraga? Hõredama ühistranspordiga? Veel natuke närusemate hooldekodudega? Veel vähem motiveeritud õpetajatega koolides? Mis on need toreduslikud kulutused, mida mina isiklikult ja ühiskond tervikuna võiks ära jätta? Mul on ähmane kahtlus, et nendele küsimustele peaks vastused valmis olema, enne kui lipp kätte haarata. 

Hmh

Posted in * by tavainimene on 04/01/2018

Eile jäi ühest kohvilauajutust kõrva kriipima lause “teadus on religioon”. Või oli see “ka teadus pole ju muud kui üks religioon”. Hmh. Metafooride vastu pole mul iseenesest midagi. Võib öelda, et “kapitalism on religioon” — omad pühad alustekstid, sümbolid, väärtused jne. Või et “teadus on sport” — amatöörid ja tippklubid, prestiižsed ja nišialad, võistluslikkus, hindamine jne. Mistahes kahes asjas on ju võimalik piisava fantaasia korral mingeid paralleele näha ja võib-olla need paralleelid ka avardavad mingil viisil meie asjast arusaamist.

Ma ei teagi, miks see teaduse religiooni-metafoor minus hmh-tunde tekitas. Laborites võib ju tõesti näha templeid ja valgetes kitlites teadurites preestreid, kes räägivad omavahel väljavalitute salakeelt; ja on ilmselt inimesi, kes on valmis pimesi uskuma väiteid stiilis “on teaduslikult tõestatud, et”, nagu on neid, kes on valmis uskuma, et “jumal on meile ilmutanud, et”. Võimalikud vastuväited stiilis “tegelikult on nüüdisaegses kvaliteetteaduses just kõik väited kriitikale ja ümberlükkamisele avatud” või “püha ilmutuse põhjal pole konstrueeritud ühtki toimivat vähiravimit ega kosmoseraketti” tunduvad kuidagi magedad. No kuidagi liiga ilmselged. Või kuidas ja milleks metafooriga üldse vaielda. Aga mingi hmh-tunne istub ikka sees.