tavainimene

Valge ja hall

Posted in * by tavainimene on 19/01/2021

Puukuur tühjeneb hirmutava kiirusega, karedaid-lõhenevaid käsi ei päästa ükski kreem. Ja selleks ajaks, kui ma reibastavaks jalutuskäiguks riided (kihilised) selga ja saapad (pikkade paeltega) jalga saan, olen ma juba nii väsinud, et tahaks pikutada. Ühtsama teed käia on pealegi igav ja miinus kahekümne kraadiga ei taha klappe kõrva toppida, et mõnda podcasti kuulata — seda eeldusel, et ma üldse viitsiks podcaste kuulata.

Viimasel ajal kipun ma ka YouTube’ist õpetlikke videosid vaadates tukastama. Ei suuda statistika mind erutada, kuigi murdsin kodutööd tehes päris palju pead, kuidas saab väga nõrga seose olemasolu väita väga suure kindlusega. Andsin alla; no ju siis saab. Kevadsemestril tuleb seda statistikat kardetavasti veel ja veel. Vähemasti andmebaaside alused sain ma tehtud — pärast kogu pusserdamist hindele B ja ilmselgelt on see ka minu võimete absoluutne lagi. This does put a smile on my face. Mh-mh-mh-pup-pup-pup, kui õige progeks nüüd kadunud blogtreele mingi asenduse? Teiste ainete hindeid pole veel välja pandud ja sealt võib ausalt öeldes tulla mida iganes. Kõigele lisaks olin reedel pärast kaheksatunnist täienduskoolitamist õhtuks nii läbi, et jäin rongis sügavalt magama ja kardetavasti (nagu kaasreisijate muigvel nägudest hiljem aimata võis) ka norskama. Ilmselt tuleb vitamiinidoose suurendada.

Nojah. Just jätsin pooleli ja klõpsasin kinni ühe tuntud uuringufirma veebiküsitluse energiamüügifirmadest. Kuivõrd N bränd esindab minu jaoks olulisi väärtusi? Palun vabandust, see on liiga keeruline. Ma ei suuda vee, kanalisatsiooni, elektri ja muude kommunaalteenuste pakkujatest nii sügaval tasandil mõelda. Elekter võiks olla taskukohane ja tulla ilma katkestusteta; tore oleks, kui ta valmiks üha enam taastuvatest allikatest ning mitte orjatööjõudu kasutades vms. Aga kas see elekter on uudishimulik või alalhoidlik või asjatundlik või arengumeelne või mänguline või hooliv või roheline, selle peate küll ise välja nuputama.

Roheasjaga on muidugi mitmeti halvasti. Esiteks, jah, see kodukontori-kütmine — mu maja energiaklass on arvatavasti E, kusjuures F vastaks õlletelgile. Teiseks — lugesin nendest prügisukeldujatest/toidupäästjatest ega suutnud kuidagi vaimustusega kaasa minna. Toidu raiskamine on halb. Aga mul tekib mingi tõrge sihukese säästuempaatia vastu, et “poed peaksid olema kohustatud jagama enam-vähem söögikõlbulikku toitu vaestele tasuta”. Keegi tehku midagi. Jah, see võib mõnes riigis nii toimida. Jah, see ei pruugi poeketiomanikke vaeseks teha. Aga midagi on sellel pildil minu meelest ikkagi valesti. Sama jonn tuli mul peale siis, kui piraadipartei seletas autoritele, kui kasulik on neile see, et nende laule ja lugusid tasuta levitatakse. Ma pole küll veel nii kaugel, et hakata Reformierakonna poolt hääletama, aga märgid on, jah, pahaendelised.

Liiga libe, et jalutada; liiga konarlik, et uisutada

Posted in * by tavainimene on 01/01/2021

Panin just kirja lause “Sotsiaalsed süsteemid on toimimislikult suletud ja struktuurselt paardunud indiviididest koosnevate lõikuvate süsteemide võrgustikud ja heterarhiad” — kenasti koos viitega — ja sain nõrgestava itsitushoo. See on kuidagi nii mina. Mulle hullult meeldib targutada. Ja ma olen kogu aeg nii teadlik, et minu puhul on see just nimelt targutamine, mitte tarkus. Vähemalt ma tean nüüd, et heterarhia on “sellise süsteemi struktuur, mille komponendid saavad üksteisega otse suhelda”.

Möödunud aasta oli … huvitav. Oli aeg istutada ja aeg juurida, aeg oksi lõigata ja aeg oksi põletada. Lubasin endale, et sel suvel peenraid ei tee, vaid annan lõpuks maale (ja endale) puhkust. Ühel õhtul tabasin end guugeldamast märksõna “kastpeenrad”. Oh aeg, oh aeg. Jah, see oleks vast tõesti üks võimalus võõrkakrast lahti saada. Naelutusnurki oleks ilmselt vaja, jah? Ja mingit immutusvahendit?

Kevadine kodukontor sobis mulle. Nakatumismäär vähenes ja päike paistis köögiaknast hommikukohvitassile; valguskaabel tegi lõpu netimahumuredele ja aiatööd andsid parajat füüsilist koormust. Nüüd? Füüsilise koormusega on selgelt kehvasti. Olen üritanud tekitada endale õhtujalutuskäigu rutiini, ühest asulasildist teiseni ja tagasi, kokku umbes kolm kilomeetrit. Aga seda on vähe. Võib-olla kui teeks kaks ringi ja hästi hoogsas tempos? Ma ei tea, niisama tühja käimine tundub siin maal olevat kuidagi … kohatu. (Vahemärkusena: need inimesed, kes mõned aastad tagasi enesekindlalt teatasid, et vaesus pole küll mingi takistus terviseliikumiseks, sest “metsarajad on ju tasuta avatud”, oigavad nüüd jõukside sulgemise peale, nagu oleks neil hapnik välja lülitatud. Metsarajad on jätkuvalt avatud, kutid.)

Jah, talvel on kuidagi raskem ennast kokku võtta, hommikuti vara tõusta ja zuumikoosolekuteks juuksed ära kammida. Otsisin sahvrist välja filtrikohvimasina ja võtsin jälle kasutusse. See-eest on mul nüüd kohvitasside pesemiseks kanalisatsiooniga ühendatud köögikraanikauss. Nurr. Ja viimaste arengute tulemusena peaaegu et päris kodukontor, kirjutuslaua ja suure monitoriga. Noh, koolilapsel läheb ju vaja kooliasjade jaoks …

Kool (ülikool) on kahtlemata olnud aasta teise poole kõige suurem asi. Mulle endiselt väga ja väga meeldib, kuigi andmebaaside aines on läbi saamine üsna noatera peal. Oma projekti eest sain maksimumpunktid, aga päringud on endiselt peavalu. Ma saan nad tehtud katse ja eksituse meetodil väga aeglaselt — liiga aeglaselt testi ajapiirangu jaoks. Viiekümnese humanitaari kohta, ma ütleks, ei ole siiski kõige hullem.

Viiskümmend sain ma vaikselt ja märkamatult. Õnneks. Sobis mulle igati. Kahjuks selgus, et siiski mitte piisavalt vaikselt. On the first day of Christmas my true love gave to me a contact with COVID-nineteen. Päris nii muidugi ei olnud; jätame detailid asjassepuutuvate kaitseks meelega hämaraks, aga tõsi on see, et mind külastas kaks isikut, kellest üks andis järgmisel päeval positiivse koroonatesti. Helistasin pereõele ja küsisin, mis nüüd saab. Ta jagas väga asjalikult instruktsioone ja jõulud istusingi eneseisolatsioonis, jälgides iga köhatust — kas see ongi nüüd SEE?! Igaks juhuks sõin hobuseannustes C- ja D-vitamiini, mõeldes ise mõrult naaberrahva vanasõnale, mille kohaselt on hilja boržommi juua, kui neerud juba tuksis. Mingeid sümptomeid mul siiski ei tekkinud. Eile käisin maakonnakeskuses testi tegemas, kuigi kainelt mõeldes oleks võinud lihtsalt veel kolm päeva kodus istuda ja isolatsiooni lõppenuks lugeda. Aga no kui juba, siis juba.

Test tegi pigem kõdi kui haiget, aga silmist võttis reflektoorselt ikka vee välja. Vastust veel ei tea. Igasugune soov kellegagi niipea kohtuda sai küll väga põhjalikult välja ravitud.

Kahtlemata liiga vähe oli sel aastal kunstielamusi — ilukirjandust, kino ja teatrit. Ma ütlen endale, et need on pandud pausile, kuna kooliasjad eelkõige. Aga ratsionaalsed valikud teatavasti mitte ei juhi inimkäitumist, vaid võimaldavad seda tagantjärgi õigustada (Haidt 2000; Swidler 2001 jpt). Mh-mh-mh-pup-pup-pup.

Head aastat kõigile, kandke ikka maski, peske käsi ja vaktsineerige ennast, kui saate.

Luutsinapäev

Posted in * by tavainimene on 14/12/2020

Kes siin hiljuti jagas uudist sellest, kuidas USA üliõpilased saavad spikerdamisvastasest tehnoloogiast paanikahood? Ja mina mugistasin naerda? Enneaegu. Selgub, et meil on sel nädalal andmebaasides arvestustest, mille tegemiseks on tund aega ja sisse peab olema lülitatud ekraanisalvestus. Hissand. Ma mäletan, et kui ma kunagi ekraanisalvestust katsetasin, arvas mu arvuti hiljem tükk aega, et ma olen epic gamer. Paanika tundub hetkel täitsa asjakohane reaktsioon. Huvitav, mida nad loodavad sellelt salvestuselt välja lugeda, kui test on avatud materjalidega? Et ma olen erakordselt koba kahe sõrmega tippija? (Miskipärast tuleb meelde hiljuti loetud anonüümne netikommentaar, mis kõlas umbes nii, et “kvantarvuti arvutab kurat teab mida ja niipea, kui sa lähed uurima, mida ta arvutab, on tegu vaatlejaefektiga ja kogu arvutus läheb pekki”.) Ei imestaks, kui varsti toodaks turule ExamCam, mis tuleb riputada enda pea kohale lakke jne.

Ärevuse ja paanika vähendamiseks ostsin — reklaami ohver! — endale raskusteki. Sellise kergemat sorti, seitsmekilose. Eip, see ei lähe mitte. Minu puhul ei tekita raskustekk mitte lohutava kaisutuse, vaid lämmatava luupainaja efekti. Käed-jalad surevad ja hingamine tahab kinni jääda. Eks ta ole.

Tuju teeb paremaks see, et mul on nüüd lõpuks tõesti köögis kraanikauss, kus ma saan nõusid pesta. Ja töötasapind. Must matt töötasapind! Kui väikekodanlik on võimalik olla!? Soetan tasapisi musti matte köögividinaid, püüdes mitte mõelda plastireostusele ja kliimakollapsile. Sellesse viimasesse annan ma nagunii juba üüratu panuse seoses kodukontoriga — kui muidu oleks mul päeval toas 12 kraadi, siis nüüd tahaks ikka, et oleks vähemalt 20. Puid kulub suurel kiirusel ja hulgakaupa.

Peeglike, peeglike

Posted in * by tavainimene on 07/12/2020

“Zoom, Skype või Teams? Loomulikult valin ma selle, kus ma ekraanil kõige parem välja näen!”

AB, hakka pähe!

Posted in * by tavainimene on 03/12/2020

Mul on andmebaaside teooriale nii palju etteheiteid. Relatsioonis kehtivate funktsionaalsete sõltuvuste pere — no olgu, neelame alla. Isikukood määrab ära sinu eesnime ja perenime, arusaadav. Aga selle pere sulund sisaldab kõiki peres kehtivatest sõltuvustest tuletatavaid sõltuvusi (isikukood määrab ära iseenda, isikukood pluss eesnimi määravad ära iseenda ja perenime jne jne). See pole mingi sulund, see on mingi … kärgpere või kaassõltlaste pere või ma ei tea mis. Sulund peaks olema midagi väikest, kitsast, piiratut ja suletut. Kui raske on sellest aru saada, matemaatikud? Ma ei hakka üldse võtmete teemal — sajane kimp on “supervõti” ja see üks, mis neist keerab, on “kandidaatvõti”. Phähh. Ja kui te kirjutate tahvlile oma sümbolites (∪) “hulkade U1, U2, … Uk ühisosa”, siis minu silmis ja kõrvus kõlab see nagu üksainus pikk, kurb ja kaeblik ulg või huige.

PS Kui juba kaeblemiseks läks. R? Nagu päriselt? Ma ei saa ikka veel öelda “Siri/Alexa, leia mulle Euroopa Sotsiaaluuringu viiendast voorust Soome kohta haridustaseme ja demokraatiaga rahulolu korrelatsioon”? Mille jaoks ma seda tehisintellekti treenin siis tuletõrjehüdrante ja valgusfoore klikkides iga jumala päev?

November

Posted in * by tavainimene on 12/11/2020

Nüüd on siis selge, et tuleb rahvahääletus. Või siis küsitlus. Ei, ikka hääletus. Või oli see küsitlus? Igatahes, ta tuleb. Aga mitte aprillis. Võib-olla mais. Või siis mitte. Küsimus on nüüd ka selge: kas Eestis kehtivad mehe ja naise vahelised abielud? (Mõttekoht: mis juhtuks siis, kui enamik vastaks “ei”?)

Sotsiaalmeediast võib lugeda otse uskumatuid asju. Üks ultrakonservatiivne hidalgo kirjutas, et kui samasoolistele paaridele anda õigus abielluda, siis oleks see sama, mis lubada mootorratturid jalgrattavõistlusele. Ma pidin naerust telefoni käest pillama. Et siis samasoolised paarid on abiellumises nii palju võimsamad. Ja abielusid on ühiskonnas piiratud arv ja kui homod ühe eest ära napsavad, on heterod sellest igaveseks ilma. Tegelikult ei ole siin muidugi midagi naljakat, kümned inimesed jagasid seda jampsi. Aga kümned inimesed jagavad ka seda, et koroonaviirust pole olemas või kui on, siis on see kerge gripp, ja maskid lämmatavad terved inimesed haigeks ja see kõik on kasulik Teadagi Kellele. Hämmastav, kui palju on meie seas virolooge ja epidemiolooge; maailma targim rahvas, jumala eest.

Ega tavameedia muidugi palju alla ei jää. Emotsionaalselt ülesköetud isikud seletavad, et abielu saab loomulikult olla ainult mehe ja naise vahel, sest see on Eluolemuse Ülipüha Alustõde. Marksismi-leninismi õpetus on võitmatu, sest ta on õige. Põhiseaduse ja abielumõiste kaitse all peab olema ainult Eluolemuslikult Loomupärane mehe ja naise liit, mis annab ühiseid bioloogilisi järglasi. Nojah. Ma arvasin, et üksikema lapsega on ka riigi kaitse all, aga ju ma siis eksisin. Ja ilmselt siis ei anta abiellumise õigust mehele ja naisele, kellel on kummalgi varasemast juba omad eraldi bioloogilised lapsed ning nad on mõlemad steriliseeritud. Või siis ikkagi antakse? Kas erisoolise abielu üldise pühaduse oreool lunastab ka need rüvedad isikud?

Eks ma saan ju aru küll, et siin on küsimus põhimõttes. Kas Rootsi või Poola. Huvitavaks teeb asja see, et inimesed tahaksid elada nagu Rootsis, aga hääletavad nagu Poolas.

Tavaline päev

Posted in * by tavainimene on 06/11/2020

Uni läks ära poole viie paiku. Pooleks tunniks pole eriti mõtet üritada magama jääda. Ohkasin ja ajasin end üles. Tuli mõlema pliidi alla, kassile toit ette, dušš, tablett, riidesse. Korrastasin natuke riidekappi ja pakkisin koolikotti. Veerand seitse seadsin sammud jaama poole. Rongis oleks pidanud lugema kooli jaoks artikleid, aga ei jaksanud — kuulasin muusikat. Elvas läksin maha. Hambaarstini oli veel aega ja väljas oli vilu, õnneks oli jaamahoone avatud. Istusin seal ja lugesin telefonist uudiseid. Kella kolmveerand kaheksaks jalutasin hambaarstikabineti ukse taha. Arst ilmus viis enne kaheksat. Vaatas kortsus kulmul haava üle ja arvas, et nii raske tõmbamise kohta pole viga. Toppis veel ühe tüki kollageenikäsna augu täiteks, määris igemele mingit teravamaitselist pastat, manitses kõik antibiootikumid ära võtma ja kaks tundi mitte sööma-jooma. Suu keemiamaitselist sülge täis, jalutasin jaama tagasi. Endiselt oli vilu ja tuuline, aga jaamahoones haises üks asotsiaalse välimusega vanamees. Õnneks tuli buss veidi varem ette. Veerand kümme olin Tartus. Läksin kesklinna polikliinikusse veeniverd andma. Nagu alati, sain küünarlohku vägeva valusa sinika. Ohkasin ja kõndisin Delta majja loengusse. Seal tuli meelde, et seekord on ju e-õpe. Kirusin ennast, võtsin Boldi ja sõitsin töö juurde. Panin selga lisakampsuni ja seadsin ennast oma tavaariga sisse arvutiklassis (kõige vähem kasutatav ruum ja kõige võimsam ventilatsioon). Kuulasin neli tundi loengut protsessikaevest ja muust säärasest. Loengu ajal hoidsin üht silma peal meilikastil ja vaheajal jõudsin neli-viis kiiremat kirja ära vastata. Sõin topsi kodujuustu, ignoreerides kõhklust, et ehk on see hambahaava jaoks liiga tahke toit. Pärast loengu lõppu kobisin kontorisse. Arutasin ühe kolleegiga järgmise nädala ürituse päevakava ja üht hinnapakkumist. Arutasin teise kolleegiga üht teist hinnapakkumist. Toimetasin mitu lehekülge teksti ja töötlesin mõned pildid. Lugesin läbi ühe pika ja sisulise kirja ja saatsin lühikese vastuse, et arutame seda asja järgmisel nädalal. Siis kirjutasin ühele lühikesele meilile pika ja sisulise vastuse. Siis pakkisin oma koolikoti uuesti kokku ja kõndisin jälle Deltasse. Õppejõud hilines veerand tundi, sest oli nädalad segamini ajanud, ja siis otsiti veerand tundi Zoomile heli. Loengus räägiti funktsionaalsetest sõltuvustest ja sulunditest ning otsiti võtmeid (stiilis “kes on minu isa poeg ja ei ole minu vend”). Ülesannet ma ära lahendada ei osanud, aeg sai enne otsa. Jalutasin kesklinna. Läksin riidepoest läbi ja ostsin endale allahinnatud kampsiku. Läksin toidupoodi ja ostsin järgmise päeva ürituse kohvilaua jaoks küpsiseid. Siis mõtlesin, et peaks ikka veel midagi sööma ja ostsin topsi munavõid (suhteliselt vähetahke ja LCHF igatahes; pimedas bussis ei vaata keegi imelikult, kui ma seda lusikaga otse topsist mugin). Bussis lugesin telefonist läbi vahepeal laekunud kirjad ja mõtlesin, mida neile vastata. Komponeerisin mõttes üht teksti. Siis vaatasin vahelduse mõttes Facebooki, kus keegi oli jaganud konservatiivset demagoogiat, vihastasin ja panin telefoni kinni. Mõtlesin, mida kõike ma tahaks vastata, aga ei vasta. Koju jõudsin poole üheksaks. Kassile söök ette, kuurist puud, tuli mõlema pliidi alla ja seekord ahju ka. Riided masinasse kiirpesu programmiga. Arvuti lahti, mõned kirjavastused ja nipet-näpet veel. Riided masinast välja ja restile kuivama. Siibrid kinni. Kass õue. Ettevaatlik hambapesu. Poole üheteistkümnest voodisse und ootama. Samme tuli päeva peale kokku umbes kaksteist tuhat. Ja sõnu — kes neid lugeda jõuaks.

Golem

Posted in * by tavainimene on 22/10/2020

“Sa. Sa ei saa. Sa ei saa anda matemaatikule lahendamiseks probleemi ja siis öelda, et “ah, las ta olla”. Kui matemaatik on saanud probleemi, siis jätkub lahendamine niikaua, kui probleem saab lahenduse või matemaatik läheb rikki.

PS Kas hulk, kuhu kuulub ainult arv null, on tühi hulk?

PPS Ei, see ei olnud see probleem.

Mõisad põlevad

Posted in * by tavainimene on 18/10/2020

“Muidugi ütleb ooeetseedee, et kool peab kasvatama noored paindlikeks, kohanevateks ja loovateks. Mis sa arvad, kes neid ooeetseedeesid ülal peab? Loomulikult kapitalistid. Loomulikult tahavad need kapitalistid, et noored oleksid paindlikud ja kohanevad, ei ootaks püsivat töösuhet ega astuks ametiühingusse. Olgu valmis leppima mctööampsudega, tulema kohale tunniajase etteteatamisega ja töötama ilma palgata, väärtusliku kogemuse saamise nimel! Ja loovus — no kapitalistid on läbi hammustanud, et sealt tuleb robotite ajastu raha. Arendage oma loovust, et me saaksime teie loomingu odavalt ära osta ja kallilt edasi müüa.”

Õnnelik rahvas

Posted in * by tavainimene on 17/10/2020

Lugeja küsis, kas kodutööd meeldivad endiselt. Kuidas nüüd öeldagi. SQLi harjutused tekitavad minus tungi helistada maakonnakeskuse Selverisse ja küsida, ega nad ei vaja koristajat või kaubapaigutajat. Muud ülesanded meeldivad, aga pakuvad ka parasjagu proovikive, sealhulgas täiesti ootamatutes kohtades.

Näiteks tuleb võtta vaatluse alla mingi suhteliselt hiljuti tekkinud ühiskondlik nähtus, millega enamik inimesi pole rahul. Tundub lihtne, eks? Haa, aga järgmiseks tuleb esitada tõendid, et inimesed pole selle olukorraga rahul. No ja siin saab minu mõistus otsa. Kui tavateadmine ütleb, et eestlased on maailma suurimad vingatsid, siis praktiliselt kõik kättesaadavad arvamusküsitlused näitavad, et 80% inimesi on praktiliselt kõigega täiesti rahul, peaaegu rahul või üldiselt rahul. No palk võiks jah, muidugi, suurem olla, aga see pole ju mingi hiljutine nähtus? Tagasihoidlik 6% leiab, et ühiskonnas võiks olla vähem kraaklemist … Akadeemikud kirjutavad küll murelikult, kuidas ühiskond lõheneb üha enam mööda veajooni Tallinn-perifeeria, rikkad-vaesed, kiired-aeglased, eestlased-venelased jne, aga muretsejatena on nad ilmselgelt vähemuses. Kiired istuvad oma kõlakojas ja on rahul, aeglased samamoodi.

Ma olen guugeldanud risti ja põiki, aga missioon tundub üha lootusetum. Ainus, mis mul tuju tõeliselt heaks tegi: Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi raportist “Ühiskonnamuutused ja usaldus institutsioonide vastu” leidsin lause: “Usalduse tegurite mõistmine on keskse tähtsusega asjakohaste usalduse suurendamise meetmete
kavandamisel.” See on peaaegu sama ilus ja õige nagu puhas matemaatika.