tavainimene

Ära ole loll

Posted in * by tavainimene on 23/02/2020

Ma olen ametlikult idioot. Jumala eest, vallavalitsus peaks mulle eestkostja määrama. Olen siin nimelt tegelenud usinasti oma unekvaliteedi parandamisega. Ostsin uue (kasutatud) kušeti, pool meetrit laiema kui vana. See tähendab, et kassil on nüüd pool meetrit rohkem ruumi laiutada. Olen ka padjaturul ringi vaadanud ja üht-teist katsetanud aga seda üht ja õiget pole leidnud.

Tuli siis meelde, et pööningul on ju üks hea vana suur paks sulepadi. Tarisin ta alla tuppa. Jap, padi on paks ja hea, ainult natuke määrdunud. Või noh, öelgem ausalt, ikka päris must ja kole. Aga patju ju pestakse?! Guugel, avita! Jah, patju pestakse, aga see on kahtlase tulemuslikkusega ettevõtmine, eriti eakama padja puhul, mille katteriie võib olla juba pudedavõitu. Väike sikutustest — jah, riie ON pudedavõitu. Loeme edasi: vana aja perenaised tegid ikka nii, et määrdunud kott lõigati lahti, suled võeti välja, pesti ja kuivatati päikese käes ning õmmeldi neile uus ja puhas ümbris. 

Kui raske see olla saab? Ma pole ju esiemadest kehvem! Käed-jalad on mul küljes, suleriiet olen Abakhanis kindlalt müügil näinud, vett ja seepi mul majapidamises jagub. Käärid sisse!

Jah, ma olen idioot. See padi oli suur ja neid sulgi on palju. Suur osa neist lendles niisama mööda kööki laiali. Need, mis pesuvanni jõudsid, ei tahtnud esmalt vett sisse võtta. Siis said nad märjaks ja hakkasid levitama üpris jäledat haisu: märjad suled pluss mitme põlvkonna kehaeritised, ma pakun. Nii et nüüd on mul suur palitäis haisvat sulesuspensiooni ning null motivatsiooni sellega edasi jännata. Aga peab. Sest et mitme põlve usinad esiemad ja nii edasi. Õõäääöööh.

Kui need suled peaks kunagi padja sisse jõudma, tikin ma sellele padjale katte kirjaga “ära ole loll” ning asetan ta diivanil aukohale. Aga hetkel tunnen ma kerget jälestust igasuguste patjade, tekkide, sulgede ja suleliste elukate vastu. 

Karjatarkus

Posted in * by tavainimene on 13/02/2020

Mis elukas on soorebane?

Kuidas rääkida võõrastega

Posted in * by tavainimene on 31/01/2020

Epp ja Nodsu kirjutasid ilusasti võõraste inimestega viisaka väikevestluse pidamisest. Maal elades on nii, et kui sa näiteks oled aias, labidas käes, ja mööda juhtub minema keegi võõras, siis kümnest juhust seitsmel läheb ta vaikides mööda, ühel juhul soovib mokaotsast jõudu ja kahel juhul jääb seisma ning kommenteerib või küsib midagi. Näiteks: “No mis auku sinna nüüd kaevama hakatakse?” Kui kaevaja selle peale tõemeeli vastab, et hakkab põõsast istutama, siis saab üldiselt jutt kähku läbi. Kõrgelt hinnatakse aga seda, kui kõnetatav ajab end sirgu, toetub labida najale, suunab pilgu korraks taevasse ja ütleb midagi sellist, et “kaevan selle Hiina viiruse vastu kaitsekraavi”. 

Kas mööduja üldse juttu alustab, sõltub tema vanusest, iseloomust ja joobeastmest, aga ka kõnetatava soost, vanusest ja kehakeelest ja mitmest muust raskesti defineeritavast parameetrist. Minul on üldiselt resting bitch face ja ma olen pikk ja paks. Seetõttu ma võõrastega suheldes tihtipeale ülekompenseerin sõbralikkusega ja vahel annab see veidraid tulemusi. Näiteks kui meesterahvad hakkavad midagi kiiruga puterdama oma abikaasadest. Rahune maha, Volli, ma ei pea ennast mingiks fammfataaliks ega soovi su vooruslikkust ohustada, ma lihtsalt püüdsin mõjuda vähem hirmuäratavana. 

Pane oma finantskirjaoskus proovile!

Posted in * by tavainimene on 22/01/2020

Proua Jaanimets on võtnud EsiZedi pangast 8000 zedi laenu. Laenu aastane intressimäär on 15%. Tema igakuised tagasimaksed on 150 zedi. Pärast ühte aastat võlgneb proua Jaanimets pangale veel 7400 zedi. Teine pank nimega ZedParim annaks proua Jaanimetsale laenu 10 000 zedi aastase intressimääraga 13%. Igakuised tagasimaksed oleksid ikka 150 zedi.

Küsimus: Milline on üks võimalik negatiivne rahaline tagajärg proua Jaanimetsa jaoks, kui ta võtab laenu ZedParimast?

(Allikas: OECD PISA 2018)

Sõjapealikud ja rahupealikud

Posted in * by tavainimene on 19/01/2020

Keegi jagas Facebookis Ülo Vooglaiu juhtimistarkust, mille järgi “juhtida saab subjekt, kes” ja järgnes viieteistkümnest punktist koosnev loetelu stiilis “tunneb metasüsteemide süsteemi”. Minul tuli hirmus itsitus peale. See kirjeldus meenutas peainglit, kes juhib ingleid täiusliku informatsiooni ja igavese aja tingimustes. Tegeliku elu juhid on minu muljete kohaselt rohkem kaevikusõja poris rassijad, kes on pidanud lipu haarama, sest eelmine juht on langenud, ja kes peavad otsustama kohe ja kiiresti, kuigi side on katkenud ja neil pole tõtt-öelda aimu, mis toimub või mida peaks tegema ja kus on omad ja kus on vastased ja kas selles kõiges üldse on mingit mõtet või lootust.

Paar palvid 2

Posted in * by tavainimene on 17/01/2020

Suuline ettekanne ei ole essee ega aruande ette lugemine. Suuline ettekanne on omaette žanr. Kui sa tahad vastu vaielda, et sul on vaja just nimelt aruannet publikule ette lugeda, siis mõtle, kuidas oleks võimalik saata see neile kirjalikult. 

Mõtle järgi, kellele sa esined ja mida sa tahad neile öelda. Mis on sinu sõnum neile, mida sa tahad, et nad kindlasti teaksid või teeksid. Ühe lausega. Sul on oma keskse sõnumi edastamiseks kolm alateemat ehk jutupunkti.

Ära pomise ega soiu ega heieta. Anna saali energiat. Hoia kuulajatega silmsidet. Seisa kindlalt ja lõdvesta õlalihased.

Alusta lühikese ja energilise sissejuhatusega, mis tõmbab kuulajate tähelepanu sinule, nii et nad on valmis kaasa mõtlema. 

Esita oma kolm teesi. Sunni ennast rääkima aeglasemalt, kui sa tahaksid. Lühikeste lausetega. Korduste ja ümbersõnastustega. Kandvate pausidega, et kuulajad jõuaksid mõtet seedida. Seostades iga teesi oma keskse sõnumiga.

Ja lõpuks tõmba otsad kokku — nii, et sinu keskne sõnum jääks õhku kõlama. Kuulajad ja korraldajad on sulle tänulikud. Eriti, kui sa lõpetad oma jutu minut enne ajakavas ette nähtut. 

Paar palvid

Posted in * by tavainimene on 15/01/2020

Kui sind on kutsutud esinema ja kutsuja palve on “kaks kuni neli slaidi”, siis ta mõtleb “kaks kuni neli slaidi”, mitte “kakskümmend neli slaidi”. Kui sa kutse vastu võtad, siis võtad sa vastu ka kutsuja tingimused. Kui sul on rahvale väga palju öelda, siis pane oma viimasele slaidile pika jutu veebilink või ruutkood vms.

Vähem on rohkem. Isegi kui kutsuja pole piire ette pannud — seitse slaidi olgu sinu maksimum, koos alguse pealkirja ja lõpu kontaktandmetega. Inimesed tahavad kuulata ja vaadata sind, mitte ekraani.

Igal slaidil kuni kolm lauset. Lause pikkus mitte üle seitsme sõna.

Valge tekst mustal taustal või must tekst valgel taustal. Mitte roheline tekst kollasel taustal või punane tekst helepruunil taustal. Kirjatüüp Arial suurusega 32 punkti.

Kaks tekstislaidi, üks pildislaid. Igal slaidil enimalt üks pilt. Kui pilt pole erakordselt kõnekas, siis olgu see olemata. 

Kui sinu organisatsioonil on disainibüroo kujundatud esitluspõhi eksootiliste kirjatüüpide, mustrite, logode, värviliste kastide, vilede ja kelladega, siis soovita juhtkonnal disainibürood vahetada.

Tänan tähelepanu eest.

Sõnaus

Posted in * by tavainimene on 08/01/2020

Kas facilitator võiks eesti keeli olla laavutaja (laabuma panija)?

2019

Posted in * by tavainimene on 31/12/2019

Kuidas seda aastat siis kokku võtta?

Heameelt teeb see, et viimane tuba sai hädapäraselt sanitaarremonditud ja raamaturiiulid seina. Fotode sorteerimisel tegin pika sammu edasi, nüüd on oht, et lõpp jääb venima. Pööningut koristasin. Järgmises etapis tuleks juba pool seina maha lammutada (mismoodi see mööblikola siia üles saadi?!) ja suur jäätmekonteiner tellida.

On tekkinud õrn lootus saada majja päris kanalisatsioon. Ma võin saada kööki kraanikausi! Ma saaksin kraani all nõusid pesta! Sooja veega! Hei, teoreetiliselt saaksin ma endale kas või nõudepesumasina soetada! Solgipang kaob ajalukku! See toob muidugi kaasa küsimuse köögi ümber kujundamisest ja sisustamisest, sh uus ja väiksem puupliit jms. Küsimus on peamiselt rahaline.

Samal ajal linnakorteris: kuskil krohvi all läks lühisesse elektrijuhe. Elektrik laiutab käsi. Ainus olemasolev elektripaigaldiste joonis näeb välja, nagu oleks selle sikerdanud Siim Susi teisest b-st. Põhimõtteliselt tuleks seinad maha lõhkuda ja uuesti üles ehitada. Ka see küsimus on rahaline ja sellele pole head vastust, aga kahe kodu omanikul pole nagu ka sünnis nuriseda. Mis siis, et mõttelises bilansis kuuluvad mõlemad kodud mitte varade, vaid kohustuste poolele. 

Aias olen välja juurinud kaks hekki ja kujundanud ümber mõned lillepeenrad. Suund on jätkuvalt sellele, et saaks muruniidukiga võimalikult sirgelt sõita ja lilled oleksid robustsed püsikud. Kolme ohtliku puu maha võtmiseks on raieluba olemas, nüüd ootan seda Stonehenge’i-päikesetõusu-momenti, et töömehed, ilm, raha ja muud asjaolud omavahel täpselt õigesti kombineeruksid. Selle momendi saabumiseni värisen iga tormi ajal kerges paanikas ja kuulatan iga krobinat-raginat. Plaanis on maha võtta ka õunapuid ja kolida kuhugi lagedamasse kohta ümber vaarikad. Ilmselt tuleks selleks enne üks aasta maad ette valmistada — multšida jne.

Tegelikult oleks vaja panna puukuurile uus katus ja muretseda sauna uus keris. Majal tuleks soojustada vähemasti pööningu põrand, soovitavalt muidugi kogu maja — et oleks üldse mõtet rääkidagi  õhksoojuspumbast. Suure toa põrand tuleks täies tükis kuni taladeni välja vahetada. Lagi samuti. Ahjudesse tuleks freesida puhastusluugid. Uste-akende piirdeliistud tuleks ära osta, mõõtu lõigata, värvida ja paika naelutada. Ma arvan, et kui ma nende ahjuluukidega hakkama saan, olen juba tubli küll. Piirdeliistud oleks tore boonus. Tulumaksutagastuse — või siis mitte — pealt vaatan.

Tööl olen julgelt vastu võtnud uusi väljakutseid, saanud ülemustelt laita ja võõrastelt kiita. Külastasin vaimustavat Gotlandi saart. Käisin Arvamusfestivalil ja Metsaülikoolis. Olen joonistanud, kirjutanud, toimetanud, kootsinud, koolitanud, modereerinud jms. Käisin lõpuks ära Photoshopi ja Illustratori koolitusel, aga kasutan neist ikka peamiselt esimest. (Amatöörlik graafikanikerdamine on mu tööst üks kõige armsam osa.) Mis veel — ahjaa, mul ilmus kolm publikatsiooni [homeeriline naer], st olin peamiselt toimetajana osaline kolme artiklikese valmimises.

Olen aasta jooksul kõndinud jalgsi keskmiselt 5 kilomeetrit päevas. Ilmselt isegi rohkem, sest muru niitmise ajal ma telefoni taskus ei hoia. Liikumise ja söömisega on nii nagu on, uuest aastast proovin jälle süsivesikuid vähendada. Eelkõige peaks aga rohkem ja paremini magama. Selle eeldus on vist, et tuleks vähem mõelda ja muretseda. Hingamisharjutused? Magneesium? Palderjan? Mnjah. Mnjah. 

Sõprade ja sugulastega sai liiga vähe koos olla. See on üks kaugel ääremaal elamise miinus. Laulda ja tantsida sai liiga vähe. Ja kui on pikem paus sisse tulnud, siis ei tulegi nagu seda õiget lauluhäält või -meeleolu enam. Spotify’d kuulasin see-eest aastas kokku üle 100 tunni (ja aasta artist oli Manic Street Preachers). Raamatuid lugesin häbiväärselt vähe. See peab muutuma! Alustan kohe lugemisnimekirja tegemist ning uue aasta esimesel tööpäeval lähen raamatukokku. Kinno jõudsin sel aastal kahel korral ja teatrisse üldse mitte. Jälle maal elamise eripärad. Kui ma kevadel koju korraliku interneti saan, eks ma siis mõtlen mingitele kodukino-lahendustele. 

Selline töine ja maine aasta oli. Not great, not terrible. 

“Sinine sarvedega loom”

Posted in * by tavainimene on 28/12/2019

Oskar Lutsu tagahoovis asub Valdur Mikita maagiline puukuur, mille tagumisest seinast läheb uks … mitte Narniasse, vaid Kunglasse. Kus muidugi mõista ei elutse mitte Ameerika jumalad, vaid hoopis jõrm oss Kalevipoeg, aga temagi saab oma väe usust või vähemasti erakordselt eredast ettekujutusest. Oskar Lutsu muhedailt mailt kulgeb lugu Gailiti igatsuste radadele ja viimaks Tuglase maailma lõppu, kus sulakuldne lõõsk neelab kõik need, kes ei mahu eestimaistele maastikele rahvalike tüüpide vahele.