tavainimene

Püüdmed

Posted in * by tavainimene on 05/04/2021

Etymologically the word data is derived from the Latin dare, meaning ‘to give’. In this sense, data are raw elements that can be abstracted from (given by) phenomena – measured and recorded in various ways. However, in general use, data refer to those elements that are taken; extracted through observations, computations, experiments, and record keeping (Borgman 2007). Technically, then, what we understand as data are actually capta (derived from the Latin capere, meaning ‘to take’); those units of data that have been selected and harvested from the sum of all potential data (Kitchin and Dodge 2011, as cited in Kitchin 2014).

Kogokund

Posted in * by tavainimene on 05/04/2021

Kodutöö jaoks tuli läbi lugeda raamatupeatükk kogukonna arendamisest ressursside aktiveerimise kaudu. Kaks Ameerika autorit. Kogukonna arendaja (practitioner) peab kodukonna arendamisel aluseks võtma nimetatud kogukonna ressursid — füüsilise, finantsilise, sotsiaalse, kultuurilise ja kõik muud kapitalid. Ja et siis kogukond võimestub ja korraldab oma elu ja tekib taskukohane elamispind ja kohalik kool ostab toidukraami kohalikult talunikult.

Ma ei tea. Midagi on siin pildil valesti. Patroneeriv, peaaegu kolonialistlik. Filantroobist practitioner sõidab oma Hummeriga kogukonda ja seletab kogukondlastele, et suurlinna ökoturul võiksid nad oma palmilehtedest korvide eest teenida kuni dollari tükist. Võib-olla ongi USAs asjad teistmoodi. Võib-olla olen ma rikutud ENSV pärandist ja Põhjamaade nänniriikide lähedusest, aga minu meelest võiks põhiteenused olla siiski tagatud riigi ja kohaliku omavalitsuse süsteemi kaudu. Mul on näriv kahtlus, et vastutuse kogukondade kaela lükkamine (“sikutage end ise saapapaelu pidi soost välja”) on lihtlabane kõrvalehiilimine vastutusest regionaal-, sotsiaal- ja veel mingite poliiitikate nurjumise eest. Kogukonnad võiksid, jah, tegeleda toreduslike asjadega nagu bussipeatuse värvimine rahvariideseelikutriibuliseks. Aga et seal ka buss peatuks, selle eest ei saa panna vastutama kogukonda.

Ja kohalik kool, muide, ei saa osta toidukraami kohalikult talunikult. Sest korruptsioon. Ja veterinaar- ja sanitaarnõuded. Talunikul pole nagunii sellist juurviljaladu, kus porgandid õppeaasta lõpuni säiliksid. Ja kui kohalik külatädi küpsetabki imehäid pirukaid, siis ei ole see niisugune ressurss, mida oleks võimalik tootestada. Jah, on olemas kodused tordimeistrid, kelle kontakte jagatakse käest kätte. Ei, nad ei oma tervisetõendit. Ei, nad ei maksa makse. Mida practitioner selle peale ütlema peaks?  

Meeleolupilt ka. Kogukonnast. Taskukohane elamispind. Jah, selles majas elatakse.  

Kuidas siis ikkagi on?

Posted in * by tavainimene on 01/04/2021

– Loomulikult kasvatavad emad lapsi teisiti kui isad. Loomulikult. See on nagu nii elementaarne. Ema on ikka selline toputav-poputav kanaema. Isa laseb lastel ka riskida ja haiget saada.

– Hmm. Ja millega sa seda seletad?

– Bioloogia, puhas bioloogia. Ema reproduktiivne investeering on suurem.

– Sa mõtled, et kui laps riskides katki läheb, siis isa saab väiksema vaevaga uue teha?

– Sa olid nüüd omaarust vaimukalt küüniline, aga jah. Naise jaoks on rasedus ja sünnitus evolutsioonipsühholoogiliselt eluga riskimine. Mis vaeva ja valuga saadud, seda ka hoitakse nagu silmatera. Mehe investeering on paar tilka valku. 

– Mulle meenus jus üks raamat — “Mammutikütid”. Seal kirjeldati, kuidas ürginimeste hõim põgeneb kas vaenlaste või mingi kiskja eest. Ja ühel naisel on vääksuv ja virisev väikelaps, kes teda tüütab ja väsitab ja pidurdab. Ja ema võtab lapsel jalust ja lihtsalt virutab ta raja äärde mülkasse ja lidub ise edasi …

– Pff, esiteks, see on ilukirjandus, seda ikka tead, jah? Teiseks, selle ema geeniliin tõenäoliselt hääbuski seal mülkas. Nende geenid, kes endast viimase välja panid, said edasi kanduda. Koos kalduvusega endast viimane välja panna.

– Ikkagi, ma ei tea. Mulle tundub see kanaema-kujund kuidagi suhteliselt hilisena. Talunaine viis hälli heinamaale ja vihtus ise niita, polnud temal aega oma kahtteist last ümmardada.

– Põlluharimine ja pärisorjus on suhteliselt lühike episood inimkonna ajaloos! Hadzad näiteks …

– Jajaa, ma juba ootasingi. Argumentum ad hadzarum. Miks sa üldse arvad, et need paarkümmend relikti on kuidagi representatiivsed muistsete küttide-korilaste suhtes?

– Aga miks sa arvad, et ei ole?

– Me jõudsime vist patiseisu? Ma lihtsalt tahan öelda, et väga paljud nähtused, mille kohta öeldakse, et “see on looduse poolt aegade algusest paika pandud naise roll või mehe roll”, on tegelikult ikka kultuuriline konstruktsioon, sageli mingi 1920-30ndate USA keskklassi elustiilist. Umbes et evolutsioon on määranud naised tolmu pühkima ja mehed autot juhtima. No ei ole nii.

– Me alustasime oma juttu vanemlusest, see on natuke teine asi. Tolmulapp on kultuuriline, laste kaelakandjaks kasvatamine on palju rohkem bioloogiline. Sa ei hakka ometi eitama, et suur osa meie moraalikoodeksist on paljunemiskäitumisest tingitud?

– Sa mõtled nüüd mida?

– Ma mõtlen seda, et on väga selged ja loogilised põhjused, miks naistelt eeldatakse, et nad on seksuaalselt valivad. Sa võid libustamise vastu loosungeid lehvitada, palju tahad, aga ühiskonna valdav enamus tunneb ikka, et kui naine tõmbab ringi, siis see on rohkem vale kui see, kui mees tõmbab ringi.

– “Mees, kes saab, lits, kes annab”? Ma arvasin, et me oleme sellest edasi arenenud?

– Ei ole! Sest see on bioloogia! Ja tunnista ausalt, sa oled valmis pigem tunnistama, et mõlemad ringitõmbajad on ühtviisi nõmedad, kui seda, et mõlemad on ühtviisi toredad.

– Oot-oot. Pea nüüd hoogu. Ringitõmbamine. See on juba väga hinnanguline sõna, eks ole.

– Mida iganes. Seksuaalne vabameelsus, vahet pole. Seksuaalselt vabameelne neiu on see, keda sa ei tahaks oma poja pruudiks ja laste emaks.

– No ma. No ma ei tea. See pole minu asi hinnanguid anda. Kui ta kõlbab mu pojale, siis kõlbab ta ka minule.

– Vale, vale, vale! Haistan valet! Sa neelad alla ja kannatad ära, aga sa ei ole õnnelik. Miljon aastat evolutsiooni ei saa eksida! Ja kui su minia laseks lastel külmavereliselt kõrge trepi serval mängida, siis tõmbuks sinu sees kõik kampi. Haa, tegelikult, kui see oleks sinu tütar, siis tõmbuks sinus kõik veel tugevamini krampi. Bioloogia!

– Oeh. Ma isegi ei. Ma tõesti ei. Tänapäeval ei ole ema ja isa vanemlusstiilil mingit vahet. Noored isad vahetavad mähkmeid ja jalutavad vankriga.

– Isa võib teha imikule pluti-pluti. Aga kui laps, eriti poeg, hakkab omal jalal astuma, siis on kohe vahe sees! 

– Hah, et isa armastus tuleb välja teenida? No ma ei tea, on ka selliseid ülehoolitsevaid helikopterisasid, et …

– Ja see tundub sulle õige? Sa ei vaata neid muiates või halvakspanuga, et nad nagu pole mehelikud?

– Tead, ma ei viitsi suga vaielda, kui sa kogu aeg väravaposte nihutad. Võta oma evolutsioonipsühholoogia ja saage temaga väga õnnelikuks.

Aina igasugu pudipadi

Posted in * by tavainimene on 16/03/2021

“Hariduse õnnetus on selles, et 12 aastat õpetatakse sind savist telliseid pätsima — ilma, et sul tekiks erilist ettekujutust katedraalidest, mida nendest saaks ehitada.” (Anon.)

Anonüümsete allikate tsiteerimine on muidugi paha-paha. Eile just mõtisklesin, kuidas tekivad Facebooki need nime, näo ja ajaloota libainimesed, kes seal “ära-usalda-valitsust”-kihutustööd teevad. Mitte et mina nüüd valitsust ülearu palju usaldaksin või tema peale loodaksin, aga väide “hambaarstid kinnitavad, et maskide kandmise tõttu on kaariese- ja igemeprobleemid kasvanud 50%” tundub mulle ikka päris napakas. Missugused hambaarstid? Kus kinnitavad? Mille põhjal? 50% millega võrreldes? Aga näe, veel on kaaskodanik, kes kinnitab, et maskikandmine tekitab kopsuvähki, ja jagab sinna juurde artiklit, milles kirjutatakse, et kopsuvähki põdejatel võivad bakterid tekitada lisahädasid. Ja teine kaaskodanik kirjutab “KUI TE KOHE EI LÕPETA SEDA KOROONAHÜSTEERIAT, SIIS HAKKAVAD INIMESED SADADE KAUPA NÄLJA JA ENESETAPPUDE KÄTTE SUREMA, SAITE ARU!!!!!????” Need kommentaarid olid muidugi arvamusloo all, mille mõte kokkuvõetult oli “nüüd, kus mina olen väljaspool ohtu, on aeg hakata piiranguid leevendama”. 

Ohkama võtab see kõik. 

Midagi rõõmsamat ka: ma pidasin ennast siiani kohutavaks külmavareseks ja hakkasin juba kahtlustama igasuguseid koletuid tõbesid. Siis tõmbasin aga telefoni termomeetri-äpi ja selgus, et kui seinal olev mõõteriist näitab 18 kraadi, siis minu töölaua juures on 15. Veel selgus, et koolides jäetakse tunnid ära, kui klassis on alla 19 kraadi. Tuju läks kohe paremaks ja isegi külmatunne andis justkui järgi.

Väike sõda

Posted in * by tavainimene on 11/03/2021

“… üleskutseid eestlase kui rahvuse kadumiseks või hääbumiseks, mis olid tihti seotud nii ultrafeministlike, antikapitalistlike kui ka kliimasõdalaste ringkondadega … sai omakorda traditsionalistliku tiiva esmasest rünnakušokist toibudes väga tugeva ja täielikult hukkamõistva vasturünnaku osaliseks …”

Jeerum, tundub, et ma olen midagi ülipõnevat maha maganud. Kuskil käivad mingid ringkondade ja tiibade rünnakud ja vasturünnakud? Kas kuskil mingit järelvaatamise võimalust ei ole?

Mul on küll kahtlus, et see kultuurisõda käib samamoodi nagu vanas anekdoodis:
— “Kas tankiväed osalevad?”
— “Jah, mõlemad tankid.”
— “Aga lennuvägi?”
— “Ei, piloot jäi haigeks.”

PS Tundub, et classic editor on WordPressist lõplikult kadunud. Hirmus kiusatus on hääletada jalgadega. Vanakooli-blogimise aeg saabki viimaks läbi. Nupuvalik “Avalda” ja “Cancel” tundub ka kuidagi väga kõnekas.

Tubli viieline tüdruk

Posted in * by tavainimene on 08/03/2021

Kõik teadsid, et ma olen inimene, kes ei vannu ega ropenda. Siis tuli Excel.

(Ei, transpose table ei tööta. Ei, pivot table ka ei tööta. See peab olema mingi xlookup index match teema? Kulutada nädal aega, et õppida selgeks funktsioon, mida ma kasutan üks kord elus?)

Ma arvan, et mu viimane kodutöö läks suht metsa. Jälle see “ülinõrk seos väga suure kindlusega” jms. See-eest uurisin järgi, miks statistikud kasutavad negatiivsetest väärtustest lahti saamiseks ruutu võtmist, mitte lihtsalt absoluutväärtusi. Vastus: ruutudega saab matemaatiliselt  ägedamaid asju teha. Nojah siis. 

Head naistepäeva kõigile tublidele viielistele tüdukutele, kes peavad pusima ja vaeva nägema, mitte ei lahenda probleeme loomulikust intelligentsist nagu kolmelised poisid.  

Peaasjad

Posted in * by tavainimene on 03/03/2021

Vaimse tervise edendajate soovitused stiilis “võtta iga päev 15 minutit, et lähedase inimesega koos mängida, hullata, naljatleda ja jutustada” on väga paljude inimeste jaoks soovitus süüa siis kooki, kui leiba ei ole.

Tüütu tüüp

Posted in * by tavainimene on 26/02/2021

Kui te olete käinud koolis või koolitustel, siis teile on kindlasti tuttav olukord, kus kogu klassile või rühmale on asi täiesti selge või on kogu klass/rühm teema vastu täielikult huvi kaotanud ja tiksub inertsist edasi, aga üks tüütu tüüp jaurab ja jaurab õpetajale täpsustavaid lisaküsimusi esitada, kusjuures on piinavalt ilmne, et ta ei saa vastustest aru. Õpetajal on kõrini ja ta säilitab professionaalset viisakust, klassikaaslased pööritavad avalikult silmi või irvitavad. Mulle üldse ei meeldi olla see jaurav tüüp, aga ma päriselt ka ei saa aru, mis on  “informatsioon” ja mis on “andmed”. Ma saan ise ka aru, et tõenäosus, et mul läheks kunagi seda vahetegemisoskust päriselulises olukorras vaja, on null. Isegi mitte ei lähene nullile, vaid ongi null. Aga see küsimus vaevab mind totral kombel, nagu hamba vahele jäänud kiud. Õpikudefinitsioonid teevad asja ainult segasemaks.

Niisiis, mu õpetatud sõbrad: mis on informatsioon ja mis on andmed? Kas ma panen väga mööda, kui ma oletan, et mõistet “informatsioon” kasutatakse vähemalt kahes erinevas tähenduses? Laias laastus: füüsikalises ja psühholoogilises. Ja et need on dve bolšie raznitsõ. Ja et “andmed” on oma olemuselt kuskil seal vahepeal? Informatsioon (1) leidub looduses füüsikalisel kujul; mingi andur (hehee) püüab selle kinni ja muudab andmeteks; andmed töödeldakse inimese jaoks tähenduslikuks informatsiooniks (2)?

Hissand, järgmiseks ma hakkan elektrit leiutama.

Vana nalja kah:

 

Jäävihm

Posted in * by tavainimene on 24/02/2021

Tsitaadimeister Henn Põlluaas on öelnud, et filosoof Hegel on öelnud, et vaid nendest, kes peavad vabadust kallimaks kui elu, saavad isandad. Väga põnev. Mina ei ole Hegeliga tuttav, aga kiire guugeldamine ütleb, et see isanda-sulase dialektika tuleb “Vaimu fenomenoloogiast”. Isandad on need, kes ei tööta, vaid sõdivad, ja nende identiteedi allikas on eluga riskimine; sulased on need, kes töötavad isandate heaks ja valitsevad loodusandide üle, tehes omakorda isandad oma töö viljadest sõltuvateks. Minu peas võttis selle peale ähmase kuju Tuleviku-Eesti, kus tööd hakkavad tegema robotid ja inim-isandate identiteedi allikas on duelleerimine ning robotite mässude mahasurumine. Mh-mh-mh-pup-pup-pup. 

Siis lugesin Postimehest sümpaatsete noormeeste ettepanekut, et me peaksime hakkama vähem tarbima, kuigi pole selge, kuidas selleni jõuda. Hmh. Nagu üks erudeeritud blogilugeja siinsetes kuluaarides kunagi ütles — raha lahendab kõik sellised probleemid. No ja minu meelest peaks meil nüüd juba küll olema võimekus kehtestada progresseeruv tarbimismaks. Aluseks tuleb võtta ökoloogiliselt ja ökonoomiliselt põhjendatud tarbimismäärad kaubagruppide lõikes. Näiteks saad osta iga kuu esimesed n kilo kartuleid ja kvartalis x paari sokke nullprotsendilise maksumääraga, aga mis üle selle, läheb maksu alla. Ja mida rohkem tarbid, seda valusam maksuvits. Tegelikult peaks meie andmestunud ajastul olema võimalik läheneda isegi veel personaalsemalt — ülekaaluliste jaoks võiks suhkur olla tulikallis ning kolesterooliga kimpus olijatel oleks valida nullmaksustatud aedvilja ja kümnekordse hinnaga grillvorsti vahel. Sama oleks auto ja ühistranspordiga — linnas elav kodanik, kellel bussid-taksod ümberringi võtta, võiks maksta automaksu ikka kohe nii, et on tunda.  Ja ärge hakake siin ajama petusissekirjutusest või “lasen vaesel naabril endale kuu lõpus konjakit osta”. Andmed, andmed, andmed … enam sa ennast süsteemi eest ei peida. 

Vahva rätsep olen ma

Posted in * by tavainimene on 21/02/2021

Info visualiseerimise aines tuli koostada oma CV infograafikana. Väga tore ülesanne. Maalisin noolekesi ja kastikesi, sõnastasin oma oskusi ja kogemusi. Sain kõik valmis, lugesin üle … ja sain aru, et nii tagasihoidliku dokustaadi põhjal mind küll vaevalt keegi tööle võtaks.

Paaris blogis on oma oskuste hindamise ja enesereklaami teema jutuks tulnud. Üks ema oli nördinud, kui tema lapsel paluti gümnaasiumi vastuvõtuvestlusel oma tugevusi ja saavutusi loetleda. Jaa, see on nii tuttav. Enesekiitus läheb haisema. Uhkus ajab upakile. Töö kiitku tegijat, mitte tegija oma tööd. Mul on väga selgelt meeles, kuidas ma umbes nelja-aastasena läksin vanaemale näitama enda joonistatud ilusat pilti ning vanaema tõmbus pühalikult tõsiseks ja tegi mulle selgeks, et enda tehtud tööd ei sobi iialgi kiita. See ehmatus ja häbi elab mul siiani täiesti füüsiliselt sees.

Ja nüüd ongi nii. Suurema osa ajast tunnen ma ennast kasutu käpardina. Ja ülejäänud osa ajast — kui mulle siiski tundub, et miski on õnnestunud — silmakirjatsejana. Sest oh mis nüüd mina. Oh see vilets asjake. No käib kah vast, jah, kui sa nii arvad. See silmakirjatunne on veel eriti vastik tunne. Aga ausalt öelda et “jah, mulle endale ka meeldib” ka ei suuda. Miks? Vaat ei tea. Irratsionaalne hirm, et siis naerab kogu hõim mind välja ja saadab häbistatuna üksinda metsa surema.

Tänapäeval peaks vist koolis õpetatama, et ei tule võrrelda mitte ennast teistega, vaid tänast ennast eilsega või siis oma tegevuse tulemust kavandatud eesmärgiga? Nojah, tore. Aga siis tulebki gümnaasium ja intervjuu ja “mida oleks meie koolil võita sinu vastu võtmisest?”. Ja tööturg, kus, nagu ma nüüd aru saan, ei ole tagasihoidlikkus alati voorus. Kuigi oleks tore mõelda, et personalijuhid näevad albid kiidukuked hoobilt läbi ning õiglus võidutseb ja tasased pärivad maa. 

CV juurde tagasi tulles — õppida meeldib mulle endiselt, kuigi ma saan üha selgemalt aru, kui mõttetu see on. Magistriõpet lõpetades ei tea ega oska sa veel mitte midagi. Kui sa oled lahtise peaga, paindlik ja vähenõudlik ja sul on õnne, siis võidakse sind võtta õpipoisiks. Aga mitte keegi ei vaja viiekümneaastast algajat, osaku ta ennast kiita või mitte.