tavainimene

Surnud kassi põrge

Posted in * by tavainimene on 23/07/2020

Puhkuse esimese nädala sisustas ripakile jäänud tööasjade kokku kobistamine. Puhkuse teisest nädalast tubli poole sisustasid ka tööasjad. Lubasin kergemeelselt kirjutada ühe raamaturevüü (mh-mh-mh-pup-pup-pup), aga selgus, et see raamat on esiteks väga raskepärase lausestusega ja teiseks väga paks. Veel lubasin ma (miks? miks?!) kirjutada kokkuvõtte ühe konverentsi peaettekannetest. Ettekanded olid teemal, millest ma väga vähe tean, kantud ette kõrvupingutamasundiva aktsendiga ning hüppasid ajapuudusel põhjalikumatest seletustest üle. Sellest tõotab tulla üks paras pähkliräägu-kokkuvõte. 

Igatahes, sügisest on oodata muudatusi. Ma töötan korraga kahes osakonnas, millest ühel on raha, et mulle palka maksta, ja teine on minu tööga rahul. Või umbes nii. Saab näha, mis sest asjast saab.

Tööturul on seisud teadagi, nagu nad on. Olen mitu aastat veeretanud mõtet, et läheks veel õppima, aga pole suutnud välja mõelda, mis eriala. Ja noh, ma olen ju pendelrändaja, kes elab kauges külas ahiküttega majas. Kuidas need sessioonõppe pikad päevad välja hakkaksid nägema? Ja mida mu tööandja asjast arvaks? Aga sel suvel jooksid paljude erinevate kaalutluste jõujooned kuidagi niiviisi kokku, et ma esitasin üsna viimasel hetkel ikkagi avalduse magistriõppesse astumiseks. Enam-vähem samale erialale, kus mul 25 aastat tagasi tudeerimine pooleli jäi. 

Vestlusel ma komisjonile ilmselt väga säravat muljet ei avaldanud, nii et jäin punktidega joone alla. Aga mõned tugevamad kandidaadid loobusid ja vastu mind ikkagi võeti. “Isegi kui sa esimesel sessil kõigis ainetes läbi kukud, saad ikkagi rongis pool aastat sooduspiletiga sõita,” kommenteeris seda saavutust minu sisemine kriitik. 

Ütlen ausalt, et hirm on. 

Hahamakäisinkakonvekal

Posted in * by tavainimene on 06/07/2020

On keel, mis kasutab kolme sümbolit: M, I ja U.
Sõnade moodustamiseks on neli reeglit:

1) iga I-ga lõppeva sõna lõppu saab lisada U (xI → xIU),
2) iga M järel oleva sõnaosa saab kahekordistada (Mx → Mxx),
3) iga III saab asendada U-ga (xIIIy → xUy),
4) iga UU saab sõnast eemaldada (xUUy → xy).
Tee sõnast MI sõna MU vähima sammude arvuga.

Joviaalne lugu

Posted in * by tavainimene on 28/06/2020

Tööintervjuul libistab direktor nagu muuseas oma käe noore neiu õlale. Neiu on segaduses — on see nüüd isalik žest? Või siiski mitte? Kuidas peaks käituma? Seda tööd ju tahaks väga; võib-olla on ülemus lihtsalt joviaalne? Kui järgmine kord tööalaselt nelja silma all kohtutakse, kipub ülemuse käsi juba selgelt mitteisalikke liigutusi tegema. Tõrjumine näib teda ainult rohkem üles kütvat. Karjuma hakata tunduks siin vaikses kontoris kuidagi kohatu; ära joosta ei saa, sest paanika on jalad nõrgaks võtnud.

Edaspidi püüab ta ülemusega mitte omavahele jääda. Püüab üldse mitte kuidagi silma paista. Kodus ei saa midagi rääkida, sest isa ütleb ju kogu aeg, et korralike tüdrukutega ei tee keegi midagi niisugust. Järelikult ta ei ole korralik? Ta lakkab naeratamast ja hakkab kandma lohmakaid kampsuneid, et mitte kogemata mõjuda “mittekorralikult”.

Pikapeale kuuleb ta kolleegidelt, et mitte kõik noored naised pole kobavat kätt ära lükanud. Nende karjäär on kenakese hoo sisse saanud. Oleks ju rumal mitte kasutada ära oma looduslikke eeliseid? Ega see väike asi tükki küljest võta.

Kergemaks läheb alles paari aasta pärast, kui tuleb uus noor praktikant. Varsti hakkab tema käima norus pea ja lohmakate kampsunitega.

*

Hulk aastaid on mööda läinud. Noorest neiust on saanud keskealine naine, keskastme spetsialist hoopis  teises asutuses. Tal on mees ja lapsed, õnneks mõlemad poisid. Kunagine ülemus figureerib ikka vahel mõnes aasta tegijate edetabelis või kui spekuleeritakse ministrikandidaatide teemal. Keskealine naine ohkab selle peale ja keerab lehte või vahetab kanalit. Ei, tal ei ole soovi oma looga avalikkuse ette tulla. Pole vaja lastel lugeda neid netikommentaare. Tõestada ei saa ju nagunii enam midagi, peaksid ainult seletama, et kus sa enne olid oma jutuga. Tehakse veel sust endast süüdlane. Ja vahel ta mõtleb häbiga, et eks ta oligi ise rumal ja saamatu. Oleks ikka kohe pidanud püsti kargama ja häält tõstma, peetagu pealegi frigiidseks hüsteerikuks või mis need sõnad kõik olidki. Ja noh, aeg oli ju teistsugune. Ja mõned naised ju tõesti olid nõus; võib-olla olidki tõesti nemad just need õiged naised.

*

Raadiost tuleb vestlussaade. Kolm keskealist meest arutlevad erutatult, kui vale on mõista mineviku tegusid hukka tänaste standardite järgi ja kui lihtne on hävitada sel viisil inimese reputatsioon ja positsioon. Keegi meist ei julge täna enam teha selliseid nalju nagu kakskümmend aastat tagasi, pihivad nad murelikult. Vahepeal loetakse ette kuulajakiri. Naine, oma ala professionaal, küsib, kas ei peaks empaatiat tundma nende vastu, kelle arvel kakskümmend aastat tagasi nalja tehti. Hetk vaikust ja siis teatavad saatejuhid, et nüüd on aeg lasta veidi muusikat.

Mikrokodanlane

Posted in * by tavainimene on 22/06/2020

Olen saanud prügifirmalt ületäitunud konteineri ja/või graafikuvälise veo eest arveid suurusjärgus mitukümmend eurot. See on minu jaoks suur raha. Selle raha teenimiseks olen ma vaeva näinud. Olen nädalast nädalasse hommikul kell viis üles tõusnud ja tööle sõitnud ja päev otsa tööd teinud ja õhtul hilja väsinuna koju jõudnud. Ilmselgelt pole mu töö inimkonna eksistentsi seisukohast hädavajalik, aga ikkagi tunnetan ma selgelt prügivedu mitte millegina, mis lihtsalt juhtub, vaid teenusena, mille mina kinni maksan. Kui üks tänavat mööda jalutav võõras sokutaks minu konteinerisse oma kilekoti koerakakaga, siis minu reaktsioon ei oleks mitte “tänav jäi puhtaks, jei”, vaid “nüüd siis arvavad inimesed (jah, rutakas üldistus), et nad võivad minu turjal liugu lasta; täna koerakaka, homme lehmakook, ülehomme lõpnud rebane ja katkine elavhõbekraadiklaas (jah, libe kallak ja katastrofiseerimine)”.

Ma praegu hakkan mõtlema, et minu vastumeelsus sedasorti protokommunismi suhtes on omajagu kütust saanud maal elades. Kui ikka enne pinsipäeva imbuvad ukse taha tüübid suitsuraha nuiama, kurtes, kui raske, väsitav ja tüütu on käia iga kuu Töötukassas nägu näitamas … Jaah, mitte ilmaaegu ei näidatud omal ajal kulaklusele kui klassile nii jõuliselt kohta kätte.

Solidaarsus püsib mu meelest püsti ainult seni, kuni püsib tasakaal nende vahel, kes kasutavad ja kes panustavad. Sellepärast on reegel, et bussiga sõites tuleb osta pilet, kuigi buss ei jääks ju vaesemaks, kui ta üht lisareisijat tasuta veaks. See on muidugi koht, kus tuleks vaadata peeglisse ja küsida endalt, kas ühiskonna/planeedi netoheaolus olen mina pigem kasutaja või panustaja. Kainestav on lugeda meeldetuletust, et pean olema õnnelik, et mul üldse lastakse elada ja prügikonteinerit omada. Et teatud mõttes elan just mina ainult teiste inimeste armust. Ju tuleb vahel asju ka niipidi vaadata.

Tuduloogia

Posted in * by tavainimene on 28/05/2020

Avastasin, et on olemas unetuse-äpid! Ja neid on palju! Kuidas ma kohe selle peale ei tulnud! Nüüd üritan kombineerida uinumise taustahelisid: valge müra, pruun müra, öine mets, esoteeriline muusika jne. Kahjuks on üldse mingit potentsiaali nendel erivärvilistel müradel. (Kusjuures see on minu jaoks uus teadasaamine. Kui keegi oleks varem rääkinud midagi punasest mürast, siis ma oleks ilmselt arvanud, et see on miski valdurmikitalik mitmitaju vms. Aga selgub, et täitsa inseneeria teema.) Esoteerilise muusika saatel ma ei saa uinuda, sest aju üritab pingeliselt muusikas mustrit leida. “Öine mets” on täitsa metsas, sest aju kuulatab ülipingeliselt, ega ole kuulda kiskja sammude kahinat. “Vihmasabin”, “Kärestik”, “Kosk” jts tekitavad jälle muid ebasoovitavaid … ee … kuidas nüüd öeldagi … reaktsioone ja reflekse. 

Lugesin mingit artiklit, kus kirjutati, et unetus ei ole mitte seisund, mis avaldub öösiti ja mõjutab elukvaliteeti päeval. Selgub, et unetus on 24*7 seisund — su aju on kogu aeg liiga erk! (Kus see erksus siis oli, kui ma eile tähtsa kirja valesse listi saatsin?) Liiga palju beetalaineid. Üks kord beeta — igavesti beeta. Eks ta ole. 

Lugu läheb edasi

Posted in * by tavainimene on 24/05/2020

Veetsin järjekordse poolunetu öö, püüdes välja mõelda, kuidas saaks teoreetiliselt õpetada telefoni ja äpi andmete põhjal kella täpsemalt samme lugema ehk pärissammule vastavaid liigutusmustreid ära tundma. Hommikul tervitas mind üle aia joviaalne naabrinaine: “Noh, sa ei saa ööselgi asu, toimetad aias?” Ma ei saanud aru, millest jutt, ja ta seletas, et olla mind öösel õues näinud. 

Nii. Nüüd on mitu võimalikku seletust. 1) Naabrinaine ajas pada. 2) Naabrinaine nägi aias midagi ja pidas seda minuks. 3) Minu aias käis öösel keegi võõras inimene, keda naabrinaine pidas minuks. 4) Ma olen kuutõbine ja käisin enda teadmata tõepoolest aias. Neljas versioon on hetkel ainuke, mida toetavad mõõteriistade näidud. Science, igatahes. 

Aga selle tembu võiks keegi ära teha küll, et läheks testiks uneuuringu käigus ka paari nutikella täpsust (kõige odavam, kõige edevam ja Eestis enim müüdud mudel, näiteks). 

Lolli ja raha teed lähevad lahku

Posted in * by tavainimene on 22/05/2020

Mõtlesin, et kuna rahvameditsiin on enam-vähem ammendunud, siis lähenen oma uneprobleemidele teaduslikus võtmes. Esimese asjana soetasin endale mõõteriista — aktiivsusmonitori. Kui palju, kui üldse, ma siis ikkagi sügavat und saan?

Ma olen ilmselt elav näide inimesest, kelle puhul mikrobioom või sisemine reptiloid vms langetab ostuotsuse enne kui aju käe vahele saab. No ei, ma natuke ikka lugesin arvustusi ka, aga põhiline järeldus, mis neist kõlama jäi, oli see, et ega väikse raha eest midagi suurepärast nagunii ei saa ja otsustage pigem disaini järgi.

Noh, minu vidina disainile ei saa tõesti midagi ette heita. Eriti meeldib mulle magnetilise kinnitusega rihm. Mis aga puudutab mõõtmist, siis teadusest on asi kaugel. Pigem kisub sinna Sigatüüka poole, kus sa võid maagilise abivahendiga aega edasi-tagasi kerida ja korraga samal ajal kahes kohas viibida. Nimelt minu uus nutikas käekell arvestab unetut vähkremist niihästi kerge une kui kerge võimlemisena! Kella viieks hommikul on mul juba kakssada sammu tehtud! Loo ise oma reaalsus! Osta nüüd meie uus seade ning saad samal ajal NII magada KUI sportida! Vautšivauviivau! Ma saan aru, et “samm” tähendab põhimõtteliselt igasugust käeviibutust, aga no kuulge.

Mõtlesin, et kirjutan tootjale mingi sarkastilise tagasiside, aga loobusin. Milleks. Ise olen loll ju. Ja disainil pole tõesti viga. Magnetilise kinnitusega rihmaga olen täiesti rahul. Las nad pusivad minu eelmise ticketiga, mis käis selle kohta, et kell uuendab küll äpi kaudu automaatselt kellaaega, aga mitte kuupäeva, ja käsitsi seda ka kuskilt muuta ei saa. 

Energia säästmiseks on valgus tunneli lõpus kustutatud

Posted in * by tavainimene on 11/05/2020

Facebookis hargnes mõttevahetus majanduskasvuta tuleviku teemal ja mulle soovitati lugemiseks paari artiklit, nagu näiteks see.

Ma saan aru nii, et
1) maailma kõige vaesem miljard peab oma heaolu veel kasvatama,
2) ülejäänud peavad oma elustandardit järsult allapoole tõmbama (loogika ütleb, et siis sinna praeguse vaeseima miljardi ülempiirile, mis peaks olema kindlalt alla 3 USD päevas),
3) meist kõigist saavad uusnappuse tingimustes radikaalsed taaskasutajad ja isenokitsejad, aga inimesed naudivadki ju loomingulisi väljakutseid,
4) otse- ja osalusdemokraatia kaudu tuleb korraldada majandus nii, et kõigi baasvajadused on rahuldatud,
5) postkapitalistlike struktuuride rajamise eelduseks on revolutsioon inimeste mõtteviisis.

Hmm. Missugused baasvajadused on võimalik katta 2-3 dollariga päevas? Kas privaatne eluruum, tasuta keskharidus, valuta hambaravi, ohutu elektrijuhtmestik ja 4G mobiililevi kuuluvad nende hulka? Mul on teatav kahtlus, et on üks asi olla vabatahtlik vaene rikkas ühiskonnas, kus on olemas nii päikesepaneelid kui kompuutertomograafid. Teine asi on olla vaene vaeses ühiskonnas, kes ei suuda ülal pidada ülikoole ega internetti ega traktoreid ega intensiivravi ega teetanusevaktsiini. (Pentti Linkola ütles vähemasti ausalt välja, et enamik rahvast peabki piirduma 4 klassi haridusega, tegema põllul käsitööriistadega 16-tunniseid tööpäevi ning elama toas, mille temperatuur ei ülesta 15 kraadi.) Kui tõesti on olemas mingi kolmas tee, siis ma tahaks näha läbi arvutatud majandusmudelit, kus õnnelikud mittetarbijad nikerdavad endale vanadest autorehvidest saapataldu ja paikavad kuskilt hangitud plekitükkidega katust, aga samal ajal töötab meil ikkagi suur hadronite põrguti ja peetakse üleval ID-kaardi infrastruktuuri vms.

Sama on iga kord, kui keegi ütleb, et RMK lageraiete asemel võiks meil olla linnuvaatlusturistid, aga samal ajal võiks riik ikka suurendada investeeringuid teadusesse ja tõsta pensione. Ma tahaks näha arvutust, mitu linnuvaatlusturisti me peaksime aastas vastu võtma, et pensionid hoida vähemalt praegusel tasemel. Olgu, ma saan aru, et ma tegelen siin praegu demagoogiaga, tuues “vaesed pensionärid” inimkilbiks oma isikliku — avaliku sektori palgatöötaja — huvide kaitsele. Aga öelge siis mulle otse välja, mitu protsenti peab mu palk vähenema, et metsad võiksid haljendada. Siis saaksin ma teha mingi informeeritud otsuse. Kui ma nõuaksin metsahoidu, aga samal ajal ka palgatõusu, oleks minu silmis tegu intellektuaalselt ebaausa voorusevilgutamisega.

Ma muidugi saan aru, et kliimaprotsessid minu pisaraid ei usu. Minu isiklik vastumeelsus elada tööstusrevolutsioonieelset elu on inimkonna kui terviku kestlikkuse seisukohast probleem, mis tuleb lahendada — kas veenmise või jõuga. Korrutage see vastumeelsus nüüd kuue miljardiga, kes peavad tagasi tõmbama. Ma ei näe hästi, kuidas see ökokommunism ilma vägivallata toimima hakkaks, kui praktika näitab, et isegi väga kõrgelt haritud ja motiveeritud mõttekaaslaste mikrotasandi “südameringid” ei hakka tööle. Rohujuure tasandi vägivald mõtteviiside muutmiseks … mnjah. Ma parem seda ideed edasi ei arenda.

Kas mul on pakkuda mingeid lahendusi? Ei, loomulikult mitte. Eks see kelleltki teiselt lahenduste ja arvutuste nõudmine ole jälle teistpidi vaimne laiskus või halvemal juhul eputamine oma nii-öelda kriitilise mõtlemisega või üleüldise nihilismiga. Aga noh, isegi Pentti Linkola tunnistas, et kuigi ta toetab terroriste, pole tal endal jõudu ja julgust neid järgida. 

Nukker värk. Eks ta ole.

Proletaarne homaar

Posted in * by tavainimene on 09/05/2020

Sulatage pannil tükk võid. Lisage üks viilutatud või hakitud küüslauguküüs. Lõikuge või sisse parajateks ampsudeks makrapulgad. Maitsestage veidikese soola ja sidrunipipraga. Kuumutage, aga ärge pruunistage. Serveerige koos külma alkoholivaba õllega.

Kuningad ja kapsad

Posted in * by tavainimene on 28/04/2020

Maaeluminister arutab, et 1200 peret võiks liikuda linnast maale elama ning rajada seal 15-20 hektarise “elatustalu”.

Samuti arvab ta, et maapiirkonnas on teede küsimus kõige tähtsam: “Kui seal elada, on auto hädavajalik ja autode liikumine mööda mugavaid teid on üks võimalus, kuidas inimesed maale tuua. Oleks loomulik, kui saad autoga sõita mööda mustkatet ilma, et peaksid muretsema, kas linna teatrisse minnes pead auto uuesti üle pesema.”

Samuti arvab ta, et inimesed võiksid soovida töötada põllumajanduses sellepärast, et seal saab vaadata toidu ahela algust ja olla üks osa toidu tootmisest.

Samuti arvab ta, et kapsaid koristama võiks sügisel põldudele saata gümnasistid.

Ma ei saanud sellest jutust küll täpselt aru, kas need gümnasistid võiksid sinna kapsapõllule suunduda vabatahtlikult ja palga eest või oleks see kohustuslik suunamine, umbes nagu ajateenistus. Toiduteenistus. Kapsateenistus. Ma kardan, et kui talunik peaks gümnasisti linnast põllule vedama, temaga lepingu sõlmima, talle ohutute töövõtete koolituse läbi viima, töövahendid andma, lõunasuppi serveerima ja veel palka maksma, siis oleks mõistlikum need kapsad maa sisse künda.

Mõte, et inimene tahab töötada põllumajanduses sellepärast, et näha, kust tuleb toit (ja ehitusel ilmselt vastavalt selleks, et näha, kuidas kerkib hoone), on muidugi imeilus.

See elatus- või elustiilitalude jutt paneb mind küll ohkama. Selleks, et 20-hektarise köögivilja- või marjakasvatustaluga alustada, peab olema päris palju oskusi ja riskijulgust ja kapitali ja vara, mille müügist elada, kui lõpuks selgub, et see asi ikka pole nii lihtne. No ja muidugi ei tohiks enam soovitavalt olla kooliealisi lapsi. Või kui on, siis olgu neid nii palju, et nad ei vaja seltsiks sõpru (kes elavad kaks elatustalu edasi). Ja ärgu olgu neil nõudlikumat sorti hobisid (tennis, tšello, ujumine). Ja kindluse mõttes ka mitte erilisi hariduslik-akadeemilisi ambitsioone ja kindlasti mitte mingeid tervisemuresid ega erivajadusi.

Aga see mööda mustkattega teed teatrisse vuramine … teate, kui te ikka väga armastate teatrit, siis ma ei soovitaks maale kolida. Üks asi on see, et kuidagi vale on maaelu tähtsaimaks aspektiks pidada võimalust kiiresti linna pääseda. Pääseda. Teine asi on see, et kui oled mõnda aega maal elanud, siis tundub mõte sellest, et peaks hakkama teatriõhtuks kell neli pesema ja sättima ning koju jõuaks kaugelt pärast südaööd, äärmiselt ebaahvatlev. Eriti kui arvestada piletite hinda ja pakutava kunstilist taset. No ei ole asi seda väärt. Maainimene peab ümber häälestuma. Vaatad sea lõualuu kallal askeldavat varest ja teatrit on nii et.

Aga jah. Ilmselgelt ma mõtlen veel vanas paradigmas. Pandeemia võib ju kõike muuta. Meiegi külla olevat linnast päris mitu peret ära pagenud. Aga kas suvekodudest päriskodud saavad — ja kui kauaks, — seda näitab aeg.