tavainimene

Jätkuvalt tavaline

Posted in * by tavainimene on 01/12/2016

Kui viimasel paaril jalga minevatel pükstel nööp eest paiskus, tegin karmi otsuse: ei osta õhtul toidupoest rongi peale näksimist,  kannatan koduni ja soojendan seal patuvaba kapsasuppi. Ostsin niisiis ainult kassitoitu. Rong polnud veel Elvaski, kui ma juba vaatasin neid pakke vägagi imeliku ja intensiivse pilguga.

*

Lugesin Postimehest, et kehalise kasvatuse ainekava hakatakse (jälle) üle vaatama; selles loos oli üks iseloomulik näide: õpilane viskab oda ja saab hindeks nelja, aga nii õpilasele kui lapsevanemale jääb segaseks, mida hinnati ja miks peaks. No minagi olen siin kurtnud, et viskamist koolis ei õpetatud, vaid ainult hinnati, kusjuures kahekümnest tüdrukust umbes kaks-kolm said hindeks viie, kõik ülejäänud heal juhul halastuskolme. Kas kuskil on mõni kekaõps üldse kunagi tüdrukutele viskamist õpetanud? Ja kas see õpetus on ka üldse mingeid tulemusi andnud? 

Guugeldades selgus, et “viskab nagu tüdruk” on enam-vähem kultuuriline universaal ning viskeoskus (-jõud ja -kiirus) on poiste ja tüdrukute kehaliste võimete kõige suurem erinevus üldse nii modernsetes ühiskondades kui Austraalia põlisasukate juures. Veel selgus, et seda on seletatud nii õlaliigese anatoomilise erinevusega (mis on vale) kui geneetilise eelsoodumusega (“edukad odaloopijad mehed said rohkem naisi, samas, kui naisi takistas täie jõuga kive pildumast süles olev imik” — mis on tõenäoliselt samuti vale). Siis jõuti järeldusele, et kogu asi on ikka ainult harjutamises, kuna (üldistatult) mehed viskavad oma nõrgema käega üsna samamoodi nagu naised oma tugevamaga. Ja lõpuks tuli välja, et ega head teooriat, millest näiteks koolis vaegviskajate õpetamisel lähtuda, ei olegi naljalt kuskilt võtta. 

Siin siiski kirjutatakse, et tõhus vise toimib piitsaplaksu* põhimõttel. Impulss tekib ühes kehaosas ning, kui see järsult peatatakse, liigub edasi kineetilises ahelas ja kontsentreerub järgmises lülis. Esimene lüli: jalad ja puusad, mis enne viset olid 90 kraadi viskekäe suunas ära pööratud, pöörduvad tagasi viske suunas ning suured lihased tekitavad kehamassi liigutades impulsi. Kui pöördumine lõpeb, kandub liikumine edasi järgmisse lülisse: keha vööst kuni õlgadeni. Kuna selle mass on väiksem, paneb impulss selle liikuma kiiremini kui jalad ja puusad. Kui ülakeha peatub, kandub impulss edasi õlavarde. Kui õlavars liigub peast mööda, siis ta peatub ning impulss kandub viimasesse lülisse — küünarvarde ja randmesse, mis saavad piitsana sähvava kiiruse.

Nojah. Kas sellest teadmisest võiks kasu olla? Ühest küljest: kui visata tuhat korda valesti, kas siis saad paremaks viskajaks? Teisest küljest: head viskajad vaevalt elus mingist teooriast kuulnud on — nad on lihtsalt loopinud ja loopinud lumepalle, kive, kaikaid ja muud. 

*

Homme on päevakavas tööintervjuu ja teatrietendus. Olen elevil; teatrist natuke rohkem, sest tööintervjuudel käin ma viimastel aastatel sagedamini.

 

________
* Ilmneb, et teadlasedki ei tea väga täpselt, kuidas ja miks piits plaksub.

Ütleb sulle seitse sõna ühe sõna vastu

Posted in * by tavainimene on 21/11/2016

– “Kui selgeltnägemine tõesti eksisteeriks, siis ei oleks aktsiabörse ega loteriisid olemas, nii lihtne see ongi.”
– “Kui selgeltnägemine eksisteerib, siis on vägagi selgeltnägijate huvides mitte minna börsil ega lotos nii ahneks, et sul võiks tekkida mingid kahtlused.”

Rahuvõitlus ägeneb

Posted in * by tavainimene on 18/11/2016

Ma olen varem mitmel korral kirjutanud, et ei saa aru, miks ääremaades (haja)asustuse säilimine on julgeoleku seisukohast oluline. Täna hommikul, mingis segases poolunes, käis lõpuks klõps ära: mida rohkem rahvast elab koos ühes suures linnas, seda lihtsam on neile kõigile ühe pommiga pihta saada. Ilmselt kõik need sõjajutud hakkavad alateadvusele vaikselt mõju avaldama. 

Munitsipaalkommunikatsioon

Posted in * by tavainimene on 17/11/2016

Ära ütle: “Meie vald ei paku dementsete eakate peredele mingeid teenuseid.”

Ütle: “Meie vallas on järelevalvet vajavate eakate hooldus korraldatud ööpäevaringse hoolduse ja järelevalvega perekonnas.”

Ära ütle: “Igaüks vaadaku ise, kuidas ta hakkama saab.”

Ütle: “Meil on hooliv kogukond ja enamiku juhtumeid oleme lahendanud sotsiaalvõrgustiku, perekonna, naabriabi, sugulaste, tuttavate jt vallaelanike abiga.”

(Siit)

Jutulõnga kõrvalharu

Posted in * by tavainimene on 17/11/2016

Indigoaalane luges Seth Godinit (ma tahaks ikka kirjutada “Godini”, minu peas ta hääldub miskipärast rootsi keeles). Mina lugesin kunagi üht teist tema üllitist ega suutnud samuti vaimustuda, aga seekord kõne alla tulnud kirjatükist jäi mulle silma selline nähtus nagu Harlem Village Academies.

Nagu ma aru saan, on HVA näol tegu erakooliga (nüüd küll juba terve kontserniga), millelt New Yorki linn üldharidusteenust ostab ja selle eest pearaha maksab. Koolil on vabad käed otsustada, kuidas ta õppetööd korraldab, aga tulemusi seiratakse nõudlikult. Õpilaste (80% mustad, 19% latiinod, 1% valged) vastuvõtt käib soovijate perede hulgast loterii alusel.

Umbes siinkohal konsensus lõpebki. Progressiivsed haridusreformijad tõstavad esile õpilasekeskset ja toetavat õhkkonda ning väljapaistvaid tulemusi tasemetöödes ja riigieksamitel. Karismaatiline tegevjuht kiidab, et õpetajatalendid puhkevad õitsele keskkonnas, kus neid ei ahista ettekirjutatud õppeplaanid ega laiskadest vingatsitest ja klatšimooridest kolleegid, keda ametiühing vallandada ei lase. Kriitikud jällegi väidavad, et õpitulemused on osalt nõrgemate õpilaste väljatõrjumise ning osalt statistilise trikitamise tulemus. Nad osutavad, et töötajate kaadrivoolavus on koolis 60%, kuna juhtkond pigistab 12-tunniste tööpäevade ja 6-päevaste töönädalatega õhinapõhistest entusiastidest kiiresti elumahlad välja. (Direktori kohta öeldakse anonüümselt päris karme sõnu.)

No mine võta kinni, kus see tõde on. Huvi pärast vaatasin korraks tulemusi kiretute arvude keeles; neist läbi närimiseks peaks olema rohkem aega ja huvi, aga hariv on ju teada, mille põhjal njujorklased oma koole hindavad:

1) Rigorous instruction — curriculum and instruction are designed to engage students, foster critical thinking skills, and are aligned to the Common Core.
2) Collaborative teachers — teachers participate in opportunities to develop, grow, and contribute to the continuous improvement of the school community.

3) Supportive environment — the school establishes a culture where students feel safe, challenged to grow, and supported to meet high expectations.
4) Effective school leadership — school leadership inspires the school community with a clear instructional vision and effectively distributes leadership to realize this vision.
5) Strong family-community ties — the school forms effective partnerships with families and outside organizations to improve the school.
6) Trust — relationships between administrators, educators, students, and families are based on trust and respect.

Just need kuus omadust (millest viimane ehk usaldus on kõige alus) tagavat head õpitulemused. (Ja õpetaja peab olema valmis vastama, kas ta nõustub täielikult, osaliselt või üldse mitte näiteks järgmise väitega: “In planning my last instructional unit, I had the resources and tools I needed to include multiple opportunities for creating coherent progressions within the standards from current grade to next grades so student knowledge/skills build onto previous learning as foundations for math concepts taught in later years.”)

Indigoaalase juures arenes ka arutelu, kas meie üksikute veel eksisteerivate kooliprobleemide põhjuseks on õpetajad või süsteem. Tolle Harlemi kooli direktriss on oma esinemistes rõhutanud, kui tähtis on õpetajale kui loomeisiksusele ja teadmustöötajale vabadus oma töö korraldamisel, sest ainult nii tekib peremehetunne, isiklik vastutus tulemuste eest ning soov areneda ja veel paremaks saada. (Muidugi käivad selle vabadusega kaasas 70-tunnised töönädalad ja üldsegi mitte kõrge palk, sest innustav töökeskkond motiveerib ju tõelist meistrit niigi piisavalt.) Vastandina toob ta näite ühest teisest koolist, kus õppeplaan oli praktiliselt sõna-sõnalt ette antud (“teacherproof”), et keegi mingit omaloomingut vusserdada ei saaks.

Ameeriklastel võib selles isegi õigus olla, et kõik algab usaldusest. Kui julgelt ja loominguliselt katsetada, võib suurelt võita, aga ka valusalt kukkuda. Kui jooksvat järelevalvet ei ole ja tibusid loetakse alles kevadel, võib ju juhtuda, et üks õppeaasta tuleb maha kanda, kuna katsetus ebaõnnestus. Kas lapsevanemad on valmis riskima? Või eelistavad nad, et tallataks juba tuttavat rada, et oleks garanteeritud keskpärased tulemused?

Ilmselt on asi täiskuus

Posted in * by tavainimene on 15/11/2016

Juhtusin lugema mingit pressiteadet selle kohta, et euroraha eest hakatakse vähese haridusega täiskasvanute prioriteetseid võtmepädevusi arendama. Ei saanud jätta guugeldamata, mis imeasjad nood prioriteetsed võtmepädevused ka on. Selgus: õppimisoskus, sotsiaalsed oskused, digioskused, ettevõtlikkus ja (võõr-/riigi-)keeleoskus. See kõik on teoorias nii ilus. Aga praktikas kerkis mulle silme ette kujutluspilt: õhtukooli kaledalt valgustatud õppeklassi on abiraha kaotuse ähvardusel kokku kamandatud paarkümmend poriste saabaste, karedate käte ning lagunenud hammastega keskealist proletaarlast — mõni bravuurikas, enamik häbelikud — ning nooruke sotsiaaltöö bakalaureus, kelle hääl esinemisärevusest natuke väriseb, püüab välja pressida, mis on nende “ootused tänasele päevale”. 

Ega ma ei oska midagi asemele pakkuda ka. Kui, siis mingit teist kujutluspilti — täispansioniga rahvaülikoolist, kus õpitakse kuus tundi päevas kangakudumist, tisleri- ja sadulsepatööd, õunapuude pookimist ning juustuvalmistamist, õhtuti aga on koorilaul ja kinoseansid. Sihuke, ma ei tea, “Nils Holgerssoni” stiilis idüll. Samavõrd jabur ja naiivne, nagu too eelmine pilt oli ängistav. 

Tegelikult näib, et on vaid üks teema, mis kasinate võtmepädevustega täiskasvanud vabatahtlikult ja õhinapõhiselt õppeklassidesse kohale toob: esoteerika. Kahjuks on selle põhjal keeruline välja arendada ekspordivõimelist skaleeritavat ärimudelit ja teenused piirduvad harrastajate endi ringiga. Nagu üks netikommentaator, küll vähe teisel teemal, kunagi salvas: “Makske kaardiga. Küla ainuke kümneeurone hakkab muidu narmendama.”

P.S. Täna loen, et Indias teeb gurubisnis siiski kenakest kasumit. Võib-olla tuleks meil ikka ka EASi toel mingi nõiaklaster käima lükata? Rääkimata sellest, et õppimisoskuste kursust tuleks sihtgrupile turundada kui edumaagiat ja suhtlemisoskust kui armumaagiat. 

Metakonspiroloogia

Posted in * by tavainimene on 11/11/2016

Näiliselt valitsevat eliiti kontrolliv tegelik eliit söödab rahvale Icke’i suguseid tegelasi nimme ette, et neil oleks oma reptiloidimüütidega mõnus “ma pole mingi peavoolumeedia ajupestud lammas” tunne, nii et nad ei esitaks ebamugavaid küsimusi raha ja võimu tegelike jõujoonte kohta.

“Süü kunna, ku süä ei võta”

Posted in * by tavainimene on 09/11/2016

Poodi lähen ma mõttega, et saapad peaks olema parajad, mugavad, ilusad, vastupidavad ja hinnaga alla 60 euro. Veidi ringi vaadanud, hakkan tegema järeleandmisi. Olgu, 60 euro eest ei saa midagi. Noh, ärgu olgu vastupidavad. Hea küll, polegi vaja, et oleks nii väga ilusad. Lõpuks kukub välja nii, et ei pea olema isegi väga mugavad, peaasi, et jalga mahuvad. Sest midagi peab ju talvel jala otsas olema. 

Aga vaat inimsuhetes ma seda lati alla laskmist — vaatamata oma väärikale eale ja üldisele künismile — kuidagi ette ei kujuta. Et unistan leida kaaslast, kes oleks korralik, positiivne ja kultuurihuviline, aga kui olen kosjaturul natuke ringi vaadanud ja oma šansse kainelt hinnanud, siis lepin sellega, kes on kohtulikult karistamata, vähemalt mõned oma hambad suus ja püsib nädala sees kaine.

Aitame valitsust

Posted in * by tavainimene on 09/11/2016

Kuningad ja kapsad

Posted in * by tavainimene on 06/11/2016

Kuulasin eile raadiost uudiseid — Ratas valiti Keskerakonna esimeheks — ja mõtlesin, et huvitav, kas kahekümne aasta pärast küsitakse “kas mäletate, mida te tegite tol hetkel”. No mina tol hetkel riivisin ja tampisin kapsaid. (Aastaga jõuab täpselt meelest ära minna, kui tüütu töö see on. Eriti veel kogu see puhastamis- ja pesemismajandus.) Aga tuju läks mul väga heaks siis, kui kohe uudiste järel algas kuuldemäng sellest, kuidas rebane meelitab oinast pretendeerima konnade kuninga troonile, kuna endine kuningas, julm ja pika nokaga toonekurg, on sügise saabudes kuhugi kadunud.