tavainimene

Lõplik ravi

Posted in * by tavainimene on 12/12/2018

– “Ainult kümnendik 15-19aastastest noortest kasvab kultuuriliselt ja vaimselt rikkas keskkonnas. Üle poolte seevastu omavad küll nobedaid nutinäppe, kuid nad ei loe iial raamatuid ega käi teatris. Oma esimese armumise traumaga lähevad nad psühhiaatri juurde, selle asemel, et lugeda luuletusi ja romaane. Romaanide asemel on neil meemid, sõnade asemel on pildid. Sisekõne vaesub, mõtted lamenevad, süvenemisvõime kestab kolm minutit! Toimub kultuuriline katkestus! Diakroonsust asendab sünkroonsus — pole oluline, mis juhtus siin varem, oluline on see, mis juhtub mujal praegu.”
– “Aga oled sa kindel, et see vana rikas kultuur, millest sa räägid, väärib midagi muud kui katkestamist? Vaata enda ümber — kas see, mida sa näed, meeldib sulle? Kuhu te oma pikkade tekstidega olete meie planeedi toonud? Võib-olla see kõik peabki kaduma?”

Advertisements

Digitüdimus

Posted in * by tavainimene on 06/12/2018

Kui ma loen seda juttu, et me vajame veel rohkem e-teenuseid ja otsuseid peaksid tegema ametnike asemel masinad, siis minu aju tõlgib nii: “Minu ja minu sõprade firmad tahaks saada teie käest veel siljon miljon eurot, mille eest osta pinksilaudu, massaažitoole, näksiautomaate ja mänguriarvuteid kontoritesse, kuhu me võtame tööle suurtes kogus võõrtöölisi arendama infosüsteeme, mis mitte kunagi kasutuskõlblikul kujul valmis ei saa, sest alati on võimalik öelda, et tellija ei olnud lähteülesannet küllalt täpselt sõnastanud vms.”

Ma käisin ka konvekal

Posted in * by tavainimene on 05/12/2018

Kui me räägime heaolust koolis, siis me räägime ju heast füüsilisest, vaimsest ja emotsionaalsest seisundist. Aga sõna “heaolu” toob kaasa mingid imelikud konnotatsioonid. Heaolu oleks nagu selline seisund, kus pole vaja millegi poole püüelda ega millegi nimel pingutada (vrd heaoluriik). Selline diivanil lesimine, kauss küpsistega kõhu peal.

Demokraatia viletsus

Posted in * by tavainimene on 30/11/2018

“Targem annab järele.”

Küsin rahvalt

Posted in * by tavainimene on 18/11/2018

Nii, mu truud blogilugejad. Pöördun seekord teie poole tehnoloogianõu saamiseks.

On olemas inimesed, kes käivad sageli konverentsidel ja ärikohtumistel, kus nad muuhulgas loovad kontakte teiste inimestega, kes käivad konverentsidel ja ärikohtumistel. Vanasti oli neil inimestel rahakoti vahel või eraldi vutlaris pakike paberist visiitkaarte, mida jagada. Ja kontoris oli neil arvatavasti läbipaistvate taskutega mapike, kus hoida teistelt saadud visiitkaarte. Heal juhul oli sekretär nendelt vahepeal andmed mingisse kontaktide kausta või kaustikusse kopeerinud.

Tänapäeval on meil kõigil see kontaktide kaust telefonis ja alati kaasas. Aga kuidas peaks toimuma tänapäevane kontaktide (“visiitkaartide”) vahetus? Kas on olemas rakendus, mille abil saab (NFC?) väga lihtsalt ja turvaliselt telefonist telefoni kontakte vahetada? No näiteks pannes telefonid füüsiliselt kokku ja neid sünkroonis kolm korda raputades? Kusjuures kontakt võiks mõistagi olla natuke rohkem kui nimi, telefon ja meiliaadress — seal võiks olla ka foto või väike videojupp, link CVle, märksõnade, kategooriate ja kommentaaride lisamise võimalus ja muud säärast. (LinkedIniga sidumine — kas keegi kasutab veel LinkedIni üldse? Teadusinimestel Google Scholar või ResearchGate? Igaks konverentsiks/messiks uus spetsiaalselt tuunitud rõhuasetustega CV ja väike liftikõne?)

Ma guugeldasin, aga midagi mõistlikku ei leidnud. Oskab keegi soovitusi jagada?

Filosoof

Posted in * by tavainimene on 17/11/2018

Pole võimalik astuda kaks korda samale rehale. 

Ja tõusid õitsvaks sotsialismimaaks

Posted in * by tavainimene on 15/11/2018

Sudafed on retseptiravim?! Aga Fisherman’s Friend on käsimüügis?!!

(Ma kardan, et mulle tehakse lennujaamas nüüd veel põhjalikum läbivaatus. Tulles oli lisaks tavalisele kell-ja-kingad-maha rutiinile ka pisteline lõhkeainekontroll mingite udupeente testribadega. )

Pahur pole rahul

Posted in * by tavainimene on 28/10/2018

Kui ma saan maailma valitsejaks, siis esimese asjana keelustan ma igasuguse mootorispordi. Keskkonnakaitselistel kaalutlustel loomulikult. Ma ei hakka välja ütlema, et mul on lihtsalt nii kõikehõlmav ja igasuguseid piire ületav tülgastus nendest ralliuudistest, mida iga meediakanali kolm esimest lehekülge täis on. Kopp on ees, saite aru?!

Huh, kergemaks läks. 

Jah, meeleolu on viimasel ajal nagu Ameerika mägedes. Ealised iseärasused arvatavasti. Neljapäeval käisin loengut pidamas ja tundsin ennast superstaarina, noogutasin saalist välja marssides armulikult  fännidele ja võtsin vastu üksikuid minu suunas küünitatud arvukatest visiitkaartidest. Reedel osalesin koolitusel. Sattusin rühmatöös kokku inimestega, kellega ma mitte kuidagi ei suutnud samale lainele jõuda. Tundsin ennast vana, küünilise ja kasutu vingatsina; üritasin paar korda oma seisukohta selgitada, aga kui rühmakaaslased leidsid, et ma kaldun teemast kõrvale (“kästi mõelda, kuidas teha; pole oluline, mis on meie eesmärk”), lõin lõpuks käega ja distantseerisin ennast kogu asjast.

Pärast koolitust läksin toidupoodi, küünitasin riiulilt makaronipakki võtma ja suutsin selle õhukesest tsellofaanist kuidagi sõrme läbi susata nii, et pakk põhimõtteliselt plahvatas ja kogu nähtav univerum sai fusillisid täis. Hetkeks tekkis kohutav tahtmine jätta ostukorv keset põrandat ja lihtsalt marssida sirgelt poest välja … ma ei tea … kuhugi. Aga ma olen ju hästikasvatatud ärakannataja. Surusin hambad risti, hingasin sügavalt, otsisin müüja, palusin vabandust, keeldusin uue pakiga riskimast, suundusin kassasse, maksin, läksin rongi peale. 

Eile sain ühele oma kirjatööle positiivset tagasisidet ja tuju läks natuke paremaks. Täna võtsin akutrelli ja, kõrvus mängimas MacGyveri tunnusmeloodia, kruvisin majale numbrisildi külge. Hohoo, olen võitmatu! 

Üldiselt, ma ikka loodan, et need on ealised iseärasused ja mitte bipolaarsed episoodid. 

Argumentum ad ungues

Posted in * by tavainimene on 14/10/2018

See on nii armsalt koomiline, kuidas mistahes elatisteemalises kommentaariumis toob varem või hiljem vältimatult keegi välja geelküünte-argumendi: “Kuidas ma saan talle elatist maksta, kui ta paneb endale selle raha eest geelküüned?!” Varem ma arvasin, et kõik mehed pole elatise mõttest täpselt aru saanud ja peavad seda vaeste naiste abirahaks — et kui naine teenib ise ja saab endale lubada toreduslikke kulutusi, siis pole tal moraalset õigust raha juurde nõuda. Nüüd ma saan aru, et see on ikka puhas bioloogia: kui ta kasvatab minu last, siis ei tohi ta ennast — teiste meeste jaoks! — ehtida, sest potentsiaalne uus järeltulija konkureeriks minu omaga ema ressursside pärast.

Aina igasugu pudipadi pähe tuleb taguda meil koolis

Posted in * by tavainimene on 01/10/2018

Sattusin lugema pikka ja kohati emotsionaalset kirjalõime teemal “Mida teha, et Eesti koolides oleks rohkem häid füüsikaõpetajaid (või, kui kauem venitada, üldse mingisuguseidki füüsikaõpetajaid)”. Ütlen kohe ära, et mina ka ei tea, mida selleks tuleks teha. Ma arvan, et seda tuleks küsida 1) füüsikaõpetajaks õppinud inimestelt, kes ei tööta koolis; 2) füüsikaharidusega mittepedagoogidelt; 3) muu eriala spetsialistidelt, kes oskavad füüsikat mahus, mis võimaldaks üldhariduskoolis õpetada; 4) gümnaasiumiõpilastelt, kes füüsikat hästi jagavad ja võiks seda kaaluda ühe edasiõppimisvalikuna. Et mida neil oleks vaja, et nad tuleksid kooli füüsikat õpetama. Aga enne tuleks endalt küsida, mis me siis teeme, kui nad ütleksid, et tingimusteks oleks 1) palk 3000 eurot neto, 2) mitte rohkem kui 16 kontakttundi nädalas, 3) isiklik abi, kes tegeleb kogu paberliku planeerimise, aruandluse, lapsevanematega suhtluse ning tunnis distsipliini tagamisega. Kas me oleme selleks valmis? Kas füüsika on meile piisavalt prioriteetne? Mida me ütleme vihasele matemaatikule, kes järgmiseks ukse taga seisab? Aga nutetud silmadega emakeeleõpetajale? Ma kahjuks väga ei usu sellesse, et lahendus oleks “parem propaganda kommunikatsioon”. 

Kui üldse millestki alustada, siis vahest sellest, et potentsiaalsete kandidaatide kogum oleks suurem — et oleks rohkem inimesi, kes koolis üldse füüsikast aru saavad ja innustuvad. Minu meelest annaksid võimaluse füüsikat arusaadavamaks muuta digiõpikud, kui need oleks kihilise ülesehitusega. Iga peatüki avalehel võiks olla ainult see info, mis on inimesele ellujäämiseks vajalik. Näiteks: “mida suurema kiirusega sa vastu puud põrutad, seda suuremaid purustusi sa saad” (koos illustreeriva videoga). Järgmine kiht võiks olla korrektselt sõnastatud füüsikaseadus koos valemiga ja lisanäidetega elulistest olukordadest/ülesannetest, kus seda kasutada. Veel sügavamad kihid võiks olla huvitav teaduslooline taustainfo, nipiga küsimused, olümpiaaditaseme ülesanded, lingid Vikipeedia-artiklitele, füüsikafoorumitele jms — et igaüks kaevaks täpselt nii sügavale, kui tema võimed ja huvid lubavad. Aga kõigi mõistete, definitsioonide, ülesannete jms juures peaks olema küsimärgi ikoon “ei saanud aru”, mis avab kasutatud mõisted, toob näiteid, tuletab meelde varem õpitut, lisab teise nurga alt antud seletused, animatsioonid jms. Mille juures omakorda oleks küsimus “kas sellest oli sulle abi? jah/ei” Eelmiste kasutajate poolt kasulikuks hinnatud abimaterjalid peaksid saama kuvatud uutele õppijatele eelisjärjekorras. Kasututeks hinnatud abimaterjalidega peaksid didaktikud edasi töötama, nagu ka nende teemadega, mis õppijates kõige rohkem küsimärke tekitavad.

Olin väga elevil, kui kuulsin, et haridusministeerium on tellinud riigihankega terve põhikooli õppekava ulatuses digiõpikuid. Minu entusiasm asendus suure pettumusega, kui ma paari tasuta reklaampeatükki  sirvisin. See on peaaegu ainult tekst. Isegi mitte hüpertekst. “Paigutame U-magneti pooluste vahele peenikeste juhtmete otsas rippuva metallvarda” — vabandust, aga kas see magnet asub püsti või risti? Harud ülespoole või allapoole? Kui pikad on need juhtmed? Mille külge kinnituvad? Miks ei ole selgitavat videot? Õpetust, kuidas valmistada ise lihtsat elektrimootorit ja näiteid, kuidas seda mingil praktiliselt otstarbel kasutada?

Tjah, elektromotoorjõud oli täpselt see punkt, kus minu kontakt koolifüüsikaga katkes. Liiga palju oli seal koosinusi; mul pole koosinuste vastu midagi, kui nad teavad oma kohta ja püsivad täisnurkse kolmnurga piires. Pluss muidugi see, et ma ei saanud aru magnetvälja jõujoontest — et miks need jooned tekivad ja mis on nende vahel. Liiga palju hybrist, et leppida vastusega “nii lihtsalt on”; liiga vähe mõistust, et sisulisest vastusest aru saada — keskpärasuse tavaline tragöödia.