tavainimene

Hommikulauas

Posted in * by tavainimene on 26/04/2017

– “Kui ma küsin sinult, mis sul täna plaanis on, siis minu tegelik mõte on “anna mulle märk, et ma olen endiselt osa sinu elust, et ma olen sinu jaoks midagi enamat kui AS Kodu klienditeenindaja”. Kui sa vastad mulle “a mis seal vahet?”, siis ma tõlgendan seda enda jaoks nii, et ma olengi sinu jaoks kõigest AS Kodu klienditeenindaja, ja see teeb mind kurvaks.”
– “Loomulikult oled sa oluline osa minu elust, suurepärase klienditeenindajana. Nali. Vabandust, aga heade asjadega harjub inimene ära ja hakkab neid enesestmõistetavaks pidama. See tuleneb hedoonilise asümmeetria seadusest. Suurema osa ajast me käitumegi nagu ühed isekad põrsad. Me vajame nii kohutavalt armastust, aga kui meilt oodatakse märki vastuarmastusest, siis me hakkame põtkima, et ärge ahistage ja jätke rahule, ärge näpistage põsest ja ärge tehke pluti-pluti. Selline väike lapsik mäss, et mul on midagi, mida sa väga tahad, aga ma ei anna seda sulle. Mitte praegu. Mina kontrollin mängu. Paljukest neid asju ikka on, mida ma oma elus kontrollida saan?”

La kapsasupp

Posted in * by tavainimene on 21/04/2017

Palun ette vabandust, aga mul on rumal küsimus. Kuidas tuleks eestikeelse  teksti sees lugeda ja hääldada programmeerimiskeelte nimesid? Kas Python on paifn, paithon või püüton? C# on sii šaap või tsee diees või tsee trellid või veel kuidagi muud moodi?

“Neverland”

Posted in * by tavainimene on 18/04/2017

Püüdke elada nii, et teie lapsed ei peaks lasteaias teie pärast häbi tundma. Lihtne öelda, raske täita. Kuidas sa teed viieaastasele selgeks, et kogu selle jama põhjus on seks? Mitte et see viieaastane oleks süütu inglike; temas on juba olemas nii kavalus kui julmus. Ja ka ema-isa pole paremad: lapsest eemal olles justkui igatseks teda, kui ta aga kohal on, siis tahaks pigem, et ta ei nõuaks tähelepanu, ei janditaks ega tüütaks. Et ta oleks nähtav, aga mitte kuuldav. 

Vadi on heatahtliku autorina paar võtit oma romaani jaoks mati alt välja jätnud. Esiteks pealkiri. Neverland — koht, kuhu inimesed põgenevad ülejõukäiva argireaalsuse eest. Olgu selleks kohaks siis garaaž või omaenda isiklik hullumeelsus.

Aga garaaže ei ole ju enam meestel. Ei ole mammuteid, keda küttida, ega uudismaid, mille kamarat pahupidi murda. Isegi sõda pole, kus sõdida. Noh, sõjaoht on olemas ja militaaria oleks justkui üks hea maskuliinne Neverland. Teine säärane on promiskuiteetne seks. Aga — never ever ei pea sina jõudma oma Neverlandi. Sõjamees minestab verd nähes ja Nokumehele terendab juba silmapiiril kohtuprotsess kirjandusliku lapsporno eest. Jääb ainult ohata ühe peategelase kombel, et “mis elu see on?”, või kisendada teise moodi taeva poole, et “kes sa oled, kes sa seda teed?”.

Naised on ka muidugi parajad. Üks, kes üritab mehi välja tõrjuda viimasest neile loomuõiguse poolt määratud ökoloogilisest nišist — nahkvestist ja taksoroolist — ja keda tabab iroonilisel moel looduse kättemaks omaenda suguõe reetlikkuses. Teine, kes vajas ainult spermadoonorit. Kolmas, kes “tõrjutud mälestusi” ja suguvõsa needust taga ajades omaenda sisemaastikele ära eksib.

Ja siis veel Aliide. Mitte see “Puhastuse” oma. Aga siiski. Peaaegu. Või ei. Hmm. Igatahes olen ma ise rohkem kui kuus aastat tagasi kirja pannud sellised read: “Traumeeritud hingeeluga ajakirjanik hakkab töötuks jäänuna kirja panema oma vanatädi traumaatilisi mälestusi ja neid lihvitud kujul jupikaupa avaldama. Mida edasi, seda verdtarretavamaks muutuvad mälestused ja seda sügavamalt peategelane neisse sisse elab. Publik on vaimustuses, kolumnistid kirjutavad, terendab riiklik preemia, võib-olla isegi rahvusvaheline. Kuni õõvamemuaarides hakkavad — esialgu vaevutabatavalt — kostma ebakõlad. Loogilised vastuolud. Usutamatused. Kas väsiva aru sünnitatud varjukujud? Millegi veel hirmsama varjamine? Rahuldamata edevus? Üksiku vanuri soov noore sugulase elujõudu enda läheduses hoida? Või oligi ikka kõik tõepoolest nõnda? Kõik variandid oleks erapooletu vaatleja jaoks ühtviisi võimalikud ja tõendamatud. Aga narratiiv ja retseptsioon on hakanud elama omaenda elu, lumepall on veerema lükatud ja seda peatada tundub võimatu…

Miks ei võiks ikkagi inimesed elada nii, et lastel nende pärast häbi ei oleks?

Inimesejärgne majandus

Posted in * by tavainimene on 18/04/2017

Mis mõttes “aga robotid ei hakka ju tarbima”? Miks ei peaks saama programmeerida robotit ihaldama endale kõrgläikega korpust, võimsamat akut, tuunitud displeid, disainnuppe — või no mis iganes kellasid ja vilesid?

Jürikuu

Posted in * by tavainimene on 12/04/2017

Selle nädala rongimuusika teemad on “Alahinnatud” ja “Angst”. No on ikka hea, kuigi, kui tema laulab “itemize loathing“, kuulen mina “I do my slow thing“. Yeah, me too. My slow thing. 

Ma varem imestasin alati lugedes, kuidas inimesed kirjutavad, et nad töötavad kahel kohal ja samal ajal veel õpivad täisajaga vms. No nüüd ma hakkan aru saama. Nagu Lenin anekdoodis Dzeržinskile seletab: Krupskajale ütled, et lähed Inessa Armandi juurde, Inessale ütled, et lähed Krupskaja juurde, aga ise lähed Tööliste Keldrisse, et õppida, õppida, õppida. 

Jah. Üleeile tegi minu lisakoha-tööandja juttu, et võiks nagu alaliselt ja päriselt. Seepeale tabas mind nii äge somaatiline petturisündroomi-atakk, et alateadvus astus vahele ja keeras kokku ühe keskmise suurusega käki, mille koostisosade hulka kuulusid vastutusrikas üritus ja vigane registreerumislink. Huhh, kergendus. 

Samal ajal Tööliste Keldris: istusin programmeerimisülesande taga kuni igasugune mõistlik öörahuaeg möödas oli; vahepeal kurvastasin end, lugedes foorumist teiste juubeldavaid postitusi sellest, kui lühikesi ja elegantseid lahendusi nad leidnud olid (“Milleks sul seal seda teist rida veel vaja on?”). Lõpuks lõin kaane kinni, lasin köögis vihaselt näuguva kassi välja ja läksin magama. Kell kolm ärkasin äkki ja võpatades pikast ja segasest unenäost, mille sisuks oli penoplastiga soojustatud hruštšovkade niiskusest pudedaks muutumine, ning lahendus oli mu peas valmis. Tõsi, see polnud lühike ja elegantne, pigem pikk ja segane nagu penoplastiga vooderdatud hruštšovka, kus lisaks on kruvid haamriga sisse taotud. Ehk siis: kontrollimaks, kas nimekirja iga element vastab etteantud tingimusele, jalutan ma kogu nimekirja läbi, bloknoot käes, ja teen iga jaatavalt vastaja juures bloknooti kriipsukese. Pärast loen kõik kriipsud kokku ja vualaa. (Mida ma eelmine aasta prohvetlikult kirjutasingi puude loendamisest nende ümber lintide sidumise meetodil?)

Mõni neuroteadlane oleks eilse õhtu jooksul oma doktoritöö artiklid lõdvalt kokku saanud, kui ta oleks taibanud kogu selle ooperi ajaks minu pea külge klemmid kinnitada. No ei ole midagi teha, humanitaari aju töötab teistmoodi. Ma ei näe matemaatiliselt. Kui ma loen “y = ax + b”, siis ma ei näe sirget, pigem nagu kuulen mingit heksameetrikest vms. Ja kui ma loen “read = readlines”, siis kostab purunevate neuronite kaeblikke plõnksatusi.

*

Tore on see, et kevad on käes. Tõsi, kapsataimed kasvuhoones ei kiirusta tärkamisega, kuna ma pole viitsinud neile katteloori peale panna. Aga tomatid aknalaual on juba täitsa nitševoo. Näen sookurgi, metskitsi, põtru ja õitsvat näsiniint. Laupäeval istus keset õue rebane. Varsti hakkan lindudega vestlema (käib ringi laias laanes / on iga loom ta vend).

*

Kas teie mäletate vanast ajast sellist asja, et söödi maksavorsti äädikaga?

Kuts läheb karja, linka-lonka

Posted in * by tavainimene on 07/04/2017

Imetabane aju

Posted in * by tavainimene on 05/04/2017

Entusiastlik Noor Kolleeg: Me otsustasime, et sina oled videopuldis.
Mina: Eeõõääöö.
ENK: Näe, siit käib zuum, siit fookus, siit heli, siit kanali valik.
Mina: Õõääöö.
ENK: Ja joystick‘iga liigutad kaameraid. Lihtne.
Mina: Ööääeeõõ?
ENK: Playstationiga oled ju mänginud?
Mina: Õõeeöö. Köhh. Kui mina laps olin, siis mängiti käbidest lehmade ja lammastega.
[Paus.]
ENK: Vahet pole. Sama asi.

Ma olen seda ka enne märganud, et kui sul on suur kere ja jäme hääl (aga mu süda on vaba / vaba kui lind), siis arvatakse miskipärast, et sa oled tehnikapädev, kuigi minu puhul ei saaks miski olla tõest kaugemal.

Jah. Patune upsakus sundis mind sellegipoolest ennast programmeerimise jätkukursusele kirja panema. Juba olen meeleheitel. Et siis nagu on punkt A koordinaatidega x1, y1 ja punkt B koordinaatidega x2, y2. Ja vaja on leida neid punkte läbiva sirge võrrand y = ax + b, täpsemalt selle võrrandi a ja b. Ma olen juba teada saanud, et seda a-d nimetatakse sirge tõusuks ja b-d algordinaadiks. Kas ma saan õigesti aru, et a = (y2 – y1) / (x2 – x1)? Aga kust ma selle b võtan?

Peaks kolikastist välja otsima ENSV haridusministeeriumi antud kuldmedali, augu sisse puurima ja ketiga kaela riputama. Et nagu tuhk koputab või nii.

Ähh, kobin ära magama.

Päevakaja

Posted in * by tavainimene on 31/03/2017

Kastmed? Mmm, vanaema tegi paksu ja rasvast jahukastet, sibula, soola ja pipraga — seda söödi musta leivaga isegi külmalt. Klõnks. Aga maal oli ja on toidutegemine üsna hooajaline nähtus, ses mõttes, et kas ja kui pikalt on vaja pliidi alla tuld teha. Suvel keedetakse kartuleid ainult väga jaheda ilmaga või suurte külaliste puhul. Ja minu enda toitumisrutiini määrab hetkel ära see, et ma lähen hommikul kell kuus kodust välja ja jõuan õhtul kell seitse tagasi. 

Nii, toidust sai räägitud.

Vahepeal jõudsin jälle kultuurimajas kino vaadata — “Sangarid” seekord. Ei olnudki nii hirmus. Kui seksi oleks vähem sees, siis kõlbaks väga kenasti koolilastele ajaloo ja emakeele ja ühiskonnaõpetuse ja väärtuskasvatuse lõimimise teemaks: missuguse moraalse hinnangu võiks tänapäeval anda moeriietega salakaubitsemisele Nõukogude okupatsiooni aegses Eestis? Aga sellest riigist põgenemisele? Mis motiveeris noori N. Eestist lahkuma ja kuidas neid motiive hinnata? Miks noored vabas ühiskonnas ei kohanenud? Kui palju vabandab inimese tegusid raske kasvukeskkond? Kuidas tõlgendada filmi lõpukaadreid? Mis ühendab ja mis eristab tänaseid ja toonaseid paadipõgenikke? Ja nõnda edasi. Mina soovitaks küll filmitegijatele teha ka üks pere-reitinguga versioon. 

Muidu elust: palun veenge mind, et need kaks 6-7aastast last, kes iga päev omapäi Elva kandist Tartusse sõidavad — et nendega on kõik korras ja nende pere ei vaja abi, ja et kui koolieelik on miinuskraadide käes ilma kinnasteta, siis järelikult tal kas pole külm või ta saab elulise õppetunni, et kui kindad ära kaotada, siis on ikka külm küll.

Esmaspäev

Posted in * by tavainimene on 20/03/2017

“NOДвенадцать”

Posted in * by tavainimene on 18/03/2017

Üks kurb sündmus tõi kaasa minu jaoks õnneliku tagajärje — sain küllakutse ja teatripileti. Vaatasin jälle teatritudengeid, seekord NO teatris, Saša Pepeljajevi “post-kontseptuaalses anarho-revolutsioonilises tsirkuses” “NOДвенадцатьAleksandr Bloki poeemi “Kaksteist” ainetel.

Õnneks jõudsin ma rongis ära kuulata Mihhail Lotmani suurepärase juurdejuhatava loengu, muidu oleksin vist päris plindris olnud.

“Kaksteist” on kirjandusuurijate sõnul üsna keeruline poeem. Koosneb 12 laulust, sisaldab sümbolismi, kõlamaalinguid, rahvalaululikkust, taotluslikku madalstiilsust. Ja maailmarevolutsiooni ülistust. Vist. Või siis hoopis irooniat. Või mõlemat kokku. Nii et tsirkus mis tsirkus.

Värskelt tarkust juurde guugeldanuna tean nüüd, et balagan oli Vene rahvalik laadateater, commedia dell’arte kohalik versioon. Bloki palaganis tegutsevad kergemeelne soldat Vanka (Arlekiin), armukade soldat Petka (Pierrot) ja müüdav tüdruk Katka (Columbina). Lisaks Columbinale tegutseb lavastuses ka Malvina, kes on oma siniste juustega ühtlasi teravakõrvuline Avatar, see tähendab maailmahing Anima Mundi, see tähendab müstikute Igavene Naiselikkus. Muide, kas te teadsite, et tema oli ka Nofretete ja kuninganna Elisabeth Esimene? Ja et ta oli armusuhtes kaheksajalg Pauliga, kes kolis viimaks Lenini pähe ja vallandas revolutsiooni? Kui see kõik tundus teile jabur, siis oodake, kuni te loete Solovjovi (Blokki mõjutanud filosoof). Minul on hirmus kiusatus parafraseerida Bloki abikaasat, kelle sõnul naiste hüsteeria ainuke põhjus on ebanormaalne suguelu. Meeste puhul päädib sama vaegus igasugustes müstikates ja hermeetikates. (Solovjov suri enneaegset surma liiga innukast paastumisest ja tärpentini joomisest, millega ta üritas endast kurje vaime välja ajada.)

Petka laseb poeemis Vankat sihtides eksikombel Katkale kuuli pähe. Kirjandusteadlased on sellest välja lugenud kõikvõimalikke asju alates Bloki enda armukolmnurgast kuni Vene valitsejate (Ivan Julm, Katariina Teine, Peeter Esimene) ajaloolise pärandini. Laval oli seda kõike lihtsalt õudne ja lõbus vaadata, mitmes veidi erinevas versioonis, no nii nagu ajalugu ikka korduma kipub. Aimus kabareed ja klezmerit. Ja natuke blatnoiesteetikat, sest Blokil on ka kaksteist punaväelast ju samaaegselt rahvaballaadi kaksteist röövlit, kelle mundrilt puudub vaid sunnitöölise tähis. Laulu Katkast, kellel on kaelal kriimustuse märk ja rinnal noatärk, kujutlen ma vabalt laulmas mõnd kitarriga pätti Patarei vanglas.

Aga kaksteist on muidugi ka apostlid, pole ainult teada, kas Kristuse või Antikristuse omad. Ja siit okultistlik sümboolika, mis lisaks marssimisele, skandeerimisele, akrobaatikale ja palaganile ka lavalt läbi käis. Kirjandusteadlastel on jälle magus vaidlemise koht, miks Blok viimases värsis kasutas ebatraditsioonilist ühe i-ga kirjaviisi Исус Христос tavapärase asemel: et kas see on revolutsioonisüü veeretamine sektantide kaela või lihtsalt värsimõõduga sobis nii paremini.

Heheh, Pepeljajevi puhul saab ka mitmes kohas küsida, et mida see nüüd pidi tähendama või kas üldse pidi; võib-olla on lihtsalt lõbus kõrtsikakluse koreograafia märulifilmiliku aegluubis kung-funi välja arendada, ilma et see midagi kindlat sümboliseeriks.

Tükk lõpeb sellega, et lavale tekib äraspidine inglikoor, kes kanneldamise asemel taob trumme. Revolutsioon õgib järjekordselt ära ühe oma lapse, kes puuakse tagurpidi krutsifiksiks. Ajaloo müha vaikib ja muusad ühes temaga.

Seda kõike oli vaieldamatult huvitav ja nauditav vaadata ja kuulata.

Kavalehelt oli veel huvitav lugeda, et Venemaal ei osata võtta seisukohta Oktoobrirevolutsiooni kohta, mille sajas aastapäev peagi läheneb. Oh jah, nagu sel paljukannatanud rahval muidu muret vähe oleks. Ja sellega seoses tuleb meelde, et kuidagi väga vaikselt on möödumas Veebruarirevolutsiooni aastapäev. Aga mis seal ikka. Minge parem teatrisse.