tavainimene

Kuidas ma õpin. Või siis mitte.

Posted in * by tavainimene on 12/09/2021

Loenguslaid: “Mittetõenäosusliku valimi põhjal ei tohiks teha järeldusi üldpopulatsiooni kohta.”

Mina: “Mhh, kui igal ankeeditäitjal püssimees kõrval ei seisa, siis tekib ju algselt kuitahes tõenäosusliku valimi puhul iseselekteerumise või mittevastamise viga?”

[guugel guugel]

Google: “Self-selection bias is a major problem in research in sociology, psychology, economics and many other social sciences. See Wikipedia.”

Wikipedia: “The Roy model provides one of the earliest academic illustrations of the self-selection problem. /…/ Roy’s original paper deals with workers selecting into fishing and hunting professions, where there is no uncertainty about the amount of goods (fish or rabbits) that will be caught in a given period, but fishing is more costly as it requires more skill. The central question that Roy tries to answer in the original paper is whether the best hunters will hunt and the best fishermen will fish. While the discussion is non-mathematical, it is observed that choices will depend on the distribution of skills, the correlation between these skills in the population, and the technology available to use these skills. /…/ A famous example by James Heckman and Bo Honoré who study labor market participation using the Roy model, where the choice equation leads to the Heckman correction procedure. /…/ Under the assumption that the error terms are jointly normal, we have E[ω| X,D = 1] = Xβ + ρσυ λ(Zγ), where ρ is the correlation between unobserved determinants of propensity to work ε and unobserved determinants of wage offers u, σu is the standard deviation of u, and λ is the inverse Mills ratio evaluated at Zγ. This equation demonstrates Heckman’s insight that sample selection can be viewed as a form of omitted-variables bias, as conditional on both X and on λ it is as if the sample is randomly selected. The wage equation can be estimated by replacing γ with Probit estimates from the first stage, constructing the λ term, and including it as an additional explanatory variable in linear regression estimation of the wage equation. Since σu>0, the coefficient on λ can only be zero if ρ=0, so testing the null that the coefficient on λ is zero is equivalent to testing for sample selectivity.”

Mina: “AAAAaaaa…..”

Suve nukker lõpp on käes

Posted in * by tavainimene on 31/08/2021

See oli üks neist paduvalingutest, mis ka leheuudistesse jõudis, Kuperjanovi tänava kõnniteel ulatus vesi üle labajala ja ma kahlasin raudteejaama poole nagu mööda oja. Vihmavarjust hoolimata said lisaks kingadele märjaks kõik mu riided aluspesuni välja, samuti seljakott ja selles olev väärtuslik raamat kvalitatiivsest andmeanalüüsist. Lõdisesin tund aega rongis reipalt puhiseva ventilatsiooni käes, kodus üritasin raamatut ja kingi kuidagi päästa. Magama sain palju hiljem kui olin plaaninud; hommikul pidin vara tõusma ja jälle rongi peale minema, et sõita keerulise logistikaga kahepäevasele üritusele.

Üritus, nagu selgus, toimus paksus metsas turismitalu rehealuses, kus oli erakordselt külm ja rõske. (“Jube sara,” nagu süngelt märkis üks osaleja.) Aga kaks päeva suutis esinemis-adrenaliin siiski põiepõletikku tagasi hoida. Teise päeva õhtul koduteel alles läks asi halvemaks ja järgmine päev oli juba päris halb. Stiilis “reede õhtul sa loodad, et sa ei sure; laupäeva õhtul sa loodad, et sa siiski sured”. Perearst mõistagi enam vastu ei võtnud ja apteek on meil siin kauges külas nagunii avatud ainult kahel hommikul nädalas. Aga õnneks on sõbrad.

Eelmisel nädalal käisin suuremat sorti peol, kus jõin (vaatamata sõprade kinnitusele, et antibiootikumide võtmisel on alkoholikeelu tegelik põhjus see, et sa tsüklisse kukkudes tablette võtmata ei unustaks; ma ei usu enam mingit meditsiinifolkloori, tänan väga) õhtu otsa vett. Pärast ametliku osa lõppu kolisime väiksema seltskonnaga edasi järekale, kus sai hommikul kella neljani kitarri plännitud ja laulda üüratud. Järgmisel hommikul roomasin, kurk kähe ja silmaalused mustad, konvekale. Pro-tip: ärge minge konvekale, kui olete eelmisel ööl kolm tundi maganud. Nojah. Kõige krooniks avastasin, et seljakoti põhja on eelmise nädala uputuse käigus ära ligunenud kurgupastill, mistap kogu mu igapäevakraam nüüd kleepub ja lõhnab eukalüpti järele nagu mingi troopiline taimekaitsevahend. 

Veel nädala saavutusi: projektipraktika kaitsesime ära, mul on 78 EAPd koos ja olen üle viidud teise klassi. Exceliga on tekkinud ebaterve armastuse-vihkamise suhe. Nokitsen vaikselt magistritöö tekstide kallal ja võtan tagasi kõik oma kurjad sõnad kvantitatiivse andmeanalüüsi kohta. Tiigrid võivad mitte armastada mett, aga veel vähem armastavad nad tõrusid. Või noh, hea küll, ma võiks vast kvalitatiivset analüüsi teha siis, kui keegi oleks enne tõrud tekstid kenasti korda teinud. Aga kuulata üle kümnete tundide kaupa intervjuusid, et parandada automaatkõnetuvastuse vigu stiilis “jumalasõna” –> “lumesõda” — ööääõõhh.

Jah, ega ma ei ole vist väga kvalitatiivi inimene. Nõuab julgust panna jalg maha ja öelda “see on nii, sest ma ütlen, et see on nii”. Ja kõik jõllitavad sulle vastu, et kus nüüd tuli ütleja välja. Arvude müüri taga oleks palju turvalisem tunne — laiutaks käsi, teeks suuri silmi ja ütleks, et ärge minu otsa vaadake, arvud räägivad enda eest. (Räägivad nad sul küll, jah …)

Kuna suuremat sorti peol kiideti mulle ohjeldamatult üles “Serafima ja Bogdan”, siis võtsin ta nüüd riiulist kätte ja kiirlugesin läbi. Jaa. See on nii monumentaalne sõgedus, et seda võib ka kiirlugeda ja jupiti lugeda ja lugeda tagant ette ja mida iganes. Võib lugeda, nagu paljud “Sõda ja rahu” — lahingustseene vahele jättes. Või siis jälle hoopis vastupidi. Kes tahab, loeb siit, et kommunism ja kapitalism hävitavad eheda pärimuse ja spirituaalsuse ning paiskavad maailma hullumeelsuse kaosesse; kes tahab, loeb, et ürgsed animaalsed instinktid väänavad kõveraks mistahes spirituaalsuse ja sõidavad sellest tankiga üle. 

Seda Virginia Woolf kardaks

Posted in * by tavainimene on 06/08/2021

“… ma lihtsalt kardan seda, et mingil hetkel saab teise laine feminism kolmanda laine omalt ringiga sisse. Ja siis on umbes nii, et kui rikkad valged mehed ütlevad vaestele pruunidele naistele, et nad ei tohiks oma tütarde suguelundeid lõikuda, siis on see koloniaalne ja patriarhaalne rõhumine.”

Raamaturevüü, kh-kh-kh

Posted in * by tavainimene on 04/08/2021

Väisasin pealinna ja ostsin hipsterilinnaku raamatupoest veel värsket suvelugemist. Mudlumi “Poola poisid” on toreda jutuvestja talendiga kirja pandud. Poola soust on leidlik nõks, kuigi igale lugejale on selge, et Poolaga pole siin midagi pistmist — ikka Tallinn, Kopli, ERKI peod, punkarid ja miilitsad ning defitsiitsed Leningradi akvarellid. Samuti on see pigem varased üheksakümnendad kui nullindad või teistkümnendad; oma targutusi trükivad Mantlid ikka klõbiseval kirjutusmasinal. No hiljemalt kultuuriajalehe ülevõtmise episoodis saab Eesti lugeja muidugi aru, kellest jutt käib.

ZA/UM ja nendega seonduv paneb mind ausalt öeldes silmi pööritama; meenub kunagisest noore näitleja intervjuust tema isa õpetus, et enne tuleb ikka kunstnikuks saada ja alles siis boheemlaseks. Zaumnikud mu arust alustasid sellest teisest otsast ja pole selge, kuhu nad jõudsid. Autori pilgus on ka natuke heatahtlikku irooniat tunda, segatuna emaliku uhkusega. Andekad valesti mõistetud Poola poisid. Ja tüdrukud, kes võivad küll olla ägedad, aga kellelt oodatakse eelkõige ilusaid pilte. Raamatu tõelised peategelased on minu meelest siiski Poola emandad (loe: Eesti naised), kes neid poisse ilmale kannavad, potitavad-putitavad, majutavad, toidavad, kasivad ja taskurahaga varustavad. Ma tahaksin neist rohkem lugeda, palun. Isehakanud intellektuaalide maailmaparandus-filosoofialoba oleks võinud selle jagu välja kärpida, me saime juba niigi aru, kellega tegu. Ja üleüldse, see kompositsioon … aga noh, elu ise ongi ju selline, ilma igasuguse kompositsioonita, juhtumised juhtuvad, mitte ei arene kangelasloo süžeeskeemi järgi.

Njah, mina olen see, kellele meeldivad maalitud moonipõllud, eks ole. Ma siiski mokaotsast olen valmis möönma, et ju neil põrpijatel ja lärmiseppadel on ka mingi oluline roll ja nišš ilma milleta ei saaks kultuuri ökosüsteem tervena funktsioneerida. See mõte on nüüd küll laenatud Mudlumi teisest raamatust “Mitte ainult minu tädi Ellen”, kus on sedasama kohati pööraseks kippuva jutuvestja osavust ja lisaks tohutult palju äratundmishetki. See on väga ja väga Eesti naise lugu, praktiliselt etnograafilise väärtusega. Ma arvan, et ma loen seda mõne aja pärast uuesti üle.

Siseturist

Posted in * by tavainimene on 30/07/2021

Külastasin üle mitme aasta kunagist kodulinna. Veidrad tunded. Mul on aastaid olnud korduv unenägu, kus ma kõnnin talvel õhtuses hämarduvas linnas, vaatan oma kodumaja aknaid ja tean, et seal elavad nüüd uued inimesed, ja ma ei tea, kuhu minna. Noh, kunagine kodumaja on nüüd väga nägusalt renoveeritud ja selle ümbrust on ka korralikult vuntsitud. See ei ole enam see. Aga samas kuidagi ikkagi on. Ma elasin siin 40 aastat tagasi. Kuhu ja kuidas need aastad kadusid? Oh jah.

Sõin hommikust populaarses kohvikus — kaerahelbepuder peekoni ja parmesaniga. Peekoni rollis esines praetud singipuru, parmesan puudus kodustel põhjustel, puder ise oli kleepuv ja magus. Tähendab, sellega on nii. Sa võtad teflonkattega poti ja paned sinna paar peotäit jämedaid röstitud täisterakaerahelbeid. Ja lisad tunde järgi linaseemneid. Kuivalt. Ja nüüd sa segades-soputades-raputades kuumutad neid helbeid ja seemneid kuivalt seni, kuni hakkab erituma õrna küpsemislõhna ning linaseemned hakkavad popkornina praksuma. Nüüd lisad paraja sortsu keeva vett, lased paarkümmend sekundit keeda, keerad tule alt ära ja lased pudrul kaane all viis minutit haududa. Tulemus peab olema täiesti sõmer, ilma vedelikuta. Maitsesta soolaga ja lisa korralik kuhjaga supilusikatäis võid. Kõige parem on soolane või. Peekon ja parmesan — noh, kui sa viitsid, aga see puder on niisama ka hea.

Kohalikud ilmselt teadsid putru vältida. Külastajaid oli tööpäeva hommiku kohta üllatavalt palju ja nad olid üllatavalt ühte fassongi. Neljakümne tuuris mees, mõne Skandinaavia põllumajandusmasinate maaletooja edukas müügiesindaja, mängib sõpradega korvpalli ja tennist, teksa-põlvpüksid ja plätud, Timberland ja Helly Hansen. Tema kaunis, sale, päevitunud ja blond (teine) naine on iluteenindaja ning neil on kaks poissi, samuti päevitunud, pöetud peadega, jalgpalliklubi laagrisärgid seljas. Muidu on nad suvel Võsul, aga täna oli ilm hommikul selline kahtlane, siis tuldi linna käima. Ta ei tea veel, kas hääletada Reformi või EKRE poolt. Reform on majandusasjades mõistlik ja majandus on teadagi kõige alus. Aga no Kaja Kallas on ikka väga nõrk. Väga nõrk. Oleks Ansip eesotsas, siis poleks küsimustki. EKREga on jälle nii, et … mida vanemaks saad … ja kui vaatad, kuidas omal lapsed kasvavad … ei tahaks ju küll, et nad peaks hakkama siin mingite murjanitega maid jagama …

Kõndisin linna risti ja põiki läbi, kahe päeva kohta tuli vist kindlalt üle 20 kilomeetri. Olin Vallimäele ehitatu suhtes telekast nähtu põhjal üsna skeptiline — et loodus liiga ära betoneeritud –, aga kohapeal mulje paranes. Linnuse poolses otsas on loodust ka piisavalt järel ja vana laululava pool näeb päris viisakas välja. Et laululava kui sellist enam pole — nojah, nüüd on teised ajad, mis seal ikka; rajooni meestelaulupäeva asemele astub siidrifestival.

Pikal tänaval näeb linn küll tõsiselt vaeva. Ma olen nende modernsete valgete laternapostide suhtes väheke kõhklev, aga võib-olla retro näeks tõesti liiga kitšilik välja. Jõuaks nüüd erasektor ka järgi; suurem osa vanu maju on ikka tühjad ja kurvad. Toosama põllumasinate müügimees võiks ju mõne ära osta? Ja tema naine võiks seal avada ilutoa, antiigipoe, lilleäri või kohviku? Nojah, aga mis sa teed, ehitus on ju praegu nii kallis … kohalik oligarh pidavat küll plaanima keskväljaku äärde pilvelõhkujat, mis viiekümne versta peale ümberringi näha peab olema. Kõige turgutavama süsti annaks Rakvere arengule siiski ilmselt Põhjakeskuse üles ostmine ja kinni panemine, et ärid kesklinna tagasi koliksid. Ja mõne kõrgkooli piirkondlik kolledž võiks siin ikka olla, aga ma saan aru, et selle subsideerimiseks pole Euroopa Liidul meetmeid.

Väikelinnades on alati ka mingid väiksed veidrused. Istusin kojusõidu eel bussijaamas, kui nägin väljas mööda kõndimas poissi, vanust ehk 12-14 aastat, pisike ja kõhn, üleni mustas ja kuulivest seljas. Mõtlesin vilksamisi, et mingi rollimängija. Aga hiljem kuulsin, kuidas turvamees lehekioski müüjale erutatult seletas, et “see Terminaator viidi politseiautosse, tal oli ju püstol ka vöö vahel”. Ja juba bussiaknast nägin, kuidas rahulolust kiirgav “Terminaator”, ikka veel kuulivestis, sealsamas bussijaama ees kohalike varavanade tüdrukutega kurameeris. Missugune on küll tema Rakvere 40 aasta pärast? Kas ta sööb mõnes Pika tänava antiigikohvikus kinoast ja goji-marjadest hommikuputru, disainerplätud jalas?

Pikad kuumad päevad

Posted in * by tavainimene on 21/06/2021

Kolm maasikat olen juba oma peenrast söönud. Krundiserval, kuhu ma külvasin obstsöönse summa eest soetatud aasalillede seemneid, õitsevad ainult karikakrad, nagu igal aastal ennegi.

Kool on praktiliselt läbi, kõik tööd on esitatud ja hinne on välja panemata veel ainult ühes aines. Midagi head sealt ei tule, suurepärasest rääkimata. Natuke on asi selles, et ma võtsin edevusest või jonnist endale üle jõu käiva ülesande, aga peamiselt on asi ikka selles, et ma lihtsalt ei oska kvantitatiivset andmeanalüüsi. Tahaks nüüd öelda, et “õnneks mul vaevalt seda elus rohkem vaja läheb”, aga ma parem ei ütle midagi. Liiga palju on elus sõnu söödud. Mõnes mõttes oleks mul kehvema hinde üle parem meel, sest see võtaks kuidagi soorituspinget vähemaks; no nagu loos autost, milles on juba seitse mõlki. Jah, mis siis, et mul pole kellelegi tunnistust ette näidata, ikka tekib see lol-la-kas numbrihasart. “We are wired that way”, nagu ütles poole noorem kursusekaaslane. 

Saatsin ära esimese töölekandideerimisavalduse. Olin hakanud just veebis vormi täitma, kui monitor mu ees kustus — elektrikatkestus. Muigasin mõttes, et ilmselt tahab Universum mulle ikka kätt ette panna, ja siis ehmatasin ära, et kui iroonilise ebausuga liiga kaua mängida, siis iroonia kulub ära, aga lollus jääb. Helistasin Elektrilevi riketesse ja salvestus luges mulle ette pool Lõuna-Eestit, kes kõik ilma vooluta on. Noh, nii suurelt Universum minu tagasihoidliku isiku pärast kindlasti ei pingutaks. Tegin telefoniaku viimaste protsentide pealt hotspoti ja esitasin läpakaaku viimaste protsentide pealt avalduse ikkagi ära. Ma ei usu eriti sellesse asjasse ja ilmselgelt on see vale suhtumine. Või siis mitte. Kas tööotsija peab olema meeleheitest kistud entusiasmi täis või hoopis läheb-nagu-läheb tüüne voo seisundis?

Üle pika aja olen ette võtnud ilukirjanduse. Saab lugeda küll — õues lamamistoolis, vilus, märjaks kastetud kleit seljas. Meelis Friedenthali “Kõik äratatakse ellu” on selline mõnus assortii, buketis on natuke LeGuini, natuke Gaimanit ja natuke “Ussisõnu”. Jaa, jaa, ma tean, see on tobe ja ebaõiglane. Miks öeldakse, et veinis on vaniljet ja mustsõstart, sama hästi võiks ju öelda, et vaniljes ja mustsõstras on veidike punaveini? Aga jah, väga tore lugemine. Transfiguratsioon, talle veri ja Püha Jüri kutsikad — kh-kh-kh. Kuskilt blogist on mulle ähmaselt meelde jäänud kurtmine, et on eluliselt ebausutav, et kaunitar läheb ja seksib peletisliku vanamehega tänutäheks ühe raamatu eest. Noh, minu meelest asja mõte ongi selles, et see on ebausutav, ebaloomulik, üleloomulik. Mustmaagiline realism. Kui üldse miski küsimusi tekitas, siis müütiliste ja deemonlike olendite sisekõne tundus kohati liiga … argikeelne. Tekkis jabur kujutluspilt “kõleda tähitu kõrbetaeva all hääletult kriuksuval nõgimustal kruusal” lonkavast kentaurist, kes komistab loheküüne otsa ja kirub: “No mida pekki!”. Aga võib-olla oli selles mingi taotlus? Või lugesin mina mingi vale ootusega?

Järgmiseks võtsin ette Martin Alguse “Tagamaa”. Vaat ei istu. Kuidagi maneerlik. Ja veel kord maneerlik. Ja samas mul on kahtlus, et autor tegelikult ei kujuta ette, mismoodi kaheksateistkümnendal aastal ühe talusauna kütmine käis. Järgmises jutus tekkis mul juba kiuslik soov guugeldada, kui tõenäoline oli, et kolmekümnendate Eestis oli kellelgi vana labrador. Jaa, see on väiklane, see pole ju üldse oluline. Aga näed. Samuti need tulevikuvilksatused, kus antakse teada, et tallimehe poeg, kes lapsena linnupoja ära tappis ja peremehe tütart igatsevalt vaatas, sai hiljem NKVD äraandjaks. Mhh. Näita, ära seleta. Olgu, ma lasen sel raamatul natuke seista ja proovin kunagi hiljem uuesti.

Karjäärinõutus

Posted in * by tavainimene on 14/06/2021

Selline mitte-Venni diagramm …

Ma ei suuda lakata imestamast töökuulutuste üle. Otsitakse inimesi, kes “põleksid kustumatust sisemisest kirest protsesside optimeerimise järelevalve vastu” vms. Selline üheksakümnendate investeerimispanganduse hüperaktiivne stiil mõjub mulle ausalt öeldes pelutavalt.  Mulle meeldiks teha tööd, mida ma oskan ja millest on tolku, ettevõttes, kelle eesmärgid ja praktikad on minu väärtustega kooskõlas ja kes kohtleb mind väärikalt. Aga palun jätke mulle siiski ka muu elu.

Või peabki töö olema kirg? Kas töö ei võiks olla tehing? Vastastikku kasulik ja viisakas tehing, mis jätab mõlemale osapoolele tunde ja teadmise, et nad on sellest midagi võitnud? Lõppude lõpuks, kuidas see majandusklassik ütleski, — me sööme leiba mitte tänu pagari heatahtlikkusele, vaid tema omakasupüüdlikkusele.

Kolleeg vangutas pead ja arvas, et ma reageerin üle. “Otsitakse lihtsalt inimest, kes viitsib kaasa mõelda,” pakkus ta. Et siis inimest, kes küsimusele “mida sa teed?” vastaks “ehitan katedraali”, mitte “laon kive üksteise peale”? Vaat siin tahaks jälle norida, et kas see katedraalivisiooni loomise osavus ei peaks mitte tulema tööandja poolelt?

No vaatame. Lähiaja plaan A on siiski keskenduda ülikooliõpingutele. Kahes aines on veel viimased tööd hindamata; ütleme lihtsalt nii, et ma ei leidnudki viisi, kuidas mahutada Tableau’s ühele diagrammile kogus, pikkus, kiirus ja vanus. Ees ootab spurt projektipraktikaga; pingeline uurimine teemal “kuhu salvestatakse MS Formsi vastused” andis vastuse “kuskil Euroopas”. Nojah siis. Aga vaja oleks, et salvestuksid Accessis. 

Saabus maikuu, kaunis mai

Posted in * by tavainimene on 22/05/2021

… ja sai kohe läbi ka. Mida ma tegin kogu selle meeletu vaba ajaga, kui ma veel koolis ei käinud? Vaat ei mäleta …

Kirjutamiseks pole võhma, sest kogu vaimujõud läheb kodutöödele, mille teemad ulatuvad infosüsteemide riskihindamisest narratiivi struktuuri analüüsini. Vaatasin korraks järgmise semestri ainete valikut ja panin ÕISi kähku kinni. Ma pean ennast veel väga kõvasti veenma, et uued teadmised on olulisemad kui viisakad hinded. “Aine läbinud üliõpilane on võimeline mõistma andmeanalüütiliste tehnikate ristkasutuse võimalusi, näiteks seda, et assotsiatsioonireegleid saab rakendada seoste leidmiseks ka kahemõõtmelises andmetabelis või võimalust identifitseerida rist- ja ülesmüügi võimalusi iseorganiseeruvate kaartide klasterdustulemustest” — no ei tunne ma ennast mitte kuidagi selles lauses ära. 

Aga peenramaale külvasin muruseemne peale, nii palju on haridusest juba kasu.

Või noh. Viimased aastad on minus süvendanud veendumust, et teadus on suuremalt jaolt mõttetu, haridus on suuremalt jaolt kasutu ja mina ise olen suuremalt jaolt väärtusetu. Eks ma selle väiksema jao pärast pusin ikka veel edasi. 

Olete kuulnud seda võrdumit pardist, kes ei lenda nagu pistrik, ei jookse nagu gepard ega uju nagu delfiin? Ja et “aga kas gepard lendab, kas pistrik ujub, kas delfiin jookseb?” Noh, ma nüüd jälle töökuulutusi sirvides vaatan, et peamiselt otsitakse parte, kes jookseksid nagu gepardid, ujuksid nagu delfiinid ja lendaksid nagu pistrikud. Kallis tööandja, sulle kandideerivad sinna ebaadekvaatse enesehinnanguga nartsissistid ja heitunud, keda  töötukassa kubjas survestab nüüd juba igale poole avaldust saatma. Ära siis imesta. 

Peenramaast ja murust rääkides — elurikkus vohab mõnuga, kuna muruniiduk on juba kolmandat ringi remondis. Midagi seal karburaatori juures on mäda, aga viga ei leita üles. Teisel korral nad lihtsalt hoidsid masinat nädal aega töökojas ega teinud midagi, sest “ta ju läheb käima”, ignoneerides minu anamneesi, et tühjalt käib küll, aga niitma hakates sureb välja. Võib-olla oleks ikka pidanud kutsekooli minema?

Püüdmed

Posted in * by tavainimene on 05/04/2021

Etymologically the word data is derived from the Latin dare, meaning ‘to give’. In this sense, data are raw elements that can be abstracted from (given by) phenomena – measured and recorded in various ways. However, in general use, data refer to those elements that are taken; extracted through observations, computations, experiments, and record keeping (Borgman 2007). Technically, then, what we understand as data are actually capta (derived from the Latin capere, meaning ‘to take’); those units of data that have been selected and harvested from the sum of all potential data (Kitchin and Dodge 2011, as cited in Kitchin 2014).

Kogokund

Posted in * by tavainimene on 05/04/2021

Kodutöö jaoks tuli läbi lugeda raamatupeatükk kogukonna arendamisest ressursside aktiveerimise kaudu. Kaks Ameerika autorit. Kogukonna arendaja (practitioner) peab kodukonna arendamisel aluseks võtma nimetatud kogukonna ressursid — füüsilise, finantsilise, sotsiaalse, kultuurilise ja kõik muud kapitalid. Ja et siis kogukond võimestub ja korraldab oma elu ja tekib taskukohane elamispind ja kohalik kool ostab toidukraami kohalikult talunikult.

Ma ei tea. Midagi on siin pildil valesti. Patroneeriv, peaaegu kolonialistlik. Filantroobist practitioner sõidab oma Hummeriga kogukonda ja seletab kogukondlastele, et suurlinna ökoturul võiksid nad oma palmilehtedest korvide eest teenida kuni dollari tükist. Võib-olla ongi USAs asjad teistmoodi. Võib-olla olen ma rikutud ENSV pärandist ja Põhjamaade nänniriikide lähedusest, aga minu meelest võiks põhiteenused olla siiski tagatud riigi ja kohaliku omavalitsuse süsteemi kaudu. Mul on näriv kahtlus, et vastutuse kogukondade kaela lükkamine (“sikutage end ise saapapaelu pidi soost välja”) on lihtlabane kõrvalehiilimine vastutusest regionaal-, sotsiaal- ja veel mingite poliiitikate nurjumise eest. Kogukonnad võiksid, jah, tegeleda toreduslike asjadega nagu bussipeatuse värvimine rahvariideseelikutriibuliseks. Aga et seal ka buss peatuks, selle eest ei saa panna vastutama kogukonda.

Ja kohalik kool, muide, ei saa osta toidukraami kohalikult talunikult. Sest korruptsioon. Ja veterinaar- ja sanitaarnõuded. Talunikul pole nagunii sellist juurviljaladu, kus porgandid õppeaasta lõpuni säiliksid. Ja kui kohalik külatädi küpsetabki imehäid pirukaid, siis ei ole see niisugune ressurss, mida oleks võimalik tootestada. Jah, on olemas kodused tordimeistrid, kelle kontakte jagatakse käest kätte. Ei, nad ei oma tervisetõendit. Ei, nad ei maksa makse. Mida practitioner selle peale ütlema peaks?  

Meeleolupilt ka. Kogukonnast. Taskukohane elamispind. Jah, selles majas elatakse.