Her Dark Matters

Loodusteaduslikust masohhismist käisin apteegis oma kehakoostist mõõtmas. Tulemused antakse kujundava hindamise vaimus põhjaliku värvilise raportina ning toitumis- ja liikumissoovitustega. Rõõmustasin juba lapsemeelselt, et enamus näitajaid on rohelises ja helerohelises tsoonis, aga siis tegin selle vea, et kõrvutasin arve, mis peaks just nagu väljendama rasvaprotsenti ja lihasmassi. Nüüd on kaks varianti — kas nende masin näitab aiateibaid või siis koosneb arvestatav osa minust negatiivse massiga anti-tumeainest. 

Lihasmass iseenesest on peale viit kuud kolm korda nädalas jõuksis käimist täitsa nitševoo. Sellest on omajagu kasu, kui on  vaja Karenit mängida ja korrale kutsuda vanamehi, kes enda järel pinke ei puhasta. Reaktsioonid seni: “aga ma tulen siia hiljem tagasi”, “aga ma ei ole üldse higine”, “mäsasja”. On üks tüüp, kellele ma pole julenud midagi öelda, sest ta on täpselt seda nägu, et sealt tuleb “ackshually, teise inimese higi molekulidega kokku puutumine tugevdab immuunsüsteemi”. Kui selline jutt tabab menopausis tädi, kellel on käes seitsmekilone hantel, võib tulemuseks olla uudisnupp, mille pealkirjas sisaldub sõna “õõvastav”. 

Patuoinas

26aastane Tartu Ülikooli keeleteaduse doktoriüliõpilane arvas, et “liiderlikkus” tähendab juhiomadusi ja “osavõtlikkus” tegusust kaasalöömisel. Vanema põlvkonna intellektuaalide raev kerkis taevani, nende liiderdamisel käivitus avalik alandamiskampaania kõigis meediakanalites, puid ladus osavõtlikult alla ka Eluülikooli pere bakadest emeriitideni. Nojah, minu esimene reaktsioon oli ka silmade pööritamine. Aga selgus, et doktorant on eesti-vene segaperest ja algselt erialalt rootsi filoloog. Ja doktoriõppe vastuvõtueeskiri ei näe ette, et kandidaat peab olema rikka eestikeelse sõnavaraga. Rääkimata laiast silmaringist ja ulatuslikust lugemusest, nagu siin mõned kodanikud nõudsid. 

Kodanikud tegid ka igasuguseid oletusi vaese doktorandi intelligentsi, koduse kasvatuse ja isikuomaduste kohta. Eriti laia silmaringi, kriitilist ja analüütilist mõtlemisvõimet evivad kodanikud jõudsid siiski järeldusele, et tegu on süsteemse nähtusega ja seetõttu tuleks Tartu Ülikool või ülikoolid üleüldse kinni panna või vähemasti keegi lahti lasta. Kuluaarides leiti, et vaestest humanitaaridest purskus nüüd nagu tammi tagant välja kogu frustratsioon, mida nad on pidanud tundma oma teepakikest korduvleotades, lugedes ja kuulates samal ajal noori, kes muutuvad iga aastakäiguga rumalamaks, rumalamaks, rumalamaks. 

Saan teist aru, vaesed humanitaarid. Aga katsuge nüüd olla. Meie oleme vanad ja sureme varsti ära. Noored ongi teistsugused. Nad räägivad teistsugust keelt, nad loevad teistsuguseid raamatuid — kui üldse midagi loevad. Ja siis? Nad pärivad teistsuguse maailma ja neil ongi vaja teistsuguseid oskusi. Meil ei ole siin midagi kobiseda. Ise tegi, ise tegi. Kui miski ei meeldi, vaata peeglisse. Pinnud-palgid, eks? Mina oskan pliiatsiga kassetilinti kerida, aga ma ei oska hobust ette rakendada. Minust poole nooremad oskavad jällegi mingeid teistsuguseid asju. Mul oli lapsena õnn ja privileeg lugeda raamatuid, selle asemel, et valmistada ennast ette, olemaks 26aastaselt üleriigiline süljetops. See ei tee mind kuidagi paremaks või väärtuslikumaks. 

Jaa, väga suur kiusatus on kõik oma isiklikud nurjumised ära tühistada: “Vähemasti nii loll ma ei ole.” See meenutab natuke neid tüüpe, kes on mitmel viisil ebaedukad ja valivad EKREt, sest “vähemasti pole ma mingi pede või neeger”.

Mõtlesin kaua, kas tunnen päriselt nii või on see debatt minu jaoks muutunud ideoloogiliseks ja tahan turvalisuse mõttes hoida noorte poole — “mina igatahes tervitan meie uusi ülemvalitsejaid jne”. Kunagi ei jõua ju päris põhjani kaevata kõigis motiivides. Aga ma vist ikka hakkan päriselt jõudma sinnamaale, et olla kaastundlik on olulisem kui olla teravmeelne. 

“Taevatrepp”

“Taevatrepp” meeldis mulle. Eesti filmikunst ja -käsitöö on ikka nii palju arenenud, et üksikud piinlikult puise dialoogiga stseenid ei sega enam loo kui terviku nautimist. Ei pingutata üle, et “diipi panna” vastu päikest keerlevate puuvõrade ja dissonantse viiulimuusikaga.

Lugu ise oli selline poiste ja meeste lugu, suureks saamise ja vanaks jäämise lugu. Sellest, et nõukaaajal tehti küll palju vigu, aga oli siiski ka mõndagi head. Jah, miilitsad jälitasid plaadiärikaid. Aga need olid ikka sellised natuke karikatuursed militsad, kes ilmselt kuulasid jaoskonnas konfiskeeritud plaate (see kõlab küll nagu mingi kaheksakümnendate glämmroki muusikavideo: kell kukub viis, laest laskub alla diskokera, naismilitsionäärid viskavad pilotkad peast ja tõmbavad krunnide seest nallid välja jne jne). Ja ega tänane politsei, kes napsutanud ja lohutust vajava jalgratturi plate peale toimetab ja raudu paneb, ei tundu ju kuigi palju toredam. Isa oli karm ega saanud poegadega südamlikku kontakti — ega selles ju ka midagi muutunud ei ole. Siis vähemasti oli poistel ratta vabajooks, mille laagreid putitada, õuel ikka mõni tehikahuviline onu andis näpunäiteid tavoti ja vaseliini asjus. Ja poisid lugesid raamatuid! Raamatu kaudu saavad inimesed ikka üksteisega kontakti — nad puudutavad, keeravad ja loevad samu lehekülgi. Nüüd on sooliselt ambivalentse nimega poeg, kes isoleerib ennast vanematest ekraanide ja kõrvaklappidega. Tõenäoliselt ei ole tal vajadust spordilaagris teki all taskulambi valgel “Avameelselt abielust” lugeda. Aga noh, tõenäoliselt ei ole tal ka vajadust 14aastaselt suitsu tegema hakata, sest “millalgi tuleb ju alustada”. Ja ilmselt ta ei praali bussipeatuses sõpradele oma nikkumiskogemustest (või pigem -fantaasiatest), sest see oleks mingi mega cringe. Toksilisele maskuliinsusele on tehtud detox. (Kõrvalepõige: ma ei mäleta, kust ma lugesin, et nõukaokupatsioon oli meestele raskem kui naistele, sest nende alateadvuses tiksus kogu aeg teadmine, et nad on oma kõige fundamentaalsemas mehelikus kodukaitsmisülesandes läbi kukkunud, alistatud ja alandatud. Naiste jaoks tähendas nõukavärk lihtsalt seda, et mehed käperdasid, hügieenisidemeid polnud saada ja aborte tehti ilma valuvaigistiteta.)

No ja siis olid nõukaajal teistmoodi inimesed, kes istusid oma toas suletud ukse taga ja keegi isegi ei märganud, kui nad ükskord kadusid … Aga see-eest lokkas hoovides elurikkus, lapsed mängisid õuemänge ja bändid tegid head mussi. Nüüd tungib väikekodanlik steriilsus kõikjal peale nagu mingi anti-vamm. Muusikast ei maksa üldse rääkida, seda ju pole lihtsalt. Mõni ime siis, et tahaks käed lenksust lahti lasta (use the force, Luke) ja lapsepõlve lennata. Või siis vähemalt teha olevikus midagi impulsiivselt tobedat, kutsuda sire ujumistreener deidile, kuigi kodus on hea paarisuhe, söök ja seks. See oli õpetuse koht kõigile naistele: sa ei pruugi mitte midagi valesti teha, sa võid olla absoluutselt ideaalne, aga su mees vahib ikka ühe silmaga vasakule, sest vana Aadam jne jne, mehed on kord sellised, jäävad surmani poisteks, kuidas saaks neile sarmikatele võllaroogadele midagi pahaks panna, ikka võtad koju tagasi, lohutad ja silitad. Vähemalt ei valinud ta seda kõige stereotüüpsemat blondiini, seega on tal ikkagi stiili ja maitset. Kuidas see vene anekdoot oligi — “meie oma on ilusam”.

Tjah. Kui vananev naine hakkab nooruse külge klammerdumiseks tegema imelikke asju, siis pole see naljakas ja nunnu, vaid piinlik ja põlastusväärne. Selle jutu peale ütles kinokaaslane, et ma raamistan oma isikliku trauma sotsiaalseks probleemiks. Seda ei saa tõesti välistada, kuigi ma ei kasutaks mõistet “probleem”, vaid pigem “fenomen”. On, nagu on. Igatahes tekkis tahtmine filmi aluseks olnud romaan ka läbi lugeda. Raamatuklubis loeme praegu naiskirjandust, mh-mh-mh-pup-pup-pup. Mul endal on korraga laual lahti Lilli Luugi “Kolhoosi miss”, Carolina Pihelgase “Vaadates ööd”, Olga Tokarczuki “Maailma kõige inetum naisterahvas” ja Ene Mihkelsoni “Kuju keset väljakut”. On see vast kompott, ütlen ma teile. 

Pooled inimesed on keskmisest inimesest rumalamad

Kui konservatiivse erakonna parlamendisaadikukandidaat ütleb, et “Ukraina on neutraalne territoorium, kus Lääne suurkorporatsioonid loovad uut majanduskeskkonda”, siis see absoluutselt ei ole tööõnnetus, vaid on väga selgelt läbimõeldud strateegia. Kõik marginaalid tuleb üles korjata. Iga pime kompab oma elevant-erakonna erinevat kehaosa ja leiab, et “just täpselt minu mõtted”. 

Valimisvalikud

Täitsin jälle Postimehe valimiskompassi ja ägasin. Teine aasta, sama lollus. Palun tehke valmis üks lihtne voodiagramm, kus valikud lahknevad erakondi päriselt eristavate küsimuste järgi (tuumajaam, abieluvõrdsus, vene koolid, progresseeruv tulumaks jne). Ma ise hääletan ülisuure tõenäosusega sotside poolt: minu jaoks on valik Lääne ja Ida vahel ning tööandjate ja töövõtjate huvide vahel; ega seal rohkem valikuid järgi ei jäägi. ERRi poliitmaastikul olen ma kõige lähemal Keskerakonnale — siit hüpotees, et ilmselt peab eksisteerima ka mingi z-telg. Soovitavad kõik soovitussüsteemid mulle aga erakonda Eesti 200. Nendega on mul kaks probleemi. Esimene ja väike probleem on see, et ma ei saa aru nende alusideoloogiast (kui selline peaks eksisteerima). Teine ja suur probleem on nende e-teenuste arendamise vaimustus, mille tagant mulle kangastuvad IT-ettevõtjatest suursponsorite kõrvad. Guilty until proven innocent. 

“Titaani sireenid”

1986 andis kirjastus Titan välja Neil Gaimani raamatu “Don’t Panic: Douglas Adams & The Hitch Hiker’s Guide to the Galaxy”. Pealkirjas viidatud reisijuht on teatavasti ulmemaailma üks tüvitekste. Viieköiteline triloogia sündis BBC raadiojärjejutuna aastal 1978 ja nohikud üle kogu maailma teavad tänaseni, et vastus küsimusele elu, universumi ja üleüldse kõige kohta on “42”. (Eriti pühendunud nohikud teavad, et meie maailm on superarvuti, mille ülesanne on välja arvutada selle vastuse küsimus. Ja et vogonite luule on universumis halvemuselt alles kolmas. Ja nõnda edasi.) Paarkümmend aastat varem aga oli Ameerikas ilmunud Kurt Vonneguti teine romaan “Titaani sireenid”. Sellest selgub, et meie tsivilisatsiooni eesmärk on valmistada asendus ühele tralfamadoorlaste kosmoselaeva katkisele detailile. Ja laeva käitab Universaalse Olemistahte Veojõud. Oot-oot. Miski tuleb tuttav ette? Infinite Improbability Drive?

Mina lugesin pöidlaküüdi-pentaloogiat kunagi üheksakümnendate lõpus — ostsin Rootsist ingliskeelse räbala kvaliteediga pehmekaaneka. Ei saa nüüd öelda, et ma oleks väga tuline fänn, aga paarkümmend aastat hiljem “Titaani sireenideni” jõudnuna tunnen ebamäärast (ja ebaõiglast) kahekordset pettumust: kumbki ei tundu enam värske ega originaalne. Kui oleks lugenud neid vastupidises järjekorras, oleks võib-olla teisiti?

“Titaani sireenide” tegevus toimub täpsustamata tulevikus. Malachi Constant on Põhja-Ameerika rikkaim mees. Erakordne õnn, mille ta ise omistab jumalikule soosingule, on võimaldanud tal kokku ajada päratu varanduse. Winston Niles Rumfoord on jõukas kosmoseuurija, kes on sattunud “kronosünklatiivsesse infundibulumi”, mille tagajärjel ta eksisteerib lainekujul ning materialiseerub Maal üksnes ajutiselt kindlate ajavahemike järel. Rumfoord ennustab Malachile sünget tulevikku, millest viimane üritab küll tulutult välja vingerdada, kuid lõpetab ikka Marsi sõjaväes, kus miski pole nii, nagu näib, ja sõdurite kuulekus tagatakse pähe istutatud antennide ja teadvusekontrolli abil. Armee on asutanud Rumfoord, kellele on teada kogu tõde minevikust ja tulevikust. Lisaks on asutanud Maal Täiesti Ükskõikse Jumala Kiriku. Marsi sõjaväe invasioon Maale on algusest peale kavandatud ebaõnnestuma ja inimkonda ühtse vaenlase vastu ühendama. Constant — nüüd hüüdnimega Unk (eestikeelses tõlkes Krõbi) — saab kirja iseendalt soovitusega deserteeruda ning päästa oma naine ja poeg. Naine, nagu selgub, on tegelikult eksproua Rumfoord ning poeg on eostatud vägistamise tulemusena Marsile suunduval kosmoselaeval. “Perekond” ei ole plaanist vaimustuses, kuid Rumfoord toimetab nad esmalt Maale, kus Constant etendab omamoodi antimessia rolli, ning siis pagendusse Titaanile. Tegelikult on kogu Maa tsivilisatsiooni ajalugu, sh Rumfoordi ja Constanti seiklused, manipuleeritud Planeet Tralfamadorelt pärit robot Salo poolt eesmärgiga valmistada varuosa tema kosmoselaevale, mis kannab läbi kosmose ääretuse sõnumit sisuga “tervitused”. Rumfoord hukkub saatuslikust kokkupuutest päikeseplekiga ja Salo sooritab enesehävituse, kuid Constant paneb ta uuesti kokku. Vajalik varuosa ilmub välja ja Salo toimetab Constanti Maale, kus ta Indianapolises hilinevat bussi oodates surnuks külmub.

Douglas Adams polegi salanud inspiratsiooni, mida ta Vonnegutilt ammutas; tonaalsus on siiski täiesti erinev. Adamsil (õnnelik sõjajärgne buumeripõlvkond) on kergelt irooniline jaburkoomika, hästi välja mõõdetud hooletusega kaosele kübara kergitamine ja iseendale peeglis silma pilgutamine. Vonnegutil (üle elanud sõjavangistuse ja Dresdeni pommitamise) on absurdiga pikitud tume ja lõikav satiir, mis paljastab ulmežanri peavoolu hoogsa optimismi totakuse. Superkangelase mantli all on kolm üksteise kukil seisvat juhmi pärdikut. Inimlik eksistents on kannatuste rada ja selle kõige haletsusväärsem enesepettus on ettekujutus kõikvõimsast ja hoolitsevast loojast. Vonnegut näitab jumalat, kes ilmutab ennast krüptiliste vihjete ja kahetsusväärsete äparduste jadade kaudu ning ehitab universumit nagu keerulist ja mõttetut Rube Goldbergi masinat (laenatud mõte, aga viidet ei viitsi otsida).

Ma ei hakka enam jaurama omnistsientsuse versus vaba tahte teemal; praktilises mõttes on see nagunii viljatu debatt. Kui meil pole vaba tahet, on mõttetu küsida, kas peaks midagi küsima või kas mitteagentset tegutsejat on õiglane moraalselt hukka mõista, sest arusaadavalt pole ka meil mingit vaba tahet neid mitte hukka mõista. On nigu on. Milleks üldse voodist välja tulla? Ainult et tulemata jätta ka ei saa ju. (Tavainimese tavakogemus ütleb, et inimesed käituvad praktikas, nagu oleks neil vaba tahe, ja saatuse vääramatut jõudu hakkavad nad süüdistama alles siis, kui on suutnud asjad põhjalikult pekki keerata.)

Metafoore võib “Titaani sireenidest” leida veel igasuguseid. Sellest, kuidas väga palju raha ja väga palju infot annab inimesele väga palju võimu. Ja kuidas väga võimsad isikud ilmutavad ennast meile, või neid ilmutatakse. Ja kuidas väga suur võim ja väga palju infot suudavad genereerida isetäituvaid ennustusi. Ja et kas ei võiks kellelgi tekkida kiusatust neid ennustusi veelgi parema täituvuse poole nügida? (Kas tehisintellekt suudaks selles osas kuidagi abiks olla?) Ja kui absurdne on sõda. Kuidas meie mälu pidevalt massimeedia ja poliittehnoloogia “antennide” abil kustutatakse ja üle kirjutatakse. Ja et mida paganat see Elon Musk sinna Marsile ikka nii kangesti kipub?

*

https://www.litcharts.com/lit/the-sirens-of-titan/chart-board-visualization

https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Literature/TheSirensOfTitan

https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Literature/TheHitchhikersGuideToTheGalaxyTrilogy

“Mehed vaibal”

Reklaam ütles, et “uje prantsuse naisantropoloog kutsub kaamera ette oma elust rääkima mehi kõikvõimalikelt elualadelt”. Noh, antropoloog oli tegelikult šveitslane. Ja kaamera ees rääkivad mehed olid siiski valdavalt lobeda jutuga moodsad metroseksuaalid; asfaldipanijaid, sõjaväelasi, kaevureid, hokimängijaid jts näidati ainult katteplaanides ja inimesi ühiskonna äärealadelt ei näidatud üldse mitte. Minu meelest ei otsinud režissöör vastust mitte küsimusele “kuidas mehed ennast tänapäeva maailmas tunnevad”, vaid küsimusele “miks küll mehed mind ei taha” — mis võib ka muidugi olla mõnel juhul põnev uurimisprojekt, aga siis võikski seda algusest peale nii raamistada. Me ei saanud endiselt teada, kuidas mehed suhtuvad sellesse, et neilt oodatakse (piltlikult) nii nõude pesemist kui sõtta minemist. Kas naine võib teenida mehest rohkem ja kuidas see suhte dünaamikat mõjutab? Kas sa tunned, et on ebaõiglane, et sinult oodatakse pädevat hakkama saamist torulukksepa- ja autoremonditöödega lihtsalt sellepärast, et sul on peenis? Kas kaklemine kuulub meheks saamise juurde? Kas sa tundsid ennast koolis hästi? Miks? Kui kaua kulub 20liikmelise meesterühma esmakordse kohtumise järel aega, et igaüks tajuks oma kohta nähtamatus hierarhias? Mida sa oleksid tahtnud, et su isa oleks teisiti teinud? Mida sa teeksid, kui saaksid teada, et su poeg on gei? Mis on sinu suurim hirm?

Kust tuleb tolm jne

Miks on nii, et kui mõni naine ütleb midagi lolli, siis mina kui naine tunnen ennast kaassüüdlasena, aga kui mõni mees ütleb midagi lolli, siis teistel meestel on sellest täiesti suva?

“Alistumine”

Lugesin läbi “Alistumise” ja “Serotoniini”, tuletasin diagonaalis meelde “Elementaarosakesed” ja sirvisin üle pöidla “Saare võimalikkust”. Houellebecqi lugemine eeldab paksu nahka, sest tal on palju mürgiseid mõtteid ja mõned neist kipuvad naha vahele pugema nagu teetanusebakter. Siis on kasulik vaadata endale peale ja küsida, kus see kriimustus mul asub. Nagu kätedesovahendit nimetati koroona alguses paper cut detector. Võib-olla sellise diagnostilise abivahendina ongi Houellebecqil kõige enam väärtust, sest kirjanduslikus mõttes, olgem ausad, ta päris suurtele prantslastele ikka kandadele ei astu, pigem nagu lõpetatud kõrgharidusega Kaur Kender või midagi sihukest. “Elementaarosakestes” on veel kunstilist ambitsiooni tunda, aga edasi — ports rebitud kilde, mille vahele on pitsitatud faabula. “Mehe jaoks on armastus ainult tänutunne saadud naudingu eest.” “Demokraatia on võimu jagamine kahe rivaalitseva gängi vahel.” “Meestevaheline vestlus näib pidevalt kõikuvat pederastia ja duelli vahel.” “Lits ei vali oma kliente ja just selles on tema suurus.” “On tõsi, et elu algab viiekümneselt, aga selle täpsustusega, et neljakümneselt on see juba läbi.” “Intelligentsusest on seksuaalsuhetes kasu ainult selleks, et naine teaks otsustada, millisel hetkel panna avalikus kohas käsi mehe riistale.” Eks ta ole.

Houellebecqi Romaanide Meespeategelane (HRM) on 40+ valgekrae, tal on mitmesugused lapsepõlvetraumad, suhted sünniperega katkenud, sõpru pole, naist ega lapsi pole, armuelu on olematu või juhuslik. Päevi sisustab perspektiivitu bullshit job (mis toob sellegipoolest sisse ebaõiglaselt palju), omaenda eksistentsi armetuse täielik tajumine, põletav kadedus nooremate ja seksuaalselt edukamate vastu ning küsitav lohutus sellest, et vananevad naised on veelgi haletsusväärsemad olevused. Jah, naised on kõige suuremad ohvrid, kuna üldiselt on nad meestest vähem verejanulised, samas on nende seksuaalne turuväärtus üürike. Meestele aga kõlbab ainult noor ja prink ihu, selline on kord loodus. Juba Houellebecqi esimene romaan “Võitlusvälja laienemine” rääkis sellest, et seksuaalses vabaturumajanduses on absoluutsed võitjad ja absoluutsed kaotajad ning mingi skandinaavialik sotsiaaldemokraatia pole siin võimalik — vanad, paksud ja inetud peavad igal juhul leppima masturbeerimisega; heal juhul lubatakse armulikult neil mõnes swingerite paradiisis edukamaid liigikaaslasi pealt vaadata.

Turujutt tuli kuskilt ähmaselt tuttav ette; tegin kahetsusväärse vea, et guugeldasin Houellebecqi seoseid incelite ideoloogiaga. Ütleme nii, et see pole enam küüliku-urg, see on ussiauk, mis viib teistesse universumitesse ja dimensioonidesse, kust  vaatavad vastu sellised mislikid, et veri tarretab soontes. Elu mõistagi jäljendab kunsti: Jordan Peterson on naisevalus meeste hädale lahenduseks pakkunud jõuga kehtestatud monogaamiat, mis justkui vanasti hoidis asju kontrolli all, nii et isegi kehvad said kellegi. Nojaa, selles asjas kehtis ENSVs vanasõna, et pole koledaid naisi, on ainult vähe viina. Koledad naised joodi kultuurimaja taga ilusaks, siis toimus kolhoosipulm, tehti purjus peaga kaks või kolm last ja kuus või seitse aborti … aga ühiskond püsis tõepoolest näilises tasakaalus. Kas need purjus peaga kositud koledad kolhoosinaised olid õnnelikumad kui vabaturuseksiühiskonna väetantsulaagrites oma sisemist lootoseõit otsivad ja öösiti telgis nutta ulguvad üleneljakümnesed üksikud naised, masuudised linnud, kellel on närtsinud vulva ja keda keegi enam iialgi ei ihalda? Ei tea, ei tea …

Ega nende närtsinud neljakümneste kohta ei ole tore lugeda, internaliseeritud misogüünia liigutab kuskil päikesepõimikus oma haarmeid. Kipuvad ju tõesti paistma koomilised ja/või haledad need vananevad naised, kes üritavad endiselt hästi püssid ja pandavad näida. Selle kohta ütles üks tuttav, et “kellegi jaoks oled alati pandav”. Ja teine: “Pimedas ja purjus peaga võib teda panna, aga inimeste hulka temaga ju ei läheks.” Eks ta ole.

HRM ei ole tegelikult siiski incel, kes üldse naiste juures löögile ei saa. Sellegipoolest on kahtlus, et ta on viletsavõitu armastaja — miks muidu tema naised pärast aastat pildilt kaovad. Ta kirjeldab peaaegu pornograafilise mõnuga, kuidas naised teda rahuldavad — aga vastupidi? Mida tema neile pakub? Peab nii kaua vastu, et naine hakkab oigama? Dude, ta oigab sul tüdimusest. Pornograafilised on seksistseenid nii kirjelduse detailsuse kui ka elulise ebausutavuse mõttes. Ma olen üsna kindel, et Myriam on üksildase mehe fantaasiakujutelm. Ah et sõitis ära välismaale? Oookeeeei …. HRM etteheide naistele: neil on liiga palju pagasit, metafoorselt muidugi mõista. Olgu, tegelikult HRMil võib ollagi naine, kes teda armastab, aga see suhe jääb viljatuks. Või siis naine sureb. Või siis jääb haigeks või vanaks, mis on seesama asi. Mõte abielust ja lastest ning nende mõjust seksielule on liiga kole: “Olime liiga noored, et meie suhe sellise asja üle elaks”. Seda ütleb 44aastane mees, kes traditsioonilises ühiskonnas võiks juba vanaisa olla. Aga moodsa ühiskonna traditsioonilise pere aiapeo lõpetab vihm.

Kas HRM on nartsissist? Psühhopaat? Sotsiopaat? “Elementaarosakestes” kuuleme Bruno suu läbi, kui hirmus see on, et poeg saab viisteist ja hakkab isaga konkureerima samade neidude pärast. “Serotoniinis” fantaseeritakse juba lapsetapust. HRM targutab, et tänapäeval on mõtet hakata kokku elama alles vanuigi, kui seksi nagunii pole ja selle asemel on regionaalne toidukultuur: lutsufilee aed-harakputkega, veisekeel Madeira kastmes, aedoasalat võilillelehtede ja parmesanilaastudega … Et siis jah, söömine, sigimine ja tapmine. Eks ta ole. (Regionaalse toidukultuuriga on muide nii, et “Serotoniini” lugedes tekkis mul teatav uudishimu prantsuse veinide ja juustude suhtes, aga, nagu selgus, livarot’d Eestis ei müüda ja Meursault on nii absurdselt kallis, et vähemasti minu poolest võivad need ahned kollavestid kõige täiega pankrotti minna.)

“Alistumises” leiab HRM, et patriarhaadi eelis oli see, et ta oli olemas ja tagas põlisrahva taastootmise. Ilmalikustumine on kaasa toonud teadlikkuse surmast, individualismi, naudinguiha ja julmuse. Usk igavikulisse andis ja annab soojätkamisel eelise, traditsiooniliste uskude naised on vähem haritud ja kodukesksemad. Kes aga kontrollib lapsi, see kontrollib ka tulevikku. Siinkohal tekib mul juba küsimusi. Esiteks, kas võrreldes keskajaga on tegelikult julmust juurde tulnud? Kindel? Tänu televiisorile ja internetile näib küll vägivalda rohkem olevat, aga tegelikult-tegelikult? Teiseks — HRMi uurimis- ja peegeldusobjekt Huysman igatses kangesti kodanlikku pereidülli ja ausaid õhtusööke kaminatule paistel, aga käis sellegipoolest lõbumajades ja suri üksikuna. Kas siin oli põhjus süsteemis või üksikisiku moraalsetes puudujääkides? Mulle näib, et see on miskipärast koht, kus muidu personaalset vastutust jutlustavad konservatiivid üritavad süüd ühiskonnale lükata.

Houellebecq mängib mõttega, et sotsialistid-internatsionalistid teevad lõpuks islamiga diili. No umbes et traditsioonilist peremoraali kritiseerida oleks ju rassistlik ja edasi läheb mööda libedat kallakut allamäge. Natuke kahtlane, ma siiski ei usu, et prantsuse sotsialistid aumõrvasid heaks kiidaksid. Kui jutt käiks Euraasiast, mitte Euraabiast, siis esimesed kahtlusalused oleks pigem paremkonservid. Tjah, siin ma tunnen, et ei jõua (geo)poliitikas näpuga järge ajada. Euraabia või Euraasia — kelle kätte läheb läänevastasuse jäme ots? Kuidas need Pärsia lahe ja Venemaa naftahuvid omavahel põimuvad? Kes edastab Putini jutupunkte? Et valimisi ei otsustata mitte majandusväljal, vaid väärtuste väljal, selles võib muidugi tõetera olla, lihtsalt põhjusel, et valijad ei suuda kujutleda, et mis tahes valitsus suudaks majanduses kuigi palju korda saata.

See on kõhedusttekitavalt usutav, kuidas president räägib, et lapsevanemad ootavad koolilt vaimset juhatust ja järgmisel hetkel leiavad tüdrukud ennast paljajalu pliidi äärest. Poliittehnoloogiline sõnamaagia on võimas värk. Seda ma siiski ei usu, et alistumine tervikuna nii vaikselt läheks. Olgu, mehed saavad 10 000 eurot palka ja abikaasaks 15aastase Aicha, aga mis saab Sandrine’ist ja Aureliest? Kuidas saavad peretoetused naised tööturult minema viia, kui prantsuse naised olla ju kõik lahutatud ja lastetud? Ja millest nad hakkavad elama siis, kui järgmises voorus sotsiaaltoetusi kärbitakse, sest lähimusprintsiip ja perekond? (See lähimusevärk pani mind küll hambaid kiristama, tuletas meelde meilgi kuuldud juttu, kuidas vanureid peaks hooldama kogukond.) Kuidas loodetakse tööpuuduse ja kuritegevuse kadumisega valijaid veenda, kui otsustavad on väärtused, mitte majandus? Majandusest veel nii palju, et see distributivism ja käsitöö-perefirmandus on minu meelest tänapäeva maailmas puhas anakronism. Kuidas see perefirma teil mikrokiipe ja TGVsid toodab? Või ongi pikk plaan kirjatuvidele ja kaamelitele tagasi minna? Islami-rohepööre? Noh, ma arvan, et vähemalt keskpikas perspektiivis hingaksid isegi paljud liberaalsed sotsialistid kergendatult, kui islamistid tõesti 7. sajandi tehnoloogiaga piirduksid. Samuti tekkis mul küsimus, miks ei teki sekulaarset erakoolide võrku. Olgu, laheriigid annavad erastatud islamiülikoolile naftaraha, aga mis saab eurorahast? Kas Brüssel suudetakse “ära võtta”?

Huvitav idee oli see, et kristlusest võib leida rohkem inimlikku müra; see, et Jeesuse inimohverdus inimkonna eest oli pehmelt öeldes maitsevääratus, oli jälle üks tore one-liner. Samas Redigeri intelligentsel disainil põhinev islamiapoloogia oli pettumusttekitavalt lihtsakoeline. Miks ei võiks olla keeruline universum lihtsalt niisama, kui tema looja võib olla lihtsalt niisama? Ehk siis igiammune liikumatu algliigutaja küsimus. Ma küll ei tea ega viitsi uurida, aga kahtlustan, et ega islamistlik filosoofia väga rafineeritud ei ole ka, kuna isegi filosoofidele üldiselt meeldib, kui nende pea on torsoga kaelapidi ühendatud. Umbes sama napakalt demagoogiline on jutt sellest, kuidas polügaamia teostab looduslikku valikut kui jumala plaani. Looduslik valik tähendab seda, et naine valib endale meelepäraseima partneri, mitte seda, et kosjasobitaja leiab 60aastasele pesemata juuste ja plekilise lipsuga professorile tudengineiu. Kuigi kindlasti on võimalik argumenteerida, et sobitatud abielusid lahutatakse harvemini kui armastusabielud. (Oh issand, palun, ärme anna Isamaa suurrahastajatele ideid; ühel nende ministril on vist juba sobiv platvormgi ootel, kus rikkaid vanapoisse ja vaeseid vanatüdrukuid kokku viiakse.) Demagoogiaga on aga nii, et esialgu mõned kahtlevad, neile kohaldatakse psühhiaatrilist sundravi, järgmised nõustuvad juba täitsa varmalt — nagu me poleks seda kõike näinud. Alistunud. Allalastud.

Ikka jah, vererõhk tõuseb, kuigi saad ju aru, et enfant terrible lihtsalt naudib liberastide trollimist. Aga, nagu eespool öeldud, on vähemasti igal liberastil võimalus uurida, kus on tema kriimustatud koht. Ainus, mis mulle “Alistumises” meeldis, oli algus, kus peategelane räägib kirjandusest kui tõelisest kohtumisest teise inimese vaimuga. Vaene Huysmans, kellest tänapäeval keegi midagi ei tea, on üpris kohane kaduva ja alistuva kunstivormi metafoor. Houellebecq üritab oma munnide ja vittudega veel vapralt vastu panna, aga TikToki ja ChatGPT vastu on ta masuudine lind, selge see.

P.S. Lugesin nüüd ka “Võitlusvälja laienemise” läbi. Mm, jah, tõesti, kirjanduslikult on see ehk kõige naksakam. Buketis on natuke Dovlatovit ja natuke varast Salingeri? Aga jälle: need ideed (seksiturg ja turuväärtus, “see oli läbi enne kui sai alatagi”, olematu tiineka-armastuse taga nutmine, lörtsitud suhtekõlbmatud naised jne) — ma võiks vanduda, et need tsirkuleerivad sotsiaalteaduslike tõdede pähe siiani mingites subredditites, mida järjest suletakse ja mis kuskil mujal jälle välja vupsavad. Mis oli enne, kunst või elu? Tjah, halvad ideed ja halvad kemikaalid. Nagu ütles Vonnegut, teda me loeme järgmiseks. 

Eriarvamus

“Houellebecqi romaanide meespeategelase hädade juurpõhjus — kusjuures tema enda taustsüsteemis! — pole mitte Lääne ühiskonna moraalne allakäik või midagi muud nii grandioosset, vaid banaalne tõsiasi, et ta pole viitsinud kliitorit üles leida.”