Juhtus

Midagi tõeliselt kirjapanemisväärset ei ole ma vahepeal korda saatnud, ainult janti ja jaburdust, mis tabloididel paigutuks rubriiki “Kirev maailm”. Näiteks õnnestus mul täiesti ootamatult ja esimest korda elus saada pähkliallergia atakk. Tempel mällu: sellistel puhkudel helista hädaabinumbril enne, kui su keel nii üles paistetab, et sa ei suuda enam hääldada sõna “pähkel”. Ja varu ravimikappi Tavegyli ja külmkappi jääkuubikuid, mida kiirabi saabumiseni imeda.

Kaks päeva hiljem, kui mu nägu oli ikka veel paistes, aga juba äratuntav, avastasin õhtul oma vetsu-duširuumi soojaks köetud põrandalt hubaselt kerra tõmbunud nastiku, kes minu kõssitamisele reageeris sisina ja pealöökidega. Ma tean, et nad elavad kuskil vundamendi sees, ja sellega olen ma valmis leppima, aga ma ei ole nõus omaenda kodus kummikutega duši all käima. Järgnes närvekõditav maojaht, mille käigus paljud tuttavad said võimaluse hiilata — telefoni teel, turvalisest kaugusest — soovitustega, milles tohutu teravmeelsus ja täielik kasutus üksteist vahvalt üle trumpasid. Lõpuks õnnestus nastik purki ajada ja majast välja toimetada.

Et nagu mis veel, küsin ma.