tavainimene

Ütleb sulle seitse sõna ühe sõna vastu

Posted in * by tavainimene on 21/11/2016

– “Kui selgeltnägemine tõesti eksisteeriks, siis ei oleks aktsiabörse ega loteriisid olemas, nii lihtne see ongi.”
– “Kui selgeltnägemine eksisteerib, siis on vägagi selgeltnägijate huvides mitte minna börsil ega lotos nii ahneks, et sul võiks tekkida mingid kahtlused.”

Rahuvõitlus ägeneb

Posted in * by tavainimene on 18/11/2016

Ma olen varem mitmel korral kirjutanud, et ei saa aru, miks ääremaades (haja)asustuse säilimine on julgeoleku seisukohast oluline. Täna hommikul, mingis segases poolunes, käis lõpuks klõps ära: mida rohkem rahvast elab koos ühes suures linnas, seda lihtsam on neile kõigile ühe pommiga pihta saada. Ilmselt kõik need sõjajutud hakkavad alateadvusele vaikselt mõju avaldama. 

Munitsipaalkommunikatsioon

Posted in * by tavainimene on 17/11/2016

Ära ütle: “Meie vald ei paku dementsete eakate peredele mingeid teenuseid.”

Ütle: “Meie vallas on järelevalvet vajavate eakate hooldus korraldatud ööpäevaringse hoolduse ja järelevalvega perekonnas.”

Ära ütle: “Igaüks vaadaku ise, kuidas ta hakkama saab.”

Ütle: “Meil on hooliv kogukond ja enamiku juhtumeid oleme lahendanud sotsiaalvõrgustiku, perekonna, naabriabi, sugulaste, tuttavate jt vallaelanike abiga.”

(Siit)

Jutulõnga kõrvalharu

Posted in * by tavainimene on 17/11/2016

Indigoaalane luges Seth Godinit (ma tahaks ikka kirjutada “Godini”, minu peas ta hääldub miskipärast rootsi keeles). Mina lugesin kunagi üht teist tema üllitist ega suutnud samuti vaimustuda, aga seekord kõne alla tulnud kirjatükist jäi mulle silma selline nähtus nagu Harlem Village Academies.

Nagu ma aru saan, on HVA näol tegu erakooliga (nüüd küll juba terve kontserniga), millelt New Yorki linn üldharidusteenust ostab ja selle eest pearaha maksab. Koolil on vabad käed otsustada, kuidas ta õppetööd korraldab, aga tulemusi seiratakse nõudlikult. Õpilaste (80% mustad, 19% latiinod, 1% valged) vastuvõtt käib soovijate perede hulgast loterii alusel.

Umbes siinkohal konsensus lõpebki. Progressiivsed haridusreformijad tõstavad esile õpilasekeskset ja toetavat õhkkonda ning väljapaistvaid tulemusi tasemetöödes ja riigieksamitel. Karismaatiline tegevjuht kiidab, et õpetajatalendid puhkevad õitsele keskkonnas, kus neid ei ahista ettekirjutatud õppeplaanid ega laiskadest vingatsitest ja klatšimooridest kolleegid, keda ametiühing vallandada ei lase. Kriitikud jällegi väidavad, et õpitulemused on osalt nõrgemate õpilaste väljatõrjumise ning osalt statistilise trikitamise tulemus. Nad osutavad, et töötajate kaadrivoolavus on koolis 60%, kuna juhtkond pigistab 12-tunniste tööpäevade ja 6-päevaste töönädalatega õhinapõhistest entusiastidest kiiresti elumahlad välja. (Direktori kohta öeldakse anonüümselt päris karme sõnu.)

No mine võta kinni, kus see tõde on. Huvi pärast vaatasin korraks tulemusi kiretute arvude keeles; neist läbi närimiseks peaks olema rohkem aega ja huvi, aga hariv on ju teada, mille põhjal njujorklased oma koole hindavad:

1) Rigorous instruction — curriculum and instruction are designed to engage students, foster critical thinking skills, and are aligned to the Common Core.
2) Collaborative teachers — teachers participate in opportunities to develop, grow, and contribute to the continuous improvement of the school community.

3) Supportive environment — the school establishes a culture where students feel safe, challenged to grow, and supported to meet high expectations.
4) Effective school leadership — school leadership inspires the school community with a clear instructional vision and effectively distributes leadership to realize this vision.
5) Strong family-community ties — the school forms effective partnerships with families and outside organizations to improve the school.
6) Trust — relationships between administrators, educators, students, and families are based on trust and respect.

Just need kuus omadust (millest viimane ehk usaldus on kõige alus) tagavat head õpitulemused. (Ja õpetaja peab olema valmis vastama, kas ta nõustub täielikult, osaliselt või üldse mitte näiteks järgmise väitega: “In planning my last instructional unit, I had the resources and tools I needed to include multiple opportunities for creating coherent progressions within the standards from current grade to next grades so student knowledge/skills build onto previous learning as foundations for math concepts taught in later years.”)

Indigoaalase juures arenes ka arutelu, kas meie üksikute veel eksisteerivate kooliprobleemide põhjuseks on õpetajad või süsteem. Tolle Harlemi kooli direktriss on oma esinemistes rõhutanud, kui tähtis on õpetajale kui loomeisiksusele ja teadmustöötajale vabadus oma töö korraldamisel, sest ainult nii tekib peremehetunne, isiklik vastutus tulemuste eest ning soov areneda ja veel paremaks saada. (Muidugi käivad selle vabadusega kaasas 70-tunnised töönädalad ja üldsegi mitte kõrge palk, sest innustav töökeskkond motiveerib ju tõelist meistrit niigi piisavalt.) Vastandina toob ta näite ühest teisest koolist, kus õppeplaan oli praktiliselt sõna-sõnalt ette antud (“teacherproof”), et keegi mingit omaloomingut vusserdada ei saaks.

Ameeriklastel võib selles isegi õigus olla, et kõik algab usaldusest. Kui julgelt ja loominguliselt katsetada, võib suurelt võita, aga ka valusalt kukkuda. Kui jooksvat järelevalvet ei ole ja tibusid loetakse alles kevadel, võib ju juhtuda, et üks õppeaasta tuleb maha kanda, kuna katsetus ebaõnnestus. Kas lapsevanemad on valmis riskima? Või eelistavad nad, et tallataks juba tuttavat rada, et oleks garanteeritud keskpärased tulemused?

Ilmselt on asi täiskuus

Posted in * by tavainimene on 15/11/2016

Juhtusin lugema mingit pressiteadet selle kohta, et euroraha eest hakatakse vähese haridusega täiskasvanute prioriteetseid võtmepädevusi arendama. Ei saanud jätta guugeldamata, mis imeasjad nood prioriteetsed võtmepädevused ka on. Selgus: õppimisoskus, sotsiaalsed oskused, digioskused, ettevõtlikkus ja (võõr-/riigi-)keeleoskus. See kõik on teoorias nii ilus. Aga praktikas kerkis mulle silme ette kujutluspilt: õhtukooli kaledalt valgustatud õppeklassi on abiraha kaotuse ähvardusel kokku kamandatud paarkümmend poriste saabaste, karedate käte ning lagunenud hammastega keskealist proletaarlast — mõni bravuurikas, enamik häbelikud — ning nooruke sotsiaaltöö bakalaureus, kelle hääl esinemisärevusest natuke väriseb, püüab välja pressida, mis on nende “ootused tänasele päevale”. 

Ega ma ei oska midagi asemele pakkuda ka. Kui, siis mingit teist kujutluspilti — täispansioniga rahvaülikoolist, kus õpitakse kuus tundi päevas kangakudumist, tisleri- ja sadulsepatööd, õunapuude pookimist ning juustuvalmistamist, õhtuti aga on koorilaul ja kinoseansid. Sihuke, ma ei tea, “Nils Holgerssoni” stiilis idüll. Samavõrd jabur ja naiivne, nagu too eelmine pilt oli ängistav. 

Tegelikult näib, et on vaid üks teema, mis kasinate võtmepädevustega täiskasvanud vabatahtlikult ja õhinapõhiselt õppeklassidesse kohale toob: esoteerika. Kahjuks on selle põhjal keeruline välja arendada ekspordivõimelist skaleeritavat ärimudelit ja teenused piirduvad harrastajate endi ringiga. Nagu üks netikommentaator, küll vähe teisel teemal, kunagi salvas: “Makske kaardiga. Küla ainuke kümneeurone hakkab muidu narmendama.”

P.S. Täna loen, et Indias teeb gurubisnis siiski kenakest kasumit. Võib-olla tuleks meil ikka ka EASi toel mingi nõiaklaster käima lükata? Rääkimata sellest, et õppimisoskuste kursust tuleks sihtgrupile turundada kui edumaagiat ja suhtlemisoskust kui armumaagiat. 

Metakonspiroloogia

Posted in * by tavainimene on 11/11/2016

Näiliselt valitsevat eliiti kontrolliv tegelik eliit söödab rahvale Icke’i suguseid tegelasi nimme ette, et neil oleks oma reptiloidimüütidega mõnus “ma pole mingi peavoolumeedia ajupestud lammas” tunne, nii et nad ei esitaks ebamugavaid küsimusi raha ja võimu tegelike jõujoonte kohta.

“Süü kunna, ku süä ei võta”

Posted in * by tavainimene on 09/11/2016

Poodi lähen ma mõttega, et saapad peaks olema parajad, mugavad, ilusad, vastupidavad ja hinnaga alla 60 euro. Veidi ringi vaadanud, hakkan tegema järeleandmisi. Olgu, 60 euro eest ei saa midagi. Noh, ärgu olgu vastupidavad. Hea küll, polegi vaja, et oleks nii väga ilusad. Lõpuks kukub välja nii, et ei pea olema isegi väga mugavad, peaasi, et jalga mahuvad. Sest midagi peab ju talvel jala otsas olema. 

Aga vaat inimsuhetes ma seda lati alla laskmist — vaatamata oma väärikale eale ja üldisele künismile — kuidagi ette ei kujuta. Et unistan leida kaaslast, kes oleks korralik, positiivne ja kultuurihuviline, aga kui olen kosjaturul natuke ringi vaadanud ja oma šansse kainelt hinnanud, siis lepin sellega, kes on kohtulikult karistamata, vähemalt mõned oma hambad suus ja püsib nädala sees kaine.

Aitame valitsust

Posted in * by tavainimene on 09/11/2016

Kuningad ja kapsad

Posted in * by tavainimene on 06/11/2016

Kuulasin eile raadiost uudiseid — Ratas valiti Keskerakonna esimeheks — ja mõtlesin, et huvitav, kas kahekümne aasta pärast küsitakse “kas mäletate, mida te tegite tol hetkel”. No mina tol hetkel riivisin ja tampisin kapsaid. (Aastaga jõuab täpselt meelest ära minna, kui tüütu töö see on. Eriti veel kogu see puhastamis- ja pesemismajandus.) Aga tuju läks mul väga heaks siis, kui kohe uudiste järel algas kuuldemäng sellest, kuidas rebane meelitab oinast pretendeerima konnade kuninga troonile, kuna endine kuningas, julm ja pika nokaga toonekurg, on sügise saabudes kuhugi kadunud. 

Psühhopatoloogia, puust ja punaseks

Posted in * by tavainimene on 05/11/2016

Sotsiopaadid ja psühhopaadid. Ei ole sama asi. Mõtle nagu: hundid ja rebased. Sotsiopaat on hunt. Ta ei kontrolli oma impulsse. Kui ta midagi saada tahab, siis ta annab sulle peksa ja võtab. Pärast võib isegi aru saada, et pahasti läks, aga siis ajab süü ebaõiglase saatuse või sinu provotseeriva käitumise kaela. Psühhopaat on rebane. Kui ta midagi saada tahab, siis ta võtab selle sinult peene manipulatsiooni ja puhta sadismiga. Ta valitseb end suurepäraselt, teab täpselt, mida teeb, ega kahetse kunagi midagi. /…/ Muidugi, neid ei ole tegelikult nii palju, nagu meelelahutusmeedia väidab. Iga kalk, isekas, jõhker ja võimuahne inimene pole kaugeltki psühhopaat ega sotsiopaat. /…/ No neid on nii viis protsenti populatsioonist, ja suurem osa istub vanglas.