Energia säästmiseks on valgus tunneli lõpus välja lülitatud

Mu telefon hakkab ilmutama väsimuse märke: sõrmejäljesensor ütles üles ja ammust ajast mõrase ekraani puutetundlikkus on vahelduva pilvisusega. Mõtlesin, et vaatan, mida siis asemele osta. Mul ei ole väga kõrged nõudmised: kahe sim-kaardi valmidus, alumiiniumist korpus, IP6x veekindlus, OLED ekraan, tagakülje sõrmejäljelugeja, 3,5 mm audioväljund. Üllatus, üllatus: selliseid telefone praktiliselt pole olemas. LG G8 ja Samsung S9+ — kumbagi pole Eesti turul müügil. Saaks osta Saksa Amazonist “taastatud, uueväärse”. Pff. Miks uued tehnovidinad on nii sageli kehvemad kui vanad? 

Piinlik ja totter on selliseid asju siia kirja panna. Kusagil käib sõda. Elekter kaob kohe ära. Koos elektriga kaob veevärk, kanalisatsioon, side ja esmatarbekaubandus. Mis alumiiniumist korpus, mis sõrmejäljesensor? Praegu peaks metsas hagu korjama ja vibu pingutama vms. Kui ma loen plaanidest ehitada Toome varemetesse klaasist restoran, siis ma mõtlen ka, et kas inimesed kuidagi usuvad, et see energiakriis läheb üle? Päriselt?

“Kalev”

Suurlinna tuled tõmbavad maatüdruku lõbustusasutiste keerisesse või midagi sihukest. Ma käisin teist õhtut järjest kinos, seeekord siis kodumaist spordifilmi vaatamas. Ja teate, ma ei häbene öelda, et see oli täiesti korralik meelelahutus. Sügavat filosooflist allteksti või üldistusjõudu pole vast vaja otsima minna, aga (profi)spordi, raha, võimu, poliitika ja eetika üle saab kinost koju jalutades mõtiskleda küll. Ja muidugi peamiselt see nostalgia, ja kuidas ikka laevad olid vanasti puust, aga mehed rauast. Ajastut ja isiksusi on portreteeritud viisil, mis on ühtaegu usutav ja väikse vimkaga. Salumetsa ja Sooniku duo on hea, Kuusmaa on hea. Nõudlikum publik on küll pahandanud, et miks Sokk peategelane polnud ja Kullamäe nii palju ekraaniaega saab, aga no mängufilmis peab ju ikka draamat olema. 

Kes tahab dokumentaali lisaks:

I poolaeg
II poolaeg

“Kurbuse kolmnurk”

Mina olin alati arvanud, et seal kulmude vahel on kurjusekorts. Aga ei, see on hoopis kurbusekolmnurk. Film oli hüsteeriliselt naljakas, piinlik ja mõtlemapanev. Jah, me oleme narridelaeval ja väga paljudel on juba süda paha … Kaptenisillal pole kedagi ning laeva peale mängivad kaarte Ameerika kommunist ja Vene kapitalist. Tsivilisatsiooni habrast koorukest parandavad, pesevad ja poleerivad miljonid nähtamatud virgad pruunid käed, aga kui ratas pöördub, võib igast kääbikust saada Guglunk. Tulla koju ja avastada, et valitsus hoiatab elektri kadumise eest, oli tõeline viies vaatus. 

Lugemine loeb

Õpetajate Lehes tümitasid Maarja Vaino ja Katrin Kalamees-Ruubel  kooli kirjandusõpetust: seda on liiga vähe ja liiga valesti; kohustusliku kirjanduse nimestikku pole ette antud, läbimiseks kohustuslikku ainesisu pole ette antud, pole määratletud, mida tuleb testis küsida ja missugused on õiged vastused. “Tiina hukkub, kuid võidab” – õige või väär? Kui seda pole õppekavas kirjas, no kuidas siis vaielda hagelemishimuliste vanematega õpilase hinde pärast? Kust otsida õigust? ÕS on nagunii juba põrmu kistud, kirjakeele normi kivitahvlid puruks pekstud. Edaspidi hakkab eriarvamusi, näiteks riigieksamite asjus, lahendama Riigikohus.  

Kirjandusõpetuse tuleviku pärast muretsejatele ma siiski ütleks trööstiks, et kui õpetajad valitaks igal hommikul tänavalt loosiga, siis oleks mure täitsa arusaadav. Aga üldiselt me ikka ju eeldame, et nad on magistrikraadiga spetsialistid, kes teavad ka, mis on “kultuurikaanon” ja mis on “tüvitekst” jne? Ma isegi mõtlen, et õpetajal peakski olema õigus valida klassis käsitlemiseks teoseid vastavalt oma õpilaste taustale ja kogemusele. (Kuigi, jah, egalitaarne ühiskond ja võrdsed võimalused on ka muidugi hea eesmärk omaette.)  Siin on veel see nüanss, et mina pole kunagi aru saanud, kas riiklikus õppekavas on õpitulemustena kirjas see absoluutne miinimum, mille iga enam-vähem terve inimene peaks omandama, või see absoluutne maksimum, mida ükski inimene iialgi tervenisti ära õppida ei suuda, aga mille poole peaks püüdlema ilma pärale jõudmise lootuseta. 

Huvi pärast kõrvutasin ainekavade kolme erinevat versiooni, kellel huvi suurem ja aega rohkem, võib teha põhjalikumat psühhoanalüüsi. 

Kirjandusõpetusega on üldse mitut pidi. Kõik argumendid, miks selline aine õppekavas olemas on, tunduvad ju väga arukad ja kaalukad: arendab õpilase emakeelset väljendusoskust, kultuurilist silmaringi, mõtte- ja tundemaailma, esteetilisi ja eetilisi tõekspidamisi. Aga mingi näriv, noriv ja irisev hääl minu sees küsib: miks emakeelset väljendusoskust ei peaks arendama emakeele tunnis, kultuurilist silmaringi ajaloo tunnis (see on omaette suur ja kurb teema, miks ajalugu on lahingute ja kuningate ajalugu, mitte ideede, tehnoloogiate ja kultuuride ajalugu), eetilisi tõekspidamisi aga inimeseõpetuse, ühiskonnaõpetuse ja/või filosoofia tunnis? Või miks esteetilisi ja eetilisi küsimusi ei võiks meie audiovisualiseeruvas maailmas arutada hoopis väärtfilmide näitel? Miks ikkagi kirjandus peaks just eraldi ainena kooli õppekavas sees olema?

Nuputamiseks nutikatele: “Kirjasõna säilitab vististi ka tulevikus teatud tähtsuse, seda ei saa salata. Vähemalt esiotsa, seni kui õppeasutisi ei ole põhjalikult reformitud. Nimelt on need enestele igivanast ajast saadik kohuseks võtnud harjutada noorsugu igavaid raamatuid lugema — ainult igavaid, muidugi üsna õige eeldusega, et huvitavaid asju loetakse niikuinii, keela või käsi. Peale selle — imelik küll — leidub maailmas ikka veel inimesi, kes armastavad raamatuid ja muid kirjutisi lugeda ainult siis, kui nad on igavad. Ka seda maitset tuleb rahuldada.” Autor ja teos? Vihjeks: nõukogudeaegne retseptsioon oli peategelase suhtes ikka väga karmilt ülekohtune. 

“Issanda loomaaed”

Minu linnakodu alumine naaber teeb nüüd öösiti remonti. Muidu on ta selline üheksakümnendatesse kinni jäänud wannabe-mafioso välimusega tüüp, kiilas peanupp, tri poloski, BMW linnamaastur, Russkij Razmer ja Coca-Cola. Ma miskipärast kujutan ette, et bemmil ripub kuskil väike ikoon või rist palvehelmestega. Eilse teatritüki lavastaja, kes pärast etendust vestlusringis osales, oli ka riides nagu karjääri alustav Leningradi gopnik, aga muidu tundus ta igati sümpaatne ja tükk oli ju ka täitsa tore — usuteaduskonna lõpetaja magistriprojekt Eesti kristlaste portreedest. Taustaks Hieronymus Boschi peletusuur sürrealismisugemetega triptühhon ja pealkirjaks “Issanda loomaaed”.  Noh, sinna loomaaeda mahub teadagi säändseid ja määndseid. 

Ma vist oleks jälle tahtnud rohkem teatrit juttudele lisaks. Rohkem struktuuri, rohkem draamat. Et oleks gradatsioon ja kulminatsioon ja nii. Kuigi jutud — monoloogid — olid mu jaoks selle tüki parim osa. Väga hästi esitatud! Nagu vestlusringis keegi tabavalt märkis — näitlejatel tuli teiste portreteerimine palju ehedamalt välja kui iseendaks olemine. Kõige-kõige parem hetk kunstilises mõttes oli ehk see, kui katoliiklane Johanna astub Boschi tiibade vahelt välja ja valgustus teeb tema näost surnupealuu. Selle ilma jaoks surnud.

Iseenesest on kummaline, et kristlased on siis nüüd need Teised, keda tuleb kuidagi tavainimeste jaoks humaniseerida — kusjuures mitte liiga, ikka väikse vimkaga. Et tavainimene ikka tunneks väikest võõristust või kohmetust, ja seda ta ju tunneb, kui jutt läheb väga tõsistele asjadele, olgu nad siit või muust ilmast. Kohmetus võib panna tegema tobedaid nalju või juttu mujale juhtima. Ja Teine tunneb, et ta peab mingi olulise osa oma identiteedist kapis hoidma. Sellest oli ainult kahju, et Jehoova tunnistajatest lõpuks ikkagi ringiga mööda mindi. Kõrvaklapid ja “räägin-mida-kuulen” ja “nakkuse edasi andmine” oli lavastuslikult hea leid, aga välja kukkus see nii, et baptistid ja õigeusklikud on põhimõtteliselt ikkagi “meie omad”, aga JW on mingi zombide armee.

Vestlusring oli tegelikult üpris muhe jätk etendusele; väärikas härrasmees, kellele meeldinuks “üks rahvas, üks usk, üks riik”, meenutas kangesti kirikuõpetajat Kivirähu raha-monoloogidest. Või siis see silmapööritushetk, kui nooruke jutujuhtija mainis tõemeeli “jumalakujulist tühikut iga inimese sees” … Mis tuletas mulle meelde ühe blogija hiljutist etteheidet, et ateistid on konstrueerinud endale jumalakuju ja siis otsustanud sellesse/temasse mitte uskuda. Mulle endale tundub küll, et teistid on ju täpselt samuti konstrueerinud endale jumalakuju, ainult et nemad on otsustanud sellesse/temasse uskuda. Või mis otsustanud, lõpuks tuleb nagunii välja, et geenid määravad ära, kas sa oled üldse “sips spirituaalne” või siis religioosne (ja sellel viimasel juhul — kas kergeusklik või raskemeelne).

Seitsmenda päeva adventisti monoloog teadlastest tegi küll ilmsiks, et usklikud võivad konstrueerida endale mingi teadlasekuju ja siis otsustada temasse mitte uskuda. Et töötav kops või neer ei saa “lihtsalt iseenesest tekkida” — nojah, ega nii lihtsalt see tõesti ei käi. Jälle tuli meelde see ütelus, et järeldus on koht, kus te väsisite mõtlemast. Eks mõtlemine ole muidugi väsitav tegevus. Iga kord, kui ma üritan süveneda küsimusse, kas omnistsientne universumilooja pidanuks ette teadma, et kahejalgsed sulgedeta loomad tema käskudest üle astuvad, saan ma kerge peavalu. See on põhimõtteliselt ju variatsioon teemal “kas ta suudab luua nii suure kivi, mida ta ei jaksa üles tõsta”? Ma ei ole usuliselt haritud, aga mul on ähmane kahtlus, et vastus sellele küsimusele peab peituma matemaatikas. Kui kõikvõimsus on võimsus, mis on lõpmata suur, siis kas saab olla teine ja veel suurem lõpmata suur võimsus? Jah, saab! Positiivsete täisarvude jada on lõpmatu; positiivsete ja negatiivsete täisarvude jada on samuti lõpmatu aga eelmisest poole suurem! Mittematemaatikuna muidugi ütleksin, et see on õudne korralagedus, à la Hieronymus Bosch. 

Boschist veel nii palju, et minu meelest ta oli ajarändur. Ja mulle tundub, et ta on oma maali sisse ära peitnud mingi anakronismi. Aga vaat ei suuda sellele näppu peale panna.