Poetagused jutud

Juhan Aare on Arnold Rüütli pisut moderniseeritud väljalase. Nagu Moskvitš 408 ja Moskvitš 412.

Keelatud rüü

Trehvasin üle hulga aja jälle lehti lugema. Heiki Suurkask pahandab Päevalehes Prantsusmaa burkakeelu üle. Tema nördimus selle väidetavalt iidse ja traditsioonilise idamaade ihukatte keelustamise üle oli nii suur, et hetkeks jäi mulle mulje, et seadus on mõeldud kehtima ka väljaspool Prantsusmaad, umbes nii nagu Venemaal on seadus ajaloo võltsijate vastu kogu maailmas. Ei, selgub siiski, et ahistatud on üksnes Prantsusmaa mosleminaised; iraanlannad võivad endiselt kanda seda, mida nad soovivad. Või noh, tegelikult mitte päris, aga nii põhimõtteliselt.

Eks ta ole üks keeruline värk. Ühest küljest mulle tundub ka, et iga inimene võiks tohtida kanda seljas seda, mida ta iganes tahab. Teisest küljest mulle tundub, et prantsusmaalastel peaks olema õigus keelustada oma  riigis kasvõi mulgi kuue (kah ju teatud ideoloogiline sümbol!) kandmine, kui nad peaksid seda mingil põhjusel vajalikuks pidama. Argument “ärme ärrita neid, muidu nad muutuvad vägivaldseks” on ehk mõistlik õllepoe ümber mörisejatest möödudes, aga suurte sotsiaalsete gruppide suhtluses on see kuidagi nagu tupiktee.

Koha kättenäitamisena see seadus paratamatult siiski mõjub. Argumendid naiste kodanikuõiguste/isikuvabaduste või ühiskondliku turvalisuse kaitseks tunduvad teoreetiliselt õiged aga ikka kuidagi õõnsad. Umbes nagu see Pronkssõduri teisaldamise (mis minu meelest oli iseenesest õige samm) aegne jutt, et trollipeatuse lähedus ei võimalda langenutele hauarahu.

Belglased on olnud kavalamad ja sõnastanud oma seaduse nii, et avalikes kohtades on keelatud igasugused nägu varjavad keha- ja peakatted — ikka ja ainult turvalisus, ei midagi islamivastast. Ilmselt kehtib see keeld siis ka leinalooriga daamikübarate suhtes ning kombinatsioonile suurtest päikeseprillidest gripimaski, nokatsmütsi ja kapuutsiga. Ainus mööndus tehakse jõuluvanale, ehkki — mida kõike selle punase mantli alla peita annab…

Eks näis, kuidas Prantsusmaal vähemus enamusepoolsele musklite näitamisele reageerib — kas tulevad “burkaööd” või mitte. Ma ise kalduks ennustama, et see seadus läheb mingil formaalsel põhjusel tühistamisele ja vaidlused jäävad kestma veel pikaks ajaks. Et kas burka on ikka üldse õige islami traditsioon või hoopis fundamentalistide uusaegne leiutis. Ja kas selle keelamine annab vagadele mosleminaistele vabadust juurde või vangistab nad sootuks koduseinte vahele.   

Tjah, täielik riietumisvabadus jääb vist nagunii üksnes liberaalide unistuseks. Kui mõni õpetaja ilmuks kuumal maipäeval klassi ette lilleliste bermuudapükste ja kuldse nabatopiga, ootaks teda tõenäoliselt ees vestlus direktoriga. Ja nõnda edasi. Aga mis burkasse puutub, siis mõnel eriliselt loppisnäolisel ja ludujuukselisel hommikul peeglis ja riidekapis valitseva Suure Depressiooniga silmitsi seistes on käinud küll peast läbi, et vahest see polekski nii väga halb mõte.

Baltoscandal, viimane päev

Veetsin laupäeva Võsu rannas, parastades ennast, et vaat seesugune lihtne kodanlik ajaviide on minusuguse jaoks.  Õhtul läksin siis viimasele teatriüritusele — Peterburi mehed mängimas Fausti, täpsemalt “Фауст³.2360 слов” AHE inseneriteatri estuses. Vaat see mulle meeldis. Ikka kohe üliüliväga.

Eilsete etenduste puhul kippus jääma mulje, et need polegi ehk vaatajale mõeldud, lihtsalt lavastaja on mänginud näitlejatega nagu laps mängib omaette nukkudega iseenese rõõmuks. (Sellist muusikat on ka, mille puhul piisab loojast ja kuulaja on täiesti ülearune.) Venelaste teater oli aga ülimalt vaatajasõbralik uste avanemisest (ööklubilik vali muusika, välkuv valgus, publikut üles kütvad näitlejad) aplausi vaibumiseni (siis avati laval baar).

Faust oli kahestunud (sõna ja tegu, olemus ja näivus jne) mustas sametrüüs kiilaspäiseks mehikeseks, kes oma lugu nukral häälel jutustas ja veidral muusikapuldil ebamaiste helidega saatis, ning värvikas kostüümis hulluseni energiliselt askeldavaks alkeemikuks, kes illustreeris toimuvat kõikvõimalike raskestikirjeldatavate veidrate vidinate ja trikkide abil, papist nukkudest pürotehnikani. Pinge ei langenud sekundikski ning tagaplaanil järgis kõike Mefisto. Võib-olla mõni koomiline vinjett tundus üldisest lõbusnukralt deemonlikust atmosfäärist välja langevat (no näiteks, kas te teadsite, kelle loodud on Doktorivorsti retsept?), aga see-eest mõni teine oli väga tabav, nagu näiteks raamatust vee välja pigistamine ja tulega proovimine või õuna hammustamisest sarvede pähe saamine.

Kokkuvõttes — minu meelest suurepärane. Oli lugu, oli energia, oli maagia. Olen suuresti lohutatud ja võin rahuliku südamega homme oma kurkide-kaalikate-kõrvitsate manu naasta.

Baltoscandal, kolmas päev

Mingis läägevõitu jah-sa-suudad-filmis õpetab guru Inetut Pardipoega, et “kui sa oskad kõndida, siis oskad sa ka tantsida”. Tänapäeval on see ainult veerand tõde. Sain kolmandalt Baltoscandali-päevalt sihukese inspiratsioonilaksu, et otsustasin lähitulevikus ka oma monotantsuetenduse lavale tuua. Tükk on näiliselt väga lihtne. Peaagu tühi ruum mõnede juhuslike rekvisiitidega. Helitaustaks taju alampiiril olmemüra. Keset ruumi laman mina fooliumteki all. Laman tund aega järjest vagusasti ega liiguta oimugi. Võin vahepeal ka tukastada, seda stsenaarium täpsemalt ette ei kirjuta. Publikul on võimalus seda hinge kinni pidades jälgida. Arvustusse  võiks kirjutada: “Ootamatu ja värske lavastaja- ja tantsijadebüüt toob vaataja ette tänapäeva inimese võimetuse adekvaatselt kommunikeeruda oma keskkonnaga. Kompromissitu manipulatsioon vaikuse, tühjuse ja liikumatusega seab meid silmitsi kaosega meie eel, meie sees ja pärast meid. Foolium moodustab potentsiaalsetele interaktsioonidele plastilise peegli, kuid paneb ka küsima: ons tegu ohvriga? Kas katastroof või hoopis ohvritalitus? Eimiski pole kunagi varem olnud laval nii kõnekas.”

Jah, pean tunnistama, et täna jäi mul ime tabamata. “Giant City” pidi olema “pilt suurlinnast, mis ei ole vaid liikumatu struktuur, vaid pidevalt muutuv info-, inim-, õhu-, raha- ja ihavoogude süsteem.” See pilt seisnes selles, et esimesed kümme minutit seisid seitse tantsijat keerukujupoosides lihtsalt laval paigal. Siis hakkasid nad vaikselt nagu tuules õõtsuma ning väga aeglaselt asendit ja kohta vahetama. Umbes poole tunni pärast muutus rütmiliselt õõtsuv liikumine õige-õige pisut jõulisemaks, tekkisid ja lagunesid mingid paarid ja grupid — aga selleks ajaks oli kogu minu huvi õhu- ja ihavoogude vastu juba kadunud. Petat peni kõrra leevägä, tõne kõrd petä’i ‘ämp lihaga. Muru kasvamist teraselt jälgida on kahtlemata väga zen, aga mul tavainimesel lähevad sellest silmad krampi.

Kui eelmises tükis toimus liiga vähe, siis prantslaste “Big Bangis” oli kõike liiga palju. Tööstusrajooni mahajäetud metallitsehhi püstitatud laval olid karvased amööbid, koopainimesed, turistid, tavainimesed, astronaudid, kunstnikud, autovrakk, kunstlõke, tehisjärv ja kuhi kummipaate. Juhuslike asjadega üle kuhjatud laval keset kaost tuiasid sihitult veidrad olevused ja sooritasid kaunis tuimalt suvalisi tegevusi. See kirjeldab iseenesest küll võrdlemisi hästi meie maailma, aga teatrilt ootaks ma midagi tsipa enamat — ma ei tea, mingit erilist maagiat, pinget, lühiühendust, tähetolmu. Istusin ja surusin jõuga maha endas õelalt häält tõstvat filistrist kunstifašisti, kes saadaks kõva kaks kolmandikku nondest peentest postmodernistidest kohustuslikus korras tootvale tööle. Too õelus irvitas, et moodsas teatris peaks vähemasti lastama publikule subtiitritena või kõrvaklappidesse autori selgitusi, mida kogu see kupatus tema meelest tähendama pidanuks.

Tjah, mida muud öelda kui — näita lollile kuud, tema vahib näppu. Aga loll kahtlustab, et kuu näitamisega on samuti nagu Riia linna vaatamisega…

Baltoscandal, teine päev

Mart Kangro “Can’t Get No Satisfaction” meeldis mulle väga, kuigi ma moodsast tantsukunstist midagi ei jaga. Tagantjärgi kavast annotatsiooni lugedes selguski, et ma sain asjast hoopis teisiti aru kui autor mõelnud oli. Minu jaoks ei olnud laval mitte niivõrd tantsija dialoog publikuga kui inimese dialoog oma sisemise lavastajaga (jajah, maailm on mäletatavasti näitelava), kes võib olla vaheldumisi kellavärgiga nukuteatri peamehaanik või siis hoopis eneseimetlejast avangardist. Samas asja tuum oligi selles, et “laval on ühtaegu kolm etendust korraga – üks tantsija kujutluses, teine vaatajate kujutluses ja kolmas nende vahel”. Selline mitmekihiline lugu, kus tähendus pole niivõrd liigutustes kui nende vahel.

Ursula Martineze “My Stories Your Emails” oli samuti teatud mõttes erinevatest lugudest erinevate inimeste peades. Etenduse esimene osas luges Martinez tavalises estraadikoomiku võtmes lühikesi kilde oma Londoni noorusest ja argielust. Interluudiumiks oli video tema mõne aasta tagusest reipalt provokatiivsest kabareenumbrist, mis ühendas striptiisi ja mustkunsti. Kolmas osa koosnes tollele järgnenud fännikirjade ettelugemisest koos vastavate aktsentide ja intonatsioonidega. Selgub, et isegi viimase vindini dekonstrueeritud, trivialiseeritud, formaliseeritud ja ritualiseeritud alastus ja erootika äratavad ikka samu ürgseid instinkte, ihasid ja fantaasiaid ning löövad segamini ettekujutuse sellest, mis on päriselt ja mis mängult. Kah üllatus, võiks öelda. Aga naljakas oli ikkagi.

*

P.S. Mõned inimesed küsivad, kas nii ikka võib. Hea küsimus, kas pole? Kommentaarid on ka üpris huvitavad.

Baltoscandal, esimene päev

Seekordne esimene etendus valmistas pettumuse. Tegu oli belglase ja kanadalase kahemehetükiga, kus nad uurisid, kas ja kuidas nn kriitiliselt optimistlik eluhoiak on võimalik. Kui tavaliselt ei meeldi mulle teatri juures see, et ta on liiga — noh — teatraalne, siis seekord oli vastupidi. Seitsmekümneminutine optimismiotsing meenutas maoistliku parteirakukese strateegiaseminari grupitöö presentatsiooni. Või kodust põgenenud ja terasesulatustehase ametiühingu draamaringi astunud kodanlasevõsude agitkava. Ainult et oli veel igavam.

Kõik see jutt, et raha kui kontseptsioon tuleb fundamentaalselt kahtluse alla seada — minule tuli kohe meelde viimase aja öökapiraamatust bumper sticker “Question Gravity”. (Eks optimist ilmselt ütleks, et ühel päeval me rebimegi end gravitatsiooni kütketest lahti ja “meil’ taeva kõrgusse avatud on tee”.) Öökapiraamatuga tekkis teisigi seoseid. Pinker eristab (Sowelli järgi) traagilist ja utoopilist vaateviisi inimesele. Esimene neist tunnistab, et inimene sünnib maailma ulatusliku bioloogiliste antuste ja piirangute pagasiga, mida saab ainult arvestada, aga mitte kõrvaldada. Teine väidab, et inimene sünnib puhta lehena, kuhu ühiskond programmi kirjutab, ning et revolutsiooniliste ümberkorraldustega on võimalik luua süsteem, kus inimesi ei ahista ahnus, kadedus, võimuiha ega vägivaldsus.

Et siis optimism ja pessimism. Pessimism olevat (optimismiantoloogide järgi) kodanlik aksessuaar, mis mahitab võimule status quo säilitamisele suunatud ning inimeste tegeliku heaolu suhtes ükskõiksed või jõuetud parempoolsed valitsused. Neli näidet praktilisest kriitilisest optimismist olevat mikrolaenude süsteem, alternatiivsed energiaallikad, Barack Obama valimine ja Antanas Mockus. See viimane vahest oligi kõige huvitavam detail kogu etendusest. Tegu on Leedu juurtega Kolumbia filosoofi ja poliitikuga, kes Bogotá linnapeana mitmeid tegevuskunsti piirimaile ulatuvaid kampaaniaid ette võttis.

Rakvere pidi ka kreisi linn olema. Täna seda küll kuskil näha polnud. Kreisi linn elaks ja põleks praegu ööpäevaringselt teatrikunsti pragisevas maagiaväljas — väljakutel esineksid miimid, vaaateakendel tehtaks varjuteatrit, tänavakohvikutes deklameeriksid ettekandjad Shakespeare’i ja serveeriksid palavusest unetuile linlastele kummaliste nimedega jääkülmi kokteile. Aga ei midagi. Üle hämarduva tänava lendab paar roidunud tuvi. Ning kõigest viie miljardi aasta pärast kustub ka päike.

Kripeldus

Mul oli pleieri patarei tühjaks saanud, sestap laenasin rongisõidu ajaviiteks reisikaaslaselt raamatut. Ikka jälle kohaliku raamatukogu soovitatut. Suutsin lugeda umbes kuus lehekülge — see on vist omamoodi halvas mõttes rekord. Ebausutavad karakterid, ebausutav dialoog, ebausutav süžee, kistud ja kunstlik dramaatika; jutustamisstiil, millel üpris hämmastaval kombel õnnestub olla ühtaegu nõretav ja konarlik. See imetegu maksab, vaatasin järgi, kõvasti üle kahesaja krooni. Ja raamatukogu on pidanud vajalikuks see soetada. (Marju Lauristini mälestustekogumiku jaoks neil ei jätkunud raha või huvi.)

Ma ei suuda poolenistigi ette kujutada, kui raske on ühe külaraamatukogu tegelik kogumistöö. Kas tellida Saladused või Tarkade Klubi? Soetada menukas bulvariromaan või kirjandusringkondades kõrgelt hinnatud välismaa prosaisti meistriteose tõlge? Esimene haarataks lennult, teine jääks igaveseks riiulile tolmuma. Lugejaid on niigi vähe ja neid ei tohi ülearu tervisliku menüüga minema hirmutada. Teoorias peaks vist olema nii, et lugeja — raamatukogutöötaja delikaatsel toetusel — kasvab ja areneb ning jõuab Nora Robertsi juurest viimaks ka Doris Lessingi juurde. Tänapäeva elektrooniliste süsteemide juures poleks keeruline kindlaks teha, kas selline progress ka tegelikult toimib. Ma miskipärast arvan, et mitte.

Ilmselt ei saa rahvaraamatukogult nõuda, et ta oleks vaid muusade eluase. Siia peavad ära mahtuma igasugu klounid ja faunid. Mitte ainult kultuuri- vaid ka sotsiaalasutus. Lõppude lõpuks on paber tänapäeval juba iseenesest õilistav meedium; kuitahes kollase kirjanduse lugemine oleks nagu telekavaatamisest ikka kõvasti kultuursem ajaviide. Või siis eriti küüniliselt — las loevad midagigi, vähemalt ei joo viina. Aga ikka miski ajab pinde.

*

P.S. Leidsin samal teemal üpris alarmeeriva artikli. Või pigem nukra, sest ega midagi ju ei muutu. Nõudlus sünnitab pakkumise ja nähtamatu käsi täidab riiulid.