Joviaalne lugu

Tööintervjuul libistab direktor nagu muuseas oma käe noore neiu õlale. Neiu on segaduses — on see nüüd isalik žest? Või siiski mitte? Kuidas peaks käituma? Seda tööd ju tahaks väga; võib-olla on ülemus lihtsalt joviaalne? Kui järgmine kord tööalaselt nelja silma all kohtutakse, kipub ülemuse käsi juba selgelt mitteisalikke liigutusi tegema. Tõrjumine näib teda ainult rohkem üles kütvat. Karjuma hakata tunduks siin vaikses kontoris kuidagi kohatu; ära joosta ei saa, sest paanika on jalad nõrgaks võtnud.

Edaspidi püüab ta ülemusega mitte omavahele jääda. Püüab üldse mitte kuidagi silma paista. Kodus ei saa midagi rääkida, sest isa ütleb ju kogu aeg, et korralike tüdrukutega ei tee keegi midagi niisugust. Järelikult ta ei ole korralik? Ta lakkab naeratamast ja hakkab kandma lohmakaid kampsuneid, et mitte kogemata mõjuda “mittekorralikult”.

Pikapeale kuuleb ta kolleegidelt, et mitte kõik noored naised pole kobavat kätt ära lükanud. Nende karjäär on kenakese hoo sisse saanud. Oleks ju rumal mitte kasutada ära oma looduslikke eeliseid? Ega see väike asi tükki küljest võta.

Kergemaks läheb alles paari aasta pärast, kui tuleb uus noor praktikant. Varsti hakkab tema käima norus pea ja lohmakate kampsunitega.

*

Hulk aastaid on mööda läinud. Noorest neiust on saanud keskealine naine, keskastme spetsialist hoopis  teises asutuses. Tal on mees ja lapsed, õnneks mõlemad poisid. Kunagine ülemus figureerib ikka vahel mõnes aasta tegijate edetabelis või kui spekuleeritakse ministrikandidaatide teemal. Keskealine naine ohkab selle peale ja keerab lehte või vahetab kanalit. Ei, tal ei ole soovi oma looga avalikkuse ette tulla. Pole vaja lastel lugeda neid netikommentaare. Tõestada ei saa ju nagunii enam midagi, peaksid ainult seletama, et kus sa enne olid oma jutuga. Tehakse veel sust endast süüdlane. Ja vahel ta mõtleb häbiga, et eks ta oligi ise rumal ja saamatu. Oleks ikka kohe pidanud püsti kargama ja häält tõstma, peetagu pealegi frigiidseks hüsteerikuks või mis need sõnad kõik olidki. Ja noh, aeg oli ju teistsugune. Ja mõned naised ju tõesti olid nõus; võib-olla olidki tõesti nemad just need õiged naised.

*

Raadiost tuleb vestlussaade. Kolm keskealist meest arutlevad erutatult, kui vale on mõista mineviku tegusid hukka tänaste standardite järgi ja kui lihtne on hävitada sel viisil inimese reputatsioon ja positsioon. Keegi meist ei julge täna enam teha selliseid nalju nagu kakskümmend aastat tagasi, pihivad nad murelikult. Vahepeal loetakse ette kuulajakiri. Naine, oma ala professionaal, küsib, kas ei peaks empaatiat tundma nende vastu, kelle arvel kakskümmend aastat tagasi nalja tehti. Hetk vaikust ja siis teatavad saatejuhid, et nüüd on aeg lasta veidi muusikat.

Mikrokodanlane

Olen saanud prügifirmalt ületäitunud konteineri ja/või graafikuvälise veo eest arveid suurusjärgus mitukümmend eurot. See on minu jaoks suur raha. Selle raha teenimiseks olen ma vaeva näinud. Olen nädalast nädalasse hommikul kell viis üles tõusnud ja tööle sõitnud ja päev otsa tööd teinud ja õhtul hilja väsinuna koju jõudnud. Ilmselgelt pole mu töö inimkonna eksistentsi seisukohast hädavajalik, aga ikkagi tunnetan ma selgelt prügivedu mitte millegina, mis lihtsalt juhtub, vaid teenusena, mille mina kinni maksan. Kui üks tänavat mööda jalutav võõras sokutaks minu konteinerisse oma kilekoti koerakakaga, siis minu reaktsioon ei oleks mitte “tänav jäi puhtaks, jei”, vaid “nüüd siis arvavad inimesed (jah, rutakas üldistus), et nad võivad minu turjal liugu lasta; täna koerakaka, homme lehmakook, ülehomme lõpnud rebane ja katkine elavhõbekraadiklaas (jah, libe kallak ja katastrofiseerimine)”.

Ma praegu hakkan mõtlema, et minu vastumeelsus sedasorti protokommunismi suhtes on omajagu kütust saanud maal elades. Kui ikka enne pinsipäeva imbuvad ukse taha tüübid suitsuraha nuiama, kurtes, kui raske, väsitav ja tüütu on käia iga kuu Töötukassas nägu näitamas … Jaah, mitte ilmaaegu ei näidatud omal ajal kulaklusele kui klassile nii jõuliselt kohta kätte.

Solidaarsus püsib mu meelest püsti ainult seni, kuni püsib tasakaal nende vahel, kes kasutavad ja kes panustavad. Sellepärast on reegel, et bussiga sõites tuleb osta pilet, kuigi buss ei jääks ju vaesemaks, kui ta üht lisareisijat tasuta veaks. See on muidugi koht, kus tuleks vaadata peeglisse ja küsida endalt, kas ühiskonna/planeedi netoheaolus olen mina pigem kasutaja või panustaja. Kainestav on lugeda meeldetuletust, et pean olema õnnelik, et mul üldse lastakse elada ja prügikonteinerit omada. Et teatud mõttes elan just mina ainult teiste inimeste armust. Ju tuleb vahel asju ka niipidi vaadata.