Siseturist

Külastasin üle mitme aasta kunagist kodulinna. Veidrad tunded. Mul on aastaid olnud korduv unenägu, kus ma kõnnin talvel õhtuses hämarduvas linnas, vaatan oma kodumaja aknaid ja tean, et seal elavad nüüd uued inimesed, ja ma ei tea, kuhu minna. Noh, kunagine kodumaja on nüüd väga nägusalt renoveeritud ja selle ümbrust on ka korralikult vuntsitud. See ei ole enam see. Aga samas kuidagi ikkagi on. Ma elasin siin 40 aastat tagasi. Kuhu ja kuidas need aastad kadusid? Oh jah.

Sõin hommikust populaarses kohvikus — kaerahelbepuder peekoni ja parmesaniga. Peekoni rollis esines praetud singipuru, parmesan puudus kodustel põhjustel, puder ise oli kleepuv ja magus. Tähendab, sellega on nii. Sa võtad teflonkattega poti ja paned sinna paar peotäit jämedaid röstitud täisterakaerahelbeid. Ja lisad tunde järgi linaseemneid. Kuivalt. Ja nüüd sa segades-soputades-raputades kuumutad neid helbeid ja seemneid kuivalt seni, kuni hakkab erituma õrna küpsemislõhna ning linaseemned hakkavad popkornina praksuma. Nüüd lisad paraja sortsu keeva vett, lased paarkümmend sekundit keeda, keerad tule alt ära ja lased pudrul kaane all viis minutit haududa. Tulemus peab olema täiesti sõmer, ilma vedelikuta. Maitsesta soolaga ja lisa korralik kuhjaga supilusikatäis võid. Kõige parem on soolane või. Peekon ja parmesan — noh, kui sa viitsid, aga see puder on niisama ka hea.

Kohalikud ilmselt teadsid putru vältida. Külastajaid oli tööpäeva hommiku kohta üllatavalt palju ja nad olid üllatavalt ühte fassongi. Neljakümne tuuris mees, mõne Skandinaavia põllumajandusmasinate maaletooja edukas müügiesindaja, mängib sõpradega korvpalli ja tennist, teksa-põlvpüksid ja plätud, Timberland ja Helly Hansen. Tema kaunis, sale, päevitunud ja blond (teine) naine on iluteenindaja ning neil on kaks poissi, samuti päevitunud, pöetud peadega, jalgpalliklubi laagrisärgid seljas. Muidu on nad suvel Võsul, aga täna oli ilm hommikul selline kahtlane, siis tuldi linna käima. Ta ei tea veel, kas hääletada Reformi või EKRE poolt. Reform on majandusasjades mõistlik ja majandus on teadagi kõige alus. Aga no Kaja Kallas on ikka väga nõrk. Väga nõrk. Oleks Ansip eesotsas, siis poleks küsimustki. EKREga on jälle nii, et … mida vanemaks saad … ja kui vaatad, kuidas omal lapsed kasvavad … ei tahaks ju küll, et nad peaks hakkama siin mingite murjanitega maid jagama …

Kõndisin linna risti ja põiki läbi, kahe päeva kohta tuli vist kindlalt üle 20 kilomeetri. Olin Vallimäele ehitatu suhtes telekast nähtu põhjal üsna skeptiline — et loodus liiga ära betoneeritud –, aga kohapeal mulje paranes. Linnuse poolses otsas on loodust ka piisavalt järel ja vana laululava pool näeb päris viisakas välja. Et laululava kui sellist enam pole — nojah, nüüd on teised ajad, mis seal ikka; rajooni meestelaulupäeva asemele astub siidrifestival.

Pikal tänaval näeb linn küll tõsiselt vaeva. Ma olen nende modernsete valgete laternapostide suhtes väheke kõhklev, aga võib-olla retro näeks tõesti liiga kitšilik välja. Jõuaks nüüd erasektor ka järgi; suurem osa vanu maju on ikka tühjad ja kurvad. Toosama põllumasinate müügimees võiks ju mõne ära osta? Ja tema naine võiks seal avada ilutoa, antiigipoe, lilleäri või kohviku? Nojah, aga mis sa teed, ehitus on ju praegu nii kallis … kohalik oligarh pidavat küll plaanima keskväljaku äärde pilvelõhkujat, mis viiekümne versta peale ümberringi näha peab olema. Kõige turgutavama süsti annaks Rakvere arengule siiski ilmselt Põhjakeskuse üles ostmine ja kinni panemine, et ärid kesklinna tagasi koliksid. Ja mõne kõrgkooli piirkondlik kolledž võiks siin ikka olla, aga ma saan aru, et selle subsideerimiseks pole Euroopa Liidul meetmeid.

Väikelinnades on alati ka mingid väiksed veidrused. Istusin kojusõidu eel bussijaamas, kui nägin väljas mööda kõndimas poissi, vanust ehk 12-14 aastat, pisike ja kõhn, üleni mustas ja kuulivest seljas. Mõtlesin vilksamisi, et mingi rollimängija. Aga hiljem kuulsin, kuidas turvamees lehekioski müüjale erutatult seletas, et “see Terminaator viidi politseiautosse, tal oli ju püstol ka vöö vahel”. Ja juba bussiaknast nägin, kuidas rahulolust kiirgav “Terminaator”, ikka veel kuulivestis, sealsamas bussijaama ees kohalike varavanade tüdrukutega kurameeris. Missugune on küll tema Rakvere 40 aasta pärast? Kas ta sööb mõnes Pika tänava antiigikohvikus kinoast ja goji-marjadest hommikuputru, disainerplätud jalas?