E-valimine

Ei jõua mina, väeti vanainimene, selle tiigriga võidu hüpata ja karata.

90s Coming Back

Verevi ääres tuleb ranna avapidu – kavas Terminaator, Niki ja rinnakaima rannapiiga valimine. No mis sa kostad.

“Puhastus”

Kaksipidised tunded. Nii jõulise teose kohta on keeruline midagi öelda, ta ütleb sulle koha kümme sõna vastu.

Kuidagi kisub tobedalt analüüsima romaani nagu päriselu – et kas ikka see võis juhtuda ja kas too ikka on usutav. Näiteks tundus kummastav, et ema ohverdab oma lapse meest kaitstes, ja nagu võinuks pärast küünilisi seitsmekümnendaid olla Eestis veel mõni tõsiusklik kommunist. Aga tegelikult on siin ju autori loodud maailm hoopis omaenda seaduste ja seadusetustega. “Puhastus” ei ole süüdistusdokument Eesti rahvale osaks saanud ülekohtust, see on üldisemalt lugu vägivallast ja häbist. (Muide, mis ülekohut puudutab, siis üsna kindlalt avastab varem või hiljem mõni kahjurõõmus stalinist, et “no näete, ise te üksteist vägistasite ja küüditasite”.)

Ilmselt mind see ajalooromaani-ootus ikka mõjutas, sestap mulle ka see Vene maffia ja inimkaubanduse teema alguses kuidagi kunstlikult sisse toodu ja odav-kõmulisena tundus. Teine rohkem või vähem teadlik ootus oli feministlikule romaanile. Ma ei julgeks öelda, nagu oleks “Puhastus” feministlik (kas sellel sõnal üldse ongi veel mingit üldtunnustatud sisu?), aga see on vist tõesti üsna suurel määral naiste raamat – lugudest, mida emad tütardele rääkida ei saa. Nii ebaajaloolisuse kui naisloolisuse seisukohast tundub Martini toimik romaani lõpus kuidagi võõrkeha.

Puhastus ilma lunastuseta – lugeda oli ängistav, samamoodi nagu Mihkelsoni “Katkuhauda”. Kuigi viimane oli vahest veel vastikum, sest seal oli reetmine tavalisem ja vähem dramaatiline. Mul tekkis lugedes veel mitmeid segaseid mõtteid aust, häbist ja süüst, aga need on kirja panemiseks esialgu liiga ähmased. Eks tuleb lasta settida ja laagerduda ja võib-olla ka uuesti üle lugeda.

*

Minu vanaema ei jäänud võimuvahetustele jalgu. Aga kui ta juba vanadusest nõrgamõistuslik oli, sonis ta paaril korral mustadest meestest, kes tulevad ja peksavad. Ma tean üsna kindlalt, et see oli vaid hääbuva aju luul, aga loetu valguses tundub see tagantjärgi kõhe.

Püramiid

Kontori seinale oli kleebitud rõõmsavärviline plakat toidupüramiidiga. Kõige alamal kössitasid häbelikult leib, kartul ja muud juurikad, ülal tipus troonisid uhkelt torditükk ja limonaadiklaas. Ei, ma saan tegelikult aru küll, kuidas mõeldud on, aga kas selline esitusviis on ikka kõige parem?

Nipet-näpet

Käisin eile väga huvitaval koosolekul. Mitte niivõrd sisuliselt kui antropoloogiliselt huvitaval. Kohal oli suur hulk hierarhilistes jõustruktuurides töötavaid mehi, õhus hõljus kerge testosteroonivine. Huvitavaks tegi asja võimalus jälgida, milliste vaevutabatavate kehakeele märkidega kaks võõrast isendit kohtudes omavahelise positsioonisuhte paika panevad. Ikka on nii, et kõige armilisemate külgede ja kõige kollasemate kihvadega isend otsustab, millisest lombist täna juuakse. Mina tundsin ennast nähtamatuna.

*

Kuulasin, kuidas üks vilava pilgu ja nohuse häälega noorpoliitik oma erakonna veidrat valimisaktsiooni õigustas, ja miskipärast tuli meelde  “Meistri ja Margarita” vampiiride küüsi langenud teatrifunktsionäär.

 *

Üks blogija nuriseb, et palku vähendavad ka need ettevõtjad, kellel selleks otsest vajadust ei ole. Ma ei saa aru. Turumajanduses polegi kulude vähendamiseks vaja otsest vajadust, piisab, kui selleks on olemas võimalus. Kes viimasena kärbib, langeb mängust välja.

Samal ajal teises linnas

Alles ma siin nurisesin, et lahjunud rahakotile või turdunud taljele mõeldud soovituslikud nädalamenüüd ei arvesta toiduainete tavaliste pakendisuuruste ja säilivusaegadega. Nüüd kuulsin, et Rootsis olevat teenus “telli nädala toiduvaru koju koos retseptidega”. Tundub küllalt mugav. Võib-olla säästab ka raha impulssostude vältimise arvelt, võib-olla mitmekesistab toitumisharjumusi. Võiks olla veel paar-kolm erinevat hinna ja kalorsuse paketti. Aga noh, ju see kõik on suurlinnade lõbu, kus suured tarbijahulgad taga.

Toome helbed

Mõned päevad tagasi õhkas üks blogija, et praegu on see aeg, mil iga inimene peaks minema mõne õunapuu/kirsi/toominga/sireli juurde, näo õitesse suruma ja ööbiku laulu kuulama. Emotsioon oli ilmselt siiras. Aga mina mõtlesin, et see, kellel oma õunapuu olemas on, ei vaja vahest nii dramaatilisi žeste. Ja sellel, kes neid vajaks, ei ole jällegi seda oma puud – “miks elus on alati nõnda jne”.

*

Friedebert Tuglase impressionistlik novell “Toome helbed” kujutab noore tütarlapse esimese armastuse tärkamist ja vastamata tunde valu läbi meeleolukate looduspiltide. On hiliskevad, toomingaõied pudenevad, Leeni mängib nukkudega ja unistab. Ta näeb vanas õunaaias suudlevat paari ja temas tärkab arusaamine täiskasvanute maailma suurest saladusest. Sellega seguneb  kurbus käest kaduva süütu lapsepõlve pärast. Oja kaldal kohtab Leeni karjapoiss Vidrikut, kes püüab kala. Temas tärkab naiselik õrnus, ta tahab poisile kuidagi hea olla, toob talle kodust võileivagi, tahaks pea tema õlale toetada ja armunud olla – aga Vidrik on tähelepanematu ja jäme, teda huvitab ainult kala kinni püüdmine. Leeni tunneb valu ja pettumust, toomingatest pudenevad viimased õied, maa on muutunud valgeks nagu vaiksel talveõhtul.

Päeva sõna

“Sõjateater”. Täna jäi see miskipärast eriti veidrana kõrvu. Kõiketeadev Wikipedia pakub, et mõiste vermija oli 19. sajandi mõjukas preisi sõjandusteoreetik Carl von Clausewitz. Võib-olla 19. sajandil oli sõda kuidagi teatraalsem? Käskjalg kappas kuningalossi ette ja andis üle üriku, kus seisis “Meil on au Teiega sõjas olla, suvatsege ilmuda lahingule, mis toimub N. sõjateatris algusega homme koidikul, kolmes vaatuses kahe vaheajaga”?

Kitsed ja lõvid

Vedelesin pärast väsitavat laupäeva ja hilist lõunaööki uimasena voodis ja klõpsutasin telekapulti. Tuli mingi loodusfilm sõraliste ja kiskjate elust. Inimene elab kaasa ikka kitsedele, mitte lõvidele: “Jookse ometi, päästa end!” Kuigi nunnu väike lõvipoeg ootab võib-olla kusagil näljasena kurvalt ja lootusrikkalt elupäästvat pala.

Missugune võiks olla intelligentsete karnivooride eetika ja religioon? Õige komplitseeritud pärispatu kujutelm? Meenub, et Kaplinski “Hektoris” võis selle kohta midagi olla.

Sügavpuhastava toimega?

Ma olin Sofi Oksase loomingust kuidagi nagu eemale hoidnud – et ei ole minu tüüp või nii. Aga nüüd ostsin ikka “Puhastuse” ära ja hakkasin lugema. Esimene reaktsioon oli, et hästi kirjutab. Tõesti hästi. Mõjuvalt, mõjuvate detailidega. Siis tekkis mingi ebakõla – kuidagi liiga paksud värvid, Hollywoodi viskab sisse. Aga ma olen nii lugemise alguses, et ma veel seisukohta ei võtaks. Loeme – näeme.