tavainimene

Radamsa

Posted in * by tavainimene on 25/04/2016

Viimasel ajal kirjeldub elu habemega anekdootidena. Seda mäletate: Brežnev peab Moskva olümpiamängude avakõnet: “O! O! O! O! O!” Assistent sosistab selja tagant: “Leonid Iljitš, alustage kaks rida altpoolt, need on olümpiarõngad.”

Minu isiklik Brežnevi-hetk oli täna, kui taipasin, et selles valemis, mille kallal ma nädal otsa jukerdanud olen, tuleb 360 (kraadid) asendada 2π-ga (radiaanid). Ühest küljest tulin ma selle peale lõpuks ise, aga teisest küljest ikkagi nädal aega … nädal, mille jooksul ma jõudsin lugeda nurk-, joon- ja hetkkiiruse kohta rohkem, kui ma iial oleks vajalikuks ja võimalikuks pidanud. Noh, vähemasti ei kuku minu huvihariduse tulemusena raketid kosmosest alla

Advertisements

“Päevad, mis ajasid segadusse”

Posted in * by tavainimene on 22/04/2016

“Mets on kõrge, mets on kuri, metsas palju mehi suri” või kuidas see Runnelil oligi. Lühidalt: käisin kohalikus kultuurimajas vaatamas dokumentaalfilmi kodukandi lähiajaloost. Kui teil on õnn seda kõike mitte mäletada, siis … on teil õnn seda kõike mitte mäletada. Aga umbes nii see käis. Et sattuti suvalistesse kohtadesse suvaliste inimeste juurde ja aeti mingeid suvalisi asju. Ja töölise lapsest sai varas ja varga lapsest sai jurist. Ja mõned inimesed said surma. Ja kui kuskil keerlesid puuladvad päikesevalguses, siis polnud see kunstist, vaid ülejoomisest. 

Ma nüüd lähen kuulan 2 Quick Starti kassetti ja nutan natuke.

PS Kergendusega: vähemalt mõned Allari ja tema semude kambast jäid nondel karmidel aegadel siiski ellu. Nägin neid täna Maamessil. Lühikeseks pöetud juustesse on siginenud halli, Kappa dressid on välja vahetanud metsatehnika maaletooja logoga softshell. Kui põues ongi väike lapik Hennessy, siis on see ainult klientidele. 

Samas jälle — on ka need teised, keda võib kohata Hauka laadal. Nemad on jäänudki üheksakümnendatesse. Nagu seda on vist kogu Antsla linn. Ilmselt on Triinu baari keldris mingi temporaalvälja aeglusti.

PPS Ma ei rahune ikka maha. See ei ole minu meelest komöödia jõmmidest/jorssidest/rullnokkadest/maa-kaakidest (hea, et mitte makaakidest). See on maasotsioloogiline olukirjeldus proletariaadi kohanemisest uue ühiskondlik-majandusliku formatsiooni ning selle sümbolite ja rituaalidega. No mida peab üks lihtne maapoiss suvel tegema, kui pole enam kolhoosi ega Vene kroonut? Või siis veel laiemalt lugu sellest, kuidas sotsiaalse anoomia tingimustes otsustab kaoseliblika tiivalöök, kellel on käsi kullas ja kellel perse mullas. Naerda pole siin kellegi üle. 

Juhtub

Posted in * by tavainimene on 18/04/2016

Liikus kunagi “Viljaveski” ja “Reklaamiklubi” aegadel rahva seas säärane lingvistilis-meditsiiniline naljand. Et läinud Võromaa mees arsti juurde ja kurtnud, et “tur’ah valutas”. Tohter palunud patsiendil püksid maha võtta ja hakanud uurima, mis seal “tur’ah” siis valutab. Mille peale patsient pahandanud, et “mes sa sääl munne man mürrät, mul om sälg haige”.

Jah, see ei ole eriti naljakas. Veel vähem on naljakas, kui sellised asjad juhtuvad päriselt. Vanatädil on nina peal mingi nahakasvaja, millest maakonnahaiglas proov võeti ja kliinikumi uurimiseks saadeti. Vahepeal toimus konsiilium ja tänaseks oli patsient eriarsti vastuvõtule kutsutud. Mina olin tugiisikuna kaasas (ei hakka üldse rääkima, kui keeruline oli selle operatsiooni logistika. Kliinikumi uus korpus meenutab natuke külmfusioonelektrijaama ja natuke USS Enterprise’i.)

Eriarsti jutt oli lühike: “Võtke selg paljaks.” Vanatädi olekski vist hakanud sõnakuulelikult riideid seljast kiskuma, aga mina segasin vahele ja piiksatasin, et probleem on ju näos. “Siin seisab selges ladina keeles, et seljal [dorsum],” teatas arst. “Võib-olla ninaseljal [dorsum nasi]?” pakkusin mina lootusrikkalt. “Konsiilium on määranud ravi seljale,” laiutas spetsialist käsi.

Tulime peaaegu sama targalt koju tagasi. Vähemalt oli vägev ekskursioon tuumajaam-kosmoselaeva. Ja ladina keel ongi muidugi üks keeruline keel. Ma pole veel suutnud otsustada, kas naerda või nutta.

Vallatud õpikurvid

Posted in * by tavainimene on 13/04/2016

Programmeerimiskursusel olen jõudnud piltlikult öeldes nii kaugele, et ma saan aru, et laua otsast peaks olema võimalik  jupp maha võtta, aga tööriistadest tunnen peamiselt haamrit ja näpitsaid. Üks kord proovisin ka sae sileda servaga nühkida, aga kuna see tulemust ei andnud, kandsin sae mõttes maha.  

Kodused ülesanded saan ma tehtud; ei teagi, kas rohkem on abiks õnn või visadus. Aga üldiselt saab üha selgemaks, et mul ei ole seda loogilis-strateegilist mõtlemist, mis võimaldaks vaimusilmas läbi töödelda kaheksa käiku koos nende võimalike tagajärgedega. (Jätame siin kõrvale Capablanca, kes olla väitnud, et tema näeb ette ainult ühte käiku, aga see on alati kõige parem.)

No näiteks, kuidas teil see õnnestub? Minul — mitte kuidagi. 

Eliitharidus

Posted in * by tavainimene on 13/04/2016

Kui laps küsib “aga miks suvel ei suusatata”, siis üks vanem ütleb: “Totu oled vä? Küsid nii lolle asju.” Aga teine vanem küsib vastu: “Mis sa ise arvad?” Ja räägib libisemisest ja hõõrdumisest. Ja lumest ja külmast ja päikeseenergiast. Ja näitab videot maakera pöörlemisest ja tiirlemisest. Ja lõpuks otsib koos lapsega pilte suusatunnelitest ja uudsetest tehismaterjalidest. 

Selleks ajaks, kui need lapsed kooli jõuavad, on asi juba enam-vähem otsustatud. 

Väike eksperiment

Posted in * by tavainimene on 12/04/2016

ristik

Ettevaatust, see lugu lehkab

Posted in * by tavainimene on 11/04/2016

Reede õhtul kaevasin aiamaa nurka suure augu ja likvideerisin sügisese töövõla, mis talvel endast ebameeldivalt tunda andis — tühjendasin kempsu. Nelikümmend aastat tagasi on see elutähtis ehitis rajatud ja maa-alused konstruktsioonid (rauast lampkast) on tänaseks arvatavasti amortiseerunud. Mis arvatavasti tähendab, et seadusetähte järgides ei tohiks seda kempsu kasutada. (Ma ei julge valla jäätmehoolduseeskirjast järgi vaadata. Samas, seda ma sain juba teada, et toidujäätmeid ei tohi visata kompostihunnikusse, vaid nende jaoks peaks olema kaanega komposter, nii et õigusrikkuja olen nii või teisiti.)

Naabrinaine vaatas minu tsibivedu kaastundlikul ilmel ja soovitas: lihtsam oleks ju kaevata kuhugi krundi tahanurka auk ja vedada selle peale putka; kui auk täis saab, siis muld peale ja viis meetrit eemale uus auk. Putkale saavat isegi rattad ja veoaisad külge ehitada. Mnjah. Ega neid sobivaid augukohti majast inimlikus kauguses nüüd nii palju ka ei ole. Ja tegelikult mulle ikka päris meeldib, kui kempsus on elektrivalgus. Nii et naabrinaise variant jääb ära.

Mis variandid siis veel on? Uurisin asja ja näib, et hetke kuumim sõna kuivkäimla-asjanduses on vedeliku eraldamine. Selleks omakorda on kaks lahendust. Esimesel juhul eraldatakse paks vedelast kohe poti ülaosas. Põhimõtteliselt on kaks auku ja pead väga täpselt sihtima. Mis näiteks laste puhul ei pruugi üldse õnnestuda. Ja ka mehed peavad sellise süsteemi puhul istudes pissima. Ja külalisi tuleb enne käimla kasutamist põhjalikult instrueerida. Isegi ökoinimesed on tunnistanud, et see kõik ei pruugi libedalt minna.

Teine variant on, et vedelik nõrutatakse paksust välja alles kogumismahutis, mis on siis vastavalt n-ö kahekordse põhjaga. Kuldsete kätega nokitsejad on selliseid süsteeme ka ise ehitanud — võetakse mingi paksust plastikust mördinõu, puuritakse põhja augud, pannakse alla veel üks vann jne.

Mõlemal juhul on asja iva selles, et vedelik kogutakse voolikut pidi eraldi nõusse (ja julgeimad pioneerid kasutavad seda lahjendatult aiaväetisena) ning paksule visatakse peale saepuru-turba segu, nii et piisavalt pika aja jooksul tekib sellest kupatusest muld. Mõned tootjad pakuvad kuivkäimlasüsteemi kahe mahutiga — üks on kasutuses, teine komposteerumises.

Haisu niisuguse lahenduse korral väidetavalt üldse ei teki, kui kõik on õigesti ehitatud, sh tuulutustoru jm. Aga. Aga. See sobib üldjuhul köetavasse ruumi. Sest väljas külmub voolik talvel lihtsalt kinni ja ongi krõška. Majas mul kempsu jaoks ruumi pole ja olemegi tagasi esimesel mänguväljal.

Eks siis tuleb lihtsalt üle elada. Ära muuda asju, mida sa muuta ei suuda jne.

Sompu mattes maa ja taeva

Posted in * by tavainimene on 07/04/2016

Rongis oli salkkond pidulikult riietatud ja elevil algkoolilapsi, kes vene keeles luuledeklamatsiooni harjutasid. Väga tunderõhuliselt ja pingutatult ilmekalt. Küllap mingi taidluskonkursi tarvis. See oli erakordselt armas ja hirmus tüütu. Toppisin klapid kõrva ja sukeldusin telefoni, jõudes enne mõelda, et kui erinev on nende stiil näiteks sellest, kuidas Aarne Üksküla ühel vanal vinüülil eesti luulet loeb. Guugeldasin huvi pärast mingeid märksõnu luule lugemisest, aga jõudsin hoopis artiklini luuletuste pähe õppimisest.

Vene keele tunnis tuli tõesti luuletusi pähe õppida ja meeles on nad suuremalt jaolt siiamaani. Õnneks ei sunnitud nii ilmekalt deklameerima. Aga inglise keele tunnis (ometi oli meil “kallakuga klass”) ei loetud luulet üldse mitte. Nii et kuigi ma teoreetiliselt pidin mõistma, et ka ingliskeelses maailmas kirjutatakse ja loetakse värsse, jõudis see mulle selgelt teadvusse alles keskkoolis, kui lugesin koolielu-romaani “Allakäigutrepist üles”, kus võetakse läbi Robert Frosti “Valimata tee” ja Edna St. Vincent Millay “Palve Persephonele”. Aga peast ei tea ma Keatsi ega Yeatsi, Coleridge’i ega Tennysoni. Ega ammugi mitte eespool viidatud artiklis mainitud Felicia Hemani “Casabiancat” (“Poiss seisis põleval laevalael …”).

(Too viimane luuletus on üks omaette huvitav tükk. Ingliskeelsetes maades olla ta kuulunud saja aasta vältel algkooli lugemiku raudvarra. Ülistades — jah, mida? Üllast meelekindlust? Pimedat arutut kuulekust? Lapse abitut meeleheidet ja paanikat?)

Eestikeelse poeesiaga on lugu nii ja naa. Laste luuleraamatuid ilmus palju, aga pähe on neist jäänud vähe. Võib-olla ongi lasteluule mõeldud rohkem vanematele, ette lugemiseks. Isegi keskkoolis, kus meil oli absoluutselt vaimustav kirjandusõpetaja, ei tulnud luuletusi pähe õppida. Need, mis tänaseks meeles, on ikka ülikooliaegsete veiniõhtute saadus. Mis paneb omakorda mõtlema, et kõige hiljutisemad luuletused, mida ma peast tean, pärinevad vist kaheksakümnendate lõpust. Ma ei väida muidugi, et viimase veerandsajandi jooksul poleks keegi kirjutanud eesti keeles ainsatki päheõppimisväärilist luuletust. Aga … mnjah. Ju nad on enterluule tsunami all kuidagi teadmata kadunuks jäänud.

(Järele mõeldes on see päris hea luuletuse kvaliteedikriteerium, ka autori jaoks enne avaldamist — kas see vääriks pähe õppimist.)

Masinakiri

Posted in * by tavainimene on 04/04/2016

(Mõistlikuma koodiga) versioon 3.0:

“raske füüsilise puudega vana meessoost kunstnik armub oma vaenlasesse ning armub ülepea ja lootusetult kusjuures teda takistab oidipuse kompleks ning olulist rolli mängib sündmuste arengus perekonna saladus”

“bipolaarne noor meessoost fotograaf murdub psüühiliselt ning kolib teise riiki kusjuures teda takistab sõltuvusprobleem ning olulist rolli mängib sündmuste arengus lapsepõlv”

Sellel taustal tundub Lutsu raamatukogu välja saadetud teadaande trükiveakurat suisa prohvetlik: 

5. APRILLIL  kell 16.30 – 19.30 keskkogu saalis
NaNoWriMo KIRJUTAMISÕHTU
NaNoWriMo (National Novel Writhing Month) tutvustusel ja loovkirjutamise õhtul
aitame leida ideid ja motivatsiooni kirjutamiseks.

(writhe – v., respond with great emotional or physical discomfort to an intense or unpleasant feeling or thought)

Nohiku nädalavahetus

Posted in * by tavainimene on 03/04/2016

Aiatööde vaheajal nokitsesin oma jutugeneraatori prototüübi kallal, tõin sisse 36 dramaatilist situatsiooni jne. Nüüd genereerib  ta niisuguseid pärle:

“raskest haigusest taastuv spordiveteran põgeneb valesüüdistuste eest ning tunneb hirmu vananemise ees kusjuures teda takistab oidipuse kompleks ning olulist rolli mängib sündmuste arengus ilu”

“vähese haridusega tõre vabrikutööline asub lahendama painavat mõistatust ning avastab enda jaoks ilu kusjuures teda takistab usu kaotus ning olulist rolli mängib sündmuste arengus kunst”

“planeerimatult rasestunud karjäärinaine põhjustab kogemata inimese surma ning naudib elu ja seiklusi kusjuures teda takistab pettumine armastatus ning olulist rolli mängib sündmuste arengus ebaõiglane kohtuotsus”