“Jakubijani maja”

Alaa Al-Aswani “Jakubijani maja” kohta ütleb kirjastuse lühitutvustus, et kasutades eri ühiskonnakihtidest pärit tegelasi, käsitleb autor Egiptuse ühiskonna vastuolulisi teemasid. Noh, minu meelest oli neid vastuolulisi teemasid (korruptsioon, Lääs vs islam, naiste olukord, geid) ühe romaani jaoks liiga palju. Kõikidest libiseti üle, aga ühtki ei avatud kirjanduslike vahenditega sügavamalt. Publitsistlikul tasandil kujutame me ju seda, kuidas eduvõimalusest ilma jäetud ja ühiskonnas pettunud noored vihased mehed džihaadivärbajate saagiks langevad, üldjoontes ette niigi.

Stilistika tundus võhikust lugejale üpris traditsioonilises araabia jutuvestja laadis. Ühest arvustusest lugesin, et romaan olevat meisterlikult üles ehitatud ruumilise struktuuriga — katus, maja, tänav, linn, riik. Mina seda meisterlikkust omal käel kahjuks ei avastanud, üldine eksootika jäi domineerima. Huvitav oli lugeda muidugi, aga rohkem antropoloogilises mõttes.

Romaani üks tegevusliin on sellest, kuidas vana elupõletaja, napsu- ja naistemees päästab täbarast olukorrast noore süütu neiu, kellest saab talle õnnelik armunud mõrsja. Miskipärast tundus, et autorile on see kuidagi eriti südamelähedane olnud — et nagu lootustandev teetähis omaenda vanaduspõlve või nii. Ja see viis nukrale mõttele, et pealt seitsmekümnene naine ei looda vist küll naljalt enam kellegi kõhus liblikaid lendama panna, ei Egiptuses ega Eestis. Oh jah. 

“Siili elegants”

Tiina (40, kutsekeskharidus, töötab selvepoes müüja-kassapidajana, kuupalk 400 eurot) läheb pärast tööd raamatukogust läbi ja võtab mõne pehmekaanelise ajaviiteromaani sellest, kuidas vaese ja inetu neiu teele satub salapärane härra Täiuslik ning pärast mitmeid apsakaid ja eksitusi helisevad pulmakellad. Selle vaese neiuga on veel muide selline lugu, et kuigi ta on, nagu öeldud, inetu, selgub jutu edenedes, et tegelikult on tal hea figuur, veatu nahk, paksud ja siidised juuksed, korrapärased näojooned ning kaunilt väljendusrikkad silmad. Kui ta armastuse maagiast puudutatuna oma printsile mulje avaldamiseks uue (šiki kuid tagasihoidliku) kleidi selga paneb ning huuled ära värvib, on ta ju lausa kaunitar.

Liina (40, MA cum laude, töötab kirjastuses sekretär-toimetajaabina, kuupalk 400 eurot) läheb samuti pärast tööd raamatukogust läbi. Tema võtab kaasaegse prantsuse autori menuka romaani sellest, kuidas vaese ja inetu naise teele satub salapärane härra Täiuslik. (Vaesel ja inetul naisel on paksud ja siidised juuksed, mis korralikult soengusse panduna tema näojooni kenasti esile tõstavad. Ja mõned šikilt tagasihoidlikud kleidid ilmuvad ka lagedale.)

“Siili elegantsi” peategelanna on keskealine lesknaine, kes töötab Pariisis luksusliku kortermaja majahoidjana ning peidab oma ilmetu välimuse ja tuima käitumise varjus säravat mõistust ning iseõppija laialdasi teadmisi. Paralleelne jutustaja on samas majas jõukas kodanlaseperes kasvav 12aastane tüdruk, kes on samuti erakordselt tark ja varjab seda ümbritsevate eest. Mõlemad peategelased on kriitilised meie pealiskaudse, labase ja ebaõiglase maailma suhtes. Sellest kriitikast vormub mitmeid vaimukaid tähelepanekuid ja mõttekäike (“kunst on ihadeta emotsioon”, “kunst on elu, mis kulgeb teises rütmis” jts) — selliseid, mida Liina meelsasti alla jooniks või koguni märkmikku välja kirjutaks.

(Liinale meeldib selles raamatud veel mitu asja. Jaapan, muidugi mõista. Jaapan on ilu ja harmoonia viimane pelgupaik, kus pole kohta kärarikkale labasusele. Natüürmordid — Liina on neid alati salamisi nautinud, julgemata seda tunnistada tuttavatele kunstiasjatundjatele, kes nii väikekodanliku maitse peale kindlasti põlglikke grimasse teeks. Ja selle koha peal mugistas Liina ka kahjurõõmsalt naerda, kus majahoidja filosoofide viljatu targutamise — “üksildane ja lõputu monoloog, mida teadvus esitab iseendale, puhas autism” — söakalt paika pani. On ometi lausa kriminaalne, kui kõige säravamad vaimud arutavad “teaduse viimse tähenduse ilmnemist selle “läbielamises” noemaatilise nähtusena” — nagu võiks keegi sellest midagi aru saada! — selle asemel, et inimeste kannatusi maailmas vähendada kasvõi sinepiivakese võrra.)

Noorem kangelanna, kelle vastumeelsus ettekirjutatud saatuse suhtes mõttetus ja absurdses maailmas ulatub enesetapuplaanideni, märgib ühe terase tähelepanekuna oma päevikus: “Kui ma siin maailmas midagi vihkan, siis seda, kui inimesed teevad oma võimetusest või võõrandumisest kreedo”. Siiski, see kehtib ainult rikaste, rumalate ja upsakate kohta. Vaesel, targal ja avarahingelisel majahoidjal on lubatud oma võõrandumisest praktiliselt kunstivorm välja arendada.

Salaerudiidist majahoidja sisepaguluse kohta antakse lugejale kaks erinevat seletust. Esimene neist (“mõte sellest, et mina, viletsat päritolu tüdruk, keda pole õnnistatud ei ilu ega kerguse, ei mineviku ega ambitsioonikuse, ei õigete inimestega suhtlemise oskuse ega erilise säraga, peaksin hakkama rikaste maailmas endale kohta kätte võitlema, väsitas mu ära juba enne, kui ma oleksin jõudnud proovimagi hakata”) on usutav, teine (“nii nagu Lisette oli ilus ja vaene, nii olen mina tark ja viletsal järjel ning mindki ootab ees sama karistus, kui üritan klassiseisust eirates oma mõistusest mingit kasu lõigata”) mitte nii väga. Tõepoolest, kuidas saaks nii tark naine midagi nii tobedat uskuda? Ja ometi laseb autor tal hukkuda, niipea kui ta on rikaste maailmast endale hingesugulase leidnud.

Julm, julm. Pulmakellade asemel hingekell. Aga Liina olekski kardetavasti liiga küüniline, et talle õnnelikku lõppu maha müüa. Kurb lõpp on see-eest ilus ning kangelanna eneseohverdus õilistab temast maha jääjate elusid. “Võib-olla ei ole ka minu rõõmutuvõitu eksistents siiski mitte päris asjatu,” õhkab Liina raamatut käest pannes, ja otsustab laenutada järgmiseks mõne Ozu filmi.

Et keegi nüüd valesti aru ei saaks — mulle tegelikult see raamat hirmsasti meeldis. Mina olen ju ka see … Liina.

Mõrvamoratoorium

Kõik vabalevi telekanalid võiks teha aastas ühe nädala, kus ekraanil mitte kedagi ära ei tapetaks.

Tuulekülvaja

Sattusin eile loengule, kus räägiti sooteemadel (gender).

Meeste ja naiste bioloogilised erinevused piirduvad kehaga. Ajutegevuse ja psüühika erinevused, kui neid üldse on, on ühiskonna poolt kujundatud. Miljonite väikeste signaalide kaudu annab ühiskond tüdrukutele teada, et nad peavad olema ilusad, õrnad, hoolivad ja leplikud,   tulevased emad ja koduloojad. Miljonite väikeste signaalide kaudu annab ühiskond poistele teada, et nad peavad olema tugevad, julged ja ettevõtlikud, tulevased pere ja kodumaa kaitsjad, juhtijad ja arendajad.

Nojah, siiamaani asi ilus. Edasi kaldus jutt kasvatusele.

Poiste statistiliselt suurem ebaedukus koolis ei tohi tähendada, et kooli tuleks muuta poistesõbralikumaks (rohkem võimalusi füüsiliseks aktiivsuseks, rohkem vägivallavaba võistluslikkust, rohkem elulähedust ja praktilist tegevust). Vastupidi, poisse tuleb muuta koolisõbralikumaks — õpetada neid kuulama ja hoolima, teistega arvestama. Tüdrukuid tuleb julgustada arvamust avaldama, sõna võtma, ennast kehtestama. Ei tohi tekitada suhtumist “kui poiss langeb välja, on kool süüdi; kui tüdruk langeb välja, on tüdruk süüdi”.

Hmm, minu meelest ei ole meie kool veel sinnamaalegi jõudnud, et püüda olla poistesõbralikum. Või on? Kas võiks olla või peaks olema, kui see päästaks mõned noormehed väljalangemisest, harimatusest ja sotsiaalsest allakäigust, isegi kui vajalik ressurss tuleb tüdrukute arvelt? Kas suurem ühiskondlik probleem on see, et naised ei jõua doktorantuuri, või see, et poisid ei jõua gümnaasiumisse? Meeste kõrgem palk isegi madalama hariduse juures on neile piisav ja ülearunegi hüvitis?

Laste jagamine lasteaiarühmadesse ja algklassidesse nii, et poisid oleks aasta vanemad kui tüdrukud, pole mõistlik, sest kõik poisid pole sarnased ja tüdrukud pole sarnased; lähtuda tuleb iga lapse eripäradest. Samas, kompensatoorse pedagoogikaga peaks õpetama tüdrukutele matemaatikat ja poistele lugemist, välistamaks eelarvamuslikul suhtumisel põhinevaid arengupidureid (“tüdrukud ei peagi matat jagama”).

Aga kui pole sarnased, siis oleks ehk korrektsem, et matemaatikas aeglastele (soost sõltumata) õpetatakse süvendatult matemaatikat ja lugemises aeglastele lugemist?

Naiste palgad pole madalad mitte sellepärast, et naised vähe palka küsivad, vaid sellepärast, et ühiskonnas valitseb ootus, et naised ei tohi palju palka nõuda. Meeste eluiga on lühem, sest meestele on omane riskikäitumine.

Mitte et ühiskond ootaks neilt riskikäitumist? Kui naistel on halb, on ühiskond süüdi, kui meestel on halb, on mehed süüdi?

Tänapäeval pole enam töid, mis nõuaks olulist füüsilist jõudu. Ehituses on palgad kõrgemad kui õmbluses, sest ehitust peetakse meeste alaks, õmblemist aga naiste alaks.

Võib-olla on asi vähemalt osalt ka selles, et ehitust on keerulisem Bangladeshi üle viia kui õmblustööstust?

Naised pole ühelgi alal meestest vähem võimekad. Naised võivad vabalt edukat karjääri teha ka kaitseväes, näiteks küberkaitses või tagalateenustes.

No aga miks me selle viimase ukse taga seisma jääme? Miks mitte öelda välja, et “naine on võimeline tapma sama pädevalt kui mees”?

*

Lõpuks hakkas õudne. Kui keegi kirjutab, et feminatsid ja zoovolinikud tahavad loomuliku maailmakorra maha lammutada ning mehed ära kastreerida, siis ma õiendan vastu, et võiks üle saada mammutiküttide ajastu soostereotüüpidest ning kehtestavamate naiste ja hoolivamate meeste ühiskond oleks kõigile elamiseks meeldivam. Aga kui keegi räägib, et mehelikkus ja naiselikkus tuleb  dekonstrueerida, siis hakkan ma vihaselt nohisema ja teatan, et mina pole valmis loobuma ettekujutusest, et emal on lapsega erisuhe ja ohtliku füüsilise ründe korral peavad mehed esimesena sellele vastu astuma.

Ei ma taha nii, ei ma taha naa. Mida ma siis tahan? Kas pole ilmne: ma tahan vaielda. Lihtsalt hasardi pärast tarka panna, musta valgeks maalida, segadust külvata, meelehärmi põhjustada. Ma olen Anonüümne Netikommentaator.

See pole just meeldiv äratundmine. Püüan mõnda aega rohkem mõelda ja vähem öelda.

We Don’t Need No Education

Lugesin (jälle) läbi mitu kooli- ja koolivägivallateemalist postitust erinevates blogides, mitmete kümnete kommentaaridega. Arvamus kaldus sinnapoole, et kool on vägivallaaparaat

On ilmselt jah. Igasugune tsivilivatsioon on vägivald. Kingad vägistavad jalgu, mis unistavad murust ja liivast. Mida rohkem tsivilisatsiooni, seda rohkem on vaja vägivalda, et inimesi selle alla painutada.

Loomuvastane ja vägivaldne on juba see, et lapsi sunnitakse suvaliselt moodustatud gruppide kaupa veerand ööpäeva järjest suletud ruumis toolil istuma ning tegelema asjadega nagu “tasandi antud punktist mingil kindlal positiivsel kaugusel olevate selle tasandi punktide hulk” jms. (Jõmpsikate tatikuulid või mõne õpsi dark sarcasm on siin tilk tõrva tõrvatünnis.) Aga kuidas nad muidu hiljem tuleksid toime režiimiga, mis koosneb ratastega kastis liikumisest, akendeta kontorikuubikus nähtava tulemuseta töö tegemisest ja meelelahutuseks vilkuvate piltide jõllitamisest? 

*

Uushumanistide sõnul on meie koolisüsteem industriaalajastu produkt — haridusvabrikud, mis lasevad konveiermeetodil välja ühekujuliseks ning loomevõimetuks stantsitud inimtoodangut. Uus ajastu vajavat uut tüüpi inimesi ja seega ka uut tüüpi koole. Muuhulgas tulevat õpetada praegusest märksa vähem, ideaalis “ainult eluks vajalikku”. Optimistid tõlgendavad seda nii, et õpime vähem ja põhjalikumalt ning saame kokkuvõttes rohkem selgeks. Pessimistid leiavad, et kapital püüab vältida ressursside kulutamist uues majanduses liigseks osutuvate prolede peale — milleks inimesi rakendamatu haridusega asjatult stressi ajada. (Sellest vaatenurgast on valgustus/tööstusajastu eksperimendis suruda enam-vähem kogu populatsioon läbi keskhariduse toru omajagu idealismi karmi ilu.) Saame näha.

*

Üks kolleeg tegi asjast mornilt kokkuvõtte: “Niikuinii kuulub tulevik Aasiale, kus töö, distsipliin ja Õpetaja autoriteet on endiselt vaidlustamisele mittekuuluvad väärtused ning kellelgi ei tule pähegi nõuda, et koolist peaks kergemini läbi saama”.

Homo homini lupus esto?

Lugesin seda Mare Liigeri palju vastukaja tekitanud blogipostitust. Ja lugu sellest, mis edasi sai. 9800 elanikuga Saue vallas (mis on kohalike omavalitsuste võimekuse pingereas 12. kohal 226 hulgast), olevat sotsiaaltöötaja sõnul multiprobleemseid riskiperesid 20-30. Kui ainult rahvaarvu järgi arvestada, peaks neid Eesti peale kokku tulema 3000-3500. Lapsi peaks neis kokku kasvama üle 5000. Tegelikult on neid kardetavasti pigem rohkem. Lihtsalt (“lihtsalt”!) vaesuses või vaesusriskis elavat 60 000 last.

Lõpuks lugesin seda emotsionaalselt mõjuva (isegi kui bioloogiliselt küsitava) kujundiga üleskutset ometi midagi ette võtta: “Oleks ju tore, kui iga vaesuses elav pere leiaks endale nn sõpruspere, kes pakuks võimaluste piires nii materiaalselt kui moraalset tuge”. Aga kummalisel kombel jäin skeptiliseks. 

Teoorias ma ju nõustun, et maailma parandamist tuleb alustada iseendast ning regulaarsetest väikestest headest tegudest. Milles siis asi? Olen oma väikekodanlikus heaolumullis lihtviisiliselt ihne? Ei raatsi loobuda šokolaadist, et teine saaks leivatükigi lauale?

Puhas isekus on  motiivina muidugi alati esimene kahtlusalune. Aga siin on vist lugu keerulisem. Ma oleks pigem nõus maksma sundkorras rohkem makse, rahastamaks anonüümset reeglitepõhist hoolekannet, kui panustama vabatahtlikult eraheategevusse, kus andja ja saaja vahel tekib isiklik tänuvõlg (“Kas te selle pliidi peal, mis me teile kinkisime, olete ikka iga päev tervislikke toite valmistanud?”). Miskipärast tundub pahaendeline, kui vaestele tekiks surve olla sponsoritele atraktiivne.

Jah, ma saan aru, et üks ei välista teist — on, piltlikult, Haigekassa ja Jõulutunnel. Aga kui panustada üha enam teisele, kas siis ei teki viimati esimesel kiusatust põlv sirgeks lasta?

Küsi rahvalt, rahvas teab!

Külafilosoof

Kui maailma oleks tõesti loonud jumal, siis võrduks pii täpselt kolmega.

Globaalne soojenemine ehk tagantjärele tarkus

Suusad: rendi, ära osta.

“Pilveatlas”

Raamat mulle lihtsalt meeldis, film oli aga suisa võimas. 

Ega ei oskagi midagi kommenteerida või analüüsida. Ahnus ja suuremeelsus, orjus ja vabadus, julmus ja kaastunne, reetmine ja vaprus — ning kõigi asjade alguse ja otsana muidugi armastus — ei teki ega kao, vaid ainult muutuvad ühest liigist teise. Isegi, kui ma seda ei usu, on selles midagi. Ja ammendavalt ära tõestada pole ju võimalik isegi Jõuluvana mitteolemasolu.

Pole see mingi koguperefilm. Vist mituteist minutit vaatasin ma omaenda silmalaugude sisekülgi ning püüdsin mitte väga detailselt ette kujutada, mis ekraanil toimub. Aga kõige pettumustvalmistavam oli lõpp. Tegelikult oli see lausa kriminaalne. Ei saa tekitada inimestes soovi muuta maailma paremaks kasvõi iseenese piisakese võrra ookeanis, kui lubad neile, et ükskõik kui suure jama nad kokku keeravad, saabuvad tähtede tagant Jumalad Masinates ja toimetavad nad hellalt ohutusse paika, kus nad surevad kõrges vanaduses ümbritsetuna arvukatest armastavatest järeltulijatest.