November

Nüüd on siis selge, et tuleb rahvahääletus. Või siis küsitlus. Ei, ikka hääletus. Või oli see küsitlus? Igatahes, ta tuleb. Aga mitte aprillis. Võib-olla mais. Või siis mitte. Küsimus on nüüd ka selge: kas Eestis kehtivad mehe ja naise vahelised abielud? (Mõttekoht: mis juhtuks siis, kui enamik vastaks “ei”?)

Sotsiaalmeediast võib lugeda otse uskumatuid asju. Üks ultrakonservatiivne hidalgo kirjutas, et kui samasoolistele paaridele anda õigus abielluda, siis oleks see sama, mis lubada mootorratturid jalgrattavõistlusele. Ma pidin naerust telefoni käest pillama. Et siis samasoolised paarid on abiellumises nii palju võimsamad. Ja abielusid on ühiskonnas piiratud arv ja kui homod ühe eest ära napsavad, on heterod sellest igaveseks ilma. Tegelikult ei ole siin muidugi midagi naljakat, kümned inimesed jagasid seda jampsi. Aga kümned inimesed jagavad ka seda, et koroonaviirust pole olemas või kui on, siis on see kerge gripp, ja maskid lämmatavad terved inimesed haigeks ja see kõik on kasulik Teadagi Kellele. Hämmastav, kui palju on meie seas virolooge ja epidemiolooge; maailma targim rahvas, jumala eest.

Ega tavameedia muidugi palju alla ei jää. Emotsionaalselt ülesköetud isikud seletavad, et abielu saab loomulikult olla ainult mehe ja naise vahel, sest see on Eluolemuse Ülipüha Alustõde. Marksismi-leninismi õpetus on võitmatu, sest ta on õige. Põhiseaduse ja abielumõiste kaitse all peab olema ainult Eluolemuslikult Loomupärane mehe ja naise liit, mis annab ühiseid bioloogilisi järglasi. Nojah. Ma arvasin, et üksikema lapsega on ka riigi kaitse all, aga ju ma siis eksisin. Ja ilmselt siis ei anta abiellumise õigust mehele ja naisele, kellel on kummalgi varasemast juba omad eraldi bioloogilised lapsed ning nad on mõlemad steriliseeritud. Või siis ikkagi antakse? Kas erisoolise abielu üldise pühaduse oreool lunastab ka need rüvedad isikud?

Eks ma saan ju aru küll, et siin on küsimus põhimõttes. Kas Rootsi või Poola. Huvitavaks teeb asja see, et inimesed tahaksid elada nagu Rootsis, aga hääletavad nagu Poolas.

Tavaline päev

Uni läks ära poole viie paiku. Pooleks tunniks pole eriti mõtet üritada magama jääda. Ohkasin ja ajasin end üles. Tuli mõlema pliidi alla, kassile toit ette, dušš, tablett, riidesse. Korrastasin natuke riidekappi ja pakkisin koolikotti. Veerand seitse seadsin sammud jaama poole. Rongis oleks pidanud lugema kooli jaoks artikleid, aga ei jaksanud — kuulasin muusikat. Elvas läksin maha. Hambaarstini oli veel aega ja väljas oli vilu, õnneks oli jaamahoone avatud. Istusin seal ja lugesin telefonist uudiseid. Kella kolmveerand kaheksaks jalutasin hambaarstikabineti ukse taha. Arst ilmus viis enne kaheksat. Vaatas kortsus kulmul haava üle ja arvas, et nii raske tõmbamise kohta pole viga. Toppis veel ühe tüki kollageenikäsna augu täiteks, määris igemele mingit teravamaitselist pastat, manitses kõik antibiootikumid ära võtma ja kaks tundi mitte sööma-jooma. Suu keemiamaitselist sülge täis, jalutasin jaama tagasi. Endiselt oli vilu ja tuuline, aga jaamahoones haises üks asotsiaalse välimusega vanamees. Õnneks tuli buss veidi varem ette. Veerand kümme olin Tartus. Läksin kesklinna polikliinikusse veeniverd andma. Nagu alati, sain küünarlohku vägeva valusa sinika. Ohkasin ja kõndisin Delta majja loengusse. Seal tuli meelde, et seekord on ju e-õpe. Kirusin ennast, võtsin Boldi ja sõitsin töö juurde. Panin selga lisakampsuni ja seadsin ennast oma tavaariga sisse arvutiklassis (kõige vähem kasutatav ruum ja kõige võimsam ventilatsioon). Kuulasin neli tundi loengut protsessikaevest ja muust säärasest. Loengu ajal hoidsin üht silma peal meilikastil ja vaheajal jõudsin neli-viis kiiremat kirja ära vastata. Sõin topsi kodujuustu, ignoreerides kõhklust, et ehk on see hambahaava jaoks liiga tahke toit. Pärast loengu lõppu kobisin kontorisse. Arutasin ühe kolleegiga järgmise nädala ürituse päevakava ja üht hinnapakkumist. Arutasin teise kolleegiga üht teist hinnapakkumist. Toimetasin mitu lehekülge teksti ja töötlesin mõned pildid. Lugesin läbi ühe pika ja sisulise kirja ja saatsin lühikese vastuse, et arutame seda asja järgmisel nädalal. Siis kirjutasin ühele lühikesele meilile pika ja sisulise vastuse. Siis pakkisin oma koolikoti uuesti kokku ja kõndisin jälle Deltasse. Õppejõud hilines veerand tundi, sest oli nädalad segamini ajanud, ja siis otsiti veerand tundi Zoomile heli. Loengus räägiti funktsionaalsetest sõltuvustest ja sulunditest ning otsiti võtmeid (stiilis “kes on minu isa poeg ja ei ole minu vend”). Ülesannet ma ära lahendada ei osanud, aeg sai enne otsa. Jalutasin kesklinna. Läksin riidepoest läbi ja ostsin endale allahinnatud kampsiku. Läksin toidupoodi ja ostsin järgmise päeva ürituse kohvilaua jaoks küpsiseid. Siis mõtlesin, et peaks ikka veel midagi sööma ja ostsin topsi munavõid (suhteliselt vähetahke ja LCHF igatahes; pimedas bussis ei vaata keegi imelikult, kui ma seda lusikaga otse topsist mugin). Bussis lugesin telefonist läbi vahepeal laekunud kirjad ja mõtlesin, mida neile vastata. Komponeerisin mõttes üht teksti. Siis vaatasin vahelduse mõttes Facebooki, kus keegi oli jaganud konservatiivset demagoogiat, vihastasin ja panin telefoni kinni. Mõtlesin, mida kõike ma tahaks vastata, aga ei vasta. Koju jõudsin poole üheksaks. Kassile söök ette, kuurist puud, tuli mõlema pliidi alla ja seekord ahju ka. Riided masinasse kiirpesu programmiga. Arvuti lahti, mõned kirjavastused ja nipet-näpet veel. Riided masinast välja ja restile kuivama. Siibrid kinni. Kass õue. Ettevaatlik hambapesu. Poole üheteistkümnest voodisse und ootama. Samme tuli päeva peale kokku umbes kaksteist tuhat. Ja sõnu — kes neid lugeda jõuaks.