Raske on võrrelda võrreldamatut

Mul oli plaan panna erakondade valimisprogrammid taas valdkondade kaupa kõrvuti tabelisse, nagu läinud valimiste eelgi. Aga kardetavasti käib ettevõtmine mul sedapuhku üle jõu. Peaaegu võimatu on võrrelda Vabaerakonna 6000-tähemärgilist liftikõnet Reformierakonna 95-leheküljelise pdf-dokumendiga. (“Kujundab tervikliku muusikahariduse süsteemi, mis sidustab riigi-, era- ja munitsipaalmuusikakoolide, aga samuti ülikoolide tegevuse loogiliseks tervikuks” — kas keegi sai aru, mis on praegu valesti, mis probleeme see põhjustab ja mida on vaja teha olukorra muutmiseks?)

Palun, poliitikud, tehke mulle elu lihtsamaks. Laske Vabariigi Valimiskomisjonil endale ette anda dokumendimall. Valdkonnad näiteks: riiklus ja valitsemine, välispoliitika ja julgeolek, energia ja taristu, majandus ja rahandus, töö ja toimetulek, sotsiaal ja tervis, haridus ja teadus, kultuur ja sport, keskkond ja kaks jokkerit (kellele innovatsioon, kellele lõimumine, kellele perekond jne). Alusväärtused, poliitilised eelistused, eesmärgid, meetmed. Prioriteetsus: millest me ei loobu, milles oleme valmis kompromissideks, mida teeme siis, kui jõudu üle jääb.

Saan aru, et loome- ja sõnavabadus on pühamast püham, aga … ülekaalukas avalik huvi või nii?

 

 

Kompass 2015

Võrreldes eelmiste valimistega olen muutunud veidi liberaalsemaks, kuid säilitanud vasaktsentristliku positsiooni. Hääletada pole mul endiselt kellegi poolt.

 

Demos ja kratos

IRL suutis mind arvamusfestivalil täiesti ära võluda. Aga see nende kampaania … nüüd nad tekitavad mus tunnet, et kui ma nende poolt hääletan, siis ma nagu müün ennast Maire Aunastele maha — 830 euro eest. 

“Leviaatan”

 

“Solitary, poor, nasty, brutish, and short” — Hobbes leidis, et selline oleks inimese elu ühiskonnas, mille liikmete  isekaid tunge ei ohjeldaks riigivõimu Leviaatan. Zvjagintsevi filmi peategelane on tänapäeva Iiob, kelle varandus võetakse ära, naine osutub petjaks, perekond hävineb ja sõbrad reedavad. Mingit õigluse jalule seadmist ei toimu. Solitary, poor, nasty, brutish, and short. Või mida te ootasitegi deemonlikult merekoletiselt?

Informeeritumad inimesed on juhtinud tähelepanu, et Piiblist ei selgu, kas Leviaatan (eestikeelses tõlkes pettumusttekitavalt “krokodill”) allub jumalale või saatanale. Eks igaüks tee omad järeldused.

Ma tahtsin veel natuke targutada maailmast, kus nii loodusest (vaalad), majandusest (paadid) kui kultuurist (kirik) on järel ainult varemed ja skeletid, aga leidsin arvustuse, kus kõik on palju põhjalikumalt lahti kirjutatud:
http://kinoart.ru/archive/2014/07/tri-kita-leviafan-rezhisser-andrej-zvyagintsev.

 

Anti-Leviaatan

 

Kaugel põhjas uhuvad Barentsi mere võimsad lained Koola poolsaare majesteetlikke kaljukaldaid. Ühel sellisel kaldal, Pribrežnõi linnakeses, asub hubane majake vaatega fjordile. Majas elab kuldsete kätega autolukksepp Kolja, tema kaunis naine Lilja ning Kolja poeg Roma esimesest abielust. Linnakest juhib joviaalne paksuke meer koos oma koomilise hädavaresest ja tuhvlialusest abiga. Soome televisiooni reklaamide mõjul tärkab linnapeas idee, et Kolja majakese asukoht oleks otse ideaalne linnakese esimesele supermarketile, mille juurest ei tohi kindlasti puududa ka McDonalds. Sellele mõttele leidub toetajaid — kuskilt ilmunud kaks võõrast, kes räägivad Ameerika aktsendiga, suitsetavad sigareid ja raporteerivad Keskusele. Küpseb plaan meelitada Kolja oma majast välja kolima; kahtlased võõrad püüavad veenda linnapead kasutama moraalselt ja legaalselt küsitavaid meetodeid. Linnakese tublid elanikud asuvad aga nagu üks mees Kolja kaitsele. Spioonid paljastatakse ja antakse üle ametivõimudele koos linnapea abiga, kes, nagu selgub, oli nende teenistuses. Linnapea nutab ja kahetseb ning palub põlvili Koljalt andestust. Kohalik vaimulik, õilsameelne ja püha mees, tuletab kõigile meelde tõelisi ja igavikulisi väärtusi. Kolja ja Lilja kolivad kalakombinaadi kõrvale kortermajja, kus ustavad sõbrad aitavad neil remonti teha. Mereäärse majakese asemele rajatakse hoopis kirik. Linnarahvas juubeldab. Roma viskab oma mängukonsooli merre ja palub preestrilt, et see soovitaks talle lugemiseks “midagi tõelist”. Lilja toetab peakese Kolja rinnale ja pihib, et ta ootab last. Taevas veikleb virmaliste saluut, idakaarest kumab koiduvalgus, vaalad moodustavad lainetes sõna “pobeda”.

 

Las mina proovin siis ka

Lugesin eile lehest ühe parlamenti pürgiva erakonna varikabineti koosseisu ja läksin kohe äksi täis.

Olen asendanud hooldustöötajat ja olnud omastehooldaja — sobin ju sotsiaalministriks.
Sõidan tihti bussi ja rongiga ning kasutan internetti — võin hakata majandus- ja kommunikatsiooniministriks.
Oskan kesktasemel inglise ja vene ning algtasemel prantsuse keelt — passin välisministriks.
Oman töökorras suitsuandurit — sobin siseministriks.
Olen läbi käinud haridussüsteemi lasteaiast ülikoolini — seega sobin haridusministriks.
Olen laulnud kooris, mänginud orkestris ja teinud rahvatantsu — tuleksin toime kultuuriministrina.
Olen praktiseeriv potipõllumees — kvalifitseerun põllumajandusministriks.
Olen töötanud kohtusüsteemis puhtuse ja korra loojana — kõlban justiitsministriks.
Osalesin plakatiga fosforiidisõjas — võiksin olla keskkonnaminister.
Oman keskkoolist kiituskirja “za otlitšnõje uspehi v natšalnoi voennoi podgotovke” — kõlban kaitseministriks.
Kulutan püsivalt natuke rohkem kui tulud lubaksid — niisiis sobin ka rahandusministriks.

“Lindmees”

 

Hollywoodi koomiksifilmide (“Lindmees”, “Lindmees 2”, “Lindmees 3”) veteran üritab ennast Broadwayl tõsiseltvõetava teatrilavastaja ja -näitlejana tõestada, aga tema isiklik tiivuline deemon seab kõike küsimärgi alla. Asja ei tee paremaks see, et meeskõrvalosasse satub noorem ja seksikam, andekam ja vastikum meesdiiva, kes tahab laval päriselt juua ja keppida. Kuidas teda üle trumbata? Kuidas saada võitu kiusatusest saata kõik kuradile ja teha ära “Lindmees 4”? Ega muud, kui tuleb ennast etenduse finaalis päriselt maha lasta.

Päris nii lihtne see film tegelikult ei ole. Siin on vaimukat ühiskonnakriitikat, mis pole ehk teab kui uudne, aga torgatakse vaatajale nina alla resoluutselt nagu sitt kassirojule. On leidlikke kujundeid ja efektseid võtteid. Saab naerda ja saab nutta.

Mulle film tõepoolest meeldis, aga eks ma olen ka impregneermantli ja kandekotiga vanamutt. Nihilisti-mehed teeksid selle, ma arvan, pihuks ja põrmuks. Sest seal on ju, like, fucking kunst ja fucking veri ja stuff, aga see on ju viimselt ikkagi, saate aru, fucking kunstveri. Fucking simulaakrum. No võib-olla kui Keaton oleks ennast võtteperioodi lõpus päriselt maha lasknud. Või veel parem Norton, sest tema on ikka noorem ja seksikam.

 

Vabadusekoorem

 

Charlie Hebdo juhtum tõstis küsimuse, kas ajaloolise/mütoloogilise tegelase kujutamine/teotamine peaks olema lubatud/taunitud/keelatud, kui see riivab mõne/paljude inimeste tundeid. Oluline lisaklausel: riivatutel võib olla nobe päästikusõrm.

Kaur Kenderi juhtum tõstab küsimuse, kas fiktsionaalse noorema kui 14aastase isiku kujutamine pornograafilises situatsioonis peaks olema lubatud/taunitud/keelatud. Otseselt ei saa ju sellisel juhul ükski reaalne laps kahju. Aga kas kaudne kahju on olemas? Kas see aitab kaasa lapsepilastamise tabu nõrgendamisele, teema nihkumisele erandlike ja hälbeliste sfäärist igapäevaste ja lubatavate sekka? Aga kas siis võiks väita ka, et mõrvajutud aitavad kaasa inimesetapmise tavapärastamisele?

Kõige lihtsam vastus või õigemini vastuküsimus oleks, et “miks peaks keegi üldse tahtma sihukest asja kirjutada või joonistada”. Jah, minul on ka raske sellest aru saada, mida iganes ma ei kuuleks räägitavat transgressiivsusest kunstilises/kunstitaotluslikus/kunstilaadses tekstis.

 

How Low Can You Go

Kindla peale oleks välja läinud see erakond, kes oleks lubanud valimisvõidu korral kõik kiirlaenuvõlad tühistada. 

Hea lugu

“Postmodernism läänes oli ju vabastusprojekt, et leida vanade asemele uusi tõdesid, et kukutada autoritaarseid režiime, see oli üsna idealistlik ja revolutsiooniline projekt. Selle mõte ei olnud istuda, suitsetada kanepit ja targutada, et tõde pole olemas. Millekski selliseks sai see aastakümneid hiljem, kui oli käinud läbi ühiskonna filtrist ja õpetatud kesiselt ülikoolides ja antud sellega lastele põhjus vanemaid vihata. Sellest sai hilispostmodernism, mis ei hoolinud enam tõest, mis ütles, et ideaale polegi, millegi eest pole mõtet võidelda, mis on äärmuslikult relativistlik: Venemaa valetab, Ameerika valetab, keda see huvitab.”

(“Venemaa panustab tõe puudumisele“, Urve Eslase intervjuu Peter Pomerantseviga, Postimees 10.01.15)