Mitšurin

Kas Sahhalini konnatatar tuleks kõne alla energiakultuurina?

Algajad kapitalistid

Ja sa saad aru, ta ütleb mulle, et mis mõttes sa pead saama üüritulu arvelt kogu pangalaenu kinni maksta — korter jääb ju pärast laenu tagasi maksmist ka sinule. See on sama hea, kui öelda, et ega saabaste müügist saadav tulu ei peagi katma saapatootmismasina soetamise kulusid, kuna masin ise jääb ju ka sinu omandisse.

“Kajakas”

Filmile pidavat režissöör avakaadrid alati lisama kõige viimasena. Teooria kohaselt peaks need paika panema kogu järgneva sündmustiku ja lõpplahenduse tonaalsuse. Seepärast tundus Esna mõisas etendunud „Kajaka“ (Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli diplomitöö, lavastaja Maria Peterson) kepsutav-lõkerdav algus veidi ehmatav. Aga siis hakkasin mõtlema, et Tšehhov ise nimetas ju oma näidendi komöödiaks. Ilmselt nimme, süvendamaks kunstilist mõju läbi väikse kognitiivse dissonantsi. Ja eks seesama trikk toimis lavastuses ka. Sest enamik vaatajaid oli/on ju tükki kindlasti mitu korda lugenud-näinud ja omas mingeid teatud ootusi – millele nüüd vastu ei tuldud.

Hoogne ja energiline oli noorte mäng algusest lõpuni. Minu meelest heas mõttes. No oli kohati kooliteaterlik, aga isegi sellisena tükk maad parem kui suur hulk proffide tehtut, mida ma laval näinud olen. Mõistagi mängis koht kaasa. Kohe nii tuntavalt, et Esna mõisat võinuks kavalehel osaliste seas ära nimetada. „Kongeniaalne“ on see sõna, mis pähe tuleb.

Koomilisi hetki selles tükis tegelikult on ju ka, eriti vähem kaastundliku vaataja jaoks. Teine võimalus on vihastada – et mispärast inimesed, kelle elus puudub tõeline mure ja kannatus, peavad neid välja mõtlema ja etlema, samas, kui meiesugune õpetaja saab kõigest kakskümmend kolm rubla palka, aga süüa-juua ja tubakat on ometi vaja. (Hmmjah, kui meie kooliõpetajad oma palganõudmistega esinevad, siis kõlab see miskipärast hulga õilsamalt ja väärikamalt kui vaene Semjon.)

Veel üks koht, mis tänapäevaga selge paralleeli tekitas, oli Treplevi noor ja vihane monoloog teatris leierdatavast väikesest, koduseks tarvitamiseks tulusast moraalist. See tuletas kangesti meelde mõne aasta tagust „Käi perse“ katusekõnet. Aga ma ei kujuta ette, missugune oleks tegelikult 18-20aastaste põlvkonna manifest. Kas nad tahavad samuti uusi vorme või hoopis varemete alt vanu välja kaevata? Tšehhovi valik lõputööks on ehk iseenesest mingi sõnum?

Mõtlesin veel ka kajakale ja sellele vaesele räbalapundile, mis tema osa täitis – et kas selles mingi lisatähendus on. Ja jõudsin mõttega sinna, et tüki tegevus toimub ju kusagil Lõuna-Venemaal; kuidas üldse satub kajakas rannikust nii kaugele? Aga teatmeteosed väidavad, et naerukajakas elab küll siseveekogude ääres. Vähe sellest, nüüdsel ajal on ta kohanenud ka linnades, kus õilsast ja vabast merelinnust on saanud tüütult kisendav prügikastilind. Nii et kokkuvõttes ei ole selge, kas ennustas vaene kajakas hukatust eksinud Treplevile või vastupidi. Või pidi kajakas ohverdatama topiseks, et Zaretšnaja võiks, khmm, tõusta nagu fööniks.

Neli peaosatäitjat olid mu meelest kõik head. Trigorin ja Arkadina olid minu ettekujutusega võrreldes kraad ebasümpaatsemaks mängitud, Niina ja Konstantin jälle vastupidi. Noh, noorus … Minul on küll vähemasti Trigorinist kahju. Ma täitsa usun sellesse kompulsiooni kirjutada, mis muudab inimliku elu muude aspektide suhtes mõnevõrra abituks. Ja vene kirjandus on ju üüratult suur, selliseid tugevaid keskmikke, kes on head, aga mitte nii head kui Turgenev, ning peituvad kirjandusloo õpikutes jott-tee-lühendi taha, peaks seal puhkama sadade kaupa. Kes neid kindralite kõrval enam mäletab või loeb?

Valitseja Šamrajev ja tema naine olid ehk liiga prostaks tehtud, eruporutšikust käpardmänedžer oli siiski aadlik ja mõistis mingil määral ladina keelt. Doktor Dorni puhul tekkis etendust vaadates kahtlus (mida näidendit lugedes ei olnud), kas ta mitte pole Maša tegelik isa ja kas tal sel juhul on ikka alust pretendeerida ausa inimese tiitlile. Sorini kohta jällegi süstis Akunini absoluutselt ja õudselt blasfeemiline „viies vaatus“ minusse vastiku küsimuse, kas tema hädad ja haigused polnud tegelikult teeseldud tähelepanu ja kaastunde pälvimiseks – või miks muidu doktor neisse nii ükskõikselt suhtus.

Kokkuvõttes oli väga muljetavaldav. Mis, arvestades minu äärmuslikku teatripirtsakust, on juba iseenesest muljetavaldav. Kahjuks ei saa noori näitlejaid nimepidi ära nimetada, sest kavalehel oli kirjas kaks koosseisu. Aga mul on üpris tugev aimdus, et vähemalt mõnest neist me tulevikus veel kuuleme. Ja kui ka ei kuule, siis on nad loodetavasti oma koolitööst nii palju õppinud, et kunstnik sa võid olla, aga inimene sa pead olema. Nagu ka seda, et tõelise kunstniku jaoks võib see lihtne seadus siiski osutuda ülejõukäivaks. Saame näha.

Standardid

Ma ei suuda harjuda sellega, et kenad ja mukitud kaheteistaastased tütarlapsed ropendavad tänaval valjuhäälselt nagu purjus retsidivistid. /…/ Poiste puhul ei ole see nii häiriv. Neil on see kuidagi teistmoodi. Füsioloogiline. Nagu pollutsioonid.