tavainimene

Polegi nagu midagi öelda

Posted in * by tavainimene on 28/06/2010

Ma loen ikka veel Pinkerit (“The Blank Slate”). Edeneb väga visalt, nii viis lehekülge korraga. Osalt sellepärast, et ma tunnen soovi keskmiselt iga kuues lause alla joonida ja leheküljeservale rasvane hüüu- või küsimärk sirgeldada. Aga peamiselt siiski sellepärast, et selga löönud lendva ei lase pikemalt ühes asendis olla. Maja lõhnab ussimürgi, hobusesalvi ja muude geriaatriliste kehakreemide järgi. Perearst dr Google väidab, et see jama kestab keskmiselt kuus nädalat ja sisulist ravi pole. Soovitatakse valuvaigisteid ja antidepressante. Ma võtaks mõlemad, tänan, sest kümne minuti kaupa magamine küljekeeramiste vahel mõjub mitte niivõrd kui öine puhkus, vaid kui mingit veidrat sorti aeglane valuvõimlemine. Asja ei tee paremaks ka Feliksi päevased katsed mu tuju tõsta.

Feliks on uus kass. Meie krunt on arusaamatutel põhjustel juba mitu aastat küla pool- ja pärismetsikute kasside konverentsi- ja seksiturismikeskus. Siin käivad suhteid selgitamas Garfield, Valge Sabaots, Mamma, Tuu Tõne Hall ja Üdsimust. Kaks esimest on tõelised veteranid, arvukates lahingutes karastunud pirakad kõutsid, kelle võigas kräun paneb vere tarretama kõigil peale fertiilses eas emakasside. Mamma on permanentselt tiine lapiline rääbakas. Nimi on vastuoluline, kuna erinevalt paljunemise esimestest etappidest on imetamise kontseptsioon sellele kiisule tundmatu ja seega tema arvukad pojad lihtsalt hukkuvad. Võib-olla on nii parem. Aga Feliks on väga noor ja väga kõhn tumekollane isakass, kes lihtsalt ilmus ühel päeval. “Eks keegi viskas autost välja,” arvas naabrimees süngelt.

Inimesi ulakassid enamasti ignoreerivad. Feliks otsib siiski  seltsi. Või tegelikult pigem tundub, et teistest kõutsidest poole kribumana hellitab ta mingeid feliinseid grandioosfantaasiaid, kus tema on Lõvi ja mina olen Põder. Siit on ainet vahvateks — kassi seisukohast — mängudeks. Nagu näiteks “Niida Põder Maha, Sööstes Talle Ootamatult Jalgadesse”. Või “Puksi Põder Madratsi Pealt Minema”. Või eriti adrenaliinirohke “Suska Põtra Küünega”. Ei, ma tegelikult väga loodan, et sellel apelsinikarva kelmil on siiski kusagil lähikonnas kodu.

Maal ei ole varjupaika, kuhu hulkuvad kassid toimetada. Hulguste varjupaigaks on kuurid, pööningud ja aidaalused. Ma ei tea, mida nad söövad; eks vist ikka hiiri ja linnupoegi. Veidrad poollooduslikud kooslused — karjäärikaldas elab rebane, kes toitub küla kanadest, ja ühe tühjaks jäänud maja teise korruse asustas nugisepere (küsisin üle, et kas mitte tuhkru — ei,  nimelt nugise).

Maal on asjad üldse teistmoodi. Ühel päeval trehvasin telekast (digilevi!) nägema kokasaadet, kus Nigella valmistas “lihtsat ja kiiret” õhtueinet, mis koosnes chorizo vorstikestest ja kammkarpidest. Juurde pakuti veel kikerherneid ja rukolat. Itsitasin ikka kohe südamest. Kohalikus külapoes on chorizo vorstikestele lähim toode arvatavasti mingi Põhja-Läti väike-lihatööstuse grillvorst. No purgiherneid saab ka (rohelisi, ilma kikrita). Aga kammkarbid? Mäletamist mööda ei müüda meil siin isegi krabipulki — liialt fäänsi värk. See-eest rukolat saab oma aiast — sitikate poolt auklikuks näritud, seega mürgivaba ja väga öko kraam. Täna rebisin lõunaks taldrikule suure kuhja lehti ja niristasin peale mingit salatikastet. Välja nägi väga elegantne. Nüüd olen terve õhtu sahvri vahet käinud ning vaheldumisi külmi pannkooke ja Läti grillvorste peale näksinud. Magustoitu ja kohvi asendab Solpadeine. Puhkus, igatahes.

Juunipööre

Posted in * by tavainimene on 21/06/2010

Tänasest hakkavad siis päevad jälle lühemaks jääma.

Leiba ja tsirkust

Posted in * by tavainimene on 20/06/2010

Laupäev oli vihmane, seega vaatasime telekast rootslaste rojaalse mesalliansi ametlikku vormistamist. Üldise arvamuse kohaselt need kedrid, kardtressid, lampassid, sulgedega kiivrid ja kolmnurksed kübarad olid “nagu nii 18. sajand”. Kroonitud peakesi ja neid ehtivaid juveele oli iseenesest muidugi tore vaadata. Monarhia on eurooplaste Hollywood.

Selline sümboolne sõu-kuningas võiks ju tegelikult Eestil ka olla, aga siis kindlasti mitte nonde igavate vana Euroopa siniverelistega samast mahakäivast liinist ja stiilist. Meie kuningas peaks istuma tammepuust nikerdatud troonil keset võimast palktaret, kus tema seljatagust turvaks karuodade ja ogaliste nuiadega relvastatud vägimeeste malev. Kui aga kuningatütar jõuaks meheleminekuikka, siis kuulutataks üle seitsme maa ja mere, et kõik heast perest terved noormehed on oodatud Maavalda, kus neid ootavad ees mitmesugused jõu- ja mõistusekatsumised. “Kuningatütar otsib kaasat” — teleõiguste müügirahast saaks kogu kuningriigi vaestel kõhu täis sööta. Kuningliku pulmapeo tarvis aetaks vardasse tosin härga ning Virust Võruni kutsutaks kohale parimad kaasitajad, kes kolm ööd-päeva noorpaari toredust veatus regivärsis ülistavad. Igal juhul positively surprising.

Tarbetud tarvikud

Posted in * by tavainimene on 18/06/2010

Lugesin kokku — mul on 18 toalille. Ühtki neist pole ma ise ostnud, kõik nad on rohkem või vähem imelike elujuhtumiste käigus kuidagi tekkinud. Mõned neist ei ole ausalt öeldes isegi eriti ilusad, aga mul pole südant neid ära visata. Kuna läheneb suvepuhkus, kerkib taas iga-aastane probleem kastmisega.

Olin juba ükskord varem mingis kataloogis märganud “automaatkastjaid” – paarikümne sentimeetri pikkuseid plastmassist koonusekujulisi korke, mis pannakse veepudeli otsa. Koonus torgatakse mulda ja selles olevate aukude kaudu tilgub vesi pudelist potti. Kõlab mõistlikult. Tänavu tellisin siis ühe kuuese komplekti ära. Nii. Valasin pooleteiseliitrise pudeli vett täis ja panin korgi peale. Keerasin prooviks tagurpidi. Neljast augukesest voolas välja lõbus fontään. Mõtlesin, et ju ikka selle vidina disainijad teadsid, mida nad teevad, ja suskasin kastmismasina lillepotti. Ja läksin muid asju ajama.

Ütleme nii, et kui mul oleks mõni lill, mis neelab ööpäevas ämbri vett, ja kui ma peaksin ta paariks tunniks omapead jätma, siis oleksin ma vastse ostuga tõesti omadega mäel. Pooleteiseliitrine pudel oli kahe tunniga tilgatumaks jooksnud ja kunstipäraselt kortsu tõmbunud.

Kuivatasin põranda ära ja asusin eksperimenteerima. Kleepisin kolm auku toruteibiga kinni ja jätsin ainult ühe lahti. Veevool oli ikka liiga kiire. Siis kleepisin kõik augud kinni ja tegin teibisse nõelaga imepeenikese augu. Esimese katsepoti juures tundus see lahendus täitsa toimivat, teise juures tekkis ikka kiiresti ülekastmine. Võib-olla sõltub asi sellest, kas mõni sobiva kujuga liivatera satub augu ette või mitte. Võib-olla on asi poti suuruses, mulla koostises, õhurõhus, pudeli materjalis, korgi tiheduses, teibi pinges või veel milleski. Igatahes on mu mõistus enam-vähem otsas.

Füüsikast, millega ma pole kunagi sinasõber olnud, mäletan ähmaselt midagi sellist, et vette asetatud kehale mõjub üleslükkejõud, mis on võrdne keha vees oleva osa ruumalale vastava veekoguse kaaluga. (Või umbes nii.) Mingi värk oli veel torude ja kaussidega, kus mõjus õhurõhk. Ja need basseinid, kus vesi voolas kolme kraani kaudu sisse ja kahe kaudu välja (täiuslik uputuse retsept, kui te minu käest küsiksite). Koolis teada ma sain, mida taipas kord vannis Archimedes… Aga kuidas oma lilli kuivamisest säästa — ei tea. Mingi nõks olevat selline, et poti põhjas olevast august tuleb sisse toppida villased lõngad, mille teine ots ulatub veeämbrisse. Aga ma tõesti lootsin pääseda lihtsama lahendusega.

Pessimistlikud aiandusmärkmed

Posted in * by tavainimene on 14/06/2010

Nädalavahetuse ilma kasuks võib siiski öelda, et see oli ka enamiku sääskede jaoks selgelt liiga halb. Soojakraadid ei tõusnud üle tosina; koos hootise uduvihma ja lõõtsuva tuule jahedusfaktoriga oleks kinnisilmi võinud pakkuda temperatuuriks pluss kolm või umbes nii. 

Laupäevased noore tormi mõõtu tuuleiilid puistasid üle kogu aiamaa väikseid vahtraoksi ning viisid lendu minu kõrvitsalava, jättes maha muritud taimed. Üritasin viis või kuus korda seda uuesti üles ehitada, tehes iga kord konstruktsiooni natuke tugevamaks. Jõudes selleni, et järgmises etapis oleks vaja läinud telliseid ja mörti, lõin käega. Kõrvitsasuppi sel sügisel ilmselt ei saa.

Vihma sadas täpselt nii palju, et muuta väljas töötamine vastikult poriseks, ja samas liiga vähe, et peenramaa korralikult läbi kasta. Kartul kasvab siiski üsna kenasti. Ubadel ja sibulatel ei paista viga olevat. Redist saab juba leiva peale lõigata. Kõik muu on alles liiga väike, et midagi öelda. Peedid ja pastinaagid said ju sootuks hiljaaegu maha külvatud. Niipalju võib siiski öelda, et isetehtud seemnelindid paistavad olevat ennast õigustanud. Katsetasin sel aastal mitut sorti kaalikate ja naeristega, järgmine aasta laiendan eksperimenti redisele, porganditele, pastinaagile, tillile ja salatitele.

Tomatieksperiment kannab esimesi vilju — sõna otseses mõttes. Väikseid ja rohelisi. Esimest ja teist koha jagavad Rumba ja Polfast, kolmandaks tuli Betalux. Kuna ma polnud kasvude näpistamisega piisavalt hoolas, on nad muidugi parajaks võsaks kätte läinud. (“Ta om ku üts Sooduma,” oleks vanaema öelnud. Või: “Ei ole otsa, ei arru.”) Pean aru, kas ja kuidas annaks midagi parandada. Aianduskäsiraamatu lauset, mis “ellu jätta mitte armu anda” stiilis juhendas, missugused külgvõsud ära lõigata ja millised alles jätta, lugesin neli korda — mitte midagi aru saamata. (“Lõpetab kasvu õiekobaraga” on algaja jaoks suhteliselt kasutu lause, kui jäetakse mainimata, et teoreetiliste arvutuste järgi toimub see kuskil stratosfääri piirimail, pärast seda, kui taim on kogu mandri vee- ja mullaressursid ammendanud.)

Lisaks istutasin külma, tuult ja vihma trotsides maha arutu hulga lilletaimi, mis mul töökaaslaste ja kohalike külatädidega rohevahetuse (rohkem küll roheannetuste) käigus olid kogunenud. Nüüd kulub jälle neli-viis päeva, et käed enam-vähem puhtaks saada. Ma lihtsalt ei oska kinnastega istutada. Õhukeste vinüülkinnastega veel, aga need peavad mullatööl vastu maksimaalselt pool tundi. Vanade perenaiste soovitusest küünealused seepi täis kraapida ei paista ka mingit abi olevat.

Kõige nukram äratundmise hetk tabas mind rongis linna poole tagasi sõites. Iga raudteeäärne nõlv ja perv nägi välja kümme korda ilusam kui minu vaevaga sätitud peenrad: lupiinid, valge ja punane ristik, kellukad, karikakrad, hiire- ja seaherned, valgepitsilised putked. Kõige uhkemad olid kaunilt erklillade õitega ohakad. Ma aiman küll, et praegu on selle metsiku ilu üürike pööripäevaeelne tipphetk, aga ikkagi. Üks-null natuuri kasuks kultuuri vastu.

Puhas leht

Posted in * by tavainimene on 10/06/2010

Kujutame ette kogukonda, kes on hädas vargustega. Valida on kahe ekspertide poolt pakutud lahenduse vahel:
1) inimeste koolitamine, et nad oskaksid edukamalt oma vara kaitsta ja valvata;
2) inimeste kasvatamine, vähendamaks neis valmidust vargile minna.

Kumb variant oleks eelistatum? Aga lisaeeldusel, et esimene variant vähendaks varguse ohvriks langemise tõenäosust 20% ja teine 5%?

Võtsin nimelt ette Steven Pinkeri “The Blank Slate”, mis mul juba jupp aega riiulis seisnud on. Näksin esialgu siit ja sealt.

Hajalinn

Posted in * by tavainimene on 10/06/2010

See hajalinna teema hakkas mind huvitama. Lugesin — ega saa endiselt mitte millestki aru.

Mis tahes linna kvaliteedi aga määravad tõhus ja mõistliku hinnaga ühistransport ning sidevõimalused. Mõistlik transpordiskeem ja kõikjale ulatuv digitaalvõrk lubaks leida nii kohalikku kui globaalset tööd kõikjal. Tulemusena muutuks Eesti väikeriigist 1,5 miljoni elanikuga regiooni mõjukaks hajaasustusega suurlinnaks. (http://www.postimees.ee/luup/00/13/eesti3.shtm)

Vastandina kujunevale Suur-Tallinnale võibki Eesti asustuse ühe tulevikuvõimalusena näha hajalinnastumist. Hajalinn tekib kontraurbaniseerumise ja kaugtöö tegemise võimaluste levikuga moodsas võrguühiskonnas. Selle eesmärgiks on ühendada linna elukvaliteet, infosüsteemid ja looduslik keskkond üheks moodsaks elukeskkonnaks, uue elukoha valikul on määravaks ruumi mitmekesisus ja geoesteetiline aspekt. Liigutakse sisemaale, rannikule, metsa ja vanalinna, seal restaureeritakse vana või ehitatakse uus elamu. Levib turismi ja teenindusettevõtete võrk, rannakalandus ja kohalik tootmine. Teatud määral pakub see protsess alternatiivi kala-, metsa- ja põllundussektoris räsitud talunikele ja ettevõtjatele. Juba hetkel on Eestis vähemalt 20 000 potentsiaalset hajalinna kuuluvat hoonet, planeerijad ja arhitektid tegelevad uuele asulatüübile vastava elamise kujundamisega. (http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=409&kateg=6&alam=23&leht=7)

Kui kümne aasta pärast võivad ligi 15% eurooplastest teha tööd mistahes kohas ja veel 20% võivad osa tööd “koju kaasa võtta”, kaotab füüsiline ruum senise tähenduse. /…/ Tippbioloogid ja -arstiteadlased ei hakka tööle Tartu planeeritavas mammuthaiglas, sest neile ei meeldi selle kombinaadi stressirikas keskkond. Pigem toimetaksid nad oma superaparaatidega põlispuude all puumajas. /…/ Me ei tohiks sandistada lapsi neid kivigetodes kasvatades. Paraku elab 70% inimestest täna paneelmajades ja me veel imestame, miks on kuritegevus nii suur. (http://www.epl.ee/artikkel/53089)

 

 

Valglinnastumisest ma saan aru — see on ulatuslike pooltihedalt asustatud uuselamurajoonide tekkimine linna piiri taha ilma traditsioonilise avaliku linnaruumi ja mitmekesiste teenusteta. Hajalinn olevat see, kui on ühendatud looduslik keskkond ja “linna elukvaliteet”. Mis see linna elukvaliteet siis on — vesiklosett või?

Tegelikult oleks päris huvitav arvutada, kui suur protsent Eesti elanikke võib 10-20 aasta pärast teha tööd mistahes kohas. Võiks kasutada mingit turunduses kasutatava tarbijate profileerimise süsteemi (VALS, RISC ja mis nad on) analoogi. Ma pakuks, et see protsent jääb viieteistkümnest tublisti allapoole.

Veel oletaksin ma, et tipparstide superaparaate pole mõtet metsa vedada, kuna nad vajavad oma superkõrge hinna tõttu ööpäevaringset rakendust (ja garanteeritud elektrivarustust ja paljusid muid asju, mis põlispuude alla ei pruugi jõuda). Aga noh, mis mina, kivigetos üles kasvanud sant, ka ilma asjadest mõikan. On ilmselt ainult aja küsimus, mil ma kuritegelikule teele pööran. Hoiatus punase tulega tänava ületamise eest on juba kirjas…

Pealtkuuldud kõnelused

Posted in * by tavainimene on 10/06/2010

Bakalaureuseväitekiri on üldse arusaamatu asi. Sellel tasemel oleks õigem riigieksameid teha.

Me loodust julgelt muudame

Posted in * by tavainimene on 08/06/2010

Hiljuti tomatikasvatuse nippe uurides jäi mulle pihku 1950ndatel välja antud aianduse käsiraamat. Nagu tollal kombeks, kiitis eessõna Mitšurini suurepärast avastust, mille kohaselt elusorganismid muutuvad keskkonnatingimuste mõjul oluliselt ning pärandavad osa omandatud muutusi edasi ka oma järglastele. Elektrivalguse ja kommunismi tingimustes pidi välja arenema uus inimene, vaba pärilikkuse piirangutest.

Siis avastati DNA ja Mitšurin naerdi välja. Võid sööta lehma šokolaadiga, aga tema järglaste piimaandi see ei mõjuta. Käbi kukub kännu lähedale. Kes on loodud roomama, lendu tõusta see ei suuda. Kui tööliste lastest ei kasva professoreid, doktoreid ja direktoreid — ärge süüdistage süsteemi, süüdistage geene.

Huvitav on see, et Mitšurini pärandilt hakatakse tasapisi tolmu maha kloppima. Epigeneetika on uus kõva sõna. Väidetakse, et mõned keskkonnategurid tõepoolest avaldavad mõju geenide toimimisele ja teises ja kolmandas põlves.

Ma mõtlen neile asjadele vahel siis, kui räägitakse haridusest. No näiteks seesama sipelgate ja rohutirtsude teema. Kui suurt osa inimestest oleks üldse võimalik koolitada teadmustöötajateks ja iseseisvateks probleemilahendajateks? Kas ideaalsetes tingimustes 100%? Või vähem? Mida arvata nendest futuroloogidest, kes väidavad, et tulevikuühiskond koosneb nagunii 20% mõtlevatest, juhtivatest ja teostavatest rohutirtsudest ning 80% sipelgatest, kes peavad — olenevalt geograafiast — kas tegema töid, mis on masinate jaoks liiga primitiivsed, või siis vegeteerima tittytainmentist tuimestatuna? Missugune on optimum kulutatavate ressursside ja võimaliku tulemuse vahel? Ja kuidas geneetika ning epigeneetika kogu selles diskursuses vastu kajavad?

Mul on raske neil teemadel mõelda, mul hakkab enda pärast häbi. Mul on tunne, nagu üritaks minu sees pead tõsta mingi pisike elitislik reinlang, kes räuskab proletaarsest lumpenist ja lumpenlikust proletariaadist. Aga ei ole ju tegelikult nii.

Sääseluulud

Posted in * by tavainimene on 07/06/2010

Pidev terror hakkab tasapisi psüühikale mõjuma — täiesti sääsevabas ruumis on aeg-ajalt siin või seal tunne, nagu suskaks mõni noist vastikutest pinisejatest. Vägagi ebameeldival kombel meenus hiljuti nähtud dokfilm salapärasest ja vastuolulisest Morgellonsi tõvest, mille põhjustajaks vandenõuteoreetikud peavad laboritest putku pannud ja kontrolli alt väljunud nanomasinaid. Ilmselt on nad nüüd evolutsioneerunud nähtamatute robotsääskede tootmiseni.

(Pilt siit)