tavainimene

School’s Out for Summer

Posted in * by tavainimene on 31/05/2016

Ootan oma programmeerimiskursuste (1+3 EAP) digitunnistusi ja mõtlen, et kui ma tahaks oma koolitööna valminud mängukese n-ö pärisprogrammiks teha, siis mis oleks mõistlikum: kas hakata mässama Pyinstalleriga või Transcryptiga või hakata hoopis kohe heaga JavaScripti õppima. Ma siin natuke juba piilusin; oh aeg, oh aeg, kõik need semikoolonid — nüüd, kus mul just-just hakkas koolonite panemine välja tulema …

Ei ole kellegagi aru pidada ka. Kolleegid ja tuttavad suhtuvad minusse juba niigi, nagu oleks ma astunud mingi satanistliku sekti liikmeks. Aga kogu avantüüri võtab põhilises kokku siiski see dialoog:

— “Sul on koodis üks globaalne, fundamentaalne error.”
— “???”
— “Isikukoodis. Vaata selle teist numbrit.”

Advertisements

Viies vastasmõju

Posted in * by tavainimene on 31/05/2016

Mistahes nullist erineva lõpliku arvu alternatiivsete valikute korral heidab kass magama triikimata pesu kuhjale. 

Ei tee me ära

Posted in * by tavainimene on 30/05/2016

Ma ei kiida heaks rämpsu metsa alla vedamist. Ma ei ole seda kunagi teinud ega kavatse ka tulevikus teha. Ma ei kavatse isegi kasutada kohalike isehakanud jäätmekäitlejate teenuseid, kes paarikümne euro eest veavad sinu prügi “kuhugi ära”. Aga ma pean neid kolme lauset enda meelekindluse säilitamiseks kogu aeg mõttes üle kordama. Sest kui ma lõpuks, pärast järjekordset ootamatut kohtumist roomajate klassi esindajaga, otsustasin hakata krunti natuke koristama (teate küll seda maaelu, eterniiditükid ja katkine pliidiraud puukuuri taga, auklik plekkvann ja tundmatu sisuga vana värvipott sauna seina ääres, katkised pakettaknad lauavirna otsas — “ähk lähäb tarvis”; ei, ei lähe mitte kunagi tarvis), selgus, et see asi pole üldse nii lihtne.

Olmejäätmete sortimisel tekkekohas tuleb liigiti koguda:
1) paber ja kartong;
2) pakendid;
3) ohtlikud jäätmed;
4) biolagunevad aia- ja haljastusjäätmed;
5) biolagundatavad toidu- ja köögijäätmed (edaspidi toidujäätmed);
6) probleemtoodete jäätmed, sealhulgas romusõidukid ja nende osad, kaasa arvatud vanarehvid, elektroonikaromud ja nende osad, patareid ja akud;
7) põlevjäätmed, sealhulgas puit, plastid;
8) suurjäätmed;
9) metallid.

Liigiti kogutud jäätmete kogumisel ja veol peab vältima nende segunemist teiste jäätmeliikidega.

Et plast on “põlevjäätmed”, see tuli mulle üllatusena. Tapeeti ei tohi viia vanapaberisse, seda ma juba tean. Aga kuhu tohib, seda veel ei tea. Aga kas katkise klaasiga pakettaken on ohtlik jääde, probleemtoote jääde või suurjääde? Värvine purk — pakend, ohtlik jääde või probleemjääde? Poolik eterniiditahvel — probleemjääde või suurjääde? Ja mis siis saab, kui ma olen nad kõik liigiti segunemist välistavatesse hunnikutesse kogunud?

Kohaliku valla ega seda teenindava jäätmekäitlusfirma kodulehelt ei saa mingeid abistavaid vihjeid. Kõige paljulubavam link “Hinnakiri” avab veateatelehekülje. Lähim jäätmejaam asub maakonnakeskuses. Nende hinnakirjas on read “betooni-, tellise-, plaadi- või keraamikatootesegud, mida ei ole nimetatud koodinumbriga 170106”, “PCB-sid sisaldav ehitus- ja lammutuspraht”, “Klorofluorosüsivesinikke sisaldavad kasutuselt kõrvaldatud seadmed”, “Ehitus- ja lammutussegapraht, mida ei ole nimetatud koodinumbritega 170901, 170902 ja 170903”. No siin läheb ilmselgelt vaja rauakooli-haridust. Ja muidugi autot. Ilmselt veoautot. Paraku teatab hinnakirja viimane rida, et “Prügi (segaolmejäätmed) üldises korras füüsilistelt ja juriidilistelt isikutelt vastu ei võeta”. Olmejäätmete kohta leidsin lõpuks info hoopis rubriigist “Ehitusjäätmed”, kus selgus, et põhimõtteliselt tuleks mul rentida kuuekandine konteiner, mis maksab 19 eurot paigaldus, 4 eurot päev ja 151 eurot tühjendus.

Nii et laias laastus 200-eurose arvega tuleks arvestada. Nojah, eks ma hakkan raha koguma. Kunagi. Kui vanad võlad makstud ja talvepuud tellitud saavad. Seniks loodame, et see poolemeetrine susiseja seal mujal nimetamata koodinumbriga muu segaprahi varjus oli ikka nastik. Aga ma kardan, et kohalike libajäätmekäitlejate (“20 eurot ja ära küsi midagi”) äri jääb veel kauaks õitsema.

Soo-loogia

Posted in * by tavainimene on 26/05/2016

Minu ema oli lõpmata armas, leebe ja viisakas, alati sätitud välimusega ja kommilfoo. Samas oli ta iseseisev ja toimetulev, sai hakkama firma juhtimise, laelambi juhtmete ühendamise ja saeketi vahetusega, ilma sellest feministlikku steitmenti tegemata. Mina ei ole kuigi sätitud ja ma ei soovitaks ühelgi terve mõistusega inimesel pikemalt viibida toas, mille laes on minu pandud lamp. Aga ma ei saa öelda, et oleksin üritanud oma ema vastu mässata. Me olime tegelikult parimad sõbrad. Kuidas selle internaliseeritud misogüüniaga siis lood on?

Kui rongis on kaks vaba kohta ja neist üks on naisterahva ja teine meesterahva kõrval, siis istun ma muude võrdsete asjaolude korral ilmselt naise kõrvale. (Meenub hiljutine seik, kui rongis üritas minuga kangesti juttu arendada veidi napsune meesterahvas, kes, nagu jutust välja tuli, oli just vabanenud vanglast pärast 15-aastast kinniistumist.) Aga üldiselt ei ole avalikus kohas võõra inimesega üks-ühele suhtlemisel erilist vahet, kas tegu on mehe või naisega. Enamiku inimestega on võimalik mingi ühine jututeema leida ja sellel viisakuse raames püsida.

Kui nüüd rääkida seltskonnast või kollektiivist, siis üldiselt piirduvad minu kogemused segaseltskondadega, kus on mõningane naiste ülekaal. Päris poistekambas ega naistekollektiivis ei ole ma pikemalt viibinud. Aga põgusad vaatlusandmed lubavad väita, et naisel võib olla meeste seltskonnas lihtne, kui mehed ei taju temas oma hierarhia lammutajat ega positsioonide ohustajat ning ta ei tule mingitel põhjustel arvesse ka seksuaalse huvi objektina. Ta jäetakse rahule. Naine naiste seltskonnas peab aga alluma alfaemaste diktaadile — kui ta just ise ei ole see atraktiivne, ekstravertne ja sotsiaalselt kompetentne matroon. Ja kes pole sellega lasteaiast peale harjunud, sellele võib see tunduda ärritav. Ma ise tunnen, et ma hakkan sellest ärritusest välja kasvama ja suudan leebelt kaasa noogutada. Ükskord, kui ma jõudsin tagasi pikalt bussireisilt neljakümneliikmelise naistegrupiga, oli mul küll jõudnud tekkida soov mitte jagada selle seltskonnaga mitte üksnes sugu vaid ka bioloogilist liiki. Aga teisest küljest jälle, kui need oleks olnud Ali-Baba ja nelikümmend röövlit …

“Inglite keel”

Posted in * by tavainimene on 22/05/2016

Ei taivan olõ-i puudu
naist närtsest, räbälist.
Sääl om ka setot vaia
küll väegä hädälist.

Kakssada lehekülge! Aga aulik härra Friedenthal, see ei ole ju romaan, see on brošüür! Mis peab heatahtlik lugeja tegema, kui autor ta kättpidi pimedusse juhatab ja poolel teel sinna üksinda jätab? (Mis sai Joonase pükstest ja eriti nende taskus olevast (ristimärgiga!) noast? Kas deemonliku torupillimeistri nähtamatu kanneldajast inglike ilmub kulisside tagant välja? Mis sai Mariast/Mirjamist? Ja miks on ikka nii, et naised peavad nutma, kui mehed oma arkaanseid asju ajavad?) Romaani pikkus, härra Friedenthal, olgu tubli viissada lehekülge, ja mitte vähem. Muidu oleme sunnitud arvama, et Titivillus* on seekord suutnud pooled poognad teel trükikotta pihta panna.

Nojah. Üks kirjastamismaailma lähedalt tundev isik seletas mulle just äsja, et kakssada lehekülge on nii-öelda tööstuslik standard. Välismaa kirjastused ei hakka riskima tundmatu riigi vähetuntud autorilt viiesajaleheküljelise romaani trükkimisega. Kakssada on just paras. Ja paiguti vilksaski sellist välismaa kirjastustele sihitud šnitti; kodupublikule öeldaks ju lihtsalt “hruštšovka”, mitte “Nikita Hruštšovi ajal ehitatud silikaattellistest elamu tillukeste korteritega”. Aga pole õiglane selle peale nina kirtsutada, sest “Inglite keel” on iseenesest väga hea, ehkki umbes poole võrra lühem kui võiks.

(Mis puutub kodupublikusse, siis linnas käies jalutasin diagonaalis läbi ka sellest uuest Kvartalist. Jälle üks tükike Tartust, mis pole enam minu oma, kuhu minusugusel pole asja. Esprit ja Zara vahel laulis Jää-äär väiksest puust linnast — inglased ütleksid “adding insult to injury“.)

Üks mõte tuli lugedes veel; hiljuti juhtusin kuskilt kuulma või lugema filmimuusikast — et kuidas heli mõjutab pildi vastuvõttu. Et kui näidata täiesti triviaalset stseeni, kus keegi koorib kartuleid, siis, kui selle taustaks mängib pinev ja pahaendeline muusika, siis koondub meie tähelepanu sellele, et koorija käes on nuga. Romaanis saab ka luua sellise “helitausta”, et kui juhtuvad täiesti loomulikult seletatavad asjad, siis lugejasse jääb ikka kahtlus, et tegu on üleloomulikuga.

Okultsete harrastustega raamatumeistri Salomon Maiusega tuleb aga nõustuda selles, et teose sisu ja vorm on omavahel seotud otse hämmastaval viisil. Hiljuti sain, nagu kevadeti ikka vahel juhtub, abipalve ühelt tuttavatuttavatuttavalt, kes on hädas akadeemilise kirjutamisega — “lause ei moodustu”. Rahustasin noore inimese maha, kinnitades, et mul on kantseliidis must vöö, ja ütlesin, et löögu aga oma kirjatöö letti. Puistasin sellesse heldekäeliselt väljendeid nagu “eeltoodut arvesse võttes võime väita” ja “samas peame arvestama asjaoluga” ning küljendasin kõik kenasti ära. Vastuseks tuli eksklamatsiooniderohke tänukiri, mille lõpus oli postskriptum: “Äkki vaataksite empiirilise osa arvutused ka üle?”

____
* – Tunnistan ausalt, et lugesin sellest deemonist esimest korda; kindluse mõttes guugeldasin järele; umbusk oli lausa nii suur, et üheks lühikeseks jaburaks hetkeks olin valmis uskuma, et romaani autor on ka vastava Vikipeedia-lehe ise valmis fabritseerinud.

Tarbetu tarkuse teaduskond

Posted in * by tavainimene on 17/05/2016

Programmeerimiskursus on lõpusirgel; kohusetundliku õppurina näpistasin eile paar tundi kullahinnalist uneaega ja vaatasin TV3 pealt ära teemakohase “Imiteerimismängu”. Film oli tubli keskmine, aga vaimustavast jäi siiski midagi puudu — mingi igavikuline üldistus või huvitavalt lahtised otsad. Pärast guugeldasin veel Enigma ja Bletchley Parki kohta lisa, aga suurem osa sellest oli kõrgelt üle minu mõistuse. Mõelda vaid, kui Turing oleks elanud näiteks kaheksakümneaastaseks ja kogu selle aja vilkalt igasugu asju välja mõelnud. Ma arvan, et singulaarsus oleks tänaseks juba meie kui mõttetute lihakottidega üks-null teinud. Ilmselt sekkus sündmustesse Ilmaruumi Homöostaas.

Teemakohane film tuletas meelde ammuse seiga mälestusväärsest filosoofiaeksamist, kuhu üks kursusekaaslane saabus ilmselgete üleõppimise tunnustega ja teatas mõttelagedalt itsitades, et oli RTLi pealt vaadanud jalgpallimatši: kreeka filosoofid saksa filosoofide vastu. Naljaviluks võtsin nüüd guugeldada ja kanäe: täitsa olemas selline Monty Pythoni sketš.

Bussiteater

Posted in * by tavainimene on 13/05/2016

Bussijuhi selja taga istus väike vanadaam ontlike halliseguste lokkide ja linase kübarakesega. Kohe teisel pool vahekäiku — keskealine räsitud maamees, pöetud pea ja piinatud ilmega. “Gunnar oli minu õpilane,” kuulutas vanadaam rõõmsa heleda häälega üle bussi. “Gunnar, ma tahaksin sulle mälestuseks midagi kinkida.” Gunnar pobises midagi. Ta oli selles bussis lõksus mis lõksus. Ülejäänud reisijad jälgisid stseeni kasvava huviga.

“Kas kellelgi on sulepead?” nõudis lokkidega vanadaam. Keegi ulatas talle pastapliiatsi. Daam õngitses käekotist salmiku, rebis sellest lehe ja hakkas usinasti maalima. Mõnda aega oli kõik vaikne.

“Nii, Gunnar, vaata, mis ma sulle kirjutasin.” Kõik peale kõnetatu ajasid kaelad õieli, et paremini näha. Salmikulehele oli suurte ja kunstipäraste tähtedega maalitud mõned värsiread ning juurde joonistatud lilleoksakesed. “Selle paned nüüd klaasi alla endale.” Vanadaam kiirgas rahuolust, Gunnar pobises — ilmselt tänusõnu. “Kui ma poleks siin bussis Gunnarit kohanud, siis ei olekski ma teadnud, et mul puudub kotis sulepea,” informeeris kirjakunstnik kõiki reisijaid. Tema olekus segunes vanainimese süüdimatus mingi majesteetliku enesestmõistetavusega.

“Jaa, Gunnar, sa oled ju ilus poiss!” Ütleja otse säras. “Jaa. Lähed peegli juurde ja vaatad: ma olen ilus. Kõige tähtsam on ennast armastada. Siis pöördub kõik paremaks.” Viimased laused olid adresseeritud juba kõigile kaasreisijatele või isegi pigem — maailmale.

Buss keeras jaama sisse ja reisijad pudenesid välja. Istusin paar sekundit täiesti oimetuna, Kange tahtmine oli peategelastele aplodeerida. Piinlikkus ja vaimustus, tõelised Harala elulood. Vaat see on transgressiivne kunst.

Ja nüüd teiselt poolt

Posted in * by tavainimene on 08/05/2016

Aeg on raha

Posted in * by tavainimene on 07/05/2016

Kaalukad argumendid

Posted in * by tavainimene on 04/05/2016

Vesi on kaevus. Puud on kuuris. Talvehommikune kohvijoomine algab sellest, et kühveldad lumest lahti tee kaevu ja puukuurini. Kohv valmib paari tunni pärast.
Kui töölt koju jõuad, on maja külm. Ahju tule tegemine annab tuntavat efekti mitme tunni pärast.
Pood — 4 km. Võib juhtuda, et seal on leib või piim otsas. Kõik asjad on paarkümmend senti kallimad kui linnas.
Kool — 4 km. Koolibuss käib. Bioloogiat õpetab endine kolhoosi agronoom, kellel on geenidest ja värgist üsna ähmane ettekujutus, aga kes usub see-eest kindlalt Luule Viilma õpetusi. Füüsikat annab kekaõps, sest ta on kooli ainus meesterahvas (ja mehed peavad ju füüsikat jagama). Ajalugu õpetab rahvamaja juhataja. Huviringidest on olemas diskotants ja keraamika, mis peavad sobima mõlemast soost igas vanuses harrastajatele.
Muusika- ja spordikool — 35 km. Sportimiseks on siiski olemas võrkpalliväljak (oma võrk kaasa).
Bussipeatus — 1,5 km. Buss maakonnakeskusesse läheb kaks korda päevas. Hommikul lähed, õhtul tuled — või vastupidi. Elu ilma autota on põhimõtteliselt võimatu.
Sularahaautomaat, apteek, pank, postkontor, bensiinijaam ja juuksur — 35 km. Tuletõrje, politsei ja kiirabi niisamuti. See-eest salaviin — 300 m ja 24*7.
Tervisejooksu mõttest loobud sa pärast paari katset (maanteel kihutavad rekkad ja bemmid, külateel lõugavad koerad).
Internet on kallis ja aeglane.
Siiski, on näiteks võimalus harida oma aiamaad ja kasvatada juurikaid. Kui õnneks läheb, siis ei tulegi sügistormide ajal nädalast elektrikatkestust, mis sügavkülmiku sisu orgaanilisteks jäätmeteks muundab.

Nojah. Aga vaatame nüüd teisest küljest, ja mul piisab öelda kaks sõna: “korteriühistu üldkoosolek”.