Pereväärtused

Kirjutasin, kustutasin, kirjutasin, kustutasin. Möönan, et ma olen erapoolik neljal või viiel eri põhjusel. Kindlasti on asjaolusid, mida ma ei oska näha. Ei taha näpuga näidata kellegi peale isiklikult, vaid rääkida nähtusest. Aga. Ma saan üldjoontes aru, miks keskealine poolprominent jätab maha laste ema ja leiab uue eluarmastuse oma joogatreeneriga. Aga minu meelest oleks taktitundeline mitte eksponeerida neid teise ja kolmanda ringi paare jõuluhommiku-jutusaadetes särasilmil seletamas, kuidas NÜÜD on kõik NII ÕIGE. (Jah, ma loen nüüd raamatuklubi jaoks Houellebecqi ja eks see teeb mingite asjade suhtes tundlikuks.)

Käkitegu

Kallake suurele lauale kuhjake kollakat ja sõmerat durum-nisujahu. Lööge kuhjakese sisse lahti iga saja grammi jahu kohta üks muna. Näppige kõik segamini. Suruge, voltige, lappige ja suruge tainapalli oma tubli veerand tundi, kuni see on kenasti elastne. Pange tainapall kilekotiga külmkappi mõtisklema, kuniks ise salatit ja magustoitu teete vms. Võtke tainas külmast välja, aga hoidke kilekotis. Lõigake üks keskmise kartuli suurune tükk, näppige lapikuks nelinurgaks, rullige tainarulliga nurkade suunas õhukeseks, püüdes säilitada ristküliku kuju. Kui ristkülik on saavutanud pastapressi laiuse, laske see pressi rullide vahelt läbi. Õhuke tainalatakas kastke mõlemalt poolt tavalise nisujahu sisse ja laotage kandletaolisele lõikurile. Rullige paar korda, et latakas kandlekeelte külge kinni jääks, ja libistage siis sellest rulliga kõvasti surudes üle — nii, et traadid lõikavad taina ribadeks. Koputage kandle pihta, koguge selle põhja kukkunud pastaribad kokku, tehke korralikult jahuseks ja keerakse “kurepesaks”. Korrake alates tainaruudu näppimisest, kuni tainas on otsas. Nüüd pange suur keedupott veega tulele. Kui vesi keeb, soputage pastapuntrad lahti ja tõstke ühekorraga keeduvette. Värsket pastat kaua keeta pole vaja, tõstke see esmalt sakilise kulbiga sõelale ja sealt kallake suurde panni kastme sisse (kus on juba ees oliiviõli, tuunikala, tomatipüree, kirsstomatikonserv ja suured kappariviljad). Võtke tangidega pastaports, keerutage kulbi sees ja libistage sealt taldrikule. Kallake peale veel oliiviõli ja raputage oreganot. 

Ausõna, tegemist ei ole sisuturundusega, lihtsalt me käisime MyItalys kokkamas ja söömas ja väga tore oli. Soolakooriku all küpsetatud riivsaia-peterselli-sidrunitäidisega lõhe oli maitsev (kuigi tekkis ketserlik kahtlus, et foolium ajaks ka selle soolakooriku asja ära), baklažaanitornikesed (muhvinipannis portsjonitena küpsetatud, parmigiana di melanzane modifikatsioon ilmselt) olid ülimaitsvad ja crema catalana oli absoluutselt imeline. Tegin oma süsivesikumoratooriumis atsurr, sest kuidas sa jätad söömata iseenda rullitud ja ribastatud värske pasta, mis ujub hõrgus oliiviõlis?

Tulin koju ja olin nii kokkamishoos, et otsustasin teha oma viimase veiniavastuse (Käferi no-name Pinotage ja Shiraz Maximas alla 5 euro pudel, Vivino hinne üle 3,5 palli; jaa, talvel ma tahan punast veini ja et oleks rohkem tummisust, tammisust, tanniine, suitsuploomi, pipart, vaniljet ja šokolaadi buketis) juurde soolaseid küpsiseid. Kahjuks ei viitsinud retsepti guugeldada, meeles olid ainult “mingi pähkel” ja sinihallitusjuust. Viskasin kaks pakki kreeka pähkleid ja tüki sinihallitusjuustu blenderisse, mätsisin latakad ja viskasin praeahju. Tulemus on ülimalt ebaapetiitse välimusega, kuid siiski täiesti talutava maitsega. Ja üks küpsis annab umbes 60 kcal. (See tuletas meelde hiljuti Redditis maha peetud ketorahva ja cicorahva tulist ja tagajärjetut vaidlust, kas all calories were created equal või siis mitte.) Nojah siis. Hiljem selgus, et kreeka pähklite asemel oleks pidanud kasutama pekanpähkleid ja tainasse oleks pidanud käima ka või ja jahu. Nojah siis. 

Küpsiste ja veiniga tuleb siiski hoogu pidada. Trennides tuleb logistilistel põhjustel paarinädalane paus, tõotasin treenerile, et üritan kolm korda nädalas kas või pool tundi midagi liigutada ja ostan pühadeks külmkapi kodujuustu täis. Vaat nii. Aga järgmine postitus tuleb kindlalt poliitikast.