“Kolme keha probleem”

Minu teadmised füüsikast kipuvad piirduma tõdemustega stiilis “kui pidurdamatu jõud kohtub liigutamatu objektiga, siis on targem viibida kättesaamatus kauguses” ja seepärast ma ilmselgelt ei saanud “Kolme keha probleemist” täit elamust kätte. Prootoni sisse pakitud mõõtmed, mis paistavad taevas hõljuvate valguskiududena — mnjah. Mingid ideed olid samas siiski täitsa võluvad. Kas “jumal ise teab”, kuidas kolm keha kaootiliselt liiguvad, või mängib härra Jumal viimati täringuid? Või siis see, et inimene võib olla väga tark, aga tarakanid elavad ta sellegipoolest üle. (Siinkohal meenub kuskilt loetud faktoid, et tarakanide arvukus olla kahanemas; eks loodame, et tegu pole evakuatsiooniga.)

Süžeeauke oli paraku igal käänakul ja autor põrutas neist roomikutega üle ja läbi. Noh olgu, ulme ju, sunnime kriitikameelt  vahepeal vakka olema. Mõnda juppi oleks küll toimetajana soovitanud kõvasti kärpida. Häiris kummaline ebajärjekindlus autori/jutustaja/vaatleja vaatepunkti osas; see ebajärjekindlus ei olnud siiski ka nii järjekindel, et oleks kuidagi kunstilise võtte mõõdu välja andnud. Ära ütle “hiljem sai Xi ühes baasis toimunud õnnetuses surma”. Anna seda edasi kahe tegelase dialoogina: üks ettevaatlikult pärimas, teine napisõnaliselt ja puiklevalt vastamas, esimene oma küsimust kahetsemas jne.

Kui sisu eest oleks kokku andnud nelja plussi, siis puine ja konarlik vorm saab minult küll kasina kolme miinuse. Huvi tekkis hoopis hiina keele vastu — kuidas seda ikkagi kirja pannakse ja tõlgitakse. Kas hiina kirjas lauset loeb iga kirjaoskaja hiinlane täpselt … ee … täht-tähelt samamoodi? Loogiline oleks ju, kuidas muidu nende rongid rööbastel püsiksid. Minul miskipärast oli ähmane ettekujutus, et nende kribuliste märkidega antakse mõtet edasi mingil poolmetafoorsel viisil, nii et iga lugeja konstrueerib peas omaenda jutustuse, mis võib olla hoopis erinev kõikide teiste lugejate omadest. Samas võib-olla ongi nii ja ronge hoiab Hiinas rööbastel hoopis kohusetunne, mis on tegelik viies vastasmõju.

Tore on see, et seriaali toodavad paralleelselt nii ameeriklased kui hiinlased. Loodetavasti paikavad-tihendavad stsenaristid hõredamad kohad kenasti ära ja kunstnikud loovad mõjuva visuaali. Võib ju vaadata küll siis, eesseisvatel jahedatel talveõhtutel, läpakas teki all soojendajaks. 

Koolielu ja ärielu

Tavainimene: Ma mõtlesin, et teeks XYZ.
Professor: Seda ei saa niimoodi välja arvutada!
/…/
Direktor: Kuule, tee nüüd XYZ.
Tavainimene: Seda ei saa niimoodi välja arvutada.
Direktor: Jah, jah, väga võimalik, aga mul on vaja. Homseks, okei?

Eto žizn, eto karma

“Tank oli shibboleth. Need narvalased, kes ei saa aru, mis teema eestlastel tankiga oli, ei saa ka millestki muust aru.”

Naiivne lähilugemine

Kõrbenud ja lõhki raskes põuavalus, pragulise suuga taevast maa vett palus.	Maa on personifitseeritud, põud teeb talle valu – meid viiakse esimeste värsiridadega müütilisse aega, „kus linnud ja loomad veel rääkisid“.
Kaevud seisid tühjad, viljad põllul viltu, igaüks see ootas päästvaid vihmatilku.
Vereohvri maale peab see rahvas tooma – mitusada vangi, mitu tuhat looma.	Huvitav väike nüanss – vereohvrit vajab maa, mitte taevas, kuigi maa on ju ise taevast vett palunud. Võib mõelda, et tegu on taevajumalate eelse maajumalate ajastuga.
Juba ammu polnud suuri sõdu peetud, võõraid vangikarju polnud kokku veetud.
Targad mehed tulid kokku suurde kotta, kellegagi pole praegu minna sõtta.
Endi hulgast tuleb inimohvreid leida ja kui muu ei aita, tuleb liisku heita.	Inimohver kui kontseptsioon on nüüdisaja inimesele õõvastav. Üleüldse ohverdamine kui selline – „milleks on surematule jumalale vaja vasikate verd ja vanade naiste laulu?“ Ometi teevad korralikud kristlased seda kui mitte just igal pühapäeval, siis paar korda aastas ikka. Kellegi veri on valatud, kellegi ihu süüakse, et keegi või miski saaks ära lepitatud.
Targematest üks siis ennast püsti ajas: “Arvan, liisku heita meil ei ole vaja,	Kui ähvardab oht saada ise liisualuseks inimohvriks, siis tulevad mõistagi tarkadel enesealalhoiu mõtted. Või siis. Funktsionalistlikust seisukohast äkki oligi tark tegu ähvardava näljahäda palge eest kõrvaldada hõimu kõige nõrgemad liikmed?
ohvriks saagu need, kel jõud on kadund verest, kokku toome haiged igaühe perest.”	Aga vastu oleks mõni kavalam tõbine võinud ju tõsimeeli väita, et jumalatele on solvav, kui neile pakutakse ohvrianniks teisejärgulist kraami?
Käsk siis teada varsti kõikidele anti, ohvripõllu äärde haigeid kokku kanti.
Emad ahastasid, lapsed tegid kisa, kellelt viidi tütar, kellelt haige isa.
Hädaldasid naised, mehedki meelt heitsid, kuni oma haiged vargsi ära peitsid.	Näeme, et selline asjakorraldus ei olnud vähemasti mitte kõigi meelest täiesti legitiimne. Oma särk on ihule ikka ligem, oma haige isa kallim kui verejanuline maajumalus.
Ühel mehel oli naine olnud kena, nüüd ta ilust palju järel polnud enam.	Oluline on see, et naine on olnud ilus, aga enam ei ole. Võib-olla on ta vana? Teoreetilise mehe vaatepunktist on tema väärtus igatahes vähenenud.
Haigus näris selga, ristluu sisse puges, mees ta kohal palveid poole ööni luges.	Naine on haige, aga selgub, et mees hoolib temast endiselt ja hoolitseb tema eest. Edasi juhtuva valguses on see oluline.
Rohte sisse jootis, armastusest vestis, parata ei olnud, haigus ikka kestis.	Haigus on ilmselt tõsine, võib-olla surmav.
Aga ta ei peitnud oma naist ka ära, temani kui jõudis otsimise kära.	Otsimise kära viitab vägivallale ja võimusuhetele. See ei ole mingi harmooniline ürgdemokraatia, kus igaüks teab oma kohta ja täidab oma kohust.
Ilusamad riided naise selga andis, kätel oma naise õue peale kandis.	Naine on liikumisvõimetu, ilmselt töövõimetu, praktilises mõttes perele kasutu.
Ohvripäeval põllul voolaku su veri, sügisel seal langeb kuldseid viljateri.	Mees on vabatahtlikult nõus haige naise surma saatma – uskudes (või siis teeseldes uskuvat), et ohvrist peaks kindlasti olema kasu.
Nagu sinu juuksed säraks päikse läbi, viljakõrs saab nõtkeks sinu keha läbi.	Järgnevad kinnitused naisele sellest, kui ilus ja armas ta on ning kuidas surmas tema ilu muutub igaveseks, igavikuliseks. Surm on tragöödia, aga samas ülenemine. Naise keha muutub viljaks – võtke ja sööge, see on minu ihu.
Sirbiga kui vilja sügiseti lõikan, sind siis viljast otsin, sinu nime hõikan.	Sügiseti, see tähendab igal sügisel – mees jääb naise mälestusele truuks.
Vastuse mul viljast kahistavad tuuled, sama õrnalt nagu öelnuks sinu huuled.	Naise vaim kahiseb viljas; hing, hingus, tuuleõhk.
Ja kui kevad, leivatainas kerkimas on mõhus, samamoodi kasvaks lapsuke sul kõhus.	Kehalisus ja viljakus – naine kui ema, maaema, viljakusjumalus.
Sinu pehmest rinnast pole siis nii kahju, sooja leivapätsi kui ma võtan ahjust.	Pehmest rinnast lahti kistud olla on kahju ja valus, aga soe leivapäts lohutab. Mees võtab ahjust leiba – sooja leiba, mõtelge.
Vihmast metsajärve veed on jälle helged, vaatavad sealt mulle sinu silmad selged.
Nii sa igavesti minule jääd kenaks, kuldse lõikuse ja sinivete emaks.	Naine saab mehe meeltes jääda igavesti kenaks, kui tema haigusest puretud keha on hävitatud, õigemini muundatud.  Transsubstantsioon; inimene saab jumalaks, vilja- ja veteemaks.
Iga hetk sa oled minu mõttes, suhu pannes leiba, sirpi seinalt võttes,	Rõhutatakse mälestuse püsivust. „Ma ei unusta sind iialgi“ kipub üldiselt siiski olema sõnakõlks. Kui kaua kestab keskmiselt igavene truudusevanne? Mis maksab oopium rahvale? Inimese meel on muutlik, elu nõuab oma, küllap leiab mees endale ühel päeval uue pehmerinnalise leivatainasõtkuja. Ja nii see peabki olema. Aga kas pole ka lohutusvaled – nii enesele kui teistele – hädavajalik osa inimeseks olemisest?
mulda kobestades, järves silmi pestes, meie lapselastel muinasjuttu vestes.	Lapselapsed on viimane argument. Lapsed on argument, mille vastu ongi raske vaielda. Ema peab ohverdama ennast laste elu nimel. Ei oleks ju kasu, kui mees ohverdaks ennast naise asemel, sest surmahaigest naisest ei oleks nagunii laste üleskasvatajat. Hõim vajab tervet meest ja tema lapsi, mitte surnud meest, surevat naist ja nende nälga surevaid lapsi. Eeldusel, et vereohvrist võiks üldse olla kasu vihma esile kutsumisel … või siis ikkagi näljahäda ärahoidmisel ülalpeetavate suude arvu vähendamise läbi. Kas see on paratamatuse ära tundmine või ülekohtu enda jaoks ratsionaliseerimine, ilusamaks mõtlemine? Kollaboratsionism ja oma näo päästmine? Moraalne oleks hakata vastu „otsijate kärale“ kas või enda hukkumise hinnaga? Teades, et suure tõenäosusega ei pruugi see kedagi teist päästa ega säästa?

PS Kelle ballaad see ikkagi on? Pärit Vahingu näidendist “Potteri lõpp”, aga olen kuulnud autorsust omistatavat ka Maimu Bergile. Siit võiks kange tahtmise korral veel ühe kokkupakitud dimensiooni lahti harutada?

Ma mõtlen temast nagu enesest

“Haige mäger” Tartu Uues teatris meeldis mulle hirmsal kombel, sest selles oli olemas kõik, mida ma teatrilt ootan. Ei olnud ülearu ponnistatult diip ega ka mitte kooliteaterlikult näitlev. Oli hea tekst, äge muusika, nutikas lavastus, ruumikasutus ja kujundus (see hõljuv kuldne ahel!), oli mäng, pani kaasa elama ja eriti pani nostalgitsema. Sest kes meist pole ülikoolipäevil mõnes ühikaköögis kitarri plänninud, vastu hommikut tuhatoosist priskemaid ööbikuid jahtinud ja targutanud “kõiksuse isesusest” — mis tagantjärgi meenutades tundub ühtaegu krimpspiinlik ja samas ikkagi armas, sest noored peavadki olema idealistlikud, rumalad, ennasttäis, maailmavalus ja tegema “oma värki” ja uskuma, et see värk on täiesti ainulaadne ja seniolematu.

Haige Mäger tundus bändi/kunstiprojektina isegi ägedam kui prototüüp Rajacas — ajaloost sai legend, legendist müüt jne. Igaüks mäletab asju erinevalt, igaühel oma tõde. Ka Viktoril, kes usub, et meeleavaldajad on ohtlikud huligaanid ja marodöörid, kelle eest tuleb oma kalleid kaitsta iga hinnaga. Ootamatult päevakajaline oli see. Ja mõte, et ega tondid pole kuhugi kadunud, vaid on kavalamalt ennast inimeste hulka ära peitnud, töötab päris mitmel tasandil.

Rajacas tegutsesid vist ainult poisid, eks? Tüdrukud ei olnud kuuekümnendatel nii kõvad mässajad? Hmm. Aga väga lahedad olid need 50 aastat hiljem intervjueeritavad tüübid, ma tundsin neis korraga nii paljusid inimesi ära. Ja ballaad põuast ja vereohvrist oli täitsa iseseisev kunstielamus. Mul on nüüd kinnisidee see tekst üles otsida. Autorit võiks muidugi teada, aga noh, eks ülikoolipäevil kulus päris palju aega “kõiksuse isesusest” targutamisele ja eesti kirjanduse loengutesse alati ei jõudnud ju. [Juba leitud.]

Arutasime, et kas praegused tudengid on ka sellised piirilõhkujad või on nad väiksed vanainimesed, kes töötavad juba baka teisel kursusel projektijuhtidena ja neil on konnasilmad ja komminaalmaksud. See oleks muidugi natuke kurb, aga — “mõtle välja, miks sina just praegu noor oled”. See oli väga hea lause. Mitte et need vastused saaksid väga toredad olla, aga see on juba uue jutu teema.

“Ema tuba”

God gave Noah the rainbow sign:
no more water, fire next time.

Enamik tartlasi on ilmselt mõlgutanud mõtet pakkuda raha pilli mittemängimise eest tänavamuusikust vanamehele, kes plõnnib elektrikitarril “Mäletad kevadet õites” ja taustabiidiks on mingi lastesüntesaatori umptsassaa hoopis teises helistikus. Kaugemalt kuulates ei ole see kakofoonia nii ilmne, aga lähemalt jõudes pööritad sisimas silmi, et no mida asja. Aga siis jälle mõtled, et vanainimese asi, vähemalt on tal hobi, mille pärast kodust välja tulla.

See Kasemaa raamat on minu jaoks sama segadusseajav nagu Tartu vanamehe tänavamuusika. Mitte et see oleks sama halb, vastupidi, see on tegelikult väga hea, aga helistikule ei saa kuidagi pihta. Segunevad Õnnepalu (pikad-hallid-adruvallid-ja toonesepp-aampalkides) uussiirus ja Kivirähu (sõime-lastega-kaks-kuud-ainult-pihlakamarju-ja-kandsime-siniseid-kilesusse) grotesk, kui üldse millegagi võrrelda. Heldimus ja künism. Minajutustaja nimelt tahaks oma ema maja maha põletada, et kindlustusrahaga saaks lõpuks ehitada ja sisustada uue, nüüdisaegse, nägusa ja maitseka. Sest ta on surmani tüdinenud vaesusest ja inetusest, linoleumi all läpatavate põrandalaudade hapukast haisust ja rehealusesse klopsitud kuivkemmergust. Ta on seda lapsest saadik häbenenud, pole eales sõprugi külla kutsunud, pole elukaaslast emakoju toonud. Vaesuses ei ole midagi õilistavat! Vaesus on ebaesteetiline! Tulekahjufantaasiad ja tulekahjujärgse ülesehituse fantaasiad (“mööbel Toscana perefirmast!”) muutuvad järjest palavikulisemaks. Ja et miks ja kuidas kõik nii läks ja kes on süüdi — kas kõrgemad jõud või üheksakümnendatel piruka juurde pääsenud puugid. Tõesti, “saatustest troostituim sündida laulikuks Eestis”. Ja “haridus ilma varanduseta on õnnetus”.

Ainus koht, kus mul lugedes suunurk ülespoole kiskus, oli see, kus autor/jutustaja kurdab, et ehk sai temast gei just sellepärast, et vaese poisina ei tihanud ta tüdrukutele läheneda. Oi, oi, selle argumendiga võiks ju küll minna mõne rahvuslikult ja iibepositiivselt meelestatud kodumaise multimiljonäri jutule. Et luhvtitagu oma sajalisi, muidu lähevad teised hallitama ja vaesed eesti poisid teiste poiste kaissu.

Muidugi mõista ei plaani ükski täie aruga inimene tõemeeli oma maja maha põletamist lihtsalt sellepärast, et seal on odav saepuruplaadist mööbel ja kooruva värviga boiler. Aga mõttevilksatusi võib ju tulla igasuguseid … ja lugedes on vähemasti minul väga kerge mõista seda lootusetut ja kättesaamatut igatsust ilusa, puhta, mugava ja soojapidava kodu järele. Millega vaidleb teine sisehääl, et mammon on ju tegelikult tühine, tuleb taotleda mingeid Kõrgemaid Ideaale. Ja see esimene hääl vaidleb vastu, et ega siis vaesed nendele Kõrgetele Ideaalidele oma küülikuid süües ja kolhoosivärki heldimusega meenutades kuidagiviisi lähemal ei ole. See kolhoosivärk ja Vene seriaalid on muidugi väikest viisi hoiatuseks ka. Et miks peaks lagunevas saras elav ja säästumakaronidest toituv Eesti Vabariigi kodanik soovima omariikluse eest oma nahka turule viia. Tõesti, miks?

No vaesusest on ju ka välja rabeletud. Vaesusega vist ongi nii nagu Valdur Mikita järgi maainimestel kärbestega: fatalism või raev. Sa sööd alistunult oma säästumakarone säästuketšupiga, jood säästusiirupist tehtud säästumorssi peale ja palgapäeval lohutad ennast säästuviinaga. Või surud hambad risti ja tõotad, et ei iial enam. Olgu käsi kullas või perse mullas! Leiad tänavalt tolmuse õuna, pesed puhtaks ja müüd ühe dollariga maha. Siis ostad juba kaks õuna, pesed puhtaks ja teenid nende müügist kaks dollarit. Siis ostad neli õuna … ja siis sureb Kanadas su vanaonu ja pärandab sulle miljon dollarit. Millest need petukirjad ikka kütet saavad kui mitte inimeste lootusetust igatsusest ime järele. 

Kas vaesest perest tegelikult on võimalik jõukasse või vähemasti toimetulevasse keskklassi murda? Kuidas? Ma olen vahel mõelnud, et kui paljud noored lähevad ülikooli IT erialasid õppima ilma igasuguse huvita ainult sellepärast, et see paistab ainus tee vaesusest välja. (Millegipärast meenutab see ähmaselt USA mustahanalisi, korvpalli ja NBAd.) Kirjaniku alter egole võiks toimetulev keskklaslane muidugi soovitada, et hakaku kas või kooliõpetajaks, neist on suur puudus, mis töö see kirjanikuamet ikka on, kirjutada võib ju ka pärast tööd ja hobi korras, kes see tänapäeval neid raamatuid ikka enam loeb, ei loe neid rikkad ega vaesed. Oh jah, see kõlab nii, nagu vajaks me tõesti kõik üht suurt puhastustuld …

Võimatu missioon

Minu kadunud emal oli vahel kombeks kriminullidest ja naistekatest loetud mõtteteri suguvõsa iidse pärimuse pähe esitada. Sageli ajasid need mind muigama, aga üks ütelus rabas ootamatult ja isiklikult: kui sa teed seda, mida sa oled alati teinud, siis sa saad seda, mida sa oled alati saanud.

Venelaste eesti keele õppega kipub samamoodi minema. Inimene õpib üldiselt võõrkeele selgeks siis, kui tal ei jää muud üle. Meie geograafiliselt ja sotsiaalselt ülisegregeerunud ühiskonnas on see pea võimatu. Narva, Kohtla-Järve, Lasnamäe ja Maardu venelaste (sh vene laste) elus lihtsalt ei teki olukorda, kus neil ei jää muud üle kui eesti keelt purssima hakata. Võib ju proovida nimemaagiat: nimetame venekeelsete laste ja venekeelsete õpetajatega lasteaia, kus üks kuni kaks tundi päevas toimuvad eestikeelsed õppetegevused, ümber eestikeelseks alushariduseks. Kas sellise lasteaia vilistlane on valmis minema eestikeelse kooli esimesse klassi ja hakkama eesti keeles loodusõpetust õppima (pinnas, karvkate, rünkpilv, rohttaim)? Ma julgen kahelda. Kahtlen paraku ka selles, kas “eestikeelse” (60/40) gümnaasiumi lõpetaja on valmis astuma ülikooli eesti keeles arstiks või juristiks õppima. Selleks peaks ta juba umbes seitsmendas-kaheksandas klassis kolima Narvast ära Võrru või Kärdlasse. Või hiljemalt pärast põhikooli Noarootsi või Nõkku. See ei ole ei lihtne ega kerge.

Olgu, venelasi me eesti keelde tuua ei saa. Aga kuidas eesti keel nendeni viia? See on peaaegu sama lootusetu. Eesti koolides on umbes 500 eesti keele kui võõrkeele õpetajat, kellest umbes pooled on vanemad kui 50 aastat. Neil on nõukaaegne kool, nemad “edastavad oma ainet”. Kahjuks kukub aine kuhugi õpetajalaua ja õpilase pingi vahele maha. Tunnikontrolliks sõnade tuupimisel pole mõtet, kui neid sõnu aktiivselt rääkimises ei kasuta — need ununevad juba enne järgmist tunnikontrolli. Tunnistuseks on terved põlvkonnad endise Eesti NSV endisi õpilasi, kes justkui peaksid oskama inglise või saksa keelt … Kuidas panna õpilased tunnis rääkima? Vaja oleks väikerühmi ja aktiivõppemetoodikaid. Igapäevase sõnavara kordamisega lihtsaid tekste, mitte “püksid sõeluvad püüli” ja “oinas heidab ahju ette magama”. Aga see on esiteks kulukas ja teiseks vaevarikas nii õpilasele kui õpetajale, seega laseme vana moodi edasi ja ütleme, et valitsus on kõiges süüdi.

Mida siis teha, kui midagi pole võimalik teha? Arusaadavalt peavad poliitikud ja ametnikud midagigi tegema — ei saa ju, käed rüpes, istuda. Aga ütleme nii, et mina neid küll ei kadesta ega midagi soovitada ei oska. Ainus kõhklev mõte: küsime õpilaste käest, mis neil nende endi meelest võiks aidata eesti keelt paremini selgeks saada. Eriti tore, kui nad arutaks seda koos õpetajatega, nagu võrdne võrdsega. Coachingu-sõna peale hakkavad haridusinimesed juba silmi pööritama, aga üks tummine iva selles siiski on: kellegi teise plaani ei võta inimene eales niimoodi omaks, nagu enda välja pakutut. Aga noh, elame — näeme. Valimisteni pole ju teab kui kaua aega jäänud.